Sääseimmuunsus

Sõitsin täna jälle üle pika aja ühistranspordiga. Kuulsin, kuidas üks trollijuht teisele rääkis, et suvilas pole võimalik üldse olla - sääsed ründavad.
Kõigepealt imestasin selle üle, kuidas ühel trollijuhil üldse suvila olla saab. Kõiksuguste juttude ja ajaleheartiklite põhjal võiks arvata, et ühistranspordi roolikeerajad ei kuulu just jõukamate inimeste hulka. Ju siis vassitakse.
Teiseks tekkis tahtmine rääkida Peeter Lauritsa sääseteooriast, mille järgi tuleb lasta kevadel end korralikult sääskedel ära pureda. Pärast seda tekkivat sääskede vastu immuunsus. Ei tea, kas töötab. Pole isiklikult proovinud. Hoolimata idee absurdsusest võib ehk isegi töötada.
Siiski ei jätkunud minus kuraasi, et vestlusesse sekkuda. See võimalik nipp jäigi kuulutamata. Pole enam kevad ka. Teab, kas sügisel enam mõikab.

Polkovniku lesk ehk starost ne radost

Üldiselt ei peeta oma tervisest rääkimist heaks tooniks. Naljatades tavatsetakse öelda ka et, kahekümnesel kaks häda, kolmekümnesel kolm, neljakümnesel neli ja nii edasi. Minul on hädasid küll kolmekordselt rohkem.
Kõige hullem häda on muidugi peas. Ei näe, ei kuule. Kõrv valutab aeg-ajalt ja pealuu kõmiseb, nagu puhuks juuste all täielik tühjus. Nüüd on lisandunud veel vahelduvad teravad valupisted. Võib-olla olen lihtsalt hull.
Liigume allapoole. Jõuame õlani. Sellest olen varem juba kirjutanud. Oli periood, kui ei saanud vasakut kätt üldse liigutada - see lihtsalt ei liikunud, oli kange. Nüüd liigub, aga on imelik. Eriti hull õhtuti, kui magama lähen. Läbi une tunnen ka valu.
Vasak külg on üldse kehvem. Ei tea, kas olen infarkti või insuldi läbi teinud. Põlv valutab. Mõnikord ka puus. Selline tunne on, nagu üks jalg oleks lühem. Või: kus ta's lühem on, kui teine hoopis pikem on!
Vererõhk on kõrge. Süda läigib. Magu teeb trikke. Selg ühes selgrooga valutab. Käed-jalad surevad.
Eile lisandus mingi kummaline valu parema kanna all. Läbi une tundsin. Väga häiriv oli.
Äkki on veel midagi, aga hetkel ei meenu.
Arsti juurde pole mõtet minna. Too leiab alati, et olen terve kui purikas.
Eks ta tüütu on ja mõtlen pidevalt, kuidas mu tervis küll kõigile nendele hädadele vastu peab. Aga elame veel. Tõuse ja sära!

Nõukaaja näitus Balti jaamas

Käisime täna ikka terve perega näitusel ära. Ootused ei olnud suured, sest selleks oli näitusepind liiga väike. Tahtsin lihtsalt meenutada, kuidas eelmisel sajandil oli.
Esimene koolikott oli, esimene ja teine koolipink ka. Paljud näitusel olnud asjad olid mul vanematekodus olemas, kuigi me ei olnud jõukad. Isegi samasugune riidekapp oli. Pesumasin oli. Küsisin naljaviluks Mimmu käest, mis see olla võiks. Kuulsin kõhklevat "mahlamasinat". Hea, et tal vähemalt fantaasia olemas on. Ma oleksin tema asemel juba siis jäätisemasinat pakkunud.
Elutoa sektsioonis olid ENE/EE-d. Kümnenda numbrini, nagu see enamikes Eesti kodudes siiani on. Meil on mõned ikka rohkem ehk täielik kogu.
Toidupoed olidki tühjad. Vähemalt minu kandis. Ent kui pidutsemiseks läks, oli laud alati lookas. Eks mu vanemad käisid aeg-ajalt Moskvas kaubareisil ka. Isegi mul õnnestus nendega paaril korral kaasas käia. Eesti suitsuvorsti ja Globuse rohelisi herneid toomas. Mina kuulusin täna kuuldu põhjal nende väheste hulka, kes sai nõukaajal banaani maitsta. Otse Moskvast toodud, kust mujalt. Maitsest enamgi veel on meeles, kuidas minibanaanid köögis aknalaual valmisid - rohelistest said kollased. Vedelal kujul banaan ehk banaaniliköör mekkis ka päris hästi...
Kohvipurk tuli tuttav ette. Kohviga oli selline lugu, et hakkasime kodus seda tõeliselt jooma alles siis, kui talongid tulid. Ega Indiast toodud lahustuv kohv eriti ei mekkinud. Ubadest sai ikka parema. Mäletan, kuidas Moskvas kohviube kiloga müüdi. Seisime mitu korda järjekorras. Nii minust kohvisõltlane saigi. Õppisin jooma mustalt, piima ja suhkruta.
Tsiviilõppuste stendi juures meenus küll, kuidas marlist ja vatist (viimast polnud üldse saada, see oli sulaselge raiskamine) maske tegime, koolimaja keldris rivistusime, aga et ma tuumasõda või lennukeid kartnud oleksin, seda ei mäleta. Ju ma keskendusin rohkem nukkudega mängimisele.
Äratundmis- ja heldimishetki ikka oli. Nostalgiat ka. Aga tagasi ma seda aega ei igatse. Koleasjadega aeg oli.

Magavad roosid

Näikse, et jälle on midagi uut ja põnevat leiutatud ning see on populaarsust kogumas. Minu jaoks vähemalt midagi uut.
Magavad roosid ehk roosid, mis säilivad kuni aasta värskena. Neid pole vaja kasta või muudmoodi hooldada. Aegajalt võiks neilt tolmu pühkida. Ilus ja värske sisustuselement. Laisale rohenäpule kindlasti soodsam, kui pidevalt uusi potililli osta.
Esmapilgul võib hind küll hingest kinni võtta, aga kui mõelda, et need säilivad ja ei vaja lisatööd, siis kaupa selle raha eest kui palju.
Tallinnas võib magavaid roose leida Lastekodu tänavalt Blumminist.

Sidrunimahlapäev

Täna on üleilmne sidrunimahlapäev.

Marilyn Kerro jagab õpetusi

Sattusin "Õhtulehest" lugema, kuidas end teiste inimeste eest kaitsma peaks.
Eks ikka ole nii, et mida rohkemate inimestega suhtled, seda enam ka "juhtub". Ja alati ei pruugi need juhtumised kõige meeldivamad olla. Igaühe enda asi, kas usub Eesti esinõida või mitte.
Mul olid üle-eelmises, eelmises autos ja on ka selles autos pihlakaoksad, aga ma ei ütleks, et see jamasid ära hoidnud oleks. Esimest autot rüüstasid vandaalid, teine sattus liiklusõnnetusse, kolmandale on "tähelepanelikud" kaaskodanikud ning ootamatud loodusjõud piisavalt märke jätnud.
Üleüldse. Mingil aastal viisin uusaastööl Marilyn Karro õpetuste järgi rituaale läbi. Jooksva aasta lõpul vaatasin siis üle, mis nii läks nagu oleks pidanud minema ja uskuge või mitte - kõik läks risti vatupidi!
Minule vist nõiausk ei sobi.

Armastus kolme apelsini vastu

Suvi tuli tagasi. Täiesti valel ajal. Igasugune tööisu kaob.

Aga ma oleksin pidanud seda aimama. Kommuunikaaslasel on puhkus. Ja nagu ikka, on tema puhkuse ajal parim suveilm. 

Tahaks rantjee-elu elada. Küll leiaksin tegevust, et poleks igav.

Hetkel langetan aga süütundest silmad. Apelsinid, millest pidin mahla tegema, rändasid mulle niisama suhu. Kommuunikaaslane pahandas, sest nad harjutasid Mimmuga nendega žongleerimist.

Kas kell 17 on liiga hilja randa minna?

Vaikuseminutid

Veel märtsis sai T1 Mallis pelmeenisööklas ühise laua taga juttu aetud. Veel aprillis sai Haapsalus tema juures puhatud. Täna lahkus  meie hea peretuttav Anneli Andrese juurde.
Jääjatel on alati raskem...

Kuidas võidelda norskamise vastu?

Kuigi hotell Strand on tore, on sellel ka märkimisväärseid miinuseid. Näiteks üliõhukesed seinad.
Veetsin tänase unetuna, sest kõrvaltoas ööbisid töökorras traktorid. Norskamine oli nii vali, nagu oleks võõras inimene voodisse pugenud.
Retseptsioonis öeldi selle peale, et see on ju hotell. Hotellil võiks siiski natuke paksemad seinad olla.  Või mingi lahendus tuleks ju probleemile leida, mitte vaid õlgu kehitada.
Lisaks totaalne õhupuudus. Õhku pole koridoris, seminariruumides, üldkasutatavates ruumides. Toas on vaid siis, kui aken on lahti.
Retseptsioonis öeldi selle peale, pange uksed kinni. Et veel vähem õhku oleks, sest konditsioneer ei tööta.
Väga huvitavad vanemas keskeas retseptsioonitöötajad on. Neilt küll abi ei saa. Ei soovita seminarideks seda hotelli. Ei soovita.

Igal majakal oma tuli

Tsiteerides klassikuid: Saabusin parajasti Pärnusse. Te pole Pärnus käinud...

Ametireis, aga natuke vaba aega on ka. On endiselt uskumatult kena linn. Olen maha kõndinud 26 043 sammu. Nautinud arhitektuuri, merd, päikeseloojangut.

Käisin mere ääres. Mõned kohalikud, pole väga kindel, kas ikka olid kohalikud, nägid välja kui siiami kassid: nägu, käed - jalad pruunid, kere hele.

Kolleegidega käisime linna peal. Pikk jalutuskäik ja värske mereõhk mõjusid ajudele imelikult. Mere pealt paistsid majakad ja nii sai kuulatud "Igal majakal oma tuld". Selline nolgitunne tuli peale. Ühtlasi püüdis igaüks lõbusaid lugusid jutustada. Nii rääkis üks kolleeg, kuidas ta noorena väljamaal liiga kauaks loomaaeda jäi. Juba läks pimedaks ning zoopark pandi kinni, aga tema oli seespool, mitte väljas.
Üks kolleeg rääkis, kuidas tema mees ostis oma jalgrattale pasuna, et signaali anda. Teisel olla rattakellaks aga vannipart.
Lõpuks läks vestlus juba väga absurdseks.

Pärnus on palju tammealleesid. Aegajalt potsatas sealt midagi alla. Tammetõrud need olla ei saanud, sest liiga kõvad potsatused olid. Järelikult pidid need kastanid olema.

Õhtu lõpetasin kohviga. Ilus.

Ju neil on siin kuskil pesa

Sel nädalal on meil kolmel korral ootamatud ja mitteoodatud külalised käinud. Vapsikud. Esimesel korral hakkas Mimmu toast kõva kiljumist kostma, teistel kordadel on Pusas ärganud kiskjainstikt. Imelike häälitsuste saatel on püüdnud ta vapsikuid püüda. Ei taha kohe mõeldagi, millega kõik lõppeda võinuks.
Vapsikuid on muide päris keeruline püüda. Esimene lendas lillevaasi, mille ajakirjaga katsin. Teise saime kätte lae alt tolmuimejaga. Kolmanda saatusest ei soovi kirjutada.
Õudne, kui neil kuskil katuseräästa all pesa on. Loodan, et see oleks kõrvalmaja küljes. Endal vähem sekeldusi.

Mida teha pensionisambaga?

Täna on harukordne päev. Selliseid päevi ei tule just palju ette, kui ma ei tee mitte midagi.
Hommikul üritasin perekonda Balti jaama näitusele meelitada, ent keegi ei võtnud vedu. Oleksin Deichmannist ka läbi astunud ja vaadanud, mida seal pakutakse. Olen Euroopast mõned käimad sellest ketist ostnud. Kuna mul on jalanõudefetiš, siis parem on, kui jalatsipoodi ei satu. Üldiselt hindan lisaks hinnale ka kvaliteeti ja üsna tihti tähendab kvaliteet ka kõrgemat hinda. Deichmannis pole tavaliselt kumbagi, aga niisama trööpamiseks võib ju mõnikord 10-eurosed kunstmaterjalist mokassiinid ka osta. Kaks hooaega on sellise raha eest isegi hästi.
Aga Balti jaam jäi ära ja ühes sellega ka Deichmann.
Mis juhtub, kui mitte midagi ei tee? Hakkad mõtlema. Mõtlesin oma pensionisambale. Tegelikult on sellest nüüd päris mitmel päeval kogu aeg pasundatud ka.
Üks teoreetik ütleb, et peaks ikka edasi koguma, sest pensionid ei ole ka tulevikus suured ja elatustase langeb pensionile jäädes märgatavalt. Tegin nüüd kiired arvutused, et kui mu palk ei peaks tõusma ja vaevalt, et see meeletult tõuseb, on mul pensionile minnes äkki 60 000 raha koos. Oletame, et elan pärast 10 aastat, siis 6000 kuude lõikes pensionilisana ei tõsta mu elatustaset küll märgatavalt. Kui kavatsen aga 20 aastat elada, siis on summa poole väiksem. 30 aastat pensionil olla on majanduslikult juba väga kahjulik. Aga milleks siis üldse koguda?
Teised teoreetikud soovitavad raha välja võtta ja investeerida. Võiks ju välja võtta ja loobuda kogumisest. Kommuunikaaslasega saaks kahepeale lagunenud, katuse ja akendeta, aga vaatega merele majakökatsi. Igaks juhuks. Elada seal ei saaks, aga olla ju võiks. Oleks uhke rääkida ja e-kinnistusraamatust oleks jõukust näha.
Korterilaenu saaks tagasi maksta ja siis tekiks ootamatult vaba raha, mida võiks kuhugi paigutada. Olen ühe korra elus suurema summa fondi pannud. Teenisin isegi viiekohalise numbriga kasumi. Siis tuli masu ja nägin, kuidas raha vaikselt sulama hakkas. Võtsin ülejäägi välja. Leidsin toona, et fondihaldur võttis küll iga kuu minu raha, et ise hästi elada, ent ei näinud vaeva, et minu rahaga tegeleda, seda kasvatada. Õnneks ei jäänud ma miinusesse.
Võiks ju ise kogumiskontole raha panna. Hoida kõhu arvelt kokku. Nõuab distsipliini, aga on tehtav, kui poes ülemäära tihti ei käi.
Midagi tuleb ära otsustada. Häid võimalusi hetkel küll ei näe. Õnneks on pensionisammas mulle vabatahtlik.
Õigeid ja kindlaid sambaid on kuus ning need asuvad Tartus ühe hoone küljes. Seda investeeringut ei kahetse ma küll.

Mees nagu orkester

Evan Evans sõidab punase autoga tänaval. Oma tänaval. Ja oma tänaval peab ta olema alati esimene.

Evan Evans peab naistantsutruppi. Selle liikmed peavad olema nunnad ja ei tohi meestega kokku puutuda. 

Evan Evans kaalub oma tantsutrupi liikmeid enne õhtusööki. Kes liiga rasked on, peavad velotrenažöörile minema. 

Evan Evans...

Lõpuks muutus sisu juba nii absurdseks, et kaotas igasuguse mõtte. Uskumatu, mida välja pole mõeldud ja millist jama näitlejad peavad mängima. 

ETV2 "Mees nagu orkester". 

Võõrad suled

Toho tonti! Aju on ikka päris lolliks läinud. Öö möödus nagu põnevusfilmis ja peategelane selles oli Vladimir Iljitš Lenin isiklikult. Lenin pole minu elus kunagi nii tähtsat rolli mänginud nagu Leelo Tungla elus. Algklassides sai küll tema rohelisest lambist loetud, aga pioneerivande lugemise ajal oli suu mul kinni. Muu mind Leniniga ei seogi. Geni järgi küll veel Inessa Armand ka, kes Lenini armuke oli. Geni on üldse huvitav. Selle järgi on printsess Diana samuti mu sugulane. Ja Jaak Joala, Uku Suviste, Valdur Mikita, Martin Lipp, Aino Palitka, kes oli ühe USA presidendi vennanaine, Ardo Hansson ja sellega ühes kotid kaotanud minister.
Aga mis mul sellest. Ega nemad tea, et ma nende sugulane olen. Ma olen eikeegi. President ei kutsu mind isegi roosiaeda.

Tallinna helid ja lõhnad

Linn on jälle turiste puupüsti täis. Parem ära vanalinna oma jalga tõsta. Bussid blokeerivad ristmikke, üritades ülikitsastesse tänavatesse keerata. Ei saa sellistest giididest aru, kes naamoodi marsruudi kokku klopsivad. Tõesti ei saa.
Turistidest ei saa ka aru. Mida nad siit otsivad? Tallinnas ei ole peale vanalinna ning mõnede üksikute hoonete väljaspool kesklinna midagi ilusat. Sellist arhitektuurilist kakofooniat olen kohanud veel vaid Berliinis. Tõsi, pärast Berliinis käimist näib isegi Tallinn kenam. Aga mõtlevat linnaarhitekti pole siin vist kunagi olnud. Sellist tõelist, kes mõtleks, arvutaks, joonestaks.
Kommuunikaaslane käskis mul selle jutu peale raamatukogutoas (meil on üks selline, kuigi sinna ei mahu raamatud enam ammu ära ja need on oma kombitsad ajanud ka juba teistesse ruumidesse) matile heita, pilgu vasakule pöörata ja otsida novembrit 2015. "Loomingut" siis. Leidsin. Artikli leidsin ka. Hvostov kirjutab täpselt nii nagu mina mõtlen.
Kolelinn.

Unenägu kommipoest

Eile õhtul mõtlesin magama minnes, et ei tea, kas uni tuleb. Silme eest vilksatas korra veel Õhtulehe artikkel läbi. Ma ei ole üksi!
Vasak õlg valutas õhtul nii meeletult. Selle sõitis Poolas katki 1995. aasta detsembris bussijuht Vello (?). Arstid kuulutasid toona mind terveks, kuigi õlga ja kätt ei saanud ma liigutada. Osula firma mingit kahjutasu ei maksnud. Keelduti maksmast. Ei rikutud riiete ega tervise eest.
Õlg on sealtmaalt aeg-ajalt muret teinud, aga nüüd olen vana ja annab end ikka väga korralikult tunda. Seesama, millega õnnetuseks Viljandis uste vahele jäin, sest olin nende arvates nähtamatu, olematu, kaalutu, massitu.
Õnneks uni siiski tuli. Isegi unenägu nägin. Mäletan, et olin nooruk ja teiste noortega Saksamaal väga huvitavas kommipoes. Ja siis helises kell. Kommide nägemine unes pidada head tähendama. Loodan.
Külmutuskapp töötab. Sügavkülm on taas külm.

Pole teind - pole näind

Minu kodu lähedale pani keegi mõni aeg tagasi kuldse lõvikuju. Harjusin sellega juba ära. Omamoodi sai temast mulle õnnetooja. Tervitasin teda igal hommikul, kui tööle sõitsin. Helge algus päevale. Nii ootamatult nagu see tekkis, nii ootamatult oli lõvi täna õhtupoolikul kadunud. Kes pani, ei tea. Kes võttis, ei tea.
Paar  nädalat tagasi ütles üles läpakas. Läksime Kommuunikaaslasega kinno, töötas. Tulime tagasi, pilti enam ette ei võtnud. Mimmu ütles, et tema ei tea midagi. Tehnikud tegid järgmisel päeval töö juures korda. Mis viga oli, ei tea siiani.
Täna vaatasin, et sügavkülmiku uks on lahti. Ei tea, kaua see lahti oli, aga pool sisust on sulanud ja kõik ujub. Keegi ei tea järjekordselt mitte midagi.
Täpselt nagu Eesti Vabariigi valitsus. Tehakse ja salatakse. Mätsitakse kinni, vassitakse. Keegi midagi ei tee, ent ometi kogu aeg juhtub. Üle viskab juba!

Intellektuaalsed uneeelsed vestlused

Eile sain töö juures kerge šoki, aga tuleb leppida, et kõik ei ole enam sugugi nii kui varem. Mõttetutest asjadest ja inimestest ei tohi meeleheitlikult kümne küünega kinni hoida. Horoskoop läks seekord ikka täiega täppi, kuigi ma ei usu soolapuhujatesse. 
Kommuunikaaslane püüdis mu meeleolu üleval hoida. Rääkisime pallaslastest. Endel Kõksist ja Karin Lutsust. Kuidas esimene pidevatesse sekeldustesse sattus. Näiteks pidi ta korrakaitsjatele selgitama, miks TEMA alasti ühte paljast naismodelli maalis. Et modell oli paljas, sellest saadi veel aru, aga miks kunstnik ka, see tundus kummaline. Kõks tõi põhjenduseks, et Hemingway töötas ka riieteta.
Lutsust rääkisime, kuidas too end peeneks pariislannaks pidas. Iseäranis andvat selleks põhjust tema nina. Majasokul olla ka kena nina... Tema huvi omasooliste isikute vastu oli muidugi ka tähelepanu vääriv.
Mõlema kohta väljaantud raamatud on väga head.
Lõpuks jõudsime jutuga kuidagi aastatetaguse Pallase näituseni, mida me kahjuks ei jõudnudki vaatama. Muuseumisse jõudsime küll, aga kuna autos ootas Kommuunikaaslase kuri ämm ehk minu ema, siis nii palju aega polnud, et taiestele pilk peale heita. Leppida tuli 700-kroonise raamatuga, mida hõlma all peidus autosse transportisime. 
Une-eelse vestluse lõpetasime Enn Jaanisoost mõjutatuna. Tegemist on nahkköidete kogujaga. Kohati ületab see kogumismaania mu meelest küll normaalsuse piirid. Milleks on vaja soetada endale 11 identset Wiiralti raamatut ja need nahkköita lasta?! Kommuunikaaslane ütles, et kui ta veel ühe Konrad Mägi raamatu peaks ostma, siis ta sooviks selle köita nii, nagu mõni keskkaegne tegelane, kes lasi pärast oma surma enda nahaga raamatuid köita. Kommuunikaaslase tingimus oli (lubas testamenti ka sisse kirjutada), et sünnimärke ja karvu ei tohi nahalt eemaldada. 
Uni oli rahulik.

Maybe if we all sit extremely still, Monday won't be able to see us

Merde.

Toomas Nipernaadi

Suvi hakkab läbi saama ja ühes sellega lõppevad Eestimaal ringisõitmised. Kes peab tööle keskenduma ja ega see koolialguski enam kaugel ole. Mimmul siis.
Eile sõitsime Pärnumaa suunas ja vaatasime natuke mujalgi ringi. Ühe kraavigagi sai põgusalt tutvutud...
Põikasime Märjamaalt läbi. Tuli isu sealsest pagariärist karaskit osta. Märjamaad ma eriti ei tunne - viibisin seal alles teist korda oma elus. Mind seob kohaga aga kadunud vanaonu kadunud abikaasa, kes seal sündis. Jätab väga viisaka mulje ja kuidagi kurb oli poes lugeda, et kohalikud koguvad allkirju vaimse arengupeetusega inimeste keskuse rajamise vastu. Huvitav, kes üldse sellise mõtte peale tuli?
Pärnus tekkis tunne, et poleks varem seal ealeski käinud ja poleks  Pärnut varem näinudki. Imeilus vanalinn. Üks maja kaunim kui teine, üks tänav huvitavam kui teine. Täielik idüll. Kui mul tekkis neljapäeval Tallinnas Katariina käigus Jeruusalemma ja rahvaste paabli tunne, siis eile tekkis veel võimsam paabli tunne. Linn oli turiste ja lauljaid täis. Ma pole kunagi varem Pärnus nii palju inimesi näinud. Ja kohvikud! Neid oli nii palju, et silme ees võttis kirjuks. Oh la la!
Ühte närvihaiget autojuhti nägin ka. Ümberringsed nägid kahte. Selline vaatepilt sobiks pigem Viljandisse, aga seekord siis Pärnus ka.
Suvepealinnast liikusime Tori suunas. Hingemattev loodus, paeluv arhitektuur. Võrratu Tori kirik, hunnitu jõgi, mille kaldal väike kuradike põrgu kohal itsitamas. Kindlasti üks minu lemmikkohti Eestimaal.
Ja siis "Toomas Nipernaadi" Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal. Kui mulle midagi Toomas Nipernaadist rääkida, meenub kohe aastatetagune teatriskäik ülikooliagse seltskonnaga. Üks tütarlaps rääkis sõidu ajal hingestatult Toomas Nipernaadist. Minu küsimuse peale, kuidas talle raamat kah meeldis, teatas ta väga enesekindlalt, et ta pole raamatut lugenud, aga on filmi näinud, mis talle väga meeldis. Seepeale ristisime me Kommuunikaaslasega endast noorema põlvkonna selle neiu järgi. Midagi pole parata - märkasime juba ülikoolis, et teatud aastast sündinud on teistmoodi kui meie. Põlvkondade vahel on vahe.
Lavastus oli muidugi suurepärane. Lavakujundus oli lihtne, ent passis looga väga hästi. Veesilma kasutus: märkimisväärne. Atmosfäär: just see õige. Pääru Oja näitlejatöö meisterlik. Pidigi olema, sest ta oli väga kandev roll. Lollitas piisavalt noori tüdrukuid, vedas neid kenasti ninapidi. Samas ei saa öelda, et ta olnuks kaabakas. Pigem hea fantaasiaga luuletaja, kes oma luiskamisi lõpuks ka ise uskuma jäi. Pahatahtlikkuseta meelitas ta tütarlapsi ligi, ent lasi neil siiski jõuda õnneni. Nauditav tekst. Soe ja sume augustiõhtu, rohutirtsud taustaks saagimas.
Hea, et lõpuks ikkagi otsustasime vaatama minna.
Ohjah, ja siis tagasitee koju, mis oleks võinud olla kena, kui eesolev naisautojuht oleks normaalselt sõitnud. Ma olen üldjoontes korralik autojuht. Kel kiire, sõitku mööda, mina kiirust ei ületa. Samas ei sõida ma 90alas 70-ga. See oleks liiga äärmuslik. Täpselt nii aga eessõitja tegi. Ma ei tunne Pärnu-Tallinna maanteed kahjuks nii hästi, et teaksin, kus kurvid ja kaamerad on. Pimedas ei näe ka. Ja ma polnud üksinda. Keskealistel naisterahvastel lähebki ajus midagi paigast ära. Nagu ma oma kogemusest võin öelda. Annan seekord andeks, sest kunagi ei tea, milleks miski hea on.

Skelett, kes otsib oma liha

Käisin korraks poes ja nägin hoovi peal peent tipsi ülipisikese koeraga. Teate küll, sellise kepjate jalgadega, nahkhiire näoga tegelast. Üle tee seisis päevi näinud vanamees, paks kollane kõuts nööri otsas.
Koer hakkas kassi nähes kileda häälega klähvima. Ju siis kujutas ette, et on suur monstrum ja kiisu kardab teda. Nägi kassis mõnusat suutäit. Olgu siinkohal öeldud, et viimane oli esimesest umbes kolm korda suurem. Nurrmasin vaatas peni stoilise rahuga, isegi küüru ei tõmmanud selga.
Mõne hetke pärast oli õues taas rahu maa peal ja kass jätkas tagumikku hööritades ja saba lehvitades oma peremehega jalutamist. Seekord pääses ärasöömisest!
Minu Pusa ei taha jalutada. Ei paelaga, ei paelata. Oletan, et koera nähes jääks ta punnis silmadega vaatama, mis loom see veel on. Või meenuks talle lapsepõlv, kus ta kasuõveks oli taksikoer. Alguses olidki Pusal koerakombed: lakkus käsi, jooksis uksele vastu, liputas saba. Need kombed harjutasime siiski päris kiiresti ära.
Aga kõhetud minikoerad mulle väga ei meeldi. See pole ikka õige asi, kui kass on koerast suurem.

Kohvikukultuur

Ma pole vist ühelgi suvel nii palju kohvikutes käinud kui sellel aastal. Täna käisime väiksema seltskonnaga Maiasmokas sugulase ärasaatmiskohvil. Koogid maitsesid hästi ja kohv oli ka hea, ent kui kaua pidi ootama, et seda kõike nautida saaks! Kuna otsustasime esimesele korrusele jääda, siis pidime arvestama ka lärmiga, sest kohvisaal ongi vist läbikäiguhooviks mõeldud. Igasuguse kahtluseta ei suutnud teenindajad maiasmokkade tulva hallata.

Nüüd, kodus, arutasime Kommuunikaaslasega, milline kohvik siis Tallinna parim on. Igal pool on puudused. Scheelis on kohv küll must, ent megahead kooki pole saanud. Saiakangis on koogid väga head, ent kohv leigemapoolne. Revalid on ka pigem läbipõikamiseks. Komeet käib kah, aga pole midagi erilist. Kehrwiederis on kohv väga hea, aga atmosfäär...

Lõpuks tõdesime, et Kommuunikaaslase töö juures saab ka väga head lattet. Isegi kuuma, kui eelnevalt on umbes kolm tassi masinast välja lastud. 

Siis mõtlesime Tartu kohvikute peale. Sugulane rääkis, et käis eile Werneris. Ma pigem läheksin Pallase näitusele, kuhu ta kahjuks lõpuks ei jõudnudki, sest istus Werneris. Või läheksin ükskõik kuhu mujale. Maitseasi.

On väga kahju, et teise maailmasõjaga läks kaduma ka selleeelne kohvikutekultuur. Kirjutatud mälestuste põhjal olen millestki heast ja toredast ilma jäänud. Pea kolmekümne aastaga polegi kohvikutemaailma säravat tähte tekkinud. Või pole ma seda lihtsalt veel avastanud...

Täiskuu

Seekordne täiskuu pidi väga eriline olema. Neljapäeva kasutas vanarahvas nõidumiseks. Lisaks veel rukkimaarjapäev. Rukist ei lõiganud ja leiba ei küpsetanud. Täiskuu erilisusest ei saanud ka aru. Isegi magada oleks saanud, kui keskeast tunduvalt vanem kolleeg poleks ebanormaalselt vara helistanud. Mis neil üle kuuekümnestel selle helistamisega viga on? Aga mõnele teisele on täiskuu küll mõju avaldanud. Kaabudega ministrid kiusavad Vaherit. ERR nimetas viimast deadirektoriks. Loodame, et päris ära ei sure. Kole lugu igatahes.
Proovisin täna argisemaid asju teha - hakkasin koristama. Ühel hetkel sai isu otsa ja meel läks mõruks. Jätsin koristamise kus see ja teine. Oleks siis vähemalt kaduneljapäev! Seisaks kauem puhas. Hämmastav, et selline lihtne asi nagu koristamine võib tuju terveks päevaks ära rikkuda.
Niikuinii on numbrid süüdi. Vihkan numbrit 6. Tänane kuupäev annab summaks kuue. 15 -> 1+5 = 6. Mulle ei meeldi ka kuud ja nädalad, mis esmaspäeval esimese kuupäevaga algavad. Siis juhtub igasuguseid ebameeldivaid asju.
Õnneks pole tänast päeva enam kaua kannatada. Vähem kui kaks tundi.

Divesinikmonooksiid tuleks ära keelata

Väljusin parajasti ametilõunalt Peppersackist, kui selgest taevast vihma kallama hakkas. Terve nädala norm sadas vist kümne minutiga alla. Vaatasin raekoja vettpursakavaid draakoneid ning mööda munakivisillutist Viru tänava poole voolavat vett. Selline mulje jäi, nagu oleks kogu kupatus otse Toompealt all-linna tunginud ja nüüd püüdis too leida teed kadunud Härjapea jõkke. Või siis Maakri tänavale. Kõige naljakam oli asja juures see, et raeplatsil oli aukudega kanalisatsioonikaas täitsa olemas, aga vesi voolas sellest suure kaarega mööda. Ikka oma loogilist rada, mitte nii, nagu mõni insener ette on näinud. Jõudsin veel mõelda, et sellepärast ongi Tallinna tänavad suhteliselt puhtad. Pariisis kasutatakse tänavate puhastamiseks siiani tehissüsteemi. Õppige meilt, kuidas asjad käima peavad!

Siis meenus, kuidas Ekspress viis aastat tagasi riigikogulaste käest küsis, mida nad divesinikmonooksiidist arvavad ning kas see tuleks keelustada. Naljahambad! Arvasid üksmeelselt, et vesi on ohtlik ja tuleks ära keelata. Tuju läks kohe lõbusaks.

Vaatasin korra veel Doisneau näituse üle. Täna mõjusid fotod hoopis teistmoodi. Peaks vist ikka veel vaatama minema. 

Käisin korra Fotografiskas ka. Näikse potentsiaaliga koht olevat.

Nüüd võtan vabalt. Võib-olla peaks laskma Mimmul end soola asemel hoopis aloe vera (sellel taimel on küll kümme erinevat kirjutusviisi!) geeliga sisse määrida. Eile tegi ta mu kätele geelmassaži. Oli trimmiva toimega. Hommikul avastasin ka, et kooriva toimega. 

Vene karud mürgeldavad Eestis. Üks huligaan, Proša, saadi kätte. Teine karu, karu Kolja, on jätkuvalt vabaduses. 

Tõnu Aav läks teise ilma.

Needmise vastu

Mõnikord on selline tunne, et absoluutselt kõik läheb halvasti. Asjad lähevad katki või kaovad ära, töö ei laabu, kolleegid on kurjad, ise õnnetu.
Siis on aeg teha puhastavaid rituaale. Põletada sedelitele kirjutatud halbade inimeste nimesid ja lasta tuhk WC-potist alla. Las minna...
Kodus võib nurkades plaksutamisrituaale läbi viia või pihlakaoksaga vehkida.
Täna juhtusin aga veel ühte meetodit lugema, millekohaselt tuleb end mersoolaga sisse määrida, segu sooja veega maha pesta ja lõpetuseks veel üks külm dušš võtta. Ma siin mõtlen küll, kuidas kõige paremini sool kere külge kinni jääks - tõenäoliselt tuleb end enne niisutada. Ka ei kirjutatud, kui palju seda soola olema peaks.
Huvitav, seda kindlasti. Keskkonnasõbralik, teadagi. Sobiks ka ökoemmedele. Puhastav ka, kahtlemata. Sool + vesi mõjub dopeltpuhastavalt. Ma ei mäleta, kuidas mul pärast Surnumeres hõljumist eluliselt läks, ent mõnus pehme nahk oli küll. Isegi kui soolahõõre kurjade vaimude vastu aitama ei peaks, on kena nahk garanteeritud.

Vii, vii, mind...

Hommikul käisin tööl, mille käigus sattusin ka Viimsisse. Pidin palju rääkima ning mul tekkis vahepeal tunne, et mu ajus on toimunud mingi krõks. Sõnad lähevad sassi ja tähed lähevad sõnades vahetusse. Kindlasti mingi algava vaimuhaiguse tunnus.
Pärastlõunal sõitsin värkselt pestud autoga aga Lahemaale - Viinistusse. Oleme seal aeg-ajalt suveteatris käinud. Suutsime meenutada kahte lavastust, kuigi oleme käinud kolmel. Mälu hakkab nõrgenema.
Käisime perega kunstimuuseumis. Imelik, et esmaspäeval ka mõnis muuseum üldse avatud on. Kommuunikaaslasega olin seda varemgi väisanud, aga tema ei mäletanud midagi. Ise viibisin seal kolmandat korda. Väga värskendav on käia ka muudes  muuseumides kui KUMU või Tartu kunstimuuseum. Manitski on ikka meeletu kunstikogu soetanud ning temast on väga armas, et ta eestimaalastele võimaluse annab, sellest kogust ka osa saada. Ma pole kunagi nii palju Wiiraltit ühes ruumis koos näinud. Nauditav ekspositsioon. Armastan Eesti kunsti.
Armastan ka Eesti vihmasajust märgi heinamaid.
Kogu selle reisimise peale oli kere heledaks läinud ning otsustasime Kiiu torni sööma minna, mis on kahjuks vist jäädavalt suletud. Jäigi käimata. Küll on aga Kiiu mõis nii kaunilt korda tehtud. Silm lausa puhkas.
Otsustasime teeäärses Kiiu grillis õhtustada. Einela meenutas Poola kiirteeäärset hotelli: põrand läikis, seinad läikisid. Isegi akustika läikis ehk üürgav muusika kaikus imelikult vastu. Toit oli parem kui Kuksus. Viimase toidust annab ikka halvemat toitu teha.
Vahepeal oli vihm sadamise lõpetanud ning nautida sai kaunist päikeseloojangut. Värvid muutusid üha intensiivsemaks. Sellised päikeseloojangud on võimalikud vaid Eestis.
Kaunis algakord nädalale.

Ma ei ütle rahu, see sõna on liiga suur.
Ütlen puhkus, ase telkide all,
sest homme on jälle päev,
ja päike ei mäleta eilset päeva.'

Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas,
aga ometi ainult peegeldus.
Ja rand on ainult sadam,
ühe tee lõpp ja teise algus.

Keegi ei mäleta homset päeva
enne kui ülehomme,
ja siis on juba hilja.

Kuidas võiksin siis ütelda: rahu on!?

/ Karl Ristikivi

Loetud

Lugesin Taverese läbi. Tegelikult on "Jeruusalemm" väga hea raamat, aga sellest saab aru alles siis, kui kogu teos on läbi loetud. Mõnedest liinidest ei saanud kohe aru, pidin need pärast uuesti üle lugema, et mõista. Keskendumishäiretega "Jeruusalemma" lugeda ei saa.

Terve pühapäeva oli sadanud

Philippe Delermi samanimeline teos sobib nii hästi kirjeldama tänast päeva. Kogu aeg sajab.
Mulle püüti täna selgeks teha, mis vahe on hoovihmal ja paduvihmal. Hoovihm kestab maksimaalselt kolm tundi ning pärast sadu tekib viieminutiline paus. Kui sadu kestab kauem kui kolm tundi, on tegemist laussajuga. No ma ei tea.

Zooloogiline äratuskell

Mul pole äratuskella vajagi! Nimelt ajab mu kass mind tund aega soovitust varem üles: seletab midagi oma kassidekeeles ja kurritab, tagatipuks ronib kõhu peale ning trambib mu otsas ühtepidi ja teistpidi, et paremat pikaliviskamise positsiooni saavutada. Kõike seda saadab kõva nurr ja meeletu nühkimine peaga. Mõnikord ajab mind zooloogiline äratuskell vihaseks (nagu ka elektroonilne kell, mis heliseb alati kõige magusama une ajal), aga kui ta mõnel hommikul tulemata jätab, tunnen temast puudust.

Rahulik reede

Unehäired. 01:00 - 03:30 Tavaresi "Jeruusalemm". Segane raamat.
8:45 äratus.
Kaks oravat akna taga, sabaga vehkiv ja punnis silmadega kass aknalaual.
11:00 hommikusöök Poké Powlis.
Anekdoot: Miks on naistel näos vertikaalsed ja meestel horisontaalsed kortsud?
Naine küsib: "Kus raha on?" ja kortsutab kulmu.
Mees teeb suured silmad ja küsib imestunult: "Mis raha?"
11:25 imestus: "Te ikka ootate veel?" Mitte ainult arstid on ebatäpsed ja lubavad endale vähemalt pooletunnist, kui mitte isegi pikemat, hilinemist.
11:55 Palju õnne!
Vanalinn. Ilus ilm. Saiakangi kohvik. Maailm on nii väike! Kokku said New York ja Birmingham. 15:25 EKSA kinni. Kevadel 9-16, nüüd juba ainult 9-15.
Prantsuse kingad lemmikkingapoes.
Kodu.
Unistan. Ajaviiteks loen kinnisvarakuulutusi. Müüa kokkukukkumisäärel maja vaatega merele.Müüa katuseta, akendeta, usteta maja, parkimine tasuta. Müüa moodulmaja: 1) kui ise vundamendi kaevad ja maja kokku paned 17 000 2) keegi teine kaevab vundamendiaugu, aga ise paned kokku 50 000 3) kaevatakse auk ja pannakse kokku  - võtmed kätte 80 000. Kallis. Lotos võiks võita.
Pizzapoisid. Erimeelsused. Chow King. Krevetiwrap. Megahea. Liiga palju. Kõht raske.
Pood. Puhastusvahendid. Ettevalmistus koristuseks.
Härra Kõhu asemel pingil Proua Kõht. Eelmisel nädalal kutsuti Härra Kõhule politsei - tema enam maailma ei paranda.
21:30 ETV2 "Välk selgest taevast"
Homme on ka päev.

Laimimaitseline melon - limelon

Käisin täna Rimis ja nägin seal uut hübriidmelonisorti: limelon. Nüüd jõudsin selle maitsmiseni. Melonit lahti lõigates mõtlesin, et see ei saa ju nagu laim maitseda, aga täpselt nii see maitseb. On vesine nagu melon ja hapu nagu laim. Meeldib. Inglisekeelsetest allikatest lugesin, et see sobib ideaalselt salatitesse ja smuutidesse.

Tartu ja "Kadri"

Otsustasin, et kõigest hoolimata võiks Mimmu Tartusse teatrisse "Kadrit" vaatama viia. Piletid soetasime eelmisel nädalal - äkitselt tekkisid lisaetendused, millest ühe aeg ehk täna sobis väga hästi.
Hommikul tegin natuke tööd ja pärastlõunal startisime.
Liiklus oli harukordselt tihe. Nii minnes, kui ka tulles. Polegi sellist autodevoolu kogenud.
Natuke enne Ardut nägin teel siplevat kulli. Oli vaeseke vist autolt löögi saanud ja üritas teelt pääseda. Me helistasime küll 1313 (milline ilus keskaegne telefoninumber), aga kardan, et linnust sõideti üle ja võitlusest elu eest minu silme all ei olnud lõppkokkuvõttes mingit kasu. Tagasiteel ühtegi märki laibast teel ei olnud, aga hing ei anna ikkagi rahu. Ma nägin linnu silmi. Valus.
Tartus olid käigud täpselt plaanitud: raamatupood, kunstimuuseum, linnamuuseum, ERM, teater.
Kunstimuuseumis on 25. augustini/ 27. oktoobrini Pallas 100 näitus. Ma ei tea, mis Tartu Kunstimuuseumis teisiti on kui KUMUs, aga Tartus olen saanud suuremaid kunstielamusi kui Tallinnas (kui Sittow välja arvata). Võib-olla mõjuvad väikesed ruumid intensiivsemalt ja akende olemasolu ehk loomulik päevavalgus annab muuseumile inimväärsemad mõõdud. Või on siis kuraatorid asjalikumad ja maitsekamad. Ei tea. Igatahes oli näitus suurepärane. Vanavanavanavanavanaisa venna pojapojatütre poja tööd said ka üle vaadatud. Oleks mul vaid suuremas koguses raha, soetaksin mõne tema maali. Tegelikult piisaks vaid ühestki. Kui vaatasin sama kunstniku autoprtreed pidin kreepsu saama - sellelt vaatas vastu minu isa koopia.
Sagritsa taieste juures meenusid Enn Põldroosi heietused tõrksatest surnutest. Põldroos oli omal ajal Kunstnike Liidu vastutav sekretär ning pidi siitilmast lahkunud kunstnike mulla alla organiseerimisega tegelema. Nädalase vahega surid Adamson-Eric ja Sagrits, esimese kirst oli liiga lühike ja teise pähe võeti surnukuurist kaasa võõras vanaeit. Ei tahtnud kunstnikud mulla alla minna.
Teatrisse jõudsime väga vara. 45 minutit enne algust, aga tundus, et see oli viimane aeg jõudmiseks. Saime ühed viimased esirea kohad. Väga head kusjuures. Jätkuvalt olen suhtumisega, et teatris tuleb istuda esireas ja kinos viimases.
"Kadrit" on küll kõik minuaealised lugenud, pisaraid valanud ja eks see tükk tekitaski nostalgiat. Sisu ja muusika mõlemad. Kartsin väga Lunge laule, aga polnudki väga hullud. Psühhiaatriakliinik oli lavana ka huvitav lahendus. Natuke räämas maja ju on, aga seda ehedamana ja ajatruumalt mõjus. Kommuunikaaslane heitis kerget pealiskaudsust ette, aga tahaksin talle vastu vaielda. Iseloomustaksin tükki sõnaga "nunnu". Sobiv kogupereetendus, mis pulbitses positiivsusest. Toredad ja tavalised lapsed, kes vallatlesid otse minu nina ees. Kadri osatäitja oli väga tubli. Rikkalik jalgrattakollektsioon pani samuti ahhetama. Vanemuise kaardivägi oma kogemustega sobis. Vanaema oli täitsa tõre. Elsa ema oligi pesuehtne pedagoog. Pedagoog on minu jaoks alati olnud pigem negatiivse alatooniga sõna, mille vastandiks on õpetaja.
Liikumine oli ka tasemel. Ei häirinudki nagu miski. Isegi ilm pidas vastu. Kaks tundi oli täiesti piisav ja ega alaealised kauem tööd ka teha ei tohiks. Hea meel, et ikka vaatamas käisin. Praeguse seisuga on kõik etendused välja müüdud. Päris esimeseks suveetenduste edetabelis "Kadrit" ei paiguta, aga armsa elamuse võrra sain rikkamaks.
Täna ei olnud mul Tartus tunnet, et mina armastasin seda linna rohkem kui see mind. Ei tekkinud korrakski kurba tunnet ja tahtmist tagasi kolida.
Tore oli korraks pealinnast välja saada ning end tuulutada.


Lugesin Oidsalu "Eesti jumalate" arvustust ning mul on hea meel, et ma pole ainuke, kes seda sogaks pidas.

Tallinna mäed

Vihmase ilmaga pole midagi mõistlikku peale hakata ning hakkasin seetõttu Tallinna mägesid kokku lugema.
Õismäe
Mustamäe
Lasnamäe
Kivimäe
Rahumäe
Sõjamäe
Maarjamäe
Tõnismägi
Musumägi ehk Virumägi
Keldrimägi
Joostimägi
Harjumägi
Rebasemägi
Oravamägi
Võllamägi
Kakumäe
Roosimägi
Rannamägi
Lindamägi
Pärnamäe
Apteegimägi
Liivamäe
Sulevimägi
Olevimägi
Linnamäe
Reidumägi
Suhkrumägi
Poolamäe
Jeruusalemma ehk Kolgata mägi
Köismäe
Tornimäe
Sitsimägi
Sossimägi

Niikuinii on mõni veel puudu.

Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija

Täna on Nikolai Baturini sünniaastapäev. Sellest aastast sünniaastapäev. Üks väheseid kultuuritegelsate sünnipäevi, mida peast tean.
Nikolai Baturin on/oli vaieldamault üks minu lemmikuid. Tema raamatud on erilise keelega (Nikas kindlasti üks vallatumaid) ja inimesenagi oli ta huvitav vestluskaaslane. Ta nägi päriselus nagu lõvi välja. Igast kohtumisest temaga Võrtsjärve ääres on mul meeles lõbusaid seiku. Nii mõneski potis on hoogsa vestluse ja unustamise tulemusena toit põhja keenud ning anum äraviskamisele läinud...
Kuigi teda ei ole enam meie keskel, elab ta täpselt nii kaua, kui teda meenutatakse. Ise on ta väga ilusasti kirjutanud: "Need, kes ei ela tõeliselt, ei sure ka tõeliselt." (Apokalüpsis, anno Domini...) Mina meenutan.

Rehetared

Käisin vabaõhumuuseumis. Suka-Anton oskas suvitamiseks kena koha välja valida - rahu kohe voolab sinusse, kui mööda kruusateid jalutad. Mul on hea meel, et mõisnikud oma hoonetest loobuma pidid. Mul on nii hea meel, et vabaõhumuuseum asub just Rocca al Mares ja mitte Pirital.
Samas tuleb nukker tunne peale, kui mõnda rehetarre sisse astud. Ninna lööb vägev suitsuhõng. Täpselt selline, nagu minu vanaema talus oli. Minu lapsepõlve suvede lõhn.
Kuidas nad ikka korstnata elasid? Külmas, pimedas ja pidevas tossus. Kuidas mõisniku ees tuli alandlikult küür selga tõmmata. Tänu sellele on ka täpsus meil veres - paremini kui tänapäeva sakslastel- kui õigeks ajaks kümnis makstud ei saanud, sai kolki. Eks neid mõisnikke oli ka igasuguseid. Mõnel ei olnud aga kupli all vist kõik päris korras.
Näiteks Õisu mõisnik Sivers pidas rehielamuid mitte üksnes kõige otstarbekamaks ja mitmekülgsemaks, vaid ka kõige majanduslikumaks, säästlikumaks elamutüübiks. Nii püüdis ta Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi sekretärile, Parrot'le, kes kahtles rehielamute inimväärikuses, selgeks teha, et nii kaua, kui Eesti talupoeg ei väärtusta puhtust, on rehielamu neile kõige õigem ja tervislikum elamutüüp. Samuti ei kahjustavat toas levinud suits ei kopse ega nägemist, sest siinsed talupojad on hästi kohandunud. Nimelt avavat kõik talupere liikmed kütmise alguses kohe kõik toa avaused, et toss välja pääseks ning jooksvat ise ka õue toimetama - mehed metsa või põllule, naised loomi talitama. Kui tossu juba vähem, naastakse tuppa ning seatakse end madalale istuma, et toss kohe üldse ei häiriks. Tossust on häiritud vaid võõrad, sest nad ei saa aru, et suitsus leidub palju puhast õhku. Sivers toonitas, et tänu pidevale tuulutamisele oli talupoegade toas palju värskem õhk kui mõisahoones, kus akent üldse ei avatud.
Ma ei igatse üldse vanu aegu taga. Ei 18. sajandit ega 20. sajandit. Kuigi ega praegugi parem pole. Lihtsalt teistmoodi orjus on.

Ilmavõõras

Käisin eile Saueaugu teatritalus "Ilmavõõrast" vaatamas. Armas koht, kaunis loodus. Rahu ja sajad lambad taustaks määgimas.
Kaheldamatult parim näidend, mida sel suvel näinud olen.

Ajupestud

"Enesekasvatuses taotletu, nagu kõik väärtuslik kasvatuses, juurdub ja kinnistub aktiivses tegutsemises, igapäevases, süsteemipärases harjutamises. Tõdegem, kuidas kõik elus edasijõudnud ja silmapaistvad isiksused taunivad paljast sõnadetegemist ning nõuavad endalt raudselt tegusid, aja ratsionaalset kasutamist. Kavatsetu teokstegemine nõuab tugevat tahtejõudu. Suuresti seisneb tugevus selles, et suudetakse siiralt tunnistada oma puudusi. Kui oma nõrkused on välja selgitatud, siis - võitlusesse nende vastu. Kui on püstitaud eesmärk, siis - rühkida kindlalt selle poole.

Aja ja jõu kokkuhoidmise mõttes on siinjuures mõistlik meelde tuletada vanade hindude tarkust: "Miks sa vaatad teiste juures, mida nad teevad ja mida ei tee? Jälgi parem ennast, mida sina teed või ei tee."

V. I. Lenin rääkis: sooritanud teo, paneme aluse harjumusele; kujundanud teadlikult või ebateadlikult harjumuse, saame iseloomu; aga nagu teada, määrab iseloom meie elutee, ehk nagu kombeks on öelda - meie saatuse."

(S. Masso "Koduraamat", 1982, lk. 29)

Huvitav, kui palju aega  kulus teenekal Eesti tipphoidistajal ja köögi kujundajal sellise jama kokku kirjutamiseks? Ning kas tõesti poleks isegi retseptiraamatutes (näide on küll nõuanderaamatust) saanud punapropagandata läbi?  Igatahes väga lõbus lugemine, ükskõik, kust raamatut lahti ei lööks. Polegi vaja hea tuju saamiseks pirne süüa...

Kolm K-d

Kui vanasti kuulus Saksa kultuuriruumis naiste ellu Kinder, Küche ja Kirche, siis mul juhtusid tänasesse päeva ka kolm K-d, aga täiesti juhuslikult.
Lõunaajal käisin kohvikus. Komeedis. Esimest korda elus, sest mind ei ole kunagi sinna tõmmanud, aga kuna kolleeg kutsus kohvile, siis läksin. Mingit wow-elamust ei saanud. Olen elus paremaid ja halvemaid kooke saanud. Ja kohv on kohv. Keskmine kohvik.
Käisin lõpuks ära Kuusi Dokfotokeskuses Robert Doisneau fotonäitusel "Pariisi lood". Mulle meeldis. Mõned fotod kõnetasid rohkem, mõned vähem. Film abistas arusaamisel kõvasti. Kujutan, et kuraatorituuril saaks veel nii mõndagi teada, mida muidu silm ei haara. Pisidetailid loevad. Õppisin seda möödunudaastasel Sittowi näitusel. Käisin ka kolmes muuseumitunnis ning kuraatoritunnis ja iga kord avastasin midagi uut: kärbse sõrmel, peaaegu kustunud härja jne. Parim näitus, mida näinud olen. Seetõttu külastasin seda suisa 12 korda. Soetasin ekstra KUMU aastapileti, et saaks lõputult käia.
Lõpuks käisin ka KUMUs. Kõigepealt üllatas mind, et liikluskorraldust on muudetud. Iga posti küljes oli keelumärk. Siis tuli meelde, et trammipeatuse ja KUMU vahele pannakse juhita bussid käima.
Kõigepealt vaatasin "Sõna saab kunstnik". Kunst on tõesti maitseasi. Mõtlesin, et vaatan Tommy Cashi ja Rick Owensi "Süütud ja neetud" ka üle. Ütlen ausalt, suhtusin sellesse näitusesse väga suure eelarvamusega. Tomas Tammemets on mulle jätnud ikka väga veidra ja kahtlase inimese mulje. Aga see näitus meeldis mulle! Uskumatu! Muigasin iga taiese juures.
Ehk siis tänane päev oli täis kultuuri: kohvikukultuurist kaasaegse kunstini.