detsember 21, 2013
Ikka need punased autod
Mina sain oma selleaastase jõulukingituste kätte. Punaselt autolt. Minu poolteist aastat vanale autole keeras kõrvalteelt ette punane takso. Minu autol esituli katki ja stanges pragu, kapotikaanes kaks keskmist mõlki. Nii vähesed vigastused minu autol on tänu minu kiirele reageerimisele, aga takso läheb arvatavasti mahakandmisele. Jätkuvalt olen veendunud, et punased autod tuleb liikluses ära keelata!
juuli 24, 2013
Tehniline areng
Võtsin lõpuks kätte ja tudeerisin iPadi: õppisin täpiähti tegema, lõin konto Skype´is ja tegin seal esimese kõne, laadisin alla QR-skänneri ja lugesin katsetuseks selle abil mõningaid artikleid. Nüüd pean veel leidma selle imevidina jaoks mõne mõistliku tekstitöötlusprogrammi.
Eelmisel nädalal käisin Linnateatri lavaaugus Laura kontserdil. Kuna raadios lastakse tema laule kogu aeg, on mul isegi mõne laulu sõnad peas. Hoolimata sellest, et mul on laulusõnade kohalt väga kehv mälu - sõnad ei jää lihtsalt pähe.
Üleeile käisin Rakveres Hamletit vaatamas. Mulle vist Shakespeare´i see tükk väga ei meeldi (sisult). Samas oli huvitav vaadata, kuidas tegevus tänapäeva kandus. Oleksin eelistanud näha küll, kuidas Saaremäe Kersti Kreismanni kabistab ja Kersti Heinloo oleks arvatavasti kuuldav olnud ka vihmasabina ajal (mida Mari-Liis-Mis-on-pildil-valesti Lill ei olnud mitte). Mulle meeldis see teatriskäik küll, aga pigem vist sellepärast, et sain Tallinnast välja. Mitte et Rakvere nüüd pühapäeva õhtul väga tore koht oleks (isegi normaalset kohvikut ei leidnud) - tegemist on linnaga, mida ma üldse ei tunne - aga lihtsalt tuulutamise mõttes oli tore korraks ära käia.
Tänase metsaskäigu põhjal võib öelda, et eelmisel aastal oli saagikus suurem. Kahjuks.
Eelmisel nädalal käisin Linnateatri lavaaugus Laura kontserdil. Kuna raadios lastakse tema laule kogu aeg, on mul isegi mõne laulu sõnad peas. Hoolimata sellest, et mul on laulusõnade kohalt väga kehv mälu - sõnad ei jää lihtsalt pähe.
Üleeile käisin Rakveres Hamletit vaatamas. Mulle vist Shakespeare´i see tükk väga ei meeldi (sisult). Samas oli huvitav vaadata, kuidas tegevus tänapäeva kandus. Oleksin eelistanud näha küll, kuidas Saaremäe Kersti Kreismanni kabistab ja Kersti Heinloo oleks arvatavasti kuuldav olnud ka vihmasabina ajal (mida Mari-Liis-Mis-on-pildil-valesti Lill ei olnud mitte). Mulle meeldis see teatriskäik küll, aga pigem vist sellepärast, et sain Tallinnast välja. Mitte et Rakvere nüüd pühapäeva õhtul väga tore koht oleks (isegi normaalset kohvikut ei leidnud) - tegemist on linnaga, mida ma üldse ei tunne - aga lihtsalt tuulutamise mõttes oli tore korraks ära käia.
Tänase metsaskäigu põhjal võib öelda, et eelmisel aastal oli saagikus suurem. Kahjuks.
juuli 09, 2013
Mea culpa
Ma tunnen ennast nii süüdi, et ei saa isegi öösel magada. Tegelikult ei peaks ma end süüdi tundma, sest olen jäänud enda suhtes ausaks. Mis teha, aga olen konservatiivne. Nüüd ma siis istun öösel üleval ja mõtlen, kas väide, et idast ei ole midagi head oodata, peab ikka paika.
Ühtlasi võiks keegi suvise valguse kustutada, sest valges ma magada ei saa. Ei aita ka korralikud kardinad. Ning Tallinna linn võiks kajakatega ka midagi ette võtta. See kisa ei ole enam normaalne!
Ühtlasi võiks keegi suvise valguse kustutada, sest valges ma magada ei saa. Ei aita ka korralikud kardinad. Ning Tallinna linn võiks kajakatega ka midagi ette võtta. See kisa ei ole enam normaalne!
juuni 30, 2013
Ich habe einen Kater
Viimasel ajal on juhtunud nii, et igasugused inimesed on kinkinud mulle igasugust alkoholi. Ma ei tea, kas nad soovivad minu suremist, aga kogused on meeletud. Nii kinkisid sakslased mulle mitu pudelit Lati (pats) veini, mis kohe mitte kuidagi ei maitsenud. Hoolimata sellest, et see oli saanud mitmeid auhindu. Norrakad kinkisid pudeli Tshiili veini, mis ei olnud ka minu maitse. Eelistan LAVi veine. Mida venelased ei suutnud korda saata, seda katsuvad teised eurooplased. Prosit! Loodan, et minust ei saa joodikut.
Olen wannabe
Eelmine õudne nädal sai läbi. Õudne selles mõttes, et sai kõvasti tööd tehtud. Nüüd võib kergemalt hingata, sest puhkus on ametlikult alanud. Suure töötamise tulemusena ostsin täna esimese meie pere õunatahvelarvuti. Lapsele sai lubatud, et kui heasse kooli sisse saab, siis ostan. Tema pingutas ja mina pidasin sõna. Ühtlasi olin lõpuks sunnitud uue wifi-ruuteri ostma. Kuna 3G internetipulk sai mõni aeg tagasi 4G pulga vastu vahetatud, siis vana ruuteriga ja uue pulgaga internetti mööda kodu laiali jagada ei saanud. Nüüd on aga selleks põhjust, et terves korteris levi oleks.
Üleüldse tegin ma sel nädalal palju asju esimest korda elus. Näiteks käisin Jägala juga vaatamas. Mul pole tõesti olnud võimalust seda varem teha. Norra külalised küsisid, miks vesi mõnest kohast kollane on. Jäin vastuse võlgu. Mingi pinnase geoloogiline põhjus?
Mu auto sai aastaseks ja tegin talle kingituse - käisin esimest korda elus pesulas. Kuna see hakkas mulle hirmsasti meeldima (nii tulemus kui ka sellele eelnev protsess), siis võib mind tulevikus vist sagedamini autopesulast leida.
Kajsamooriga käisin esimest korda elus sõitmas. Sealne kalasupp maitses mulle väga.
Katsusin sel aastal esimest korda natuke rannas päevitada ka, aga see kujunes rohkem pilvede võtmiseks.
Ja täna käisin esimest korda Saueaugu teatritalus Ugala "Mee hinda" vaatamas. Ma ei liialda, kui pean seda sel aastal nähtud näidenditest parimaks. Ja neid nähtud tükke on nüüdseks juba 26. Pärast koju sõites, küsis abikaasa, et mida ma siis arvan. Näitlejatest ja nende tööst. Temal oli asjast oma nägemus, aga soovis kuulda minu arvamust.
No mida ma siis arvasin. Kohale jõudes mõtlesin, et miks Ugala oma etendused alati kuskil pärapõrgus teeb, kuhu pärale jõudes on auto nii must, kui must pole see eales varem olnud. Aga. Olen väga õnnelik, et käinud seda etendust Viljandis vaatamas, sest see ei sobi linna teatri lavale. Saueaugu teatritalu osutus "Mee hinna" jaoks ideaalseks etendumispaigaks. Tegemist on läbinisti maatükiga.
Olin meeldivalt üllatunud, millega Ott Aardam hakkama on saanud. Tõeliselt vahvad palakesed maast, maalt, metsast, meest ja mesilastest. Esimene, sissejuhatav lugu meeldis, venelane meeldis, mesilased meeldisid. Ja muidugi katkikukkunud meepurgi lugu. On mõned lood, mis jäävad meelde. Nii on see meepurgilugu juba mu mälus mõned aastad ja aegajalt tuletab see end mulle meelde. Mill suutis täna selle loo väga hingestatult rääkida.
Mis mind häiris? Nagu ei häirinudki miski. Arutasime, kas keegi teine oleks võinud mõnda osa mängida ja lõpuks ütles abikaasa minu kunagi öeldud sõnad, et tähtis pole see, kes mängib, vaid see, kuidas ta mängib. Isegi kui ebameeldiv näitleja laval on, siis ei oma see mingit tähtsust, kui ta hästi mängib. Mul küll ebasümpaatseid näitlejaid seekord ei olnud, aga mingeid erilisi lemmikuid ka mitte.
Ja muidugi see lõpp. Kui uksed avanesid, paistis õues päike. Päike, mida enne ei olnud. Mulle tundus lõpplahendus veidi "20 000 ljööga" sarnane, aga ahhetama võttis ikka.
Üleüldse tegin ma sel nädalal palju asju esimest korda elus. Näiteks käisin Jägala juga vaatamas. Mul pole tõesti olnud võimalust seda varem teha. Norra külalised küsisid, miks vesi mõnest kohast kollane on. Jäin vastuse võlgu. Mingi pinnase geoloogiline põhjus?
Mu auto sai aastaseks ja tegin talle kingituse - käisin esimest korda elus pesulas. Kuna see hakkas mulle hirmsasti meeldima (nii tulemus kui ka sellele eelnev protsess), siis võib mind tulevikus vist sagedamini autopesulast leida.
Kajsamooriga käisin esimest korda elus sõitmas. Sealne kalasupp maitses mulle väga.
Katsusin sel aastal esimest korda natuke rannas päevitada ka, aga see kujunes rohkem pilvede võtmiseks.
Ja täna käisin esimest korda Saueaugu teatritalus Ugala "Mee hinda" vaatamas. Ma ei liialda, kui pean seda sel aastal nähtud näidenditest parimaks. Ja neid nähtud tükke on nüüdseks juba 26. Pärast koju sõites, küsis abikaasa, et mida ma siis arvan. Näitlejatest ja nende tööst. Temal oli asjast oma nägemus, aga soovis kuulda minu arvamust.
No mida ma siis arvasin. Kohale jõudes mõtlesin, et miks Ugala oma etendused alati kuskil pärapõrgus teeb, kuhu pärale jõudes on auto nii must, kui must pole see eales varem olnud. Aga. Olen väga õnnelik, et käinud seda etendust Viljandis vaatamas, sest see ei sobi linna teatri lavale. Saueaugu teatritalu osutus "Mee hinna" jaoks ideaalseks etendumispaigaks. Tegemist on läbinisti maatükiga.
Olin meeldivalt üllatunud, millega Ott Aardam hakkama on saanud. Tõeliselt vahvad palakesed maast, maalt, metsast, meest ja mesilastest. Esimene, sissejuhatav lugu meeldis, venelane meeldis, mesilased meeldisid. Ja muidugi katkikukkunud meepurgi lugu. On mõned lood, mis jäävad meelde. Nii on see meepurgilugu juba mu mälus mõned aastad ja aegajalt tuletab see end mulle meelde. Mill suutis täna selle loo väga hingestatult rääkida.
Mis mind häiris? Nagu ei häirinudki miski. Arutasime, kas keegi teine oleks võinud mõnda osa mängida ja lõpuks ütles abikaasa minu kunagi öeldud sõnad, et tähtis pole see, kes mängib, vaid see, kuidas ta mängib. Isegi kui ebameeldiv näitleja laval on, siis ei oma see mingit tähtsust, kui ta hästi mängib. Mul küll ebasümpaatseid näitlejaid seekord ei olnud, aga mingeid erilisi lemmikuid ka mitte.
Ja muidugi see lõpp. Kui uksed avanesid, paistis õues päike. Päike, mida enne ei olnud. Mulle tundus lõpplahendus veidi "20 000 ljööga" sarnane, aga ahhetama võttis ikka.
juuni 17, 2013
Vastiku nädala vastik esimene päev
Ma vihkan sünnipäevi! Enda omi, loomulikult. Selline tunne on, nagu oleks vaja teiste inimeste jaoks toredat päeva luua: et neile söök-jook maitseks, et kodu korras oleks, et vestlus sujuks ja et kõik oleks kõige-kõige. Ärka kell 6 ja hakka küpsetama. Mine tööle, kata lauda, keeda kohvi ja lõbusta kolleege. Korista. Samas ära unusta tööd teha. Ja siis mine koju. Korista-korista-korista. Sest ettevalmistamisest tekib igasugust laga. Täna Facebookis kõiki, kes sind meeles pidasid. Et neid ka nii palju palju peab olema!
Aga tegelikult oli täna väga vastik päev. Emotsionaalselt. Raske on leppida, et üks väike inimene peab juba prille kandma hakkama. Mu ema rääkis, et mina olin väiksena kogu aeg endale prille tahtnud. Tahtsin vist jah. Nüüd enam ei taha. Ja ei taha teistele pereliikmetele ka kehva nägemist. Ei lohuta isegi silmaarsti märkus: "Ah et kõigil on peres prillid? Siis te olete ju kõik väga targad!"
Öökuninganna hakkas ema juures õitsema. Vanasti õitses see isa sünnipäeva ajal. Isa suri ära. Nüüd õitseb see minu sünnipäeval...
Aga tegelikult oli täna väga vastik päev. Emotsionaalselt. Raske on leppida, et üks väike inimene peab juba prille kandma hakkama. Mu ema rääkis, et mina olin väiksena kogu aeg endale prille tahtnud. Tahtsin vist jah. Nüüd enam ei taha. Ja ei taha teistele pereliikmetele ka kehva nägemist. Ei lohuta isegi silmaarsti märkus: "Ah et kõigil on peres prillid? Siis te olete ju kõik väga targad!"
Öökuninganna hakkas ema juures õitsema. Vanasti õitses see isa sünnipäeva ajal. Isa suri ära. Nüüd õitseb see minu sünnipäeval...
juuni 14, 2013
Tuhkatriinu
Õnnestus ootamatult saada tasuta piletid tänasele Tuhkatriinu balletietendusele. Esiritta ja keskele. Nagu ikka.
Kuskilt oli kõrvu jäänud, et väga hea etendus, kuid nagu alati, ma kriitikaid enne lugenud ei olnud. Nii oli mulle kõik laval toimunu esiti võõristust tekitav. Klassikalise balleti asemel kisti mind moderntantsu maailma. Natuke harjumatu oli, aga samas huvitav ka. Võõrasõed ja võõrasema võiksid miimika eest mingi teatripreemia saada.
Mulle meeldis väga Olga Rjabikova. Tegelikult oleksin soovinud teda peaosas näha. Georg oli kuidagi tuim. Võibolla hoidis end peale jalavigastust. Hingestatusest jäi puudu.
Apelsinid ja liblikad olid väga head.
Jonathan Hanks tantsis ka. Millegipärast arvasin ma, et ta on Eestist lahkunud. Tundub, et ta ei ole enam mu lapse suur lemmik. Vähemalt ei läinud ta nii elevile, nagu mõned ajad tagasi.
Kokkuvõttes ma väga suures vaimustuses ei ole. Äkki teist koosseisu nähes oleksin. Siiski olen rahul, et olen Tuhkatriinu ära näinud.
Iseasi, kas see tükk päris lastele mõeldud on. Prokofjevi muusika ei pruugi väikestele meeldida, on kohati sünge.
Kuskilt oli kõrvu jäänud, et väga hea etendus, kuid nagu alati, ma kriitikaid enne lugenud ei olnud. Nii oli mulle kõik laval toimunu esiti võõristust tekitav. Klassikalise balleti asemel kisti mind moderntantsu maailma. Natuke harjumatu oli, aga samas huvitav ka. Võõrasõed ja võõrasema võiksid miimika eest mingi teatripreemia saada.
Mulle meeldis väga Olga Rjabikova. Tegelikult oleksin soovinud teda peaosas näha. Georg oli kuidagi tuim. Võibolla hoidis end peale jalavigastust. Hingestatusest jäi puudu.
Apelsinid ja liblikad olid väga head.
Jonathan Hanks tantsis ka. Millegipärast arvasin ma, et ta on Eestist lahkunud. Tundub, et ta ei ole enam mu lapse suur lemmik. Vähemalt ei läinud ta nii elevile, nagu mõned ajad tagasi.
Kokkuvõttes ma väga suures vaimustuses ei ole. Äkki teist koosseisu nähes oleksin. Siiski olen rahul, et olen Tuhkatriinu ära näinud.
Iseasi, kas see tükk päris lastele mõeldud on. Prokofjevi muusika ei pruugi väikestele meeldida, on kohati sünge.
Punased autod tuleks ära keelata!
Ma sõidan mõnikord autoga. Istun täpsemalt roolis. Juba viis aastat ka Tallinnas, kuigi lubade omanik olen juba 18 aastat. Mäletan väga hästi, kuidas ei julgenud oma Lõuna-Eestis paiknevat autot Tallinnasse tuua, aga kord Tartus sõites adusin, et pealinnas ei saa liiklus hullem olla ja nii ma oma masina koju tõingi. Käed värisesid, kui maja ees seisma jäin. Praegu ajab naerma, kuidas ma isegi sõidutunde plaanisin võtta. Vahepeal tundus, et Tallinnas on päris tore sõita ja väljaspool seda on autojuhtide sõidumaneerid minu jaoks väljakannatamatud. Viimasel ajal tundub aga, et ka siin on hullud lahti lastud. Vaatluste tulemuste põhjal on kõige segasemad taksojuhid. Nendest ei tea kunagi, mida nad teevad või mis neil plaanis on. Järgnevad punaste autode juhid. Mark ei ole selle värviga autode puhul oluline, aga kui peaksin välja tooma ka margi, siis on selleks Toyota. Näiteks täna pidin ma ruttu-ruttu tööle saama. Nii mõnelgi teelõigul venisid mõlemad read. Ridu venitasid punased autod, nagu pärast selgus. Punased autod on venivuse sümbolid. Minu jaoks. Aastate jooksul kontrollitud värk. Kui ma aasta tagasi endale uut autot ostma hakkasin, siis oli tutvusringkonnas teemaks ka auto värv. Üks kolleega soovitas ikka punase auto osta - olevat naiselik. Mina muidugi andsin oma tähelepanekutest kohe valju häälega teada ja kolleeg solvus. Hiljem sain teada, et tema abikaasa sõidab punase autoga. Mina ei osta kunagi endale punast autot. Ja kui minu teha oleks, siis ma punaseid autosid liiklusesse ei lubaks. See veel puuduks, et mu oma abikaasa hakkaks mulle ütlema, et kuule, sa ei oska ikka üldse sõita. Ime ka, sest auto on punane.
juuni 13, 2013
Kurb on olla
Mul on umbes kuu aega pidevalt tunne, et laps kasvab vägisi suureks ja kõik lapsepõlvega seonduv tuleb maha jätta. Kõigepealt lasteaed (suutsin lõpupeol jeeli-jeeli pisaraid tagasi hoida) ja nüüd ka laulutund. Tegelikult sai ta ju viimases kolm nädalat suvetundide näol pikendust. Sellest hoolimata vesistasime täna lapsega kahekesi nutta, kui Salme treppidest alla auto poole kõndisime. Kuidas mõni õpetaja oskab niimoodi hinge pugeda? Lastevanematele ka, lastest rääkimata. Mul on suur auk kohe hinges. Suurepärane töö, Imbi Potter! Me jääme Kukupai kooli taga igatsema.
juuni 06, 2013
Hullunud laps ja kaks uut CDplaati
Pärast seda, kui mu laps täditütre vana jalgratta enda kasutusse sai, on ta täiesti hullunud. Ehk siis juba teist päeva. Eile jäi tal isegi lasteaeda minemata, sest ta soovis jalgrattaga sõita. Minul oli sõitmisest juba keel vestil, aga tema ei ilmutanud mingitki väsimuse märki. Ma arvan, et me sõitsime umbes 20 km. Esimese päeva kohta pole paha.
Täna oli esimene küsimus pärast ärkamist: Kas ma saan täna ka rattaga sõita? Et rahu saada, viisime ta lasteaeda.
Ja läksime ise ratastega sõitma. Tallinnast Tabasallu ja sealt ringiga Harku järve kaudu linna tagasi.
Käigult saime kaks uut CDplaati. "(P)ÜHENDUS" tundus esmasel kuulamisel raskevõitu, aga mitte paha. "Two minds, two lines" meenutab natuke "Alone Togetherit". Vindi ja Tafenau muusikalist dialoogi on põnev kuulata.
Täna oli esimene küsimus pärast ärkamist: Kas ma saan täna ka rattaga sõita? Et rahu saada, viisime ta lasteaeda.
Ja läksime ise ratastega sõitma. Tallinnast Tabasallu ja sealt ringiga Harku järve kaudu linna tagasi.
Käigult saime kaks uut CDplaati. "(P)ÜHENDUS" tundus esmasel kuulamisel raskevõitu, aga mitte paha. "Two minds, two lines" meenutab natuke "Alone Togetherit". Vindi ja Tafenau muusikalist dialoogi on põnev kuulata.
juuni 05, 2013
Teatrikriitiku kriitikaks
Nagu mainitud, käisin täna VHK teatrikooli diplomietendust "Palju kära ei millestki" vaatamas. Üsna eelõhtul ja seda mitmel põhjusel: esiteks ei leidnud varem aega ja teiseks mõtlesin, et vaataks vahelduseks ka "sisse mängitud" tükki. Esietendusel on kindlasti ka omad plussid, aga seekord siis selline otsus.
Alguses vaatasin, et kuidas noored siis Shakespeare'i aega tajuvad, aga selle mõtte unustasin kähku ära, sest Shakespeare'i puhul on vist natuke naiivne mingit konkreetset tegevusaega välja nuputada. Tema teosed sobituvad lihtsalt kõikidesse aegadesse.
Vaatasin ja vaatasin ja mida lõpu poole lugu jõudis, seda paremaks etendus läks. Kolmas vaatus oli juba nii hea, et oli kahju, et otsa sai.
VHKs tehakse tõeliselt head meeskonnatööd noortele teatrialaste teadmiste andmisel. Aasta aastalt lähevad diplomietendused üha professionaalsemaks. Tekib lausa küsimus, mida neil oleks edasi õppida? Patt oleks, kui osadest nendest noortest inimestest ei saaks näitlejat. Eesti teater kaotaks palju, kui näitlejaks ei õpiks Mattias Kuppart (Don Pedro), Joonas Mattias Sarapuu (Claudio), Magdaleena Maasik (Beatrice) - tema oli lausa diiva - , Mona Mi Mikkin (Margherita). Oskan vaid selle koosseisu näitlejaid esile tuua, aga ka teisest kooseisust võiks siia mõned nimed kirjutada.
Pluss muusika ja laul. Braavo, Lembit Peterson!
Siinkohal ei saa ma eilses Postimehes ilmunud Margus Mikomägi "arvustust" arvustamata jätta. Ei tea, kas selle autor ise ka aru sai, mida kirjutas, aga nimetada "Palju kära ei millestki" kooliteatriks ning võrrelda seda Rapla kooliteatriga, on ülim solvang. Ju siis habemik peab oma juuri tähtsaks, et Raplat üldse mainib. Neid kahte tükki omavahel võrrelda on nagu siga ja kägu omavahel võrrelda. Miks ta seda tegi, jääb arusaamatuks, sest oma artiklis nimetab toob ta välja ühe kriteeriumi, mille põhjal ei saa VHK etendus olla kooliteater ja see on aeg. "Palju kära ei millestki" kestis 3 tundi 30 minutit, Rapla etendus 50 minutit ehk siis VHK on 4,6 korda enamat kui kooliteater. Samuti on VHKs taga vägev professionaalide kaader. Professionaaliks saadakse professionaali käe all. Ma saan aru, et inimesel võib olla oma arvamus ja maitsed on erinevad, aga sellist jama arvustuse pähe üllitada on küll väga imelik. See pole arvustus, vaid see on möla ja sellised asjad ei tohiks ühes endast lugupidavas ajalehes ilmuda. Õnneks mind arvustused eriti ei "koti" ja mina käin vaatamas seda, mida tahan. Ja erinevalt Iir Hermeliniist olen arvamusel, et Eesti teatris on praegu väga põnevad ajad ja väga head etendused. Ju siis Iir Hermeliin on nii tihe teatriskäija, et jõuab kehvi etendusi ka vaadata. Minul sellist aega ei ole. Ja valiv olen ma ka.
Alguses vaatasin, et kuidas noored siis Shakespeare'i aega tajuvad, aga selle mõtte unustasin kähku ära, sest Shakespeare'i puhul on vist natuke naiivne mingit konkreetset tegevusaega välja nuputada. Tema teosed sobituvad lihtsalt kõikidesse aegadesse.
Vaatasin ja vaatasin ja mida lõpu poole lugu jõudis, seda paremaks etendus läks. Kolmas vaatus oli juba nii hea, et oli kahju, et otsa sai.
VHKs tehakse tõeliselt head meeskonnatööd noortele teatrialaste teadmiste andmisel. Aasta aastalt lähevad diplomietendused üha professionaalsemaks. Tekib lausa küsimus, mida neil oleks edasi õppida? Patt oleks, kui osadest nendest noortest inimestest ei saaks näitlejat. Eesti teater kaotaks palju, kui näitlejaks ei õpiks Mattias Kuppart (Don Pedro), Joonas Mattias Sarapuu (Claudio), Magdaleena Maasik (Beatrice) - tema oli lausa diiva - , Mona Mi Mikkin (Margherita). Oskan vaid selle koosseisu näitlejaid esile tuua, aga ka teisest kooseisust võiks siia mõned nimed kirjutada.
Pluss muusika ja laul. Braavo, Lembit Peterson!
Siinkohal ei saa ma eilses Postimehes ilmunud Margus Mikomägi "arvustust" arvustamata jätta. Ei tea, kas selle autor ise ka aru sai, mida kirjutas, aga nimetada "Palju kära ei millestki" kooliteatriks ning võrrelda seda Rapla kooliteatriga, on ülim solvang. Ju siis habemik peab oma juuri tähtsaks, et Raplat üldse mainib. Neid kahte tükki omavahel võrrelda on nagu siga ja kägu omavahel võrrelda. Miks ta seda tegi, jääb arusaamatuks, sest oma artiklis nimetab toob ta välja ühe kriteeriumi, mille põhjal ei saa VHK etendus olla kooliteater ja see on aeg. "Palju kära ei millestki" kestis 3 tundi 30 minutit, Rapla etendus 50 minutit ehk siis VHK on 4,6 korda enamat kui kooliteater. Samuti on VHKs taga vägev professionaalide kaader. Professionaaliks saadakse professionaali käe all. Ma saan aru, et inimesel võib olla oma arvamus ja maitsed on erinevad, aga sellist jama arvustuse pähe üllitada on küll väga imelik. See pole arvustus, vaid see on möla ja sellised asjad ei tohiks ühes endast lugupidavas ajalehes ilmuda. Õnneks mind arvustused eriti ei "koti" ja mina käin vaatamas seda, mida tahan. Ja erinevalt Iir Hermeliniist olen arvamusel, et Eesti teatris on praegu väga põnevad ajad ja väga head etendused. Ju siis Iir Hermeliin on nii tihe teatriskäija, et jõuab kehvi etendusi ka vaadata. Minul sellist aega ei ole. Ja valiv olen ma ka.
juuni 04, 2013
Keelekõrv
Mul on aegade jooksul olnud tutvusringkonnas etnilisi eestlasi, kes mõnda sõna omamoodi hääldavad, kirjutavad või hääldavad ja kirjutavad. Nii näiteks ütleb üks toiduaineteaduse taustaga inimene alati jogort, üks lasteaia kasvataja ütleb ja kirjutab albom ja üks laps kirjutab lütseom.
Teema tuli päevakorrale, sest seoses viimase koolipäevaga oli linnapildis palju koolivormidega lapsi. Ma nägin lütseumi omi ja abikaasa GAGi lapsi. Maitse asi, aga lütseomi koolivorm tundub kenam
Ma lähen vaatan nüüd VHK kära ka ära. VHKs on ka üsna ilus koolivorm.
Teema tuli päevakorrale, sest seoses viimase koolipäevaga oli linnapildis palju koolivormidega lapsi. Ma nägin lütseumi omi ja abikaasa GAGi lapsi. Maitse asi, aga lütseomi koolivorm tundub kenam
Ma lähen vaatan nüüd VHK kära ka ära. VHKs on ka üsna ilus koolivorm.
juuni 03, 2013
juuni 02, 2013
Ülikonnast
Kui ma 17. mail ehk Norra rahvuspühal Trondheimis olin, hakkasin oma rahva peale teistmoodi mõtlema. Ütlen ausalt, et ma ei olnud midagi sellist näinud - 98% naistest kandsid rahvariideid ja 99% meestest olid ülikonnas. Ülejäänud olid lihtsalt pidulikult riides. Seda pidu võiks ju võrrelda meie laulupeoga, aga see toimub kord viie aasta tagant ja ka siis ei ole 99% inimesi pidulikult riides. Vabariigi aastapäevast rääkimata. Miks meie mehed ei pane pidulikel puhkudel ülikonda selga ja naised ei kanna pidulikku kleiti?
Täna hommikul ütles mu abikaasa: "Veame kihla, et teised isad on teksapükstes ja T-särgiga. Kas ma pean ikka ülikonna selga panema?" Ja kui Poolas oleks tänane päev aasta tähtsaim päev, siis meil olidki paljud isad teksapükstes ja T-särgiga.
Varem oli mul ükskõik, mis kellelgi, kaasaarvatud mul endal, seljas on, aga pärast elamusi põhjamaal sooviksin midagi taolist näha ka Eestis. Nimetaksin seda rahvuslikuks väärikuseks. Alguse saab see lastetoast. Püüan nüüd oma last ka selles vaimus kasvatada. Ta pole sellega veel harjunud. Nii pidin ma teda korduvalt TIKi ees valges kleidis vahtra otsast alla kupatama. Geenide ja rahvusliku mälu vastu vist ikka ei saa.
Täna hommikul ütles mu abikaasa: "Veame kihla, et teised isad on teksapükstes ja T-särgiga. Kas ma pean ikka ülikonna selga panema?" Ja kui Poolas oleks tänane päev aasta tähtsaim päev, siis meil olidki paljud isad teksapükstes ja T-särgiga.
Varem oli mul ükskõik, mis kellelgi, kaasaarvatud mul endal, seljas on, aga pärast elamusi põhjamaal sooviksin midagi taolist näha ka Eestis. Nimetaksin seda rahvuslikuks väärikuseks. Alguse saab see lastetoast. Püüan nüüd oma last ka selles vaimus kasvatada. Ta pole sellega veel harjunud. Nii pidin ma teda korduvalt TIKi ees valges kleidis vahtra otsast alla kupatama. Geenide ja rahvusliku mälu vastu vist ikka ei saa.
juuni 01, 2013
Laps kaitstud
Tänase päeva pühendasin täielikult oma lapsele. Hommikul võtsin talt küll killukese lapsepõlve ära, sundides (pardon: juhendades) teda tegema natuke suurema lapse asju. Jah, homme paneb ta selga valge kleidi, sest aeg on sealmaal. Minu arvates.
Peale peaproovi läksime loomaaeda. Lapse meeleheitlikul nõudmisel. Kohutavad massid inimesi koos suurte parkimisprobleemidega. Kas loomaaial poleks kasumlikum teha rohkem kui kord aastas euroseid päevi? Kuigi, ega ma vist rohkem kui kord aastas seal käia ei sooviks. Kitsed, mida seal nii palju eksponeeritakse, ei paku eriti huvi.
Pärast loomaaeda käis laps veel isaga ameerika mägedes. Ikka lapse tungival palvel. Ja sealt suundusime Rimmi. Mingi tundmuse ajel kupatasin lapse poes jalgratta peale ja ütlesin, et sõitku. Ja ta sõitiski. Ilma, et oleks rattaga sõitmist õppinud. Ta pole kaks aastat ratta peale saanud, sest tal ei ole jalgratast. Ma ütlen kogu aeg, et iga asi omal ajal või veidi hiljem.
Ja nüüd jäätist sööma. Mida kaal küll pärast kõike seda teeb, ei taha mõeldagi. Üks küsimus vaevab mind ikkagi - kuidas Norras õgides kilod ei lisandunud, aga Tallinnas tulevad need ka siis, kui midagi ei söö.
Peale peaproovi läksime loomaaeda. Lapse meeleheitlikul nõudmisel. Kohutavad massid inimesi koos suurte parkimisprobleemidega. Kas loomaaial poleks kasumlikum teha rohkem kui kord aastas euroseid päevi? Kuigi, ega ma vist rohkem kui kord aastas seal käia ei sooviks. Kitsed, mida seal nii palju eksponeeritakse, ei paku eriti huvi.
Pärast loomaaeda käis laps veel isaga ameerika mägedes. Ikka lapse tungival palvel. Ja sealt suundusime Rimmi. Mingi tundmuse ajel kupatasin lapse poes jalgratta peale ja ütlesin, et sõitku. Ja ta sõitiski. Ilma, et oleks rattaga sõitmist õppinud. Ta pole kaks aastat ratta peale saanud, sest tal ei ole jalgratast. Ma ütlen kogu aeg, et iga asi omal ajal või veidi hiljem.
Ja nüüd jäätist sööma. Mida kaal küll pärast kõike seda teeb, ei taha mõeldagi. Üks küsimus vaevab mind ikkagi - kuidas Norras õgides kilod ei lisandunud, aga Tallinnas tulevad need ka siis, kui midagi ei söö.
mai 31, 2013
Miks ma siia midagi ei kirjuta?
Nii küsiti mu käest eile. Aega pole. Ainest oleks.
Lühikokkuvõte maist. Kõigepealt teater.
Käisin kuu alguses Vene Teatris "Antigonet" vaatamas. Mul on nüüd ka venekeelse etenduse vaatamise kogemus. Seda küll sünkroontõlkes, aga ikkagi. Kohati tõlge segas ja kuulasin niisama. Sain veel aru, kuigi palju on meelest läinud. Peaks vist hakkama Vene kanaleid vaatama (ükskord vaatasin mingit sisustussaadet ja pidin naeru kätte ära surema - hrustsovkasse 18. sajandit ei maksa ikka kujundada). Teatrietenduse kohta veel nii palju, et erilist vahet pole, kas venelane karjub teatris või tänaval - ta teeb seda ikka täiest kõrist.
Möödunud nädalal vaatasin NOs Pedagoogilist poeemi. Võib ju ka nii, aga mina nii ei teeks. Väsitav on juba kogu aeg igas etenduses paljaid näitlejaid amelemas või till paljas ringi jooksmas vaadata. Vett ei pea ka kogu aeg pritsima. Ja kui noored näitlejad juba esimeses suuremas tükis kõik ära näitavad, mis neil on ja mida neil ei ole, siis mida neil tulevikus veel näidata on?
Reisimine.
Kaks nädalat tagasi käisin Norras. Ma pole mitte kuskil nii palju ja nii hästi söönud nagu Trondheimis. Norra ongi nii ilus ja nii kallis, nagu räägitakse. Seni külastatud riikidest on Norra mu lemmikuim. Head asja ei peagi reklaamima.
Lõpud.
Laps on suureks saanud. Terve mai on olnud kõiksugu ringide lõpetamise. Mõnedesse koolilapsi enam ei oodata ja arvatavasti on sügisel tundide toimumise ajal tühi tunne. Kurb on. Laulutund. Lasteaed. Ja kuigi ma ei ole oma lapse lasetaiakasvatajate tööga rahul, oli lõpupidu tõeline elamus. Ma pole eladeski sellist lastekontserti kuulnud. Terve rühm jämmis täiega. Uskumatu!
Ja ilm on väga vaheldusrikas. Nagu ka minu tujud.
Lühikokkuvõte maist. Kõigepealt teater.
Käisin kuu alguses Vene Teatris "Antigonet" vaatamas. Mul on nüüd ka venekeelse etenduse vaatamise kogemus. Seda küll sünkroontõlkes, aga ikkagi. Kohati tõlge segas ja kuulasin niisama. Sain veel aru, kuigi palju on meelest läinud. Peaks vist hakkama Vene kanaleid vaatama (ükskord vaatasin mingit sisustussaadet ja pidin naeru kätte ära surema - hrustsovkasse 18. sajandit ei maksa ikka kujundada). Teatrietenduse kohta veel nii palju, et erilist vahet pole, kas venelane karjub teatris või tänaval - ta teeb seda ikka täiest kõrist.
