EGA TALI TAEVA JÄÄ -
seda nägin ma juba öösel, kui unetuna mööda korterit ringi tuiasin ja aknast välja vaatasin. Hommikul oli selgemast selgem, et selle aasta lumerekord on löödud. Ja nagu kombeks on, ei olnud Tartu linn selliseks äkiliseks ilmamuutuseks valmis. Vähemalt pakuti mulle abi vankri lumehangedest ületõstmisel. Ei ole halba ilma, on vaid sobimatud sõiduriistad. Ehk siis - ma oleksin pidanud valima liiklemiseks kelgu. Kuigi, väljendudes Dorise ristiisa moodi, siis kelgutada ei saa. Lund on liiga palju.

Ma tegin täna oma eelviimase eksami. Kevadeks jääb üks ja kõige õudsam aine. Äkki mul õnnestub isegi ajalugu teha ja eksamist läbi lennata. Ma nimelt ei ole mitte kunagi ühestki eksamist läbi kukkunud. Isegi autokoolis, kuigi seal oli testist läbipääsemine tõesti napp. Mis ei tähenda seda, et ma liikluseeskirju ei tea. Väga hästi tean. Isegi paremini, kui näiteks autopede, kellega pühapäeval sõnavahetusse laskusin. Lubas ka lõpuks liikluseeskirjad selgeks õppida.
Minu probleemid ülikooliga on seega lahenenud. Mõnel on aga küll kehv seis. Seda enam, et SEE õppejõud on kohutav. Kas füüsikust saab korralikku politoloogi?
La bella vita giorno est. Mu itaalia keel ei ole just kõige suurepärasem...

HIIR HÜPPAS JA KASS KARGAS...
Täna juhtus meiega küll üks õige kummaline lugu. Olime parajasti bussipeatuses ja ootasime bussi, et sõita linna, kui tuli üle tee üks must kass. Me kommuunikaaslasega veel kiitsime kiisut, et ilus, paks ja hästi hoolitsetud. Pika nina ja roheliste silmadega. Hästi sõbralik ja vaeseke vist kodust jalga lasknud. Ja siis äkki kõpsti, hüppas kiisu titevankrisse Dorise rinnale. Mina ehmusin väga, Doris ei saanud vist arugi, mis juhtus. Mälestuseks jäid valgele jänesekostüümile porised kassikäpajäljed. Säh sulle siis head kiisut!

Flowers

I got flowers today.
It wasn't my birthday or any other special day.
We had our first argument last night,
and he said alot of cruel things that really hurt me.
I know he is sorry and didn't mean the things he said,
because he sent me flowers today.

I got flowers today.
It wasn't our anniversary or any other special day.
Last night, he threw me into a wall and started to choke me.
It seemed like a nightmare. I couldn't believe it was real.
I woke up this morning sore and bruised all over.
I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today,
and it wasn't Mother's Day or any other special day.
Last night, he beat me up again.
And it was much worse than all the other times.
If I leave him, what will I do? How will I take care of my kids?
What about money? I'm afraid of him and scared to leave.
But I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today.
Today was a very special day.
It was the day of my funeral.
Last night, he finally killed me.
He beat me to death.
If only I had gathered enough courage and strength to leave him,
I would not have gotten flowers today.

Tartu Naiste Varjupaiga lehelt leidsin. Vapustav luuletus!

Loen siin parajasti erinevaid elukaareteooriaid ning masendus läheb aina suuremaks. Ühe teooria kohaselt on kõige muretumad aastad inimese elus 23-35. Edasi pidi asi aina hullemaks minema. Hilisküpsus (üle 60) on juba lausa depremeeriv - inimesel soovitatakse leppida mõttega lähenevast surmast.
Ma kuulun sinna "muretusse" ikka, aga muresid jagub mulle kulbiga. Mis siis veel tulevikus saama hakkab kui aina hullemaks pidi minema?

Imet ei juhtunud ja loodus oma tööd kahe kuuga ei teinud. Tuumakesed on nüüd küll väga ilusad, aga nurgad endiselt kehvad, kuigi paremaks muutunud. Umbes poole paremaks. Ma nii lootsin. Vilenski aparaat jääb veel kaheks kuuks.

O HAPPY DAY
Ainult segadused, segadused ja segadused. Ülikoolis, kodus ja isegi katusel. Telekat ei näe endiselt. Nüüd on tuul satipanni ka kummuli ajanud.
Raha ka ei ole. Kontol on 3.61. Kui see kuu peale ära jagada, saan iga päev umbes 10 senti ära raisata. Kui aastale, siis ühe sendi. Ilus elu, kas pole?

Näedsa, Evelyn Sepp ka blogib. Kuigi ma ei saa tema puhul selle tegevuse mõttekusest eriti aru, aga ega mu endagi blogimisel erilist mõtet ole. Lihtsalt loll harjumus. Või olen ma lihtsalt "mulgiselt" kade?

Põletan hoolega advendiküünlaid. Kuna need nii suured on, ei tea, kas 6. jaanuariks ikka otsa saavad. Peaks need vist teleka peale panema. Kuulsin uudistest, et selline põletamismoodus on moes. Saaks kohe suuremat tulevärki nautida...

Head uut aastat!
Loodetavasti tuleb see parem kui eelmine. Minu tähelepanekud on, et paaritud aastad on paremad kui paaris. Kuigi eelmisel aastal juhtus ka üks väga ilus asi. Aga kui nüüd ikka päris aus olla, siis sai Doris alguse siiski 2005. aastal. Paaritud aastad on seega kindlasti paremad.