4 minutit

Ameerika teadlased on kindlaks teinud, et abikaasad suhtlevad pärast pikki abieluaastaid keskmiselt neli minutit päevas. Mina räägin oma abikaasaga selle aja täis valdavalt öösel,kui uni kaob.
Nii vestlesime ka täna öösel intellektuaalsetel teemadel nagu: tänapäeval ei pane keegi enam oma lastele selliseid nimesid, nagu meie esivanematel olid. Mitte et neil nimedel midagi viga oleks, aga need on oma aja ära elanud. Jõudsime ühisele arusaamisele, et vaid minu nimi on aegadele vastu pidanud ja ei tundu vanamoodsana. Ja ühtlasi mõlgutasime mõtteid, mis sunnib vanematel panema oma lastele aastakümneid tagasi populaarsed olnud nimesid, mis aga nüüdseks vananenud on.
Vot, milleni võib viia ühe keeleteadusliku artikli lugemine ja selle autori nime analüüsimine.

Ettekuulutused

Riia mõjub mulle kummaliselt - näen seal unenägusid, mis täide lähevad. Vähemalt kahel viimasel korral Riias nähtud unenäod on täitunud. Täna täitus viimase käigu unenägu. Hakka või uskuma, et mul on üleloomulikud jõud. Nagu ka Igor Mangil. Ma ei tohiks teha horoskoope uskuda, aga tee või tina - mitu aastat lähevad tema ettekuulutused vähemalt minu puhul täide. Kuupäevalise täpsusega. Ju siis mul on oma personaalne horoskoobikirjutaja.
Peaks täiskuu poole raha ka kõlistama - äkki kukkur täitub.

Valgus

Päike on lõpuks ka meie maale jõudnud ja talve jooksul akendele kogunenud mustus paistab kohe eriti hästi välja. Päevad on muutunud pikemaks. Seda nii valguse kui töö poolest. Lambid ei pea enam terve päeva sirama, mis on kahju muidugi elektrifirmadele, sest sademeid ju ei ole. Inimesed oleksid justkui talveunest ärganud ja seetõttu ronib mul töö igast uksest ja aknast sisse. Päevad võiksid veel pikemad olla.
Tihaste keelepaelad on ka valla läinud. Kas tõesti hakkab kevad tulema?

Action minu koduõuel

Elu on täis üllatusi. Kui igav hakkab, siis hoolitseb keegi teine selle eest, et põnev oleks. Mõnikord vastumeelselt, aga kui sind sündmuste keerisesse tõmmatakse, siis ujud kas kaasa või upud.
Naabreid on raske valida. Mingil määral saad enne uue kodu soetamist maad uurida. Aga seda enam kontrollida ei saa, kui vanad naabrid ära kolivad ja uued asemele tulevad.
Nii koputasidki täna tund aega tagasi minu ukse taga naisterahvas oma pojaga, keda ma kunagi varem näinud ei olnud. Ju siis on uued, sest maja on väike. Oleksin neid kindlasti kohanud. Elukaaslane oli napsutanud ja siis füüsiliselt oma jõudu demonstreerima hakanud. See meesterahvas nägi nii jube välja, et ma ei julgeks sellisega isegi ühes liftis sõita (meil õnneks polegi!). Kooselamisest rääkimata.
Naisterahvale soovitaksin lugemiseks raamatut "Miks ta seda teeb". Loota, et vägivallatseja end muudab, on küll lohutav, ent tavaliselt seda ei juhtu.
Mis toimub Eesti kodude uste taga?