Möödunud nädalal vaatasin NOs Pedagoogilist poeemi. Võib ju ka nii, aga mina nii ei teeks. Väsitav on juba kogu aeg igas etenduses paljaid näitlejaid amelemas või till paljas ringi jooksmas vaadata. Vett ei pea ka kogu aeg pritsima. Ja kui noored näitlejad juba esimeses suuremas tükis kõik ära näitavad, mis neil on ja mida neil ei ole, siis mida neil tulevikus veel näidata on?
Reisimine.
Kaks nädalat tagasi käisin Norras. Ma pole mitte kuskil nii palju ja nii hästi söönud nagu Trondheimis. Norra ongi nii ilus ja nii kallis, nagu räägitakse. Seni külastatud riikidest on Norra mu lemmikuim. Head asja ei peagi reklaamima.
Lõpud.
Laps on suureks saanud. Terve mai on olnud kõiksugu ringide lõpetamise. Mõnedesse koolilapsi enam ei oodata ja arvatavasti on sügisel tundide toimumise ajal tühi tunne. Kurb on. Laulutund. Lasteaed. Ja kuigi ma ei ole oma lapse lasetaiakasvatajate tööga rahul, oli lõpupidu tõeline elamus. Ma pole eladeski sellist lastekontserti kuulnud. Terve rühm jämmis täiega. Uskumatu!
Ja ilm on väga vaheldusrikas. Nagu ka minu tujud.
mai 04, 2013
Ülemaailmne tuletõrjujate päev
4. mai ei ole läbi aegade hea päev olnud. Kunagi päris ammu tapeti tänasel päeval Paides meie neli kuningat. Miks see nii läks, eks ajalugu teab paremini. Võibolla oli süüdi kuller, kes end Tarvastus purju jõi ja jättis sõnumi õigel ajal toomata. Võibolla oli lugu hoopis teisiti.
Hoolimata sellest, et täna oli ülemaailmne tuletõrjujate päev, sai üks kulupõlengut likvideeriv päästja vigastada. Kahju. Ühed ehitavad üles, teised lammutavad ära. Ühed lagastavad ja teised peavad nende järel koristama. Mina talgutel ei käinud. Pole tegelikult kunagi käinud. Ma annan oma panuse nii, et ei reosta loodust.
Maja taga on toomingas ühest küljest juba päris roheline...
Hoolimata sellest, et täna oli ülemaailmne tuletõrjujate päev, sai üks kulupõlengut likvideeriv päästja vigastada. Kahju. Ühed ehitavad üles, teised lammutavad ära. Ühed lagastavad ja teised peavad nende järel koristama. Mina talgutel ei käinud. Pole tegelikult kunagi käinud. Ma annan oma panuse nii, et ei reosta loodust.
Maja taga on toomingas ühest küljest juba päris roheline...
mai 02, 2013
Toitumishäired
Mul on üks meessoost kolleeg, kes mõned päevad tagasi sünnipäeva tähistas. Ta küpsetas isiklikult selle tähistamiseks koogi. Kuna kook ei õnnestunud päris nii nagu tema soovis, siis ootas täna laual uus kook. Ka sellel oli väidetavalt midagi nihu läinud, kuigi mina ei saanud küll aru. Väga hea oli.
Minu maiustamisega liitus üks teine kolleeg, kes jälgib väga, mida ta suhu pistab. Liha ei tarbi ta juba 20 aastat (mina ei saa oma ühe aastaga tema vastugi) ning pidevalt on mitmed tema uued tera-, kaun- ja lehtviljade avastused meie jututeemadeks. Enamus produkte, mida ta tarbib, on ökod. Viimasel ajal tundub mulle, et kolleeg esindab teist toitumisäärmust ehk ortoreksiat. Eriti tekkis mul see tunne täna, kui ta rääkis ühest koogiretseptist, milles pole grammigi jahu. Sest jahu on ebatervislik. Magustama sobib seda kooki vaid naturaalne suhkur (mille kilohind on umbes 40 ja rohkem eurot).
Mis seal salata, et kolleeg on väga vitaalne ja sooviksin endale ka sellist iseloomu ning tahtejõudu. Vähemalt alustuseks. Pärast kujuneks see juba harjumuseks ja elustiiliks. Aga olen rahul sellegagi, et ei söö liha. Laps ütles põdralihakonservi minu nina all viibutades, et tal on hobustest küll väga kahju, aga see liha hakkas talle väga maitsema.
Minu maiustamisega liitus üks teine kolleeg, kes jälgib väga, mida ta suhu pistab. Liha ei tarbi ta juba 20 aastat (mina ei saa oma ühe aastaga tema vastugi) ning pidevalt on mitmed tema uued tera-, kaun- ja lehtviljade avastused meie jututeemadeks. Enamus produkte, mida ta tarbib, on ökod. Viimasel ajal tundub mulle, et kolleeg esindab teist toitumisäärmust ehk ortoreksiat. Eriti tekkis mul see tunne täna, kui ta rääkis ühest koogiretseptist, milles pole grammigi jahu. Sest jahu on ebatervislik. Magustama sobib seda kooki vaid naturaalne suhkur (mille kilohind on umbes 40 ja rohkem eurot).
Mis seal salata, et kolleeg on väga vitaalne ja sooviksin endale ka sellist iseloomu ning tahtejõudu. Vähemalt alustuseks. Pärast kujuneks see juba harjumuseks ja elustiiliks. Aga olen rahul sellegagi, et ei söö liha. Laps ütles põdralihakonservi minu nina all viibutades, et tal on hobustest küll väga kahju, aga see liha hakkas talle väga maitsema.
mai 01, 2013
Kevadpüha
Mul on täna täitsa pühapäeva tunne, ainult et televiisorist tulevad täitsa valed saated. Sellist jalgpalli on võimalik vaid teisi- või kolmapäeviti näha. Vähemalt lendas pall õigesse väravasse.
Tundub, et kevad on lõpuks otsustanud kohale jõuda ehk esimest korda tundus mulle õues, et natuke soe on. Suurpuhastasin ära köögi. Et päike sisse paistaks.
Eile käisin rongiga Tartus. Võrreldes minuaegse Tartuga on seal vist praegu huvitavam elada. Ka ei näinud linn nii must ja räpane välja nagu Tallinn. Ülikooli peahoonest mööda minnes kihvatas korra sees. Kurb hakkas. Ja kui vahetult enne kojusõitu veel korporandid volbrirongkäiguks kogunema hakkasid - laulu ja lippudega - tekkis tahtmine mõneks ajaks sinna jäädagi. Aga olen endiselt arvamusel, et mina armastasin Tartut rohkem kui Tartu mind.
Tagasi sõites oli rongis must kass. Peaaegu samasugune eksemplar nagu mul kodus, ainult et 8 aastat noorem ja lühema karvkattega. Karvasemad kassid tunduvad mulle siiski śefimad. Isegi, kui nad meenutavad ühte suurt pusa.
Nüüdseks on ühest väravast saanud seis 3:0 ja võib vist rahuliku meelega magama minna. Loodan, et näen öösel sama sürre unenägusid nagu ööl vastu tänast.
Tundub, et kevad on lõpuks otsustanud kohale jõuda ehk esimest korda tundus mulle õues, et natuke soe on. Suurpuhastasin ära köögi. Et päike sisse paistaks.
Eile käisin rongiga Tartus. Võrreldes minuaegse Tartuga on seal vist praegu huvitavam elada. Ka ei näinud linn nii must ja räpane välja nagu Tallinn. Ülikooli peahoonest mööda minnes kihvatas korra sees. Kurb hakkas. Ja kui vahetult enne kojusõitu veel korporandid volbrirongkäiguks kogunema hakkasid - laulu ja lippudega - tekkis tahtmine mõneks ajaks sinna jäädagi. Aga olen endiselt arvamusel, et mina armastasin Tartut rohkem kui Tartu mind.
Tagasi sõites oli rongis must kass. Peaaegu samasugune eksemplar nagu mul kodus, ainult et 8 aastat noorem ja lühema karvkattega. Karvasemad kassid tunduvad mulle siiski śefimad. Isegi, kui nad meenutavad ühte suurt pusa.
Nüüdseks on ühest väravast saanud seis 3:0 ja võib vist rahuliku meelega magama minna. Loodan, et näen öösel sama sürre unenägusid nagu ööl vastu tänast.
aprill 29, 2013
Elu nagu filmis
Kummaline päev. Hommikul oli kõik nii enam-vähem (nagu Eri Klasil, kelle hommikud on õhtutest paremad).
Pärastlõunal sõitsin ühistranspordiga rahvusraamatukogu poole ja nägin aegluubis, kuidas valge Honda tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis käis pauk. Ja kuigi mina polnud milleski süüdi, hakkasid käed värisema. Nagu oleks pahandust teinud. Oh jah, ma olen kolm korda olnud liiklusvahendis, mis millegagi kokku on põrganud. Ühe korra 1990. aastate keskpaigas ühe sellise toreda ettevõttega nagu MootorReisid. Buss sõitis rekkale sisse, mina olin kerges śokis. Parem õlg annab siiani aegajalt tunda. Ilmaennustaja on, noh. Teist korda sõitsin AS Sebe bussiga Tallinnast Tartusse ja siis sõitis rekka bussile vastu. Olin ka śokis. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, kuidas ma Vaida lähistelt minema sain. Ja kolmas kord bussis nr. 24 olles. Esimene mõte oli, ojee - ma ei saagi siit enam välja. Kiire on. Aga kui bussijuht õue helistama läks, siis hüppasin sõiduteele ja lippasin jala raamatukogu poole. Lahkusin sündmuskohalt.
Raamatukogus käisin tualetis. Kui sinna sisenesin, tulin kohe välja vaatasin ukse sildi üle. Hakkasin kahtlema, kas olen ikka õigel poolel. Nimelt oli naiste wc-s vanem meesterahvas. Tema ei näinud sellest suurt numbrit tegevat, et ta naistekempsus on. Nojah, seekord siis unisex-tualett.
Kui pärast trolliga edasi sõita soovisin, oli peatuses üks venelasest mutike, kes pidas end daamiks. Avas oma ridiküli ja kukkus tualettpaberit voltima. Oli teine vähemalt 20 meetrit vetsupaberit kuskilt kaasa haaranud (loe: varastanud).
Siin ei ole midagi või kedagi hukka mõista. Elu on lihtsalt selline. Karm.
Pärastlõunal sõitsin ühistranspordiga rahvusraamatukogu poole ja nägin aegluubis, kuidas valge Honda tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis käis pauk. Ja kuigi mina polnud milleski süüdi, hakkasid käed värisema. Nagu oleks pahandust teinud. Oh jah, ma olen kolm korda olnud liiklusvahendis, mis millegagi kokku on põrganud. Ühe korra 1990. aastate keskpaigas ühe sellise toreda ettevõttega nagu MootorReisid. Buss sõitis rekkale sisse, mina olin kerges śokis. Parem õlg annab siiani aegajalt tunda. Ilmaennustaja on, noh. Teist korda sõitsin AS Sebe bussiga Tallinnast Tartusse ja siis sõitis rekka bussile vastu. Olin ka śokis. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, kuidas ma Vaida lähistelt minema sain. Ja kolmas kord bussis nr. 24 olles. Esimene mõte oli, ojee - ma ei saagi siit enam välja. Kiire on. Aga kui bussijuht õue helistama läks, siis hüppasin sõiduteele ja lippasin jala raamatukogu poole. Lahkusin sündmuskohalt.
Raamatukogus käisin tualetis. Kui sinna sisenesin, tulin kohe välja vaatasin ukse sildi üle. Hakkasin kahtlema, kas olen ikka õigel poolel. Nimelt oli naiste wc-s vanem meesterahvas. Tema ei näinud sellest suurt numbrit tegevat, et ta naistekempsus on. Nojah, seekord siis unisex-tualett.
Kui pärast trolliga edasi sõita soovisin, oli peatuses üks venelasest mutike, kes pidas end daamiks. Avas oma ridiküli ja kukkus tualettpaberit voltima. Oli teine vähemalt 20 meetrit vetsupaberit kuskilt kaasa haaranud (loe: varastanud).
Siin ei ole midagi või kedagi hukka mõista. Elu on lihtsalt selline. Karm.
aprill 27, 2013
2/3
Lasen tänast päeva peast läbi. Võrdleksin seda hea veiniga, mis seistes üha paremaks läheb. Hommikune sombusus oli õhtuks asendunud päikesega. Kummaline päeva algus muutus õhtutundideks naudinguks.
Õhtu oli sisutihedam ka. Käisin VHK teatriklassi lavakava "Pulmad. Serenaad. Lesed" vaatamas.
Esimene neist oli Anton Tšehhovi sulest tulnud. Ma olen suur Tšehhovi austaja, aga see Tšehhov mulle ei istunud. Ei tea, kas see oli tingitud õpilaste noorusest või millestki muust, aga see vene hing ja vaimsus ei tulnud välja. Kooliteater. Aga ma ei pane seda üldse pahaks ja ei heida ka midagi ette. Ju neile endale ka nii väga ei meeldinud seda mängida.
Järgmised kaks tükki olid poola näitekirjaniku Slawomir Mrožeki omad. Mrožekit on kirjeldatud kui absurdikirjanikku. Edasi oli teatriõhtu juba väga hea. Võiks öelda, et suisa koomiline.
"Serenaadi" olid leitud sobivad tüpaažid, kes osad väga hästi välja tõid. Rebane oma ilmetega oli lihtsalt geniaalne leid. Ja kanad!
"Leskede" lesed olid ka väga head. Tekstid loomulikult ka ning seda oli kohe tunda, et noortele meeldis ka neid tükke mängida. Ja kas ma nägin õigesti, et nende leinaloorid olid kinnitatud rinnahoidjate korvide külge? Huumorit on ellu vaja.
Olen rahul.
Õhtu oli sisutihedam ka. Käisin VHK teatriklassi lavakava "Pulmad. Serenaad. Lesed" vaatamas.
Esimene neist oli Anton Tšehhovi sulest tulnud. Ma olen suur Tšehhovi austaja, aga see Tšehhov mulle ei istunud. Ei tea, kas see oli tingitud õpilaste noorusest või millestki muust, aga see vene hing ja vaimsus ei tulnud välja. Kooliteater. Aga ma ei pane seda üldse pahaks ja ei heida ka midagi ette. Ju neile endale ka nii väga ei meeldinud seda mängida.
Järgmised kaks tükki olid poola näitekirjaniku Slawomir Mrožeki omad. Mrožekit on kirjeldatud kui absurdikirjanikku. Edasi oli teatriõhtu juba väga hea. Võiks öelda, et suisa koomiline.
"Serenaadi" olid leitud sobivad tüpaažid, kes osad väga hästi välja tõid. Rebane oma ilmetega oli lihtsalt geniaalne leid. Ja kanad!
"Leskede" lesed olid ka väga head. Tekstid loomulikult ka ning seda oli kohe tunda, et noortele meeldis ka neid tükke mängida. Ja kas ma nägin õigesti, et nende leinaloorid olid kinnitatud rinnahoidjate korvide külge? Huumorit on ellu vaja.
Olen rahul.
aprill 26, 2013
Nõukiia kontserdisaalist
Saabusin äsja otse Charles Lloydi kontsertilt. Pileti kinkis mulle kallis abikaasa. Arvas, et mulle võiks meeldida. Kui jätta kõrvale see, et täna on Tśornobõli katastroofi 27. aastapäev ja sain järjekordse surmateate (sel nädalal mu politoloogia õppejõud Ruus, proua Taagepera - kolleeg juba küsis, kas ma veel mõne laiba internetist leian ning nüüd mulle ühe armsa inimese abikaasa) ning et tuju oli selle kõige tõttu rohkem kui kehv, siis kontsert suutis mind kurbadelt mõtetelt eemale tõmmata. Ja hoolimata sellest, et mu õemees kontserti juba enne selle algust maha tegi (nojah, tema arvates on ainult ta ise maailma parim pillimees), oli seal ka eredaid hetki ja seda valdavalt. Vahepeal läks küll natuke müraks - mulle ei meeldi kõik jazz, aga üldjoontes oli väga hea kontsert. Klaverimängija oli super!
Publik oli ka kerge püsti tõusma. Kõigepealt avaldati austust Valter Ojakäärule, kui talle auhind üle anti ja lõpus Lloydile ka.
Piinlikke hetki oli ka. Meie linnaisad, eesotsas Vitsutiga, võiksid minna inglise keele kursustele.
Samuti võiksid järgmine kord kontserdile tulemata jätta:
1. abielupaar, kes keset kõige kaunimat muusikapala kommikarpi kilest lahti harutama hakkas ja siis kommipaberitega krõbistas;
2. inimesed, kes edasi-tagasi sõelusid.
Aitäh, abikaasa!
Publik oli ka kerge püsti tõusma. Kõigepealt avaldati austust Valter Ojakäärule, kui talle auhind üle anti ja lõpus Lloydile ka.
Piinlikke hetki oli ka. Meie linnaisad, eesotsas Vitsutiga, võiksid minna inglise keele kursustele.
Samuti võiksid järgmine kord kontserdile tulemata jätta:
1. abielupaar, kes keset kõige kaunimat muusikapala kommikarpi kilest lahti harutama hakkas ja siis kommipaberitega krõbistas;
2. inimesed, kes edasi-tagasi sõelusid.
Aitäh, abikaasa!
Otsisin talveriided uuesti välja. Külm on!
Kolmas kiri
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lille’t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
Mürr mürr! mürr mürr! trahh! trah!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööpikud on koor.
Saan lututa mo sõrmed sadavilli:
Tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!
Kõik metsad, niidud - ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi.
Kui palju õhtu päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!
Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, vangitseb ning veab
Mind laulikut ja sind mo Ing,
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lille’t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
Mürr mürr! mürr mürr! trahh! trah!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööpikud on koor.
Saan lututa mo sõrmed sadavilli:
Tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!
Kõik metsad, niidud - ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi.
Kui palju õhtu päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!
Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, vangitseb ning veab
Mind laulikut ja sind mo Ing,
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.
aprill 25, 2013
Mitte ainult leivast
Et kui teatris sai hakatud käima, siis tuleb absoluutselt kõik ära vaadata. Tartu Uus Teater oli oma "Keskea rõõmudega" Tallinnas. Esietendus. Püüdsin leida Tartu esietenduse ja publiku arvamuse kohta internetist midagigi, aga ei ole. Keegi ei avalda oma arvamust. Ise nüüd ühte kaheksast etendusest näinuna tõden vaid, et tõenäolisest saaksin sellest etendusest aru alles siis, kui näeksin neid kõiki või siis veel veidi hiljem. Ei tahaks olla teatrikriitiku nahas. Mida sa kirjutad, kui iga etendus on isemoodi, kukub välja just nii, nagu Jumal juhatab? Minus tekitas see tükk igasuguseid tundeid ja mõtteid. Üks mõte ajab teist taga ja varsti on see mõte hoopis teisem. Ealised iseärasused? Hakkan ma ka keskikka jõudma? Kui üks minuvanune laval viibinud näitlejanna end keskealisena tundis, äkki peaksin ka tundma? Või siiski veel mitte? Minu kaaskondlased ei soovi mind ka keskealisena ehk tõsiseltvõetavas vanuses näha. Ikka jälle sätib mõni pensionär end minu külje alla, kui ma istun. Sest see koht, kus mina istun, meeldib kõigile. Ja ma olen ju nii noor, et võin seista küll. Ajaks siis mõne minust 15 aastat noorema meesterahva püsti, seda pole. Ehk siis mul on suur dilemma - olen ma noor või vana? Või siis keskel ehk keskealine? Keskmine publik oli minust vähemalt kümme aastat vanem ja eks nad sinna filmi nostalgiat otsima läksid, aga pidid pettuma. Filmiga polnud sellel etendusel küll mingit pistmist.
Ja kuigi midagi nii erakordset nagu "Suures õgimises" või "Nisas" ei toimunud, meeldis see mulle siiski. Mida ei saa öelda kõigi pealtvaatajate kohta. Nii mõnigi ütles, et on Tartu Uues Teatris esimest korda pettunud. Mina seekord polnud. Ma pettusin ühes teises, varasemas etenduses.
Aga tjah, Handlungit oli vähe. Esimestel minutitel mõtlesin küll, et kas Eesti teater on jõudnud juba sinnamaale, et teatril nimi on, näitlejad on ka enam-vähem tuntud. Rahvas tuleb seetõttu kindlasti kohale ja muud polegi vaja. Nagu kõiksuguste sooduspakkumistega supermarketites - lähed kohale ja pakutavat polegi, aga kuna sa juba end kohale oled vedanud, siis midagi ikka ostad ju. Turundustrikk või nii. Etendus oleks võinud olla teistmoodi, kui publik oleks käitunud teistmoodi. Ise tahtsin ka nii mõnelgi korral midagi öelda, aga jätsin ütlemata. Tuimad eestlased, nagu me oleme.
Mulle meeldis koer - Käbi või Caby või kuidas iganes. Mulle meeldis muusika. Nii tore on kuulda ühte oma lemmikut ehk Pärti. Loodan, et tema plaati kuulates ei hakka mulle alati "Keskea rõõmud" meenuma. Zodiac oli muidugi ka hea. Kukerpillid oleks võinud olemata olla. 1985. aasta keskealised ei kuulanud toona ja ei kuula ka täna Kukerpille. Konjakitädi oli hea ehk siis väidetavalt inimene tänavalt, kes etenduse maani maha tegi ja omal moel näitemängulist etteastet pakkus. Piret Simsoni lavakasse astumise luuletus (autor jäi segaseks). Leib maitses ka hästi ja Prangli antud viilu kuivatan ära või panen plastikaatkotis sügavkülma.
Mida ma oleksin oodanud?
Umbes 10 minutit pärast etenduse algust oli mul muusikat kuuldes tunne, et ongi disko ja kõik tantsima! Ja kuidas siis teises vaatuses öeldi, et Tartus läkski tantsuks, et Prangel kutsus esimesest reast kellegi (khm, ma istusin ka esimeses reas) tantsima. Täitsa minu mõte ju.
Ja kuigi tegemist oli nö eksperimentaalteatriga, nagu ma aru saan, siis võiks olla plaan B, kui asi kiiva kiskuma kipub. Või mingi lugu. Mulle tundus, et laval olid neli eraldiseisvat, otsekui võõrast kursusekaaslast. Oleksin soovinud näha rohkem nendevahelist sünergiat.
Õnneks olin ma õiges meeleolus. Ja silmale nähtamatu on kõige tähtsam ja asja mõju adun ma alles kolmandas kohas.
Ja kuigi midagi nii erakordset nagu "Suures õgimises" või "Nisas" ei toimunud, meeldis see mulle siiski. Mida ei saa öelda kõigi pealtvaatajate kohta. Nii mõnigi ütles, et on Tartu Uues Teatris esimest korda pettunud. Mina seekord polnud. Ma pettusin ühes teises, varasemas etenduses.
Aga tjah, Handlungit oli vähe. Esimestel minutitel mõtlesin küll, et kas Eesti teater on jõudnud juba sinnamaale, et teatril nimi on, näitlejad on ka enam-vähem tuntud. Rahvas tuleb seetõttu kindlasti kohale ja muud polegi vaja. Nagu kõiksuguste sooduspakkumistega supermarketites - lähed kohale ja pakutavat polegi, aga kuna sa juba end kohale oled vedanud, siis midagi ikka ostad ju. Turundustrikk või nii. Etendus oleks võinud olla teistmoodi, kui publik oleks käitunud teistmoodi. Ise tahtsin ka nii mõnelgi korral midagi öelda, aga jätsin ütlemata. Tuimad eestlased, nagu me oleme.
Mulle meeldis koer - Käbi või Caby või kuidas iganes. Mulle meeldis muusika. Nii tore on kuulda ühte oma lemmikut ehk Pärti. Loodan, et tema plaati kuulates ei hakka mulle alati "Keskea rõõmud" meenuma. Zodiac oli muidugi ka hea. Kukerpillid oleks võinud olemata olla. 1985. aasta keskealised ei kuulanud toona ja ei kuula ka täna Kukerpille. Konjakitädi oli hea ehk siis väidetavalt inimene tänavalt, kes etenduse maani maha tegi ja omal moel näitemängulist etteastet pakkus. Piret Simsoni lavakasse astumise luuletus (autor jäi segaseks). Leib maitses ka hästi ja Prangli antud viilu kuivatan ära või panen plastikaatkotis sügavkülma.
Mida ma oleksin oodanud?
Umbes 10 minutit pärast etenduse algust oli mul muusikat kuuldes tunne, et ongi disko ja kõik tantsima! Ja kuidas siis teises vaatuses öeldi, et Tartus läkski tantsuks, et Prangel kutsus esimesest reast kellegi (khm, ma istusin ka esimeses reas) tantsima. Täitsa minu mõte ju.
Ja kuigi tegemist oli nö eksperimentaalteatriga, nagu ma aru saan, siis võiks olla plaan B, kui asi kiiva kiskuma kipub. Või mingi lugu. Mulle tundus, et laval olid neli eraldiseisvat, otsekui võõrast kursusekaaslast. Oleksin soovinud näha rohkem nendevahelist sünergiat.
Õnneks olin ma õiges meeleolus. Ja silmale nähtamatu on kõige tähtsam ja asja mõju adun ma alles kolmandas kohas.
aprill 23, 2013
Augustikuu
Otsustasin veidi akadeemilisemat näitlemist vaadata. Täpsemalt väisasin Draamateatrit ja kuigi lootsin seal "Augustikuud" näha, vaatasid mulle "Keskea rõõmud" täies koosseisus vastu. "Keskea rõõmud" tulevad küll alles neljapäeval Tallinnasse (küll veidi teiste näitlejate esituses, aga ikkagi). Viimasega seoses meenub jälle see teatud põlvkond ja üks selle esindaja, kes mainis sama sinisilmselt, kuidas ta "Keskea rõõmude" raamatut pole lugenud, aga on filmi näinud. Nagu ka "Nipernaadi".
Aga mida ma täna nähtud tükist arvan? Hästi näideldud, kuigi veidi igavalt hästi. Mida tahtagi, kui lava on täitunud Eesti NSV rahvakunstnike ja teeneliste kunstnikega. Naisenimega meesautor oli kujutanud ühe pere lugu, millega paljud pered paralleele tõmmata võivad. Kaasaarvatud mina. Küll mitte kõiges, vaid mõnes aspektis. Aga elu just täpselt selline ongi. Kohati nagu Mehhiko seep. Kaljuste oli seekord mu lemmik. Beverlyt kehastanud Ulfsak elas aga rolli vist sisse ehk suri ära, et lõpukummarduseks enam lavale ei jõudnudki.
Vaheajal lõbustasin end teatripubliku jälgimisega. Teen seda iga kord ja see on saanud osaks teatrikülastusest. Täna koosnes suur osa vaatajatest meremeestest ja XXS - miniseelikutes naisterahvastest.
Aga mida ma täna nähtud tükist arvan? Hästi näideldud, kuigi veidi igavalt hästi. Mida tahtagi, kui lava on täitunud Eesti NSV rahvakunstnike ja teeneliste kunstnikega. Naisenimega meesautor oli kujutanud ühe pere lugu, millega paljud pered paralleele tõmmata võivad. Kaasaarvatud mina. Küll mitte kõiges, vaid mõnes aspektis. Aga elu just täpselt selline ongi. Kohati nagu Mehhiko seep. Kaljuste oli seekord mu lemmik. Beverlyt kehastanud Ulfsak elas aga rolli vist sisse ehk suri ära, et lõpukummarduseks enam lavale ei jõudnudki.
Vaheajal lõbustasin end teatripubliku jälgimisega. Teen seda iga kord ja see on saanud osaks teatrikülastusest. Täna koosnes suur osa vaatajatest meremeestest ja XXS - miniseelikutes naisterahvastest.
aprill 20, 2013
Sinililled õitsevad
Mul oli täna harukordne võimalus käia balletikoolis tundi vaatamas. Tüdrukud olid tublid ja imetlusväärne, kuidas nad suudavad poolteist tundi pidevalt end painutada, pingutada, venitada. Eriti meeldis mulle ühe endise kultusbändi kitarristi tütar, kes suutis kogu aeg kõik oma liigutused filigraanselt fikseerida. Tore oleks, kui mõni neist tüdrukutest leiaks tee ka suurele lavale.
Pärastlõunal sõitsin liivatormisest linnast välja natuke vesisesse paika. Nii umbes 40 km Tartu poole. Pärale jõudes olin kergelt pettunud, et vee surve polnudki väga tugev. Eelnevatest kordadest mäletan nagu suuremat pulbitsemist. Ju siis nõid polnud hoos. Ja pidin oma sõnu sööma. Nimelt arvasin ma, et tänu hilisele kevadele sinililled veel ei õitse, aga metsaalune sinetas mõnest kohast päris korralikult. Ma olen nimelt alati, kui Tuhala nõiakaev keeb, sealt ka sinililli korjanud. Lisaks kõigele muule nägin veel kollast liblikat. Kollane liblikas toob mulle hea ja kauni suve. On, mille pärast rõõmustada.
Pärastlõunal sõitsin liivatormisest linnast välja natuke vesisesse paika. Nii umbes 40 km Tartu poole. Pärale jõudes olin kergelt pettunud, et vee surve polnudki väga tugev. Eelnevatest kordadest mäletan nagu suuremat pulbitsemist. Ju siis nõid polnud hoos. Ja pidin oma sõnu sööma. Nimelt arvasin ma, et tänu hilisele kevadele sinililled veel ei õitse, aga metsaalune sinetas mõnest kohast päris korralikult. Ma olen nimelt alati, kui Tuhala nõiakaev keeb, sealt ka sinililli korjanud. Lisaks kõigele muule nägin veel kollast liblikat. Kollane liblikas toob mulle hea ja kauni suve. On, mille pärast rõõmustada.
aprill 19, 2013
Jazzkaar
Tänu Danske Bangale (imelik kirjapilt) saan vaadata otseülekannet Zara McFarlane´i kontserdist. Kaif, kuigi kontsertelamus oleks kindlasti hoopis midagi muud. Elus tuleb valikuid teha ja igale kultuuriüritusele kahjuks minna ei saa. Olen siiski õnnelik, et Jazzkaar mingilgi moel mu elus tagasi on. Viimati käisin aastaid tagasi Richard Bonat kuulamas. Vahepeal pole erinevatel põhjustel kontserditele asja olnud.
Nüüd võib kevad tulla.
Nüüd võib kevad tulla.
Keskööl paistab kuu, mitte päike
Jah, käisin eile jälle Linnateatris. "Kesköö päike" oli programmis. Esimese vaatuse ajal mõtlesin, et kas tõesti juba jälle. Teine vaatus päästis etenduse. Ehk siis tubli "4". Ojari oli päris hea. Ja Vannari ka. Huvitav, kuidas näitlejad kogu sellise pula endale pähe saavad? Respekt.
aprill 17, 2013
Olen kohale jõudnud
Saksa kevad koos "Kuu kolmanda veerandiga". Armas ja südamlik film. Aga võibolla saan mina asjadest valesti aru. Sest mulle soovitati ka Linnateatris etendust "Keti lõpp". Olevat superetendusega tegemist. Käisin siis eile vaatamas ja ütlen ausalt, et sellist jama pole enam ammu näinud. Võibolla olen heade etendustega liiga ära hellitatud, aga miks ma peaksin vaatama 10 minutit pallimeres lebavat ülekaalulist kiilaspäist, mitteatraktiivset ja kehva diktsiooniga meesnäitlejat. Ja siis need hirnuvad hilisteismelised, keda tegelikult selle näidendiga ju mõnitati, aga nad ei saanud sellest ise aru.
Mulle soovitas seda tükki ka üks hilisteismeline. Oleksin pidanud olema ettevaatlikum, kuna seesama inimene nautis filmi "Uus maailm", mis oli minu jaoks jällegi õudus kuubis ehk karvikute kokkutulek.
Olen vist lihtsalt teisest ajast pärit. Märkasin seda juba ülikoolis õppides, et teatud aastast alates on inimesed teistmoodi. Ristisime kommuunikaaslasega selle põlvkonna isegi ühe ülikoolikaaslase järgi ja termin on meil kasutusel siiani. Kõige kurvem on selle juures see, et selle põlvkonna esindaja võib tõsiuskselt lahata Toomas Nipernaadit, kui ilus ja tore too ikka on. Ja kui siis küsid, kuidas raamat talle kah meeldis, vaatab ta naeratades otsa, ütleb, et kas sellest on raamat ka või, et tema on näinud vaid filmi. Erudiit. Terve kodumaa on selliseid täis, kes pole peale õppimise mitte midagi teinud ja loevad nüüd oma õpitud eriala ülikoolis. On terve elu olnud vaid ühes ainemullis ja suhelnud vaid ühe ringkonna inimestega ning kelle kogu maailm sellega piirdubki.
Seda kõike adusin ma eile teatris ja mõtlesin, kui mõttetuid asju Linnateater teeb, et saada ka seda generatsiooni teatrisse. Paar head mõtet ja lauset oli ka ning mina ei ole kohale jõudnud. Ei kavatsegi. Samal ajal oli mujal Linnateatri "Maailmale nähtamatud pisarad", mida võiksin vaadata veel ja veel ja veel. Miks nii kõikuva tasemega, Linnateater?
Mulle soovitas seda tükki ka üks hilisteismeline. Oleksin pidanud olema ettevaatlikum, kuna seesama inimene nautis filmi "Uus maailm", mis oli minu jaoks jällegi õudus kuubis ehk karvikute kokkutulek.
Olen vist lihtsalt teisest ajast pärit. Märkasin seda juba ülikoolis õppides, et teatud aastast alates on inimesed teistmoodi. Ristisime kommuunikaaslasega selle põlvkonna isegi ühe ülikoolikaaslase järgi ja termin on meil kasutusel siiani. Kõige kurvem on selle juures see, et selle põlvkonna esindaja võib tõsiuskselt lahata Toomas Nipernaadit, kui ilus ja tore too ikka on. Ja kui siis küsid, kuidas raamat talle kah meeldis, vaatab ta naeratades otsa, ütleb, et kas sellest on raamat ka või, et tema on näinud vaid filmi. Erudiit. Terve kodumaa on selliseid täis, kes pole peale õppimise mitte midagi teinud ja loevad nüüd oma õpitud eriala ülikoolis. On terve elu olnud vaid ühes ainemullis ja suhelnud vaid ühe ringkonna inimestega ning kelle kogu maailm sellega piirdubki.
Seda kõike adusin ma eile teatris ja mõtlesin, kui mõttetuid asju Linnateater teeb, et saada ka seda generatsiooni teatrisse. Paar head mõtet ja lauset oli ka ning mina ei ole kohale jõudnud. Ei kavatsegi. Samal ajal oli mujal Linnateatri "Maailmale nähtamatud pisarad", mida võiksin vaadata veel ja veel ja veel. Miks nii kõikuva tasemega, Linnateater?
aprill 11, 2013
Telerita
Nüüd see siis juhtus, et ma ei näe enam ühtegi telekanalit. Tegelikult tahaksin väga teada, mismoodi näeb elu välja ilma virvendava ekraanita. Kas jääb aega üle ka ja kas muutun maailmaasjades täiesti võhikuks? Võiks ju proovida.
Nagu näha, tekkis kohe aeg, et siia tulla ja midagi kirjutada.
Esmaspäeval käisin Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas. "Ukuaru". Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole vist kunagi teatris niimoodi istunud, et mul pole korrakski igav hakanud. "Ukuaruga" nii oli. Vähemalt esimese vaatuse ajal. Teise ajal vaatasin mõned korrad ikka kella ka. Armas rahvusromantiline lugu, huvitav lavakujundus, nõrk muusikaline lahendus. Ja imearmasad väikesed tüdrukud.
Suure tõenäosusega on teatriskäik selle nädala positiivne elamus nr. 1.
Negatiivne elamus nr. 1 oli tänane öö, mil ärkasin endasse kogunenud mõtete tulemusena, sest tööl ei saanud kuidagi asjad korda. Lõpuks ei mahtunud mõtted enam pähe ja pea hakkas valutama. Kui NSVL veel alles oleks, oleksin neelanud tõenäoliselt Citramoni. Meil on see keelatud.
Imelik aeg on praegu. Ei tea, kas see on kuidagi eilse kuuloomisega seotud? Oleksin pidanud enda ellu rahu soovima.
Nagu näha, tekkis kohe aeg, et siia tulla ja midagi kirjutada.
Esmaspäeval käisin Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas. "Ukuaru". Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole vist kunagi teatris niimoodi istunud, et mul pole korrakski igav hakanud. "Ukuaruga" nii oli. Vähemalt esimese vaatuse ajal. Teise ajal vaatasin mõned korrad ikka kella ka. Armas rahvusromantiline lugu, huvitav lavakujundus, nõrk muusikaline lahendus. Ja imearmasad väikesed tüdrukud.
Suure tõenäosusega on teatriskäik selle nädala positiivne elamus nr. 1.
Negatiivne elamus nr. 1 oli tänane öö, mil ärkasin endasse kogunenud mõtete tulemusena, sest tööl ei saanud kuidagi asjad korda. Lõpuks ei mahtunud mõtted enam pähe ja pea hakkas valutama. Kui NSVL veel alles oleks, oleksin neelanud tõenäoliselt Citramoni. Meil on see keelatud.
Imelik aeg on praegu. Ei tea, kas see on kuidagi eilse kuuloomisega seotud? Oleksin pidanud enda ellu rahu soovima.
märts 29, 2013
märts 27, 2013
Teatri aastaauhinnad 2013
Vaatasin ma siis teatriauhindade kätteandmise teleülekannet (sest isiklikult mind sinna ei kutsutud) ja vangutan pead. Kuidas on see võimalik, et minu ükski favoriit ei saanud ühtegi auhinda? Mina, kes ma olen aasta jooksul 40 korda teatris käinud ja kellel peaks seega olema mingigi teatrinägemus. Mis siis, et ma pole aasta jooksul kordagi Rakveres käinud ja Draamateatris olen ka vaid lasteetendust näinud. Kuidas saab minu arvamus olla źürii arvamusest nii kaldu?
Ja see taidlus Pärnu Endla teatris oli ka kummaline. Dekoratsioonideks oli kasutatud vist vanu Viisnurga jääke ja edevate meesnäitlejate plejaad ei mõjunud ka tõsiseltvõetavalt. Kus see nali pidi olema? Aga võibolla ma ei peagi pärnakate naljadest - alates põlevate küünalde veoauto kasti valamisest lõpetades ülekaalulise keskealise klounivälimusega eneseimetleja köielkõndimise imiteerimisega põrandal - aru saama.
Hm :(
Ja see taidlus Pärnu Endla teatris oli ka kummaline. Dekoratsioonideks oli kasutatud vist vanu Viisnurga jääke ja edevate meesnäitlejate plejaad ei mõjunud ka tõsiseltvõetavalt. Kus see nali pidi olema? Aga võibolla ma ei peagi pärnakate naljadest - alates põlevate küünalde veoauto kasti valamisest lõpetades ülekaalulise keskealise klounivälimusega eneseimetleja köielkõndimise imiteerimisega põrandal - aru saama.
Hm :(
märts 22, 2013
Manon
Käisin eile "Manoni" balletietendust vaatamas. Oli tõesti väga hea.
Täna sain järjekordselt kinnitust, et Tallinn on väike linn. Nimelt käisid eile ka kaks pilusilma teatris. Nad hakkasid silma, sest sisenesid saali suurte seljakottidega. Täna kohtasin neid turiste juba vanalinnas. Tundsin nad just nende seljakottide järgi ära.
Täna sain järjekordselt kinnitust, et Tallinn on väike linn. Nimelt käisid eile ka kaks pilusilma teatris. Nad hakkasid silma, sest sisenesid saali suurte seljakottidega. Täna kohtasin neid turiste juba vanalinnas. Tundsin nad just nende seljakottide järgi ära.
märts 16, 2013
Homo homini homo est
Viimasel ajal tundub mulle, et meie ühiskonnas on toimunud suured muudatused. Mul on kuidagi kummaline tunne, kui traditsioonilises abielus olevad inimesed kahtlevad traditsioonilise abielu õigsuses ja peavad normaalseks ebatraditsioonilisi kooseluvorme. Mulle jääb täiesti arusaamatuks viha perekonda väärtustavate inimeste suhtes. Kelle huvides võideldakse homoabielude eest, kui isegi aastaid homoabielus olevad inimesed ei julge avalikult tunnistada, et nad on tegelikult abielus, salgavad seda ning eelistavad salaja abielus olla? Ma ei saa kummastki minu postituses kirjutatud mõttemalliga abieluliigist aru.
Bloody Mary
Mulle tehti eile ekspromtettepanek minna teatrisse. Kaks tundi enne etenduse algust. Alguses ma ei viitsinud, aga siis ikka vedasin ennast Von Krahli kohale. Kavas oli "Bloody Mary". Ütlen ausalt, et ei teadnud selle tüki kohta midagi ning mul polnud ka aega eriti taustauuringuid teha. Ei tea, kas oleksingi midagi leidnud, sest näidendit mängiti alles kolmandat korda.
Tekst oli väga lahe. Ja näitlejatöö oli ka väga hea. Nii mõnelgi korral pidin häälekalt ahhetama -nähtu oli śokeeriv. Alates telefonidest tomatimahlas (huvitav, kas seda mahla juues midagi mürgist sisse ei võetud?) lõpetades purjus aiapäkapikuga. Tauraite elas rolli sisse ja mõnikord tekkis küsimus, kas see oli ehtne või kuidas nii. Et mismõttes... Igatahes veri ta käsivarrel ja hiljem ka lumivalgel kleidil oli küll päris. Ja ristis arm sealsamas musklil pakkus õhtul veel koduski kõneainest, sest kuidagi absurdne tundus, et seitsmekümnendatel aastatel kasutati rõugete vastu vaktsineerimiseks teise maailmasõjaeelseid meetodeid. Küsimus jäi: miks on Tauraite käsivarrel armid? Ja Tõnis Niinemetsal oli tõepoolest ilus ülikond seljas.
Ehk siis pidin jälle tõdema, et Eesti teater on hetkel väga heal tasemel.
Trolliga koju sõites meenus ühe tuttava kunagine ütlus, kuidas perekond Minajamumees suudame 20 minutiga mängida läbi kõik draamaźanrid. Loodan, et ka publikul oli huvitav.
Tekst oli väga lahe. Ja näitlejatöö oli ka väga hea. Nii mõnelgi korral pidin häälekalt ahhetama -nähtu oli śokeeriv. Alates telefonidest tomatimahlas (huvitav, kas seda mahla juues midagi mürgist sisse ei võetud?) lõpetades purjus aiapäkapikuga. Tauraite elas rolli sisse ja mõnikord tekkis küsimus, kas see oli ehtne või kuidas nii. Et mismõttes... Igatahes veri ta käsivarrel ja hiljem ka lumivalgel kleidil oli küll päris. Ja ristis arm sealsamas musklil pakkus õhtul veel koduski kõneainest, sest kuidagi absurdne tundus, et seitsmekümnendatel aastatel kasutati rõugete vastu vaktsineerimiseks teise maailmasõjaeelseid meetodeid. Küsimus jäi: miks on Tauraite käsivarrel armid? Ja Tõnis Niinemetsal oli tõepoolest ilus ülikond seljas.
Ehk siis pidin jälle tõdema, et Eesti teater on hetkel väga heal tasemel.
Trolliga koju sõites meenus ühe tuttava kunagine ütlus, kuidas perekond Minajamumees suudame 20 minutiga mängida läbi kõik draamaźanrid. Loodan, et ka publikul oli huvitav.
märts 12, 2013
Laulev ballett
Mul on ikka vahvad kolleegid! Kui mainisin täna, et sel nädalal võtan rahulikumalt, aga järgmisel nädalal lähen Estoniasse "Manoni" vaatama, teatas üks kolleeg rõõmsalt, et tema ühe õpilase isa laulab seal. Kui jäin talle lolli näoga otsa vaatama, küsis ta, mis mul hakkas. Seletasin siis, et see "Manon", mida mina vaatama lähen, on ballett. Ümberringi hakkasid kõik naerma. Nojah, oleksin pidanud vist rääkides täiendama, et see pole "Manon Lescaut".
märts 09, 2013
Liiga palju kultuuri võib tappa
Olen kultuuri tarbimisest väsinud ehk siis olen vist natuke liiale läinud.
Kolmapäeval käisin kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Oli ja ei olnud kah. Külmaks ei jätnud, aga suurt vaimustust ka ei tekitanud. Samas, kui kõrvutaksin seda teiste Eesti filmidega, siis oli täitsa hea juba.
Eile vaatasin Theatrumis "Kvaliteetinimest". Et seda vaatamas sattusin, oli puhas juhus. Ja et pileti sain, oli veel suurem juhus - etendus on ju välja müüdud.
No mida ma oskan selle näidendi kohta öelda? Mu kolleeg küsis, kuidas ma saan üldse sellist asja vaatama minna. Et kas see ei ole äkki liiga diletantlik. Ja kui ma eile neid noori VHK endisi ja praegusi õpilasi vaatasin, tundus mulle, et mõnel tegevnäitlejal oleks nii mõndagi õppida ja mul oli ühtäkki ka väga kurb olla. Kadedus. Ja meenus ka aastatetagune Iwona. Siiani meenutan, kui hea esitus oli. Niisiis pole ime, miks kõik piletid on ära müüdud.
Täna käisin jälle kinos. Sidruni ja apelsini armastuslugu vaatamas.
<
Loomulikult ei süvenenud ma enne multika vaatamist, mis keeles see on. Ja nii pidingi terve seansi lapsele ette lugema, sest prantsuse ja itaalia keelt tema ei valda. Veel. Kuigi sisu tundus mulle naiivne, nautisin ma muusikat ja justnimelt neid võõrkeeli. Ja näitus, mis hetkel Solarises on, on ka päris hea.
Kolmapäeval käisin kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Oli ja ei olnud kah. Külmaks ei jätnud, aga suurt vaimustust ka ei tekitanud. Samas, kui kõrvutaksin seda teiste Eesti filmidega, siis oli täitsa hea juba.
Eile vaatasin Theatrumis "Kvaliteetinimest". Et seda vaatamas sattusin, oli puhas juhus. Ja et pileti sain, oli veel suurem juhus - etendus on ju välja müüdud.
No mida ma oskan selle näidendi kohta öelda? Mu kolleeg küsis, kuidas ma saan üldse sellist asja vaatama minna. Et kas see ei ole äkki liiga diletantlik. Ja kui ma eile neid noori VHK endisi ja praegusi õpilasi vaatasin, tundus mulle, et mõnel tegevnäitlejal oleks nii mõndagi õppida ja mul oli ühtäkki ka väga kurb olla. Kadedus. Ja meenus ka aastatetagune Iwona. Siiani meenutan, kui hea esitus oli. Niisiis pole ime, miks kõik piletid on ära müüdud.
Täna käisin jälle kinos. Sidruni ja apelsini armastuslugu vaatamas.
<Loomulikult ei süvenenud ma enne multika vaatamist, mis keeles see on. Ja nii pidingi terve seansi lapsele ette lugema, sest prantsuse ja itaalia keelt tema ei valda. Veel. Kuigi sisu tundus mulle naiivne, nautisin ma muusikat ja justnimelt neid võõrkeeli. Ja näitus, mis hetkel Solarises on, on ka päris hea.
märts 05, 2013
Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma
Käisin eile jälle teatris. R.A.A.A.Mi "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" vaatamas. Jällegi paljukiidetud tükk, aga ma käingi ainult paljukiidetud etendusi vaatamas. Mõnikord läheb valikuga mööda ka, aga miks ma peaksin raiskama aega ja raha halbade mälestuste kogumisele. Mälestused on need, mis lõpuks jäävad.
Selle näidendi näol adusin aegajalt midagi tuttavlikku ("Suurest õgimisest" ja "Ird, K"-st näiteks), aga lõppkokkuvõttes oli näidend ikka absurdne. Millist teksti ikka näitlejad tänapäeval pähe peavad ajavad! Ita Ever oma Draamateatris millegi sellisega vist hakkama ei saaks. Fantastiline!
Ja mis seal salata - Margus Prangel meeldib mulle seninähtud näidendite põhjal väga. Juba tema pärast tasub teatrisse minna. Maitseasi, muidugi.
Ja järjekordselt oli mul hea meel, et ma olen sündinud just siis, kui ma sündisin. Aga sellegipoolest: "Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud."
Selle näidendi näol adusin aegajalt midagi tuttavlikku ("Suurest õgimisest" ja "Ird, K"-st näiteks), aga lõppkokkuvõttes oli näidend ikka absurdne. Millist teksti ikka näitlejad tänapäeval pähe peavad ajavad! Ita Ever oma Draamateatris millegi sellisega vist hakkama ei saaks. Fantastiline!
Ja mis seal salata - Margus Prangel meeldib mulle seninähtud näidendite põhjal väga. Juba tema pärast tasub teatrisse minna. Maitseasi, muidugi.
Ja järjekordselt oli mul hea meel, et ma olen sündinud just siis, kui ma sündisin. Aga sellegipoolest: "Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud."
märts 03, 2013
O.T.M.Ast 2000 ljööni
Nädala algas ja lõppes teatriskäiguga. Esmaspäeval vaatasin Kuressaare Linnateatri O.T.M.A - t. Siin seal kiidetud tükk. Ootused olid kõrged ja pärast pettumust Irdi näol kartsin teatrisse minna. Mine tea, et äkki pean jälle pettuma. Õnneks ei pidanud. Lõpuks tekitas kogu see lugu minus ängi ja kurbust. Viha, et inimesed võivad sellised olla. Aga olid. Ja kogu see brutaalsus raputas mind. Ilma hea näitlejatööta mul selliseid elamusi tõenöoliselt ei oleks. Rask oli hea ja Laurimaa ka.
Üks asi jäi mulle aga segaseks - miks pidi sõdurit mänginud Peeter Tammearu olema laval villastes sokkides. Unustas kirsad maha?
Tänane päev päädis NUKU esietendust vaadates. Ikka Lennusadamas ja ikka "2000 ljööd vee all". Oli väga värskendav. NUKU oma headuses. Iga teater võiks olla õnnelik, kui saaks Lennusadamas midagi korraldada.
Ning tore oli üle pika aja näha ning paar sõna vahetada inimesega, kes on elu mõjutamisel suurt rolli mänginud.
Täna hommikul oli maa kaetud imepuhta lumega...
Üks asi jäi mulle aga segaseks - miks pidi sõdurit mänginud Peeter Tammearu olema laval villastes sokkides. Unustas kirsad maha?
Tänane päev päädis NUKU esietendust vaadates. Ikka Lennusadamas ja ikka "2000 ljööd vee all". Oli väga värskendav. NUKU oma headuses. Iga teater võiks olla õnnelik, kui saaks Lennusadamas midagi korraldada.
Ning tore oli üle pika aja näha ning paar sõna vahetada inimesega, kes on elu mõjutamisel suurt rolli mänginud.
Täna hommikul oli maa kaetud imepuhta lumega...
veebruar 21, 2013
TPL
Nõukaaegased inimesed teavad TPLi kui kõplapolgu või muu sarnasena. Olen minagi omal ajal suviti Töö- ja puhkelaagris peete umbrohust puhastanud. Küll kõplaga, küll kõplata, kui viimane juhtus katki minema. Siis sai neljakäpukil edasi liigutud. Sai löödud töörekordeid - olin ühel aastal usinaim kõblatibi. Sai tasuta koolis süüa. Sai taskuraha kogutud. Kõige paremini on meeles pärast 2. klassi suvel teenitud raha eest ostetud nukk, kes oskas kõndida ja lükkas enda ees lapsevankrit. Mingi Made in UdSSRi tehniline ime oli.
Tänapäeval on TPLil ka teisi tähendusi, kuigi Töö- ja puhkelaager kõlaks ka tänapäeval hästi.
Tööst ma ei soovi rääkida. Puhkamisest nii palju, et olen kolm päeva järjest teatris käinud. Teisipäeval käisin Draamateatris "Varastati oranź jalgratas"-t vaatamas. Ma ei tea, mis mul viga on, aga mulle paljukiidetud lastelavastused ei istu. Midagi jääb kogu aeg vajaka. Ja Draamateatri puhul tundus mulle eriti, et tegemist on seisnud veega. Aga jällegi - lastele meeldis ja see on kõige tähtsam.
Täna käisin Theatrumi "Ma olen tuul"-t vaatamas. Teadsin, mida vaatama lähen ja täpselt selle elamuse ma ka sain. Ütlen aga päris ausalt, et olin nii sügava teksti kuulamiseks liiga väsinud ja vahepeal ei suutnud ma enam meenutada, mida ma kuulnud olin. Masendav. Aga Skandinaavia mõjubki kohati masendavalt.
Tänapäeval on TPLil ka teisi tähendusi, kuigi Töö- ja puhkelaager kõlaks ka tänapäeval hästi.
Tööst ma ei soovi rääkida. Puhkamisest nii palju, et olen kolm päeva järjest teatris käinud. Teisipäeval käisin Draamateatris "Varastati oranź jalgratas"-t vaatamas. Ma ei tea, mis mul viga on, aga mulle paljukiidetud lastelavastused ei istu. Midagi jääb kogu aeg vajaka. Ja Draamateatri puhul tundus mulle eriti, et tegemist on seisnud veega. Aga jällegi - lastele meeldis ja see on kõige tähtsam.
Täna käisin Theatrumi "Ma olen tuul"-t vaatamas. Teadsin, mida vaatama lähen ja täpselt selle elamuse ma ka sain. Ütlen aga päris ausalt, et olin nii sügava teksti kuulamiseks liiga väsinud ja vahepeal ei suutnud ma enam meenutada, mida ma kuulnud olin. Masendav. Aga Skandinaavia mõjubki kohati masendavalt.
veebruar 19, 2013
Maailmale nähtamatud pisarad
Sel nädalal siis jälle teatrilainel. Avalöök oli eile Linnateatri etendusega "Maailmale nähtamatud pisarad."
Ma ei oska muud öelda, kui et olen ammu just midagi sellist näha tahtnud. Et oleks hea ja lõbus tekst ning näitlejad mängiksid oma rollid kenasti välja.
Ja nagu Tśehhovile ikka kombeks, ei puudunud lavalt püstol, mis pauku tegi. Suurepärane!
Ma ei oska muud öelda, kui et olen ammu just midagi sellist näha tahtnud. Et oleks hea ja lõbus tekst ning näitlejad mängiksid oma rollid kenasti välja.
Ja nagu Tśehhovile ikka kombeks, ei puudunud lavalt püstol, mis pauku tegi. Suurepärane!
veebruar 18, 2013
Katsetused
Ongi kõik katsetused katsetatud. Mind väsitasid need väga ära. Ja ma ei saa jälle magada. Mitmendat ööd juba.
veebruar 14, 2013
veebruar 12, 2013
Liugupäev, pudrupäev, lihaheide
Liugu ei lasknud ja putru ei söönud. Hernesuppi ka ei söönud, sest ise pole aega suppi keeta ja ega hernesupp ilma lihata vist eriti ei meki ka. Vastlakukleid ka ei söönud - tehku seda teised minu eest. Ses suhtes täiesti ebatraditsiooniline vastlapäev.
Homme algab suur paast. Ma pean välja mõtlema, millest ma sel aastal loobun, sest liha ja alkoholi ma enam ei tarbi ja seetõttu peaks paast mulle eriti kerge olema. Neile tuleb leida mingi asendus. Üks asi, millega ma liialdan, on kindlasti töö. Kahjuks ei ole võimalik tööst paastuda.
Soetasin Sofi Oksaneni "Kui tuvid kadusid".
Homme algab suur paast. Ma pean välja mõtlema, millest ma sel aastal loobun, sest liha ja alkoholi ma enam ei tarbi ja seetõttu peaks paast mulle eriti kerge olema. Neile tuleb leida mingi asendus. Üks asi, millega ma liialdan, on kindlasti töö. Kahjuks ei ole võimalik tööst paastuda.
Soetasin Sofi Oksaneni "Kui tuvid kadusid".
veebruar 11, 2013
veebruar 10, 2013
Parfüüm
Küll on verine film! Tavaliselt lõpetan ma kohe selliste filmide vaatamise, sest ma ei kannata vägivaldseid stseene ja veriseid võtteid. Aga selle filmi vaatan vist lõpuni. Lugesin aastaid tagasi originaalkeeles samanimelist romaani. Pigem neelasin, sest see oli ülihuvitav. Eestikeelse tõlke kohta puuduvad mul andmed, kuigi see on mul raamaturiiulis olemas. DVD võiks ka olla, aga seda pole enam võimalik poest osta. Kui kellelgi on see üle, siis oleksin sellest huvitatud.
See on lihtsalt jõhker!
See on lihtsalt jõhker!
veebruar 09, 2013
Pikk sulghäälik
Etteütlus meie elutoas.
I: "Röövel hüüdis: "Appi!""
L: "Miks peab röövel appi hüüdma? Ei tohi ju kõvasti hüüda! Keegi kuuleb ja võib politsei kutsuda."
Hea, et ühel meist on veel kaine mõtlemine säilinud. Mina igatahes olen väga-väga väsinud.
I: "Röövel hüüdis: "Appi!""
L: "Miks peab röövel appi hüüdma? Ei tohi ju kõvasti hüüda! Keegi kuuleb ja võib politsei kutsuda."
Hea, et ühel meist on veel kaine mõtlemine säilinud. Mina igatahes olen väga-väga väsinud.
Soovin lapsendada last
Mulle tundub, et sellel aastal tuleb igast kesklinnakoolist lapsendada endale laps. Ikka selleks, et koolikatsetel "edukas" olla, sest kuid õdesid-vendi ees ei õpi, on võimatu sinna sisse saada. Pärast annaks lapsed ikka tagasi. Umbes nagu sissekirjutamisega.
Pal tänava poisid
Teatris ei tohi ikka väsinuna käia. Siis ei meeldi ükski näidend.
Täna käisin võsukestega "Pal tänava poisse" vaatamas. Lastele meeldis ja see on kõige tähtsam. Aga kuna minul on praegusel hetkel Maslow püramiidi alumise otsa vajadused tugevalt rahuldamata, siis on ka loogiline, miks ma kunsti nautida ei suuda.
Ja üks küsimus tekkis mul ka: kas see on mingi mood või, et juba igas etenduses peavad pealtvaatajad ka märjaks saama?
Täna käisin võsukestega "Pal tänava poisse" vaatamas. Lastele meeldis ja see on kõige tähtsam. Aga kuna minul on praegusel hetkel Maslow püramiidi alumise otsa vajadused tugevalt rahuldamata, siis on ka loogiline, miks ma kunsti nautida ei suuda.
Ja üks küsimus tekkis mul ka: kas see on mingi mood või, et juba igas etenduses peavad pealtvaatajad ka märjaks saama?
veebruar 07, 2013
Irdumine
Täna oli mul võimalus vaadata etendust, mida väga kaua vaadata olen soovinud, aga mida olude sunnil varem kaeda ei saanud. Räägin "Ird, K"- st.
Ootused olid kõrged, sest kriitika sellele tükile on olnud äraütlemata positiivne.
Kindlasti on tegemist puhta Tartu etendusega ja seal seda näinuna oleksin ehk hoopis teisel arvamusel. Tallinnasse see lihtsalt ei passinud.
Nüüd ma siis mõtlen, mis asi see oli ja mida sellega öelda taheti. Kas prooviti tahtlikult hullumeelset tükki teha või suruti teadlikult näitlejad alla. Trupp koosnes ju mainekatest ja headest näitlejatest. Aga välja tuli minu jaoks käkk. Ehkki oli ka üksikuid eredaid hetki - Onu Raivo ja Irdi kosmoseheietused. Saiakesed oli ka päris põnev ja maitsesid väidetavalt väga hästi. Ise ei proovinud.
Üks asi, millega Tartu Uus Teater kunagi mööda ei pane, on muusika.
Aga kas ma pean vaatama 10 minutit voodis lebavaid näitlejaid, kes midagi ei räägi ja midagi ei tee. Ja kui juhuslikult juhtuvad mõne lause ütlema, siis pole seda kuulda, sest saal on täis köhivaid tuberkulootikuid. See on minu väärtuslik (une)aeg. Või kas peab ühte laulu seitse korda laskma? Selle arvelt saanuks pool tundi lühemalt hakkama. Ja mulle ei meeldi, et kolmetunnine etendus kestis 15 minutit kauem.
Publik oli ka imelik. Tundus, et nooremapoolsed, juba taasvabanenud Eestis sündinud inimesed, ei saa ikka mitte millestki aru. Kuidas saab laginal naerda küüditamise jutu peale?! See on meie rahva traagika.
Ühesõnaga olen väga pettunud. Isegi minu abikaasa, kes on üsna mõistlik ja tark inimene, oli hämmunud.
No mida asja?!
Ootused olid kõrged, sest kriitika sellele tükile on olnud äraütlemata positiivne.
Kindlasti on tegemist puhta Tartu etendusega ja seal seda näinuna oleksin ehk hoopis teisel arvamusel. Tallinnasse see lihtsalt ei passinud.
Nüüd ma siis mõtlen, mis asi see oli ja mida sellega öelda taheti. Kas prooviti tahtlikult hullumeelset tükki teha või suruti teadlikult näitlejad alla. Trupp koosnes ju mainekatest ja headest näitlejatest. Aga välja tuli minu jaoks käkk. Ehkki oli ka üksikuid eredaid hetki - Onu Raivo ja Irdi kosmoseheietused. Saiakesed oli ka päris põnev ja maitsesid väidetavalt väga hästi. Ise ei proovinud.
Üks asi, millega Tartu Uus Teater kunagi mööda ei pane, on muusika.
Aga kas ma pean vaatama 10 minutit voodis lebavaid näitlejaid, kes midagi ei räägi ja midagi ei tee. Ja kui juhuslikult juhtuvad mõne lause ütlema, siis pole seda kuulda, sest saal on täis köhivaid tuberkulootikuid. See on minu väärtuslik (une)aeg. Või kas peab ühte laulu seitse korda laskma? Selle arvelt saanuks pool tundi lühemalt hakkama. Ja mulle ei meeldi, et kolmetunnine etendus kestis 15 minutit kauem.
Publik oli ka imelik. Tundus, et nooremapoolsed, juba taasvabanenud Eestis sündinud inimesed, ei saa ikka mitte millestki aru. Kuidas saab laginal naerda küüditamise jutu peale?! See on meie rahva traagika.
Ühesõnaga olen väga pettunud. Isegi minu abikaasa, kes on üsna mõistlik ja tark inimene, oli hämmunud.
No mida asja?!
Me kõik jääme vanaks
Ma pole küll Jan Uuspõllu suurim fänn, aga kui on võimalus teda tasuta vaadata, siis ära ka ei ütle. Nüüd on siis mõlemad tema monoetendused - nii "Isa" kui "Vanaisa" nähtud. Esimene küll DVD-formaadis, aga asi seegi.
Mulle isiklikult meeldis "Vanaisa" rohkem. Vähemalt esimene vaatus oli humoorikas ja keset väsitavat tööpäeva naersin päris kõvasti. Mitte nii palju, nagu minu eest istunud blondeeritud naisterahvad, aga naersin.
Küll ei saa ma aru, miks peab pidevalt hakkama puudutama ka allapoolevööd teemasid. Ehk siis teine vaatus enam nii tore ei olnud. Aga esimest vaatust soovitan vaadata.
Mulle isiklikult meeldis "Vanaisa" rohkem. Vähemalt esimene vaatus oli humoorikas ja keset väsitavat tööpäeva naersin päris kõvasti. Mitte nii palju, nagu minu eest istunud blondeeritud naisterahvad, aga naersin.
Küll ei saa ma aru, miks peab pidevalt hakkama puudutama ka allapoolevööd teemasid. Ehk siis teine vaatus enam nii tore ei olnud. Aga esimest vaatust soovitan vaadata.
veebruar 04, 2013
JOKK
Miks mulle tundub, et Eesti Vabariigis on paljud asjad juba ette ära otsustatud ja kõiksuguseid konkursse sooritatakse üksnes formaalsuse pärast. Võibolla mulle tõesti tundub see vaid nii ja tegelikult see ei ole nii. Lootus sureb viimasena. Elame, näeme.
veebruar 02, 2013
Kõrvutu jänes
Aga film pole tibust ja jänesest, vaid kõmureporterist Ludo Dekkerist ja laste hoolduskeskuse juhatajanna Annast ning nende keerulisest suhtlemisest.
Inimestele, kes vaatavad aegajalt ka filme, mida vaadates mõtlema ei pea.
Väärtfilmide vaatamist alustan homme. Kanal 11 pakub veebruarikuus igal pühapäeval vaatamiseks Prantsuse filme. Homme "Edith Piaf - elusse armunud." Järgmisel nädalal Süsskindi "Parfum". Hetkel on mul Prantsusmaa suhtes suurenenud isu ka, nii et hea ajastus.
veebruar 01, 2013
Arvutimängudest
Olid ajad, kui kasvatasin Facebookis hoogsalt juurvilja ja kaotasin närviliselt ridade kaupa värvilisi kuulikesi. Ühel hetkel tundus see kõik ka mulle endale absurdne ja ma võtsin vastu otsuse, et ma ei mängi enam arvutimänge. Olen kenasti vastu pidanud.
Meil ei mängi tegelikult peres keegi arvutimänge. Ka laps mitte. Aga täna avastas ta isa töö juures mängu "Ennemuistne". Ja nüüd käib nagu uni peale, et tahab seda mängida. No las mängib siis natuke. Õnneks ei saa ta seda enam pärast läpaka sulgemist mängida, sest ta ei oska arvutiga peaaegu mitte midagi teha.
Meil ei mängi tegelikult peres keegi arvutimänge. Ka laps mitte. Aga täna avastas ta isa töö juures mängu "Ennemuistne". Ja nüüd käib nagu uni peale, et tahab seda mängida. No las mängib siis natuke. Õnneks ei saa ta seda enam pärast läpaka sulgemist mängida, sest ta ei oska arvutiga peaaegu mitte midagi teha.
jaanuar 30, 2013
4 minutit
Ameerika teadlased on kindlaks teinud, et abikaasad suhtlevad pärast pikki abieluaastaid keskmiselt neli minutit päevas. Mina räägin oma abikaasaga selle aja täis valdavalt öösel,kui uni kaob.
Nii vestlesime ka täna öösel intellektuaalsetel teemadel nagu: tänapäeval ei pane keegi enam oma lastele selliseid nimesid, nagu meie esivanematel olid. Mitte et neil nimedel midagi viga oleks, aga need on oma aja ära elanud. Jõudsime ühisele arusaamisele, et vaid minu nimi on aegadele vastu pidanud ja ei tundu vanamoodsana. Ja ühtlasi mõlgutasime mõtteid, mis sunnib vanematel panema oma lastele aastakümneid tagasi populaarsed olnud nimesid, mis aga nüüdseks vananenud on.
Vot, milleni võib viia ühe keeleteadusliku artikli lugemine ja selle autori nime analüüsimine.
Nii vestlesime ka täna öösel intellektuaalsetel teemadel nagu: tänapäeval ei pane keegi enam oma lastele selliseid nimesid, nagu meie esivanematel olid. Mitte et neil nimedel midagi viga oleks, aga need on oma aja ära elanud. Jõudsime ühisele arusaamisele, et vaid minu nimi on aegadele vastu pidanud ja ei tundu vanamoodsana. Ja ühtlasi mõlgutasime mõtteid, mis sunnib vanematel panema oma lastele aastakümneid tagasi populaarsed olnud nimesid, mis aga nüüdseks vananenud on.
Vot, milleni võib viia ühe keeleteadusliku artikli lugemine ja selle autori nime analüüsimine.
jaanuar 26, 2013
Ettekuulutused
Riia mõjub mulle kummaliselt - näen seal unenägusid, mis täide lähevad. Vähemalt kahel viimasel korral Riias nähtud unenäod on täitunud. Täna täitus viimase käigu unenägu. Hakka või uskuma, et mul on üleloomulikud jõud. Nagu ka Igor Mangil. Ma ei tohiks teha horoskoope uskuda, aga tee või tina - mitu aastat lähevad tema ettekuulutused vähemalt minu puhul täide. Kuupäevalise täpsusega. Ju siis mul on oma personaalne horoskoobikirjutaja.
Peaks täiskuu poole raha ka kõlistama - äkki kukkur täitub.
Peaks täiskuu poole raha ka kõlistama - äkki kukkur täitub.
jaanuar 24, 2013
Valgus
Päike on lõpuks ka meie maale jõudnud ja talve jooksul akendele kogunenud mustus paistab kohe eriti hästi välja. Päevad on muutunud pikemaks. Seda nii valguse kui töö poolest. Lambid ei pea enam terve päeva sirama, mis on kahju muidugi elektrifirmadele, sest sademeid ju ei ole. Inimesed oleksid justkui talveunest ärganud ja seetõttu ronib mul töö igast uksest ja aknast sisse. Päevad võiksid veel pikemad olla.
Tihaste keelepaelad on ka valla läinud. Kas tõesti hakkab kevad tulema?
Tihaste keelepaelad on ka valla läinud. Kas tõesti hakkab kevad tulema?
jaanuar 21, 2013
Action minu koduõuel
Elu on täis üllatusi. Kui igav hakkab, siis hoolitseb keegi teine selle eest, et põnev oleks. Mõnikord vastumeelselt, aga kui sind sündmuste keerisesse tõmmatakse, siis ujud kas kaasa või upud.
Naabreid on raske valida. Mingil määral saad enne uue kodu soetamist maad uurida. Aga seda enam kontrollida ei saa, kui vanad naabrid ära kolivad ja uued asemele tulevad.
Nii koputasidki täna tund aega tagasi minu ukse taga naisterahvas oma pojaga, keda ma kunagi varem näinud ei olnud. Ju siis on uued, sest maja on väike. Oleksin neid kindlasti kohanud. Elukaaslane oli napsutanud ja siis füüsiliselt oma jõudu demonstreerima hakanud. See meesterahvas nägi nii jube välja, et ma ei julgeks sellisega isegi ühes liftis sõita (meil õnneks polegi!). Kooselamisest rääkimata.
Naisterahvale soovitaksin lugemiseks raamatut "Miks ta seda teeb". Loota, et vägivallatseja end muudab, on küll lohutav, ent tavaliselt seda ei juhtu.
Mis toimub Eesti kodude uste taga?
Naabreid on raske valida. Mingil määral saad enne uue kodu soetamist maad uurida. Aga seda enam kontrollida ei saa, kui vanad naabrid ära kolivad ja uued asemele tulevad.
Nii koputasidki täna tund aega tagasi minu ukse taga naisterahvas oma pojaga, keda ma kunagi varem näinud ei olnud. Ju siis on uued, sest maja on väike. Oleksin neid kindlasti kohanud. Elukaaslane oli napsutanud ja siis füüsiliselt oma jõudu demonstreerima hakanud. See meesterahvas nägi nii jube välja, et ma ei julgeks sellisega isegi ühes liftis sõita (meil õnneks polegi!). Kooselamisest rääkimata.
Naisterahvale soovitaksin lugemiseks raamatut "Miks ta seda teeb". Loota, et vägivallatseja end muudab, on küll lohutav, ent tavaliselt seda ei juhtu.
Mis toimub Eesti kodude uste taga?
Liblikate asemel elevandid kõhus
Olin just hommikul kodust lahkumas, kui ühendkoorid esitasid laulukest:
"Esmaspäeval tööd ei tee.
Teisipäeval puhkan veel.
Kolmapäeval sügan pead.
Neljapäeval nahka vean.
Kuni jõuab kätte pü-ha-päev.
Reedel jalgu kõigutan.
Laupäev mõtteid mõlgutan.
Kuni jõuab kätte pü-ha-päev."
Iga rea vahele räppis laps: "Esmaspäeval sööme elevante."
Tööl jätkus traali-vaali edasi. Üks noormees küsis minult, kas mul on liblikad kõhus (taimetoitlasena vist ikka ei tohiks olla!). Sel hetkel märkasin ühe neiu laual elevantidega pinalit ja meenus hommikune laul. Ütlesin pinalit silmas pidades: "Elevandid" ja tund oligi kadunud.
Elevandid kõhus...
Käisin kinos noorukite kasvamisvalust filmi vaatamas. Mõtlemapanevalt crazy. Olemas ka saksakeelsena juutuubis.
Ja kogesin täna jälle, kuidas asjadel on kombeks kuhjuda. Kadumaläinud tööotsad võtsid täna ühendust. Kogu maailma tööd niikuinii ära teha ei jõua, aga ma vähemalt üritan.
jaanuar 20, 2013
Mõttejõul ravimine
Olen hääletu. Ammu pole häälega probleeme olnud ehk see on pikemat aega alles olnud. Nooremana kähisesin mitu korda aastas. Hiina meditsiini järgi tahab inimene end kurgutõbede korral kellelegi kuuldavaks teha. Ma tahan küll, et mõned inimesed märkaksid, aga kui ei märka, pole ka midagi. Pärm pidi hääle puudumise vastu aitama, aga pole proovinud.
Nohu on ka. Hiinlased põhjendavad nohu tekkimist solvumisega. No ma ei tea - võibolla olengi solvunud. Aga kelle peale? Kui vaid teaks, aitaks see ehk ka nohu ravimisel.
Kõrv valutab. Eelneva teooria järgi tahaksin tõepoolest mitte kuulda mõnda asja, mida olen sunnitud kuulma. Tegelikkuses peaksin hoopis mütsi kandma.
Selg annab tunda. Järelikult on esivanemad oma koormad mulle kukile pannud.
Jalg kisub krampi. Tuleks vist veel rohkem tööd teha, sest see annab tunnistust finantsmuredest.
Ah, uskuda võib ju kõike. Tööta, kui palju tahad, kogu maailma tööd sa niikuinii ei jõua ära teha. Lihtsalt vanust on juba. Enda eest tuleb natuke juba hoolt kandma hakata.Väikeste sammudega. Joon juba kord päevas magneesiumi vedelal kujul. Tuju on parem ja üldine enesetunne ka.
Talvel on elu lumelill.
Nohu on ka. Hiinlased põhjendavad nohu tekkimist solvumisega. No ma ei tea - võibolla olengi solvunud. Aga kelle peale? Kui vaid teaks, aitaks see ehk ka nohu ravimisel.
Kõrv valutab. Eelneva teooria järgi tahaksin tõepoolest mitte kuulda mõnda asja, mida olen sunnitud kuulma. Tegelikkuses peaksin hoopis mütsi kandma.
Selg annab tunda. Järelikult on esivanemad oma koormad mulle kukile pannud.
Jalg kisub krampi. Tuleks vist veel rohkem tööd teha, sest see annab tunnistust finantsmuredest.
Ah, uskuda võib ju kõike. Tööta, kui palju tahad, kogu maailma tööd sa niikuinii ei jõua ära teha. Lihtsalt vanust on juba. Enda eest tuleb natuke juba hoolt kandma hakata.Väikeste sammudega. Joon juba kord päevas magneesiumi vedelal kujul. Tuju on parem ja üldine enesetunne ka.
Talvel on elu lumelill.
Home, sweet home!
Õnnelikult kodumaal tagasi. Kodus on ikka kõige parem olla, kuigi Lätis olid puud lumisemad ja loodus tundus seetõttu romantilisem.
Reis läks korda ja peaaegu kõik endised kolleegid on nüüdseks ka nähtud. Vanad ajad tulid meelde. Vahepeal on kosutav end mujal tuulutamas käia. Happy.
Reis läks korda ja peaaegu kõik endised kolleegid on nüüdseks ka nähtud. Vanad ajad tulid meelde. Vahepeal on kosutav end mujal tuulutamas käia. Happy.
jaanuar 18, 2013
Kafiju es dzeru tikai ar Rīgas Balzāmu ehk tervisi Läti pealinnast!
Täna hommikul sõitsin ametikohustuste tõttu Baltikumi pealinna. Vähemalt nii väidetakse. Siin on seni Baltimaade ainus H&M. Parfümeeriaketti Douglast meil ka ei ole. Trammid on neil ka moodsad ja sini-must-valged. Tõeline metropol! Eesti patrioodina mina seda arvamust muidugi ei jaga.
Terve päeva pidin mõtlema tühjast-tähjast. Lõpuks enam ei suutnud. Tühi kõht andis ka tunda. Millegipärast seostub mul Riiaga pidevalt näljatunne või tühja kõhu tunne, sest süüa siin ei saa. Tööandja lihtsalt pole arvestanud võimalusega, et naaberrahva esindajad ka midagi süüa võiksid/ tahaksid. Seetõttu otsustasime kahe saatusekaaslasega päeva lõpetuseks ja ainsaks söögikorraks sushit sööma minna. Pärast tänast kogemust on mul tunne, et eestlastele ei tahetagi siin süüa anda. Üks kaaslane tellis tavalist makit, mina valisin mingi keerulise nimega jaapanipärase valiku. Kolmas seltskonnaliige oli sunnitud tervislikel põhjustel sushist loobuma.
Nii me siis istusime ja ootasime. Tellimisest toidu kättesaamiseni kulus täpselt tund ja viisteist minutit. Meist hiljem tulnud lätlasi teenindati varem ja nemad olid selleks ajaks juba ammu lahkunud, kui meie riisirullid pärale jõudsid.
Ärevus kasvas ajaga. Arutasime, kas kokk läks kalale. Või sai riis otsa. Täpselt sel hetkel tuli põllega noormees leti tagant välja, pani jope selga ja lahkus. Läkski vist kõrvalasuvasse Rimisse riisi ostma.
Minul oli juba tahtmine lahkuda. Tõbine kolleeg oli vahepeal banaanid ja keefiri oma kotist välja võtnud ja sõi neid isukalt. Ütles pärast veel kelnerile, et tellimuse täitmine võttis nii kaua aega, et tal läks kõht tühjaks. Lõpuks rullid saabusid. Tund ja viisteist minutit! Söömine võttis kolleegil aega täpselt viis minutit, mina proovisin siiski vahepeal veidi mäluda, mitte tervet tükki korraga alla kugistada. Mul olid muidugi poole suuremad rullid ka - poleks tervelt kindlasti kurgust alla mahtunud, vaid oleksid enne kuskile kinni jäänud. Peale selle polnud ma ammu pulkadega söönud ja meeldetuletamine võttis ka oma aja. Kodus söön ma sushit kasvatamtult sõrmede vahelt.
Kui ma nüüd eelmisele Riias viibimisele mõtlen (oli see ju vähem kui aasta tagasi), oli teenindus umbes sama aeglane.
Kangesti tahaks küsida, kas Latviešu virtuve ir dievīga? Tegelikult vist ikka on, kuigi teenindus on jube aeglane.
Lõpetan õhtu Günter Jauchi ja Tammsaare eluloo seltsis. Homme olen samal ajal jälle oma kodus ja söön, mida tahan, siis kui tahan.
Terve päeva pidin mõtlema tühjast-tähjast. Lõpuks enam ei suutnud. Tühi kõht andis ka tunda. Millegipärast seostub mul Riiaga pidevalt näljatunne või tühja kõhu tunne, sest süüa siin ei saa. Tööandja lihtsalt pole arvestanud võimalusega, et naaberrahva esindajad ka midagi süüa võiksid/ tahaksid. Seetõttu otsustasime kahe saatusekaaslasega päeva lõpetuseks ja ainsaks söögikorraks sushit sööma minna. Pärast tänast kogemust on mul tunne, et eestlastele ei tahetagi siin süüa anda. Üks kaaslane tellis tavalist makit, mina valisin mingi keerulise nimega jaapanipärase valiku. Kolmas seltskonnaliige oli sunnitud tervislikel põhjustel sushist loobuma.
Nii me siis istusime ja ootasime. Tellimisest toidu kättesaamiseni kulus täpselt tund ja viisteist minutit. Meist hiljem tulnud lätlasi teenindati varem ja nemad olid selleks ajaks juba ammu lahkunud, kui meie riisirullid pärale jõudsid.
Ärevus kasvas ajaga. Arutasime, kas kokk läks kalale. Või sai riis otsa. Täpselt sel hetkel tuli põllega noormees leti tagant välja, pani jope selga ja lahkus. Läkski vist kõrvalasuvasse Rimisse riisi ostma.
Minul oli juba tahtmine lahkuda. Tõbine kolleeg oli vahepeal banaanid ja keefiri oma kotist välja võtnud ja sõi neid isukalt. Ütles pärast veel kelnerile, et tellimuse täitmine võttis nii kaua aega, et tal läks kõht tühjaks. Lõpuks rullid saabusid. Tund ja viisteist minutit! Söömine võttis kolleegil aega täpselt viis minutit, mina proovisin siiski vahepeal veidi mäluda, mitte tervet tükki korraga alla kugistada. Mul olid muidugi poole suuremad rullid ka - poleks tervelt kindlasti kurgust alla mahtunud, vaid oleksid enne kuskile kinni jäänud. Peale selle polnud ma ammu pulkadega söönud ja meeldetuletamine võttis ka oma aja. Kodus söön ma sushit kasvatamtult sõrmede vahelt.
Kui ma nüüd eelmisele Riias viibimisele mõtlen (oli see ju vähem kui aasta tagasi), oli teenindus umbes sama aeglane.
Kangesti tahaks küsida, kas Latviešu virtuve ir dievīga? Tegelikult vist ikka on, kuigi teenindus on jube aeglane.
Lõpetan õhtu Günter Jauchi ja Tammsaare eluloo seltsis. Homme olen samal ajal jälle oma kodus ja söön, mida tahan, siis kui tahan.
jaanuar 14, 2013
Unenäod
Kuigi ma magan viimasel ajal jälle hästi ja minu unehäireid võiks panna negatiivsete mõtete arvele nagu nii mõnigi arvab, pole see nii. Olen mõnel korral näinud unes asju, mis hiljem päriselt juhtuvadki. Näiteks olen korduvalt eksamipileteid ja küsimusi unes ette näinud. Aga kahjuks nägin kord ka oma isa kirstus ja ei möödunud kahte kuudki, kui kirstus ta oligi. Viimasel ajal olen korduvalt üht noort naisterahvast kirstus näinud ja loodan väga, et see unenägu ei lähe täide. Samas tekib hirm, sest üks ja sama uni on mu saatjaks juba pea igal ööl.
jaanuar 12, 2013
Täna öösel me magame
Lõpuks ometi on uni jälle tagasi. Võibolla mõjus lõõgastavalt Nils Niitra artikkel, aga võibolla ka midagi muud. Igatahes oli väga kosutav kella 11 magada. Päeval tegin ka veel lõunauinaku. Pärast Nõmmel kelgutamas käimist ja kapsasupidieedisupi keetmist. Viimast segades läks katki kahepooleaastane kulp. Kummaline. Sest minu vanemate pulmakingiks saadud kulp, mis on juba 50 aastat vana, on endiselt terve. See ütleb nii mõndagi kvaliteedi kohta. Kehtigu see siis asjade, inimeste või elu kohta.
Tuju kehv ja aitab "Bridget Jones". Alati.
Tuju kehv ja aitab "Bridget Jones". Alati.
jaanuar 11, 2013
Suur õgimine
Minu selle nädala märksõna on kindlasti söömine. Rõhuga tervislikul toitumisel. Ingveri-peedisupp passis külma talveõhtusse üllatavalt hästi ja soojendavalt ning tänased spinati-ricotapätsid mekkisid ka üle keskmise. Riccotat polnud ja asendasin selle tavalise kohupiimaga.
Üks kõrvalekalle oli sel nädalal ka - käisin eile Estlanderis näärisöömingul. Kuna Olde Hansa on minu lemmikrestoran vanalinnas ja Estlander kuulub samasse ketti, siis loomulikult tundsin sealsest kehakinnitusest heameelt. Eriti hea oli aga "soojajook".
Jõulukuusk oli endiselt veel sees ja mõtlesin kohe, et 6. jaanuar möödas, ega see hea märk ole. Kostitaja mainis, et kuusk on seal ainult meie pärast alles. Ju siis tahtis, et meil pahandusi tuleks. Aga hapukapsas rabarberiga oli huvitav, marineeritud seened ja kõrvits maitsesid väga hästi ja kanepivõie oli esimene asi, mis laualt kadus. Liharoogadele hinnangut anda ei oska.
"Georg Ots" sai just läbi, aga kuna ma ei suutnud sellesse süveneda, hakkan seda nüüd korduvvaatama.
Üks kõrvalekalle oli sel nädalal ka - käisin eile Estlanderis näärisöömingul. Kuna Olde Hansa on minu lemmikrestoran vanalinnas ja Estlander kuulub samasse ketti, siis loomulikult tundsin sealsest kehakinnitusest heameelt. Eriti hea oli aga "soojajook".
Jõulukuusk oli endiselt veel sees ja mõtlesin kohe, et 6. jaanuar möödas, ega see hea märk ole. Kostitaja mainis, et kuusk on seal ainult meie pärast alles. Ju siis tahtis, et meil pahandusi tuleks. Aga hapukapsas rabarberiga oli huvitav, marineeritud seened ja kõrvits maitsesid väga hästi ja kanepivõie oli esimene asi, mis laualt kadus. Liharoogadele hinnangut anda ei oska.
"Georg Ots" sai just läbi, aga kuna ma ei suutnud sellesse süveneda, hakkan seda nüüd korduvvaatama.
jaanuar 10, 2013
Minu kassil on Stockholmi sündroom. Kuna ta sai soetatud aastaid enne lapse sündi, oli tal uue pereliikmega harjumisega tõsiseid raskusi ning ta põgenes alalõpmata uue ilmakodaniku eest. Ajaga on ta muutunud sallivamaks. Eile märkasin, et ta oli pooleksmurtuna D. süles. Keelasin kassi väntsutamise ja kõuts visati maha. Aga kass ei suvatsenudki minema joosta, vaid jäi punnis silmadega vaatama, mis edasi saab. Tal olnuks võimalus kaduda, aga ta ei soovinud. Oleks nagu oodanud, et ta jälle tagurpidi sülle võetaks. Või kardab ta käpaga lapse suunas äiata, sest näeb, kuidas me oma järglast nunnutame ning tulemuseks võib olla toiduta jätmine. Kiindumus oma kiusajasse.
jaanuar 09, 2013
Elu on odav, elada on kallis
Sel nädalal on mulle helistatud iga päev kuskilt ja üritatud müüa elukindlustust. Täna SEBist. Kuidas on võimalik üldse kellegi elu kindlustada?! See tundub nii absurdne, kui mõtlema hakata. Samas ma tean, et näiteks kodulaenu võtjad peavad end sundkindlustama ning lepingus on kirjas, et kolme aasta jooksul ei tohi end tappa. Mulle tundub see ikkagi kummaline, et kõik mind äkki pommitama on hakanud. Kas ma olen jõudnud juba sellisesse ikka? Mõtlesin, et kõigepealt tuleb luudehõrenemise periood (vaagisin täna, et peaks endale naelad alla ostma, et luid ei murraks - äkki ei kasva enam õigesti kokku) ja siis hallikarvaperiood (milleks siis juuksevärvid olemas on!), aga mind on juba maha kantud. Homme lähen urni valima.
jaanuar 08, 2013
Mul on viimasel ajal unehäired. Osaliselt on selles süüdi hääled - kusagil kiiguks keegi nagu kiiktooliga või põrgataks korvpalli. Tavaliselt toimub see hetkel, kui leban horisontaalselt ja ootan und. Ühel hetkel need hääled vaibuvad, aga minul on selleks ajaks uni juba totaalselt läinud.
Tavaliselt võtan taolistel hetkedel kätte raamatu. Viimastel öödel on selleks Hanseni elulugu. A.Hansen T. on vaieldamatult üks mu lemmikuid ja nii tore on aduda, et meil on nii mõndagi ühist. Näiteks see, et majandame mõlemad ots-otsaga kokku - Tammsaarel oli surres kontol neli krooni, minul enne palgapäeva kaks eurot. Rohkem ei jõudnud ma und lugemisega peletada. Eks täna öösel jälle.
Tavaliselt võtan taolistel hetkedel kätte raamatu. Viimastel öödel on selleks Hanseni elulugu. A.Hansen T. on vaieldamatult üks mu lemmikuid ja nii tore on aduda, et meil on nii mõndagi ühist. Näiteks see, et majandame mõlemad ots-otsaga kokku - Tammsaarel oli surres kontol neli krooni, minul enne palgapäeva kaks eurot. Rohkem ei jõudnud ma und lugemisega peletada. Eks täna öösel jälle.
jaanuar 07, 2013
Vaatan tuhkatriinulugu ehk "dokfilmi" Kati Tootsist. Olen jätkuvalt seisukohal, et tark ei pea üldse olema. Hoopis tähtsam on olla ilus. Mina oleksin pigem ilus ja loll, kui tark ja kole. Kõige parem on muidugi olla ilus ja tark, aga sellist kombinatsiooni tuleb harva ette. Üpris levinud kombinatsioon on kole ja loll. Ei loe siin isegi doktorikraad - kui ikka ei ole, siis ei ole. Kommuunikaaslast veidi mugandades - lolluse eest antud kraad. Samas on kõige kurvem vaadata rumaluse ja ilu sümbioosi, et kuidas Jumal küll nii mööda on pannud.
Huvitav, mida see naisterahvas kah sööb? Liha. Ei sobi! Mina olen taimetoitlane. Vaadates seda idülli, tahaks kah midagi. Peaks ka kuidagi oma ellu vürtsi lisama. Toiduga näiteks. Tekkisid neelud lillkapsa-kartuli-karri järele, mida kunagi ühel maal India restoranis sõin. Millegipärast ma arvan, et see tuleb välja nii nagu "Kosmonaut Lotte" Luisa Värgiga - liigutused on õiged, aga hääl on vale.
Huvitav, mida see naisterahvas kah sööb? Liha. Ei sobi! Mina olen taimetoitlane. Vaadates seda idülli, tahaks kah midagi. Peaks ka kuidagi oma ellu vürtsi lisama. Toiduga näiteks. Tekkisid neelud lillkapsa-kartuli-karri järele, mida kunagi ühel maal India restoranis sõin. Millegipärast ma arvan, et see tuleb välja nii nagu "Kosmonaut Lotte" Luisa Värgiga - liigutused on õiged, aga hääl on vale.
Fatseebok - ma tean, et mul on probleem
Olen üsna kergesti sõltuvusse sattuv inimene. Nii olen ma näiteks kohvisõltlane, asjadesõltlane, teatrisõltlane, alkoholisõltlane, arvutisõltlane. Õnneks olen täpselt nii kaua sõltuv, kuni kraami jagub. Kui kohv on otsas, siis joon teed. Kui kontod on tühjad, siis ostlemas ei käi. Kui veini pole, siis pole põhjust ka juua (võtsime kommuunikaaslasega eile vastu otsuse, et ise enam napsu ei osta, aga kui külas pakutakse, siis ära ei ütle).
Internetiga on natuke teistmoodi. Seda on peaaegu kogu aeg ja igal pool, kuigi üleeile oli tunne, et hakkab teine vist otsa saama, sest 4G netipulk ma oma lemmikajaviitega tegeleda ei lasknud. Mul hakkasid ilmnema juba hulluksminemise tundemärgid, kui proovisin kasutada veel viimast päästerõngast. Vahetasin 4G 3+G vastu. Ja sain oma Interneti tagasi. Ju siis EMT mast jälle ei tööta.
Nüüd saan fatseebokis jälle intellektuaalsetes vestlustes osaleda. Näiteks kaduvuse teemadel.
A: The less people you chill with,the less problems you deal with!
B: Ma mõtlesin väiksena, et mida vähem inimesi ma tunnen, seda vähem ma pean tulevikus matustel käima...
Ja äri saab fatseebokis ka ajada: müün kohe ära D. Teletupsude DVDd.
Käigu põrgusse need, kes ütlevad, et kui päevas kulub üle kahe tunni facebooki peale, tuleb tunnistada probleemi või suurim ajaröövel on FB. Tööd jõuab hiljem ka teha, ega see jänes ole, et eest ära jookseb...
Internetiga on natuke teistmoodi. Seda on peaaegu kogu aeg ja igal pool, kuigi üleeile oli tunne, et hakkab teine vist otsa saama, sest 4G netipulk ma oma lemmikajaviitega tegeleda ei lasknud. Mul hakkasid ilmnema juba hulluksminemise tundemärgid, kui proovisin kasutada veel viimast päästerõngast. Vahetasin 4G 3+G vastu. Ja sain oma Interneti tagasi. Ju siis EMT mast jälle ei tööta.
Nüüd saan fatseebokis jälle intellektuaalsetes vestlustes osaleda. Näiteks kaduvuse teemadel.
A: The less people you chill with,the less problems you deal with!
B: Ma mõtlesin väiksena, et mida vähem inimesi ma tunnen, seda vähem ma pean tulevikus matustel käima...
Ja äri saab fatseebokis ka ajada: müün kohe ära D. Teletupsude DVDd.
Käigu põrgusse need, kes ütlevad, et kui päevas kulub üle kahe tunni facebooki peale, tuleb tunnistada probleemi või suurim ajaröövel on FB. Tööd jõuab hiljem ka teha, ega see jänes ole, et eest ära jookseb...
jaanuar 06, 2013
Peatage maakera, ma soovin väljuda!
Pidin täna jälle Eesti meditsiiniga kokku puutuma. D. otsustas, et puistab endale natuke vanillisuhkrut silma - näeb maailma magusamalt või nii.
Peale neljatunnist kiunumist sõitsin ikkagi EMOsse. Ei läinud tundigi, kui meid letti võeti. Kõigest 30 minutit ooteajast viibis arst kuskil mujal. Selgus, et keegi oli D-le puru silma ajanud. See puhastati ja kreemitati õrnalt sisse. Nagu beebi pepu. Peen värk. Minu silmi ei ole kunagi kreemitatud. Ei väljast ega seest. Isegi siis mitte, kui ükskord suvel öösel hirmsa silmavaluga üles ärkasin ja lähemal uurimisel oli silmamuna täiesti kortsus. Tookord keegi minu silma küll keegi ei kreemitanud ja diagnoosiks pandi tavaline silmapõletik. Minu julgeim ettekujutus ükssilmsusest ei täitunudki. Õnneks.
Peale neljatunnist kiunumist sõitsin ikkagi EMOsse. Ei läinud tundigi, kui meid letti võeti. Kõigest 30 minutit ooteajast viibis arst kuskil mujal. Selgus, et keegi oli D-le puru silma ajanud. See puhastati ja kreemitati õrnalt sisse. Nagu beebi pepu. Peen värk. Minu silmi ei ole kunagi kreemitatud. Ei väljast ega seest. Isegi siis mitte, kui ükskord suvel öösel hirmsa silmavaluga üles ärkasin ja lähemal uurimisel oli silmamuna täiesti kortsus. Tookord keegi minu silma küll keegi ei kreemitanud ja diagnoosiks pandi tavaline silmapõletik. Minu julgeim ettekujutus ükssilmsusest ei täitunudki. Õnneks.
C+M+B 2013
Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.
Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist:
nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.
Jõulupühade viimasel päeval, kolmekuningapäeval, oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Vastava laulutraditsiooni kohta on andmeid minimaalselt.
Mis on CMB
Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist "Christus mansionem benedicat" (Kristus õnnistab seda maja).
Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus. Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.
Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.
Kolme Hommikumaa targa maiseid säilmeid arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. Samas on Stefan Lochneri altarimaal “Kuningate kummardamine”. Eestiski on mitu väärikat kunstiteost, mis kujutavad Hommikumaa kuningaid. Üks neist on Madalmaadest pärit piltvaip, mis 16. saj kingiti Oleviste kirikule altarikatteks. Saaremaa koduloomuuseumis on kaks pühasid kuningaid kujutavat gooti puuskulptuuri, mis algselt võisid kuuluda suurejoonelisse skulptuurigruppi.
Allikas: folklore.ee
Foto: minu jõulusõim
Nüüd jääme jaanipäeva ootama.
jaanuar 05, 2013
Kõrges elektrihinnas on süüdi hea ilm
Nii tore, et Eestis kogu aeg hea ilm on, sest muudmoodi ei oska kommenteerida kõrget elektrihinda: "Arukaevu ütles, et Eesti Energia on tegutsenud igati reeglite järgi ja Soome elektri hind on madalam seetõttu, et Soomes on olnud rohkem sademeid."
MINU INIMESED
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
ja nad meeldiks sulle ka
mai usu et nad kõiki tunnevad
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
refrään:
mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
jäjelt kukkund jäjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
a kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
MINU INIMESED
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
ja nad meeldiks sulle ka
mai usu et nad kõiki tunnevad
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
refrään:
mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
jäjelt kukkund jäjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
a kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
Eestlased olla pikaldased. Läks kõigest kolm aastat, kui otsustasin lugeda Sofi Oksaneni (või Oksase?) "Puhastust". Kõik ümberringi räägivad sellest, nii kodu- kui välismaal. Minu kolleeg käis üleeelmisel aastal Hannoveris teatris seda tükki vaatamas. Kavas oli näha, kuidas Muhu rahvariietes neiud laval hüplesid.
Ise juhtusin eelmisel aastal Saksamaale ja kohtusin seal ühe soomlannaga, kes juba aastakümneid enam Soomes ei ela. Üsna pea liikus jutt ka Sofi Oksanenile ja "Puhastusele." Tagatipuks ostis tuttav sakslanna selle jutu peale saksakeelse teose.
Koju naasnuna laenasin äialt raamatu ja nüüd lugesin läbi. See oli hoopis teistmoodisem teos kui ette kujutasin. Loomulikult olin ma siit-sealt killukesi sisu kohta kuulnud ja lugenud, aga ma ei olnud sihilikult lugenud ühtegi arvustust ega kommentaari. Viimasel ajal teen ma tihti nii, siis pole võimalik pettumine ehk nii suur.
Eks ihaühel tekivad lugedes oma mõtted. Minul meenus kohe, kuidas mu sugulane lasi oma raseda naise ja väikese tütre Siberisse küüditada, et enese nahka päästa. Ka leedukatest lõbunaised pikkadelt bussireisidelt. Valdavalt Bielefeldist. Ja nende nägudest oli kohe näha, millise eriala esindajad nad olid.
Minu raamatuhunnikus võiks "Puhastus" täitsa olemas olla. Raamaturiiulisse see kahjuks enam ei mahuks, sest need on juba ammu täis.
jaanuar 04, 2013
Vestlused ühistranspordis
Sain ka käpa roheliseks ehk soetasin endale rohelise ühiskaardi. Olude sunnil on minu liiklemismarsruut märgatavalt muutunud. Sõita tuleb kaks korda rohkemate liiklusvahenditega. Ei, ma ei kurda, sest elu on ka tunduvalt huvitamaks läinud. Omaette rääkijate kontsentratsioon on võrreldes varasemaga kasvanud. Nii pidin kõigepealt kuulama ühte vihmakeepi pugenud ja kinnas-jalaotsas (viimane asendas vist sokki) vanamuti heietusi aju suurusest ja nii mõnegi teise kehaosa suurusest. Kui mutike väljus, sisenes järgmine huvitav persoon, kes rääkis ka aju kabariitidest, et eurosid valmistatakse puuvillast ja et tema lemmikvestluskaaslane on kumminukk, sest see kuulab kogu aeg suu ammuli.
Hullumaja on vist täis või on osad patsiendid sealt põgenenud.
Hullumaja on vist täis või on osad patsiendid sealt põgenenud.
jaanuar 03, 2013
Lastelavastus, mida naudivad ka suured
Täna avasin teatriaasta. Käisin Von Krahli muinasjutte vaatamas. Kiidulaulu olin selle tüki kohta juba kuulnud ja ei pidanud pettuma. Kogu aeg vajus suu lahti ja kui see parajasti kinni oli, siis olid suunurgad ülespoole. Sisu oli hea, näideldi hästi ja lavalised lahendused olid jälle originaalsed ja üllatavad. Nagu viimasel ajal kõikides etendustes. Võibolla olen hakanud lihtsalt teistmoodi teatrites käima. Traditsioonilised teatrid, nagu näiteks Draamateater, on minu jaoks vist liiga igavad.
Ühesõnaga tore avapauk. Ei tea, kas suudan eelmise aasta teatrikülastuste arvu sel aastal üle lüüa?
Ühesõnaga tore avapauk. Ei tea, kas suudan eelmise aasta teatrikülastuste arvu sel aastal üle lüüa?
„Suur õgimine”, NO65, 15. detsember
„Misantroop”, Theatrum, Kõue mõis, 7. detsember
„Lukustatud”, Teatrirühmitus Frank, Theatrum, 30. oktoober
„Kuningas sureb”, R.A.A.A.M., Kanuti Gildi Saal, 25. oktoober
„Head ööd, ema”, MTÜ Mõisateater, Hüüru mõis, kevad
„Misantroop”, Theatrum, Mustpeade Maja, 28. detsember
„Faust”, VAT Teater, 18. detsember
„Iphigéneia Aulises”, NO66 kammersaal, 4. detsember
„Karin ja Pearu”, VAT Teater, 8. november
„Nisa”, VAT Teater, 2. november
„Onu Vanja”, Theatrum, Katariina kirik, 12. oktoober
„Pruutide kool”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 25. juuli
„Peko”, Vanemuine, Värska, 15. juuli
„Linnulennu muinasmaa”, Solaris, 3. juuni
„Mozart & Salieri. Üleeuroopaline kuulujutt”, Mustpeade Maja, 31. mai
„Vanemuise biitlid”, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi Saal, 22. aprill
„Pruuniks”, Theatrum, 21. aprill
„Amadeus”, Ugala, 14. jaanuar
„Pähklipureja”, Estonia, 9. detsember
„Kosmonaut Lotte”, Vanemuine, Solaris, 26. mai
„Pipi Pikksukk”, Estonia, 27. aprill
„Mary Poppins”, Vanemuine, Solaris, 17. märts
„Surm, sünd ja laulatus”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 19. august
„Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, Tartu Uus Teater, Raadi, 10. august
„Undiin”, Emajõe Suveteater, Tartu Toomkiriku varemed, 5. august
„Frederick”, Nukuteater, märts
Seemnesöödikud
Midagi pole teha, aga mõni mees on seemneid söönud, nagu Ansip rääkis. Sõna otseses mõttes on nahka pistetud minu hokkaido kõrvitsa seemned. Tõin need Saksamaalt, et suvel mulda pista, et sügisel kerge vaevaga kõrvitsasuppi keeta, aga seemned on rännanud kahe näljase pereliikme kõhtu. Kahju, sest seda kõrvitsat ei ole vaja enne keetmist koorida.
Tegelikult pole siin midagi imestada ning ühtlasi pean tõdema, et seitsme aastaga pole mitte midagi muutunud. Avades külmkapi ukse vahib sealt vastu tühjus. Võimalik oleks valmistada küüslauguga hõõrutud muna, küüslauguga hõõrutud porgandit või porgandiga hõõrutud muna. Nagu vanadel headel Tartu aegadel...
jaanuar 02, 2013
Ei tea, kas see on mingi vihje või, aga sain hõimlaselt kingituseks piparmünditeed ja lavendlilõhnalisi küünlaid. Närvirahustuseks. D. sai kassikleepsudega raamatu koos postriga, kus kassid tuli TOP 50 reastada. Viimasele kohale platseerus "vaarauda" -(või peaks kirjutama soomepäraselt "vaarauta"?) kass. Nii kutsus D. eksikombel sfinkskassi.
Praegu on meie peres väga aktuaalne teema koolikatsed. Laps läheb sügisel kooli ja sellega seoses on kõhklusi ja segadust kui palju. Igaks juhuks drillime teda ka, kuigi pole kindlad, et kogu selle kadalipu läbi teeme. Kodu lähedal on ka üks üsna hea kool. Aga kuna ma olen kiuslik inimene, siis oma lõbuks küsitlen last ikkagi. Teen seda Loone Otsa "Kuidas last kooliks ette valmistada" raamatu abil. Muuhulgas peab eelkoolik oskama vastata järgmistele küsimustele:
* Numbreid õpetab aritmeetika, dieetika, trigonomeetria või eetika.
* Kes juhib armeed? Kapten, kindral, admiral või kolonel.
* Mis ei ole muusikainstrument? Metsasarv, oboe, klarnet või sikusarv. (Minu andmetel saab ka sikupilliga muusikat teha)
* Mis ei ole näidendi osa? Vaatus, vaheaeg, stseen või aaria.
Või siis tuleb tõmmata maha loetellu mittesobiv tegelane:
* kärp, nugis, rebane, hiir, kobras, saarmas, orav (õige vastus on hiir, sest ta ei ole ainsana karusloom; kuigi minu meelest sobiks ka näiteks orav, sest ta ronib ainsana puu otsas)
* herlane (kirjapilt muutmata!), mesilane, lutikas, lepatriinu, maipõrnikas, päevakoer või jaaniuss (õige vastus lutikas, sest ta on ainsana inimese parasiit)
Ülesanne 69.
Joonista inimene, kasutades mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid: ringe, ellipseid, ruute, ristkülikuid, rombe, rööpkülikuid, trapetseid, kolmnurki, viisnurki, kuusnurki. Kas seda inimest joonistada ja kirjeldada on kergem või raskem kui inimest, kelle joonistamiseks kasutasid ainult ringe? Mis sa arvad, miks?
Tean, et midagi analoogset on küsitud näiteks Inglise Kolledźi sisseastumiskatsetel.
Kogu seda jaburdust vaadates ja sellesse süvenedes tekib küsimus, kas seda jama on oma lapsele vaja teha.
Lähen ja küürin parem oma küpsetusplaate ja praeahju edasi.
jaanuar 01, 2013
Head uut aastat!
Tuli ära! Suure vihmaga. Ei mäletagi, et 1. jaanuaril niimoodi kallanud oleks. Ilutulestik läks ka niiskuse tõttu aia taha. Eriti õnnetud olid lapsed, sest soovidelatern vettis enne läbi, kui selle küttekeha üldse süttida jõudis ja loomulikult ei tõusnud siis enam midagi õhku. Soovid kärssasid kõik sealsamas lumel. Oh neid pisaraid! Mõnel ei hakanud 2013 küll eriti hästi. Ja need märkused, et oma taskuraha eest ostetud latern ja rahast on nii kahju. Tagantjärgi olen tark - oleks võinud laterna ju vihmavarju all süüdata.
Mina pagesin oma ehtsa karusnahaga tuppa peitu, et karv liiga palju kannatada ei saaks. Täna hommikul olid aga käised lokkis.
Õhtu möödus televiisori seltsis. Märkamatult oli kell pool neli saanud. Imelik teleprogramm oli. Üldse imelik aastavahetus oli. Vein ei hakanudki pähe. Isegi lõbus ei hakanud. Umbes 2:30 mõtlesin, et ei tohi enam juua. Sisemine vaist ütles, et rooli istudes võiks ikka igatpidi kaine olla. Ja voila - enne kodu puhusid kõik. Ka mina. See oli 17 aasta jooksul esimene kord, kui politsei mind kinni pidas. Esimene mõte oli, et autopaberid on kodus. Teine mõte oli, kas kogu see hulk veini, mille eile sisse kaanisin (teistmoodi ei olnud sellises seltskonnas lihtsalt võimalik olla), on ikka kadunud. Hingasin kergendatult, kui politseinik ütles, et kõik on korras. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei istu kunagi rooli, kui olen alkoholi tarvitanud. Isegi autot ei lähe paremasse kohta parkima.
Igatahes pärast käed värisesid ja põsed õhetasid.
Ei teagi nüüd, kuidas uue aasta algus selle kõige valguses tulema peaks. Peaksin ma muret tundma või end hoopis turvaliselt tundma?
Aasta pärast on vastus sellele küsimusele olemas.
ÕNNELIKKU JA RAHULIKKU 2013. AASTAT KÕIGILE!
Tellimine:
Postitused (Atom)