Liblikad

Lugesin mõned aastad tagasi lugu katkise tiivaga liblika parandamiset. See läks hinge ja aegajalt mõtlen ikka loetule. Sellest ajendatuna tegin viimasel Pariisi külastusel ostu: Tädi Tortila sai sünnipäevaks raamitud liblika. Papilio ulysses telegonus Indonésie. 
Nädal hiljem saabus Ameerikast kaugelt sugulaselt talle ka sünnipäevakink. Liblikakalender! Juhus?
Aga jah, liblikad pidada olema hinge sümboliks ning tähendama raskete aegade möödumist ning rõõmu ja kerguse saabumist. Seda kõike ma Tädi Tortilale soovin. Iseendale ja teistele headele inimestele ka.

Mänd ja kuusk

Käisime täna oma mändi ja kuuske vaatamas. Mulle meeldib mõte, et elaksin Lahemaa rahvuspargis. Metskits käiks aias õunapuid närimas. 100% kindel, sest nägime ühte. Aga... Alati on mingi aga.
Pean vist igavesti kuulama naabrite üürgavat pesumasinat, mis töötab päeval ja ööl. See on nii vali, et kostub isegi mu tolmuimejast üle.
Lotos ka ei võida.

Ostukorvitäis küünlaid

Poes on nii huvitav kassajärjekorras seistes eesostjate kaubavalikut vaadelda. Mõnikord on kaup imelik, mõnikord paneb fantaseerima, mis nende asjadega edasi tehakse.

Nii ka täna. Minu ees sooritas sisseoste vist? üks abielupaar. Naine oli mehest poole noorem. Kotid olid neil räpased, aga tibina roosad tennised olid perfektselt puhtad.

Lindile ladusid nad erinevat sorti kanatooteid. Nojah, selles on vähem rasva. Ja veel muud pudi-padi. Lõpuks hakati korvist võtma küünlaid. Neid muudkui võeti ja võeti ja võeti ja võeti...

Mõni ostab 50 euro eest juusu, teine küünlaid.

Ja nii mu mõte lippama läkski: Huvitav, kas nad on elektri eest võlgu ja toodavad küünalde abil valgust? Või peavad nad oma kanatiibu küünla kohal praadima? Või on neil tulemas romantiline õhtu? Või valmistuvad nad mingiks kriisiks?

Ma ei saa seda kunagi teada.

Piiksupiin

Juba mõnda aega olen kõiksugustes turvaväravatega asutustes piiksuma hakanud. Üritasin küll välja selgitada, mis piiksuma ajab, aga jälitustegevus võttis aega. Kahtlustasin rahakotti. Lõpuks kahtlustasin Swedbanki krediitkaarti, sest piiksusin rahakotita ent selle kaardiga peos. Andsin juba alla, kuni Konsumis kassiiri imeliku pilgu peale riideid seljast kiskuma hakkasin. Ja seal see oli! Viimati Pariisist ostetud kampsunil oli õhuke turvasilt küljes. Kassiir ulatas mulle abivalmilt nürid käärid, millega elemendi ära nüsisin. Enam ei piiksu. Arusaamatuks jääb aga, kuidas see kampsun enne ei piiksunud ja nüüd äkki piiksuma hakkas.
Samas meenus kunagine õudne peedistamine Tartu Lõunakeskuses. Ülikooli raamatukogu raamatud piiksusid. Siiani on meeles, kui nõme turvamees seal oli.

Mida rohkem ma inimesi tundma õpin, seda rohkem armastan ma oma kassi

25. õhtul lugesin internetist, et Eestis sajab lund. Tädi Tortila muutus selle uudise peale väga ärevaks ja käis iga natukese aja tagant vaatamas, kas meil ka lund sajab. Ei sadanud. Ent hommikul oli maa valge. Autojuhina ma lume üle just ei rõõmusta, kuigi muidu mulle talv meeldib.
Käisin Tallinnast väljas ja teeolud olid ikka väga nigelad. Kohati oli Tallinna-Tartu maantee ikka täitsa jääs. Tagasi sõites täiesti lumes. Kaks rekkat oli kraavis külili. Üks väike auto Ussisoos kraavis, kiirabi abi osutamas. Kommuunikaaslane ütles, et sellistest kohtadest, kus rasked teeolud, tuleb kiiresti läbi sõita. Hea, et meist vähemalt kellelgi veel huumorimeel säilinud on.
Uudistest võis lugeda, et Tallinnas ja Harjumaal toimus eile 60 liiklusõnnetust.
Mulle ei jõua küll kohale, kuidas nii saab, aga saab.  Ju siis üritasid raskete teeoludega kohtadest kiiresti mööda saada.
Tegelikult nägin lund koristamas vaid paari sahka, ühte erakordselt väikest traktorit Tartu-Tallinna maanteel ja minitraktorit lennujaama juures. Ime ka, et siis teid puhtaks ei saa.
Pusa on nii nunnu. Jõudis pererahva ikka ära ära oodata.

Reaalsus

Ja see juhtubki ka minuga, et teatud muusikut raadiost kuuldes, vahetan kanalit.

Unetus

Järjekordne unetu öö. 0 minutit magasin. Plaanisime Toompeale minna päikesetõusu tervitama, aga seavarga poja meil, mida hommikul lugesin, rikkus tuju terveks päevaks. Lapsed ikka on kodu peegel. Mitte midagi ei ole öelda.
Magamatuse tõttu läks mõte vahepeal lappama või kadus üldse. Kui Viimsi sõjamuuseumisse sõitsime, kobisesid kaasteelised midagi, aga ma ei fikseerinud ühtki nende sõna. Ma ei tea, millest nad rääkisid, aga midagi nad rääkisid. Õudusega mõtlesin, et kas võin sellises seisundis üldse autot juhtida, aga kuidas kust kuhugi jõudsin oli täiesti selgelt meeles.
Muuseum võis isegi huvitav olla, aga ma ei suutnud keskenduda.
Vaatasin Buratinooo vastuvõttu. Tõesti ei ole midagi kommenteerida. Oleks, aga see kõlaks väga inetult.
Ja see lindude asi. Võis ju originaalne olla, aga mida see kõik tähendama pidi? Äkki peaksin puhanud peaga üle vaatama. Väsinud ajuga ei saa millestki aru.
Elagu Eesti!

Kirjad Maarale

Sain lõpuks selle menukteose ka läbi loetud. Aega võttis kaks kuud. Kommuunikaaslane ja Tädi Tortila imestasid, kui kaua ma seda loen. Heitsid mu üle nalja, et ma ei oska lugeda ning loen sõnu, mis ei ole huvitavad. Tuleb lugeda ainult neid sõnu, mis huvitavad on. Mõelda vaid, kui peaksin hakkama veel teadustööga tegelema ning lugema läbi 200 allikat! Saaksin alles 20 aasta pärast valmis.
Aga teos oli hvostovilik. Kohati ehk liiga intiimne, aga mis siis. Tänu mõnele loole on meilgi Tädi Tortilaga nüüd oma traditsioonid. Pilk läks ka selgemaks. Ka rikkad nutavad.

Urmas Viilma käis krõbekana ostmas

Postimehes ilmus uudis, kuidas luterlasest kirikupea KFCs kana ostmas käis. Lõpuks sai talle sellest nii piinav kogemus, et pidi kirjapulga haarama ning kommentaari kirjutama. Ikka sellest, kuidas KFC omanikud Eestimaad, eestlasi ja eesti keelt ei austa. Martin Luther ilmutas end vist isiklikult talle. Viimane tegeles ju ka oma emakeele väljamõtlemisega.

Mind häiris aga Urmas Viilma eesti keele kasutamise näide Maximas. Tõesti või? Veel mõned aastad tagasi ei olnud Maximas võimalik üldse eesti keelt kuulda, ainult vennasrahva keelt oli kuulda. Olukord on küll paranenud, ent rahuldavast siiski väga kaugel. See keel näikse aga "peapiiskoppi" (Miks peab luteri kirikus üldse piiskop olema?!) mitte häirivat. Jõudis hoolimata vanusest vist ikka nõukogude inimeseks saada.

Minu meelest on hoopis hirmutavam selle keele vaikne taaspealetung. Kaubanduskeskuses üürgavad sellekeelsed helireklaamid. Kord nädalas saan kliendilt puhtas selles keeles meili, millele jonnakalt saksa keeles vastan. 

Kuulsin, et reedel toimus Lennusaadamas Tallinna linnapea vastuvõtt. Seal olla Länik ka selles keeles laulnud. 80% kuulajaskonnast olid olnud selle keele kõnelejad. What?!

Aga tulles nüüd Viilma mure juurde tagasi, on mul tõsiselt kahju, et ta keeleinspektoriks ei hakanud. Ning kui välismaises toiduketis osteldes, vähese parkimisaja (loe: aeglase KFC teeninduse tõttu) ning kehva ilma pärast saab inimene trauma, siis oleks mõistlikum äkki mõnda gruusia grillimajja minna. Eglele see muidugi kasuks ei tule...

Huvitav. Nii Ülemiste keskuse kui Kristiine kaubanduskeskuse parklas saab kauem kui 45 minutit tasuta parkida. Aga ju siis mõni samm ameerika kultuurini oli amerikaniseerunud eluviisidega (auto tuleb võimalikult ukse ette parkida, sest kõndida ei jaksa) luteri peapiiskopile liig.

Kas Postimehel ei ole millestki asjalikumast enam kirjutada?

Seavarga poeg ja juustuvarga tütar

Sügaval nõukogude ajal tuli ikka ette, et kolhoosi sigalast "läksid sead kaduma". Kuhu nad kadusid või kuidas, sellest ajalugu vaikib. Kolhoosi- ja külarahva seas liikus jutte, kes varas on. Kus tegijaid, seal nägijaid ehk kuulujuttudel oli suure tõenäosusega alust.
Seavargal on kaks poega. Vanim neist suhtles ühe  külatüdrukuga, kelle peres oli juustuvaras.
Milline fenomenaalne kokkusattumus! Geenifondile vist väga hästi ei mõju, aga elustandardile kindlasti. Positiivselt. Tänapäeval võidakse end ju lohutada teadmisega, et ajad olid sellised ja kõik varastasid, aga need on äärmiselt lollid vabandused.
Igatahes on nii seavarga kui juustuvarga järglaste mõttemaailmas toimunud väga huvitavad muutused. Suisa pöördumatud protsessid. Reaalsust tajutakse vildakalt, aetakse asju segi, valetatakse. Valitakse Keskerakonda. Seavarga poeg uurib apteegist juustuvarga medikamentide ostmise kohta ja saabki infot. Kas see ei peaks olema siiski konfidentsiaalne informatsioon? Seavarga poeg ei hooli juustuvarga kassist, kes tema tegevuse tõttu on toitjast ilma jäänud. Kuhu kaevata?
Seavarga poeg võib tervele maailmale püüda näida mõnusa mehena, aga tee, mida teed, pasunat ikka sirgeks ei puhu.
Juustuvarga teine tütar vaatab toimuvat pealt ja mõtleb, et maailm on hulluks läinud.

Hääled

Ametialane koolituspäev. Ühel hetkel näis kõik mulle nii silmakirjalik. Analüüsiti kolleegi tööd ja mitte keegi ei söandanud ühtegi halba sõna öelda, kuigi mu meelest oli tegemist äärmiselt kehva tulemusega. Ma ise ka ei öelnud. Sisemine hääl sundis end tagasi hoidma.
Lõunalt tulles kuulsin täpselt sellist häält, mida teeb Reigo Ahven "Värvimuusika" saates, kui külalised peavad pelgalt tamburiiniga rütmi tagumisest tundma ära ühe laulu. Mõtlesin, et kas Ahven elab mõnes teeäärses majas ja harjutab televõteteks. Siis märkasin aga vihmaveetoru, mida mööda vesi tilkus ja rütmi tagus. Täiesti sürr.

Ostetakse juukseid

Ainult 18. veebruaril. Alates 40 cm soeng tasuta.
Mida kõike maja seinale ei kleebita...

Parasiit

Vean kihla, et selle nädala vaadatuim telesaade on "Parasiit".

Ei kuule enam hästi

Kõrvadega on midagi vist lahti. Ma lihtsalt ei kuule enam. Aga võibolla on asi ka rääkijates. Ent sellegipoolest tuleb tunnistada mingit häiret, sest kuulsin täna näiteks politseis, kuidas ametnik küsis mu käest: "Mis haigus teil on?" Ehmatasin ära, et kas minu ebanormaalne perearst, kellega pole isiklikult mitte kunagi vestelnud, kes aga sellegipoolest teab, et ma olen hull, on kõikidesse riiklikesse andmebaasidesse minu kohta mingi linnukese teinud. Hakkasin kokutama: "Eee, ma ei tea küll, et midagi oleks."
Tegelikult küsis politseinik mu haridustaseme kohta.

Lase lahti

Lase lahti inimestest, kellele mõeldes vererõhk tõuseb. Äkki aitab täiskuu ajal lausutud soov paremini, kui rahustamiseks keele suulakke toppimine.
Minu emal oli nooremana kombeks posijate vahet joosta. Ei teagi, kus ta kõik ära käis. Kaks korda vedas mindki Pendli-Veeliksi juurde. Teisel korral ma vanamehega ei rääkinudki, aga tema naissoost assistendiga küll. Olin siis äkki abiturient. Too naine vaatas mulle otsa ja ütles, et ma pean oma emast lahti laskma. Miks ta nii ütles, ei tea, ent ju siis nägi või tundis midagi.
Võib-olla ma ei peaks inimeste suhtes nii palju empaatiat tundma ja neid haletsema.
Üleüldse ei peaks oma ellu laskma neid, kellele mõeldes vererõhk tõuseb...
Ja pole mõtet kramplikult kinni hoida inimestest, kes tahavad oma teed minna. Lasen lahti. Jäädavalt.

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi. Talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame. Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale. Sajab kurja inimese ja hea inimese peale. Päike paistab kõigi inimeste peale; pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb. Ei loe välgule." (J. Üdi)

Droonipiloot

Ei mäletagi enam, millal õhtuse Frankfurt-Tallinna lennukiga õigeaegselt startinud oleksin. Pidevalt on mingi probleem olnud. Eelmisel korral vahetati väravaid nii palju, et oleks saanud lotopileti jaoks potentsiaalsed võidunumbrid.
Eile õhtul mängis keegi Frankfurdi lennuväljal väidetavalt drooniga. Miks väidetavalt? Mul on viimasel ajal tekkinud sakslaste aususe suhtes kahtlused. Üha enam tundub mulle, et inimlikest eksitutest tingitud probleeme püütakse mingite "meist mittesõltuvate", ehk siis sakslaste endi, asjaoludega põhjendada ja vabandada.
Nojah. Seekord siis nii. Vähemalt jõudsin ikka koju.

Vallasant

Ma siin mõtlen, et mis kasu on mul palgatõusust või lisatööst, kui pean kõik selle, mida juurde teenin, teistele inimestele ära andma. Lapsele, kellelt varastati pangakaart ja see osavalt tühjaks viibati. Lapsele, kelle telefon otsad andis. Emale "väärika" vanaduspõlve jaoks.
Ja endale? Endale ei midagi.

Hanimuun ehk porno hotelliaknast

Tegelikult ma ei tea, kas paarike, kelle kõige intiimseid hetki eile hilisõhtul hotelliaknast kogemata nägema juhtusin, on pulmareisil või lõbureisil. Õhku oli vähe ja avasin akna, heitsin pilgu suvaliselt allkorrusele. Kuna seal polnud kardinaid akendele ette tõmmatud ja tuba oli täisvalguses, oli näha ühte meessoost isikut ja ühte naissoost isikut, kes täpselt nii, nagu jumal neid loonud, suures voodis vanainimeste asju ajasid. Igasuguse valehäbita. Nagu filmis. 

Ma ei ole piiluja, aga äkki võiks teha järgmine kord otseülekande. Nad tegid seda ka täna ning juhtusin samamoodi kogemata nägema. Eestlased nad kindlasti ei ole.

Loo moraal: Tõmmake ikka kardinad ette!

Lapsed on meie pensionisammas

Varem naersin selle väite peale. Praegu tahaks nutta. Tõepoolest – parimad vanemad on need, kes üsna normaalses eas äkitselt ära surevad. Neist ei saa järglastele koormat ning lastel omavahel üks kana vähem kitkuda. Vaesed lapsed, kelle vanemad on nahaalsed elujõulises eas ja veel nahaalsemad 5, 10, 20 aastat enne surma.
Nahaalsuse all pean ma silmas seda, et vanematelt pole nagu õieti midagi päranduseks saanud (isegi ülikoolis õppimise ajal ei toetatud), küll aga tuleb suur osa sissetulekust vanema peale huugama panna, sest seadus nõuab seda. Endal laps vaja veel kasvatada-koolitada.
Teade sellest, et mu ema "soovib" hooldekodusse minna, rikkus mu eelmised jõulud. Loodan väga, et mitte minu edasist elu. Tegelikult langetas selle otsuse minu ema eest lambast õe abikaasa, kellel ei tohiks üldse mingit sõnaõigust olla. Minu selja taga. Kui julgesin öelda, et ei aktsepteeri sellist käitumist, sain teada, milline inimene ma olen. Nojah. Õega pole enam kunagi vaja suhelda. See õigus peab mulle jääma. Vähemalt seegi hea. Küll aga ajab mind masendusse teadmine, et minu pere elatustase langeb märgatavalt, kui pean ema hooldekodu eest tasuma hakkama. Tundes oma ema, elab ta veel 20 aastat ning kogu järglaste "plekkimise" eest saaks osta Tallinnas kolm kahetoalist korterit. Palju õnne mulle! Täielik jackpot! Ma ei tohiks kristlasena oma ema surma soovida, aga täpselt seda ma mõttes palun.
Minu seast õemehele sobib vaid üks variant – hooldekodu. Aga et oleks veel võimalus päevahoiu teenust osta või ema Tallinnasse kolida, see ei tule kõne allagi. Sõidetakse lihtsalt üle.
Eile sain mingilt maaklerilt meili, et ema korter, mille kaasomanik olen, on minu nõusolekuta müüki pandud. Kas selline asi on üldse lubatav? Peaks vist advokaadi palkama.

Lemmiklinnas