Liblikate asemel elevandid kõhus

Olin just hommikul kodust lahkumas, kui ühendkoorid esitasid laulukest:
"Esmaspäeval tööd ei tee.
Teisipäeval puhkan veel.
Kolmapäeval sügan pead.
Neljapäeval nahka vean.
Kuni jõuab kätte pü-ha-päev.
Reedel jalgu kõigutan.
Laupäev mõtteid mõlgutan.
Kuni jõuab kätte pü-ha-päev."
Iga rea vahele räppis laps: "Esmaspäeval sööme elevante."
Tööl jätkus traali-vaali edasi. Üks noormees küsis minult, kas mul on liblikad kõhus (taimetoitlasena vist ikka ei tohiks olla!). Sel hetkel märkasin ühe neiu laual elevantidega pinalit ja meenus hommikune laul. Ütlesin pinalit silmas pidades: "Elevandid" ja tund oligi kadunud.
Elevandid kõhus...
Käisin kinos noorukite kasvamisvalust filmi vaatamas. Mõtlemapanevalt crazy. Olemas ka saksakeelsena juutuubis.
Ja kogesin täna jälle, kuidas asjadel on kombeks kuhjuda. Kadumaläinud tööotsad võtsid täna ühendust. Kogu maailma tööd niikuinii ära teha ei jõua, aga ma vähemalt üritan.

Mõttejõul ravimine

Olen hääletu. Ammu pole häälega probleeme olnud ehk see on pikemat aega alles olnud. Nooremana kähisesin mitu korda aastas. Hiina meditsiini järgi tahab inimene end kurgutõbede korral kellelegi kuuldavaks teha. Ma tahan küll, et mõned inimesed märkaksid, aga kui ei märka, pole ka midagi. Pärm pidi hääle puudumise vastu aitama, aga pole proovinud.
Nohu on ka. Hiinlased põhjendavad nohu tekkimist solvumisega. No ma ei tea - võibolla olengi solvunud. Aga kelle peale? Kui vaid teaks, aitaks see ehk ka nohu ravimisel.
Kõrv valutab. Eelneva teooria järgi tahaksin tõepoolest mitte kuulda mõnda asja, mida olen sunnitud kuulma. Tegelikkuses peaksin hoopis mütsi kandma.
Selg annab tunda. Järelikult on esivanemad oma koormad mulle kukile pannud.
Jalg kisub krampi. Tuleks vist veel rohkem tööd teha, sest see annab tunnistust finantsmuredest.
Ah, uskuda võib ju kõike. Tööta, kui palju tahad, kogu maailma tööd sa niikuinii ei jõua ära teha. Lihtsalt vanust on juba. Enda eest tuleb natuke juba hoolt kandma hakata.Väikeste sammudega. Joon juba kord päevas magneesiumi vedelal kujul. Tuju on parem ja üldine enesetunne ka.
Talvel on elu lumelill.

Home, sweet home!

Õnnelikult kodumaal tagasi. Kodus on ikka kõige parem olla, kuigi Lätis olid puud lumisemad ja loodus tundus seetõttu romantilisem.
Reis läks korda ja peaaegu kõik endised kolleegid on nüüdseks ka nähtud. Vanad ajad tulid meelde. Vahepeal on kosutav end mujal tuulutamas käia. Happy.

Kafiju es dzeru tikai ar Rīgas Balzāmu ehk tervisi Läti pealinnast!

Täna hommikul sõitsin ametikohustuste tõttu Baltikumi pealinna. Vähemalt nii väidetakse. Siin on seni Baltimaade ainus H&M. Parfümeeriaketti Douglast meil ka ei ole. Trammid on neil ka moodsad ja sini-must-valged. Tõeline metropol! Eesti patrioodina mina seda arvamust muidugi ei jaga.
Terve päeva pidin mõtlema tühjast-tähjast. Lõpuks enam ei suutnud. Tühi kõht andis ka tunda. Millegipärast seostub mul Riiaga pidevalt näljatunne või tühja kõhu tunne, sest süüa siin ei saa. Tööandja lihtsalt pole arvestanud võimalusega, et naaberrahva esindajad ka midagi süüa võiksid/ tahaksid. Seetõttu otsustasime kahe saatusekaaslasega päeva lõpetuseks ja ainsaks söögikorraks sushit sööma minna. Pärast tänast kogemust on mul tunne, et eestlastele ei tahetagi siin süüa anda. Üks kaaslane tellis tavalist makit, mina valisin mingi keerulise nimega jaapanipärase valiku. Kolmas seltskonnaliige oli sunnitud tervislikel põhjustel sushist loobuma.
Nii me siis istusime ja ootasime. Tellimisest toidu kättesaamiseni kulus täpselt tund ja viisteist minutit. Meist hiljem tulnud lätlasi teenindati varem ja nemad olid selleks ajaks juba ammu lahkunud, kui meie riisirullid pärale jõudsid.
Ärevus kasvas ajaga. Arutasime, kas kokk läks kalale. Või sai riis otsa. Täpselt sel hetkel tuli põllega noormees leti tagant välja, pani jope selga ja lahkus. Läkski vist kõrvalasuvasse Rimisse riisi ostma.
Minul oli juba tahtmine lahkuda. Tõbine kolleeg oli vahepeal banaanid ja keefiri oma kotist välja võtnud ja sõi neid isukalt. Ütles pärast veel kelnerile, et tellimuse täitmine võttis nii kaua aega, et tal läks kõht tühjaks. Lõpuks rullid saabusid. Tund ja viisteist minutit! Söömine võttis kolleegil aega täpselt viis minutit, mina proovisin siiski vahepeal veidi mäluda, mitte tervet tükki korraga alla kugistada. Mul olid muidugi poole suuremad rullid ka - poleks tervelt kindlasti kurgust alla mahtunud, vaid oleksid enne kuskile kinni jäänud. Peale selle polnud ma ammu pulkadega söönud ja meeldetuletamine võttis ka oma aja. Kodus söön ma sushit kasvatamtult sõrmede vahelt.
Kui ma nüüd eelmisele Riias viibimisele mõtlen (oli see ju vähem kui aasta tagasi), oli teenindus umbes sama aeglane.
Kangesti tahaks küsida, kas Latviešu virtuve ir dievīga? Tegelikult vist ikka on, kuigi teenindus on jube aeglane.
Lõpetan õhtu Günter Jauchi ja Tammsaare eluloo seltsis. Homme olen samal ajal jälle oma kodus ja söön, mida tahan, siis kui tahan.

36,6.

39.

Peaksin praegu tegelema väga rohelise asjaga, aga unistan selle asemel Oranźist jalgrattast, Pal tänava poistest, Meehinnast, Ukuarust, 20 000 ljööst vee all, Ird K-st, Manonist, Maailmale nähtamatutest pisaratest ja Tuhkatriinust. Iga asi omal ajal. Või siis veidi hiljem.

Unenäod

Kuigi ma magan viimasel ajal jälle hästi ja minu unehäireid võiks panna negatiivsete mõtete arvele nagu nii mõnigi arvab, pole see nii. Olen mõnel korral näinud unes asju, mis hiljem päriselt juhtuvadki. Näiteks olen korduvalt eksamipileteid ja küsimusi unes ette näinud. Aga kahjuks nägin kord ka oma isa kirstus ja ei möödunud kahte kuudki, kui kirstus ta oligi. Viimasel ajal olen korduvalt üht noort naisterahvast kirstus näinud ja loodan väga, et see unenägu ei lähe täide. Samas tekib hirm, sest üks ja sama uni on mu saatjaks juba pea igal ööl.

Täna öösel me magame

Lõpuks ometi on uni jälle tagasi. Võibolla mõjus lõõgastavalt Nils Niitra artikkel, aga võibolla ka midagi muud. Igatahes oli väga kosutav kella 11 magada. Päeval tegin ka veel lõunauinaku. Pärast Nõmmel kelgutamas käimist ja kapsasupidieedisupi keetmist. Viimast segades läks katki kahepooleaastane kulp. Kummaline. Sest minu vanemate pulmakingiks saadud kulp, mis on juba 50 aastat vana, on endiselt terve. See ütleb nii mõndagi kvaliteedi kohta. Kehtigu see siis asjade, inimeste või elu kohta.
Tuju kehv ja aitab "Bridget Jones". Alati.

Suur õgimine

Minu selle nädala märksõna on kindlasti söömine. Rõhuga tervislikul toitumisel. Ingveri-peedisupp passis külma talveõhtusse üllatavalt hästi ja soojendavalt ning tänased spinati-ricotapätsid mekkisid ka üle keskmise. Riccotat polnud ja asendasin selle tavalise kohupiimaga.
Üks kõrvalekalle oli sel nädalal ka - käisin eile Estlanderis näärisöömingul. Kuna Olde Hansa on minu lemmikrestoran vanalinnas ja Estlander kuulub samasse ketti, siis loomulikult tundsin sealsest kehakinnitusest heameelt. Eriti hea oli aga "soojajook".
Jõulukuusk oli endiselt veel sees ja mõtlesin kohe, et 6. jaanuar möödas, ega see hea märk ole. Kostitaja mainis, et kuusk on seal ainult meie pärast alles. Ju siis tahtis, et meil pahandusi tuleks. Aga hapukapsas rabarberiga oli huvitav, marineeritud seened ja kõrvits maitsesid väga hästi ja kanepivõie oli esimene asi, mis laualt kadus. Liharoogadele hinnangut anda ei oska.
"Georg Ots" sai just läbi, aga kuna ma ei suutnud sellesse süveneda, hakkan seda nüüd korduvvaatama.

Minu kassil on Stockholmi sündroom. Kuna ta sai soetatud aastaid enne lapse sündi, oli tal uue pereliikmega harjumisega tõsiseid raskusi ning ta põgenes alalõpmata uue ilmakodaniku eest. Ajaga on ta muutunud sallivamaks. Eile märkasin, et ta oli pooleksmurtuna D. süles. Keelasin kassi väntsutamise ja kõuts visati maha. Aga kass ei suvatsenudki minema joosta, vaid jäi punnis silmadega vaatama, mis edasi saab. Tal olnuks võimalus kaduda, aga ta ei soovinud. Oleks nagu oodanud, et ta jälle tagurpidi sülle võetaks. Või kardab ta käpaga lapse suunas äiata, sest näeb, kuidas me oma järglast nunnutame ning tulemuseks võib olla toiduta jätmine. Kiindumus oma kiusajasse.

Elu on odav, elada on kallis

Sel nädalal on mulle helistatud iga päev kuskilt ja üritatud müüa elukindlustust. Täna SEBist. Kuidas on võimalik üldse kellegi elu kindlustada?! See tundub nii absurdne, kui mõtlema hakata. Samas ma tean, et näiteks kodulaenu võtjad peavad end sundkindlustama ning lepingus on kirjas, et kolme aasta jooksul ei tohi end tappa. Mulle tundub see ikkagi kummaline, et kõik mind äkki pommitama on hakanud. Kas ma olen jõudnud juba sellisesse ikka? Mõtlesin, et kõigepealt tuleb luudehõrenemise periood (vaagisin täna, et peaks endale naelad alla ostma, et luid ei murraks - äkki ei kasva enam õigesti kokku) ja siis hallikarvaperiood (milleks siis juuksevärvid olemas on!), aga mind on juba maha kantud. Homme lähen urni valima.

Mul on viimasel ajal unehäired. Osaliselt on selles süüdi hääled - kusagil kiiguks keegi nagu kiiktooliga või põrgataks korvpalli. Tavaliselt toimub see hetkel, kui leban horisontaalselt ja ootan und. Ühel hetkel need hääled vaibuvad, aga minul on selleks ajaks uni juba totaalselt läinud.
Tavaliselt võtan taolistel hetkedel kätte raamatu. Viimastel öödel on selleks Hanseni elulugu. A.Hansen T. on vaieldamatult üks mu lemmikuid ja nii tore on aduda, et meil on nii mõndagi ühist. Näiteks see, et majandame mõlemad ots-otsaga kokku - Tammsaarel oli surres kontol neli krooni, minul enne palgapäeva kaks eurot. Rohkem ei jõudnud ma und lugemisega peletada. Eks täna öösel jälle.

Vaatan tuhkatriinulugu ehk "dokfilmi" Kati Tootsist. Olen jätkuvalt seisukohal, et tark ei pea üldse olema. Hoopis tähtsam on olla ilus. Mina oleksin pigem ilus ja loll, kui tark ja kole. Kõige parem on muidugi olla ilus ja tark, aga sellist kombinatsiooni tuleb harva ette. Üpris levinud kombinatsioon on kole ja loll. Ei loe siin isegi doktorikraad - kui ikka ei ole, siis ei ole. Kommuunikaaslast veidi mugandades - lolluse eest antud kraad. Samas on kõige kurvem vaadata rumaluse ja ilu sümbioosi, et kuidas Jumal küll nii mööda on pannud.
Huvitav, mida see naisterahvas kah sööb? Liha. Ei sobi! Mina olen taimetoitlane. Vaadates seda idülli, tahaks kah midagi. Peaks ka kuidagi oma ellu vürtsi lisama. Toiduga näiteks. Tekkisid neelud lillkapsa-kartuli-karri järele, mida kunagi ühel maal India restoranis sõin. Millegipärast ma arvan, et see tuleb välja nii nagu "Kosmonaut Lotte" Luisa Värgiga - liigutused on õiged, aga hääl on vale.

Fatseebok - ma tean, et mul on probleem

Olen üsna kergesti sõltuvusse sattuv inimene. Nii olen ma näiteks kohvisõltlane, asjadesõltlane, teatrisõltlane, alkoholisõltlane, arvutisõltlane. Õnneks olen täpselt nii kaua sõltuv, kuni kraami jagub. Kui kohv on otsas, siis joon teed. Kui kontod on tühjad, siis ostlemas ei käi. Kui veini pole, siis pole põhjust ka juua (võtsime kommuunikaaslasega eile vastu otsuse, et ise enam napsu ei osta, aga kui külas pakutakse, siis ära ei ütle).
Internetiga on natuke teistmoodi. Seda on peaaegu kogu aeg ja igal pool, kuigi üleeile oli tunne, et hakkab teine vist otsa saama, sest 4G netipulk ma oma lemmikajaviitega tegeleda ei lasknud. Mul hakkasid ilmnema juba hulluksminemise tundemärgid, kui proovisin kasutada veel viimast päästerõngast. Vahetasin 4G 3+G vastu. Ja sain oma Interneti tagasi. Ju siis EMT mast jälle ei tööta.
Nüüd saan fatseebokis jälle intellektuaalsetes vestlustes osaleda. Näiteks kaduvuse teemadel.
A: The less people you chill with,the less problems you deal with!
B: Ma mõtlesin väiksena, et mida vähem inimesi ma tunnen, seda vähem ma pean tulevikus matustel käima...
Ja äri saab fatseebokis ka ajada: müün kohe ära D. Teletupsude DVDd.
Käigu põrgusse need, kes ütlevad, et kui päevas kulub üle kahe tunni facebooki peale, tuleb tunnistada probleemi või suurim ajaröövel on FB. Tööd jõuab hiljem ka teha, ega see jänes ole, et eest ära jookseb...

Peatage maakera, ma soovin väljuda!

Pidin täna jälle Eesti meditsiiniga kokku puutuma. D. otsustas, et puistab endale natuke vanillisuhkrut silma - näeb maailma magusamalt või nii.
Peale neljatunnist kiunumist sõitsin ikkagi EMOsse. Ei läinud tundigi, kui meid letti võeti. Kõigest 30 minutit ooteajast viibis arst kuskil mujal. Selgus, et keegi oli D-le puru silma ajanud. See puhastati ja kreemitati õrnalt sisse. Nagu beebi pepu. Peen värk. Minu silmi ei ole kunagi kreemitatud. Ei väljast ega seest. Isegi siis mitte, kui ükskord suvel öösel hirmsa silmavaluga üles ärkasin ja lähemal uurimisel oli silmamuna täiesti kortsus. Tookord keegi minu silma küll keegi ei kreemitanud ja diagnoosiks pandi tavaline silmapõletik. Minu julgeim ettekujutus ükssilmsusest ei täitunudki. Õnneks.

C+M+B 2013

Kolmekuningapäev ehk jõulud ex est!

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist:
nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

Jõulupühade viimasel päeval, kolmekuningapäeval, oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Vastava laulutraditsiooni kohta on andmeid minimaalselt.

Mis on CMB

Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist "Christus mansionem benedicat" (Kristus õnnistab seda maja).

Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus. Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.

Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.

Kolme Hommikumaa targa maiseid säilmeid arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. Samas on Stefan Lochneri altarimaal “Kuningate kummardamine”. Eestiski on mitu väärikat kunstiteost, mis kujutavad Hommikumaa kuningaid. Üks neist on Madalmaadest pärit piltvaip, mis 16. saj kingiti Oleviste kirikule altarikatteks. Saaremaa koduloomuuseumis on kaks pühasid kuningaid kujutavat gooti puuskulptuuri, mis algselt võisid kuuluda suurejoonelisse skulptuurigruppi.

Allikas: folklore.ee
Foto: minu jõulusõim

Nüüd jääme jaanipäeva ootama.

Kõrges elektrihinnas on süüdi hea ilm

Nii tore, et Eestis kogu aeg hea ilm on, sest muudmoodi ei oska kommenteerida kõrget elektrihinda: "Arukaevu ütles, et Eesti Energia on tegutsenud igati reeglite järgi ja Soome elektri hind on madalam seetõttu, et Soomes on olnud rohkem sademeid."

MINU INIMESED

osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
ja nad meeldiks sulle ka
mai usu et nad kõiki tunnevad
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa


refrään:

mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud


kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
jäjelt kukkund jäjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
a kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...


minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi

Eestlased olla pikaldased. Läks kõigest kolm aastat, kui otsustasin lugeda Sofi Oksaneni (või Oksase?) "Puhastust". Kõik ümberringi räägivad sellest, nii kodu- kui välismaal. Minu kolleeg käis üleeelmisel aastal Hannoveris teatris seda tükki vaatamas. Kavas oli näha, kuidas Muhu rahvariietes neiud laval hüplesid.
Ise juhtusin eelmisel aastal Saksamaale ja kohtusin seal ühe soomlannaga, kes juba aastakümneid enam Soomes ei ela. Üsna pea liikus jutt ka Sofi Oksanenile ja "Puhastusele." Tagatipuks ostis tuttav sakslanna selle jutu peale saksakeelse teose.
Koju naasnuna laenasin äialt raamatu ja nüüd lugesin läbi. See oli hoopis teistmoodisem teos kui ette kujutasin. Loomulikult olin ma siit-sealt killukesi sisu kohta kuulnud ja lugenud, aga ma ei olnud sihilikult lugenud ühtegi arvustust ega kommentaari. Viimasel ajal teen ma tihti nii, siis pole võimalik pettumine ehk nii suur.
Eks ihaühel tekivad lugedes oma mõtted. Minul meenus kohe, kuidas mu sugulane lasi oma raseda naise ja väikese tütre Siberisse küüditada, et enese nahka päästa. Ka leedukatest lõbunaised pikkadelt bussireisidelt. Valdavalt Bielefeldist. Ja nende nägudest oli kohe näha, millise eriala esindajad nad olid.
Minu raamatuhunnikus võiks "Puhastus" täitsa olemas olla. Raamaturiiulisse see kahjuks enam ei mahuks, sest need on juba ammu täis.

Vestlused ühistranspordis

Sain ka käpa roheliseks ehk soetasin endale rohelise ühiskaardi. Olude sunnil on minu liiklemismarsruut märgatavalt muutunud. Sõita tuleb kaks korda rohkemate liiklusvahenditega. Ei, ma ei kurda, sest elu on ka tunduvalt huvitamaks läinud. Omaette rääkijate kontsentratsioon on võrreldes varasemaga kasvanud. Nii pidin kõigepealt kuulama ühte vihmakeepi pugenud ja kinnas-jalaotsas (viimane asendas vist sokki) vanamuti heietusi aju suurusest ja nii mõnegi teise kehaosa suurusest. Kui mutike väljus, sisenes järgmine huvitav persoon, kes rääkis ka aju kabariitidest, et eurosid valmistatakse puuvillast ja et tema lemmikvestluskaaslane on kumminukk, sest see kuulab kogu aeg suu ammuli.
Hullumaja on vist täis või on osad patsiendid sealt põgenenud.

Lastelavastus, mida naudivad ka suured

Täna avasin teatriaasta. Käisin Von Krahli muinasjutte vaatamas. Kiidulaulu olin selle tüki kohta juba kuulnud ja ei pidanud pettuma. Kogu aeg vajus suu lahti ja kui see parajasti kinni oli, siis olid suunurgad ülespoole. Sisu oli hea, näideldi hästi ja lavalised lahendused olid jälle originaalsed ja üllatavad. Nagu viimasel ajal kõikides etendustes. Võibolla olen hakanud lihtsalt teistmoodi teatrites käima. Traditsioonilised teatrid, nagu näiteks Draamateater, on minu jaoks vist liiga igavad.
Ühesõnaga tore avapauk. Ei tea, kas suudan eelmise aasta teatrikülastuste arvu sel aastal üle lüüa?

„Suur õgimine”, NO65, 15. detsember
„Misantroop”, Theatrum, Kõue mõis, 7. detsember
„Lukustatud”, Teatrirühmitus Frank, Theatrum, 30. oktoober
„Kuningas sureb”, R.A.A.A.M., Kanuti Gildi Saal, 25. oktoober
„Head ööd, ema”, MTÜ Mõisateater, Hüüru mõis, kevad
„Misantroop”, Theatrum, Mustpeade Maja, 28. detsember
„Faust”, VAT Teater, 18. detsember
„Iphigéneia Aulises”, NO66 kammersaal, 4. detsember
„Karin ja Pearu”, VAT Teater, 8. november
„Nisa”, VAT Teater, 2. november
„Onu Vanja”, Theatrum, Katariina kirik, 12. oktoober
„Pruutide kool”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 25. juuli
„Peko”, Vanemuine, Värska, 15. juuli
„Linnulennu muinasmaa”, Solaris, 3. juuni
„Mozart & Salieri. Üleeuroopaline kuulujutt”, Mustpeade Maja, 31. mai
„Vanemuise biitlid”, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi Saal, 22. aprill
„Pruuniks”, Theatrum, 21. aprill
„Amadeus”, Ugala, 14. jaanuar
„Pähklipureja”, Estonia, 9. detsember
„Kosmonaut Lotte”, Vanemuine, Solaris, 26. mai
„Pipi Pikksukk”, Estonia, 27. aprill
„Mary Poppins”, Vanemuine, Solaris, 17. märts
„Surm, sünd ja laulatus”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 19. august
„Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, Tartu Uus Teater, Raadi, 10. august
„Undiin”, Emajõe Suveteater, Tartu Toomkiriku varemed, 5. august
„Frederick”, Nukuteater, märts

Seemnesöödikud

Midagi pole teha, aga mõni mees on seemneid söönud, nagu Ansip rääkis. Sõna otseses mõttes on nahka pistetud minu hokkaido kõrvitsa seemned. Tõin need Saksamaalt, et suvel mulda pista, et sügisel kerge vaevaga kõrvitsasuppi keeta, aga seemned on rännanud kahe näljase pereliikme kõhtu. Kahju, sest seda kõrvitsat ei ole vaja enne keetmist koorida. Tegelikult pole siin midagi imestada ning ühtlasi pean tõdema, et seitsme aastaga pole mitte midagi muutunud. Avades külmkapi ukse vahib sealt vastu tühjus. Võimalik oleks valmistada küüslauguga hõõrutud muna, küüslauguga hõõrutud porgandit või porgandiga hõõrutud muna. Nagu vanadel headel Tartu aegadel...

Ei tea, kas see on mingi vihje või, aga sain hõimlaselt kingituseks piparmünditeed ja lavendlilõhnalisi küünlaid. Närvirahustuseks. D. sai kassikleepsudega raamatu koos postriga, kus kassid tuli TOP 50 reastada. Viimasele kohale platseerus "vaarauda" -(või peaks kirjutama soomepäraselt "vaarauta"?) kass. Nii kutsus D. eksikombel sfinkskassi.

Praegu on meie peres väga aktuaalne teema koolikatsed. Laps läheb sügisel kooli ja sellega seoses on kõhklusi ja segadust kui palju. Igaks juhuks drillime teda ka, kuigi pole kindlad, et kogu selle kadalipu läbi teeme. Kodu lähedal on ka üks üsna hea kool. Aga kuna ma olen kiuslik inimene, siis oma lõbuks küsitlen last ikkagi. Teen seda Loone Otsa "Kuidas last kooliks ette valmistada" raamatu abil. Muuhulgas peab eelkoolik oskama vastata järgmistele küsimustele: * Numbreid õpetab aritmeetika, dieetika, trigonomeetria või eetika. * Kes juhib armeed? Kapten, kