Täna tormas mööda Tallinna raamatupoode kilgilikult ähmis Rein Kilk ja otsis E. Vilde kultusteost. "Kuidas teil "Pisuhända" ei ole?! Kas mul on üldse lootust seda kuskilt leida?" Mina arvan, et ei ole lootust. See ilmus viimati vist 1982. aastal. Huvitav, milleks talle "Pisuhänd"? Ja nii äkki, nii kohe? Uus projekt Püssirohukeldris? Või Sadamateatris?

Mind on tabanud moodne "haigus". Tunnen ennast viimasel ajal väga üksildasena ja üksinda. Tuttavaid on palju, aga sõpru vähe ja needki mööda ilma laiali. Loomulikult teeb see mind kurvaks, kuigi elus on ka väga ilusaid hetki. Näiteks ilm. Viimastel päevadel on olnud see fantastiline. Täna öösel ei saanud ma välgu ja paugu tõttu magada. Elekter käis ka mõned korrad ära ning UPS hakkas selle peale kisama. Lõplikult ärkasin rahesaju peale. Hetk hiljem kallas taevast vihma ning mulle tundus, et olen vihmametsas. Vaatepilt oli vägev.

See on minu ilus pulstunud kass. Pärast kuuajalist redutamist Tallinnas toodi ta täna koju tagasi.

Inimesed on hulluks läinud! Mõtlevad, et masinad ei eksi kunagi ja siis kirjutavad igasuguseid lollusi: "Aga minu kompuuter registreerib ka kõik adressaadini mittejõudnud meilid, teile saadetud kiri igatahes mulle tagasi ei põrganud."

TÜ tase (või ka üleüldine haritus) on alla käinud. Mind pani küll täna imestama, kui suvel ülikooli lõpetanud võõrfiloloog häbenemata tunnistas, et ta ei tea düsgraafiast kui sellisest mitte midagi. Täpsustavad küsimused kusjuures näitasid veel teistegi rumalust.
Kurb sellistest inimestest kohe. Tudeerivad 3, 4, 5 aastat, ei oska ridagi Gaudeamusest laulda, satuvad esimest korda ülikooli aulasse lõpuaktusel ning ei tea, et filosoofiateaduskond oli üks neljast esimesest teaduskonnast Universitases.

Seoses meeletu õunauputusega otsustasin struudlit küpsetada. Esimest korda elus. Selleks võtsin appi Õunakookide raamatu ning hakkasin sõrmega õpetusel järge ajama. Tundus, et hirmus keeruline valmistusprotsess sellel struudlil.
Mõõtsin mõõteklaasiga jahu ilusasti lauale hunnikusse. Segasin vee, soola ja äädika ja
püüdsin saadud segu valada jahuhunnikusse tehtud süvendisse, aga see ei jäänud sinna pidama, vaid voolas mööda jahumäe külgi lauale. Edasise asjade kulgemist võite ise endale vaimusilmas ette manada. Lõpuks sai sellest kraamist siiski ühes tükis tainas.
Kommuunikaaslasele pakkus kogu protsess hirmus palju nalja. Lubas minu ja enda tulevase kaasa kulinaarseid oskuseid võrrelda. Mina leian aga, et ei ole minu oskustel midagi viga. Eriti peale seda, kui pätsasin oma emalt köögikaalu. Enne tulid küll koogid ja pirukad täpselt nii välja nagu kommuunikaaslase ema kirjeldab enda koogitegemisi: taina valmistamiseni ja koogi ahjupanemiseni on kõik väga kena. Mis ahjust välja tuleb, see enam nii kena ei pruugi olla.
Struudel ise tuli ka välja, kuigi retseptis kirjutatud hapude õunte asemel oleks võinud küll magusamaid võtta. Ja vaniljejäätis oleks ka päris hästi struudli juurde sobinud, aga mul läks meelest seda poest osta.
Kahju, et mul endiselt fotoaparaati ei ole. Taignateost oleks saanud paar lõbusat ülesvõtet.

Eile käisin TÜ raamatupoes ja ostsin Anne Geddesi beebikalendri. Nii munnu!
TÜ ajalehes kirjutati, et leitud on ilusaim saksakeelne sõna Tartu ülikoolis. Selleks tunnistati geograafia magistrandi Thomas Melli esitatud sõna "Vokuhila", mis on moodustatud lühend "vorne kurz, hinten lang"'ist (eest lühike, tagant pikk) ja mis tähistab 80. aastate populaarset soengutüüpi.
Nojah, ja siis on veel sellise nimega ansambel olemas. Hollandis, kui ma ei eksi.

Üha paremaks läheb. Meie siin arvame, et elame Eesti Vabariigis. Varsti ilmub kuskilt välja dokument, et oleme SRÜ täieõiguslikud liikmed. Mida tahtagi valitsuselt, mille eesotsas on endised tulihingelised kommunistid.

Terve päeva tegin ettevalmistusi tänaõhtuseks sipelgatõrjeks. Tõstsin mööblit ja asju ümber. Siinkohal meenub mulle ühe tuttava meesterahva arutlus sellest, kuidas naised mängivad nõrgukesi, kuigi tegelikult nad seda ei ole. Et poest toidukotte kandes kukuvad nõrkusest peaaegu pikali. Kodus lükkavad aga iga kuu kappe ühest seinast teise, väiksematest mööblitükkidest rääkimata. Selleks on naistel jõudu küll.
Mina olin tegelikult pärast väga väsinud. Sipelgate kadumise nimel tasus vaev end vast ikka ära. Loodan südamest, et need putukad on jäädavalt lahkunud. Lootus on seda suurem, et tõrjet tehti terves majas. Head teed neil minna!

Igatsen meeletult oma kassi järele.

Söön hetkel Säästu-sarja vaarikakohukesi. Avastasin need hiljuti Maksimarketist ja nüüd ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Ostan neid alati, kui Konsumis või MMis sisseoste sooritan.

Hommikul oli postkastis "Tervis Pluss", milles ka artikkel tehisküüntest. Loomulikult jagavad kogemusi ka "asjatundjad". Nii näiteks ütleb müüjatar Julia: "Kunstküüned võtan siis ära, kui laps sünnib, sest lapsel on vaja silmi pesta."
Selle peale ei oska tõesti muud kosta kui "Appi!"

Hansa Tsirkuse omanikud tuleks pokri pista! Mitu päeva järjest on Tartu kaubamaja kõrval olnud auto, mis reklaamib Hansa Tsirkuse etendusi. Autos on meeter korda meeter puur, millesse surutud kaks lõvi. Lisaks sellisele ebaloomalikule kohtlemisele ketrab monotoonse meeshäälega helikandja: "Hansa Tsirkus esitleb: bla-bla-blaa!"
Vaesed loomad! Minul tekkis küll küsimus, kus loomakaitsjad on.

Kunstnik külmetas päris kenasti. Vähemalt naersin südamest. Üle pika aja.
Täna lõpetasin teatrimaratoni "Vend Aljoshaga". Teise vaatuse lõpus hakkasin haledalt ulguma. Leiva murdmine ning hauale viskamine läks millegipärast nii hinge. Muidugi ei saanud ma jälle kulutamata. Soetasin Tõnis Mägi CD "Vestlus Hermanniga". Peaks oma ostusid kuidagi piirama hakkama. Ei saa ju elada nii, et ostad kõike, mida hing ihkab ja silm näeb! Viimasel ajal on see kippunud aga just nii olema.
***
Kommuunikaaslane ei kannata raamatutel hinnakleepse. Täna üritas ta hiljuti soetatud teoselt seda maha saada. Järele jäi inetu liimijälg. Temal aga selleks puhuks nõu tagataskust võtta. Nimelt hõõrub ta liimipleki nõudepesuvahendiga maha. Tulemus jäi ilus ja puhas.

"Laulatus" oli hea, kuigi harjumatu. Poola keel ja need näod! Ja Klenskaja (ma ütleksin üsnagi sensuaalne) ohkimine kõrvaklappides.
Täna "Külmetava kunstniku portree".

Nüüd lähen tellin Apollost Harry Potteri 6. raamatu ja siis põrutan Tallinnasse. "Laulatust" vaatama. Kell 19 Eesti Draamateatris.

Tartus. Kodus.
Pühapäeval käisin Löwenruh pargis perepiknikul. Üritusel endal ei olnud väga vigagi, kuigi natuke võiks norida korraldusliku poolega, aga eks tegemist oli esmakordse üritusega ning väikesed segadused seetõttu loomulikud. Tasuta piknikukarpi mulle ei jagunud. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei viitsinud järjekorras seista. Läksin kergema vastupanu teed ja ostsin rasvaseid friikartuleid ja sardelli. See-eest sain aga kaks tükki uhkest lõvitordist. Ei tea, miks ma küll kogu aeg söögile mõtlen?!
Oli pillimängu ja kõiksugu muudki taidlust. Ka poliitilist, kuigi üritus oli mõeldud apoliitilisena. Mõnele kohe on see poliitika nii südamelähedane (loe: pähe löönud). Eriti tuus oli leseproua Tuus. Nojah eks isegi sai piisavalt teatrit tehtud.
Eile, st esmaspäeval ei teinud mitte midagi asjalikku. Üle pika aja sõitsin trammiga. Käisin Rahva Raamatus ja Bestselleris. Viimase muusikavalik oli suurepärane. Võibolla on see seda kogu aeg, pole lihtsalt kunagi mahti olnud seal istuda ja kohvetada. Ja siis oligi õhtu. Tegelesin oma karvatuustist kassiga, et talle natukenegi loomamoodi välimust anda. Ma ei saa aru, kuidas võõrad saavad mu kassi kohta kiitvaid sõnu öelda. Tegemist on äärmiselt pulstunud isendiga, kes liikudes puuris punktist A punkti B tihtipeale püksi pissib ning oma loigus kohutavalt haiseb. Ja ikka on ilus! Kas nad siis ei näe või?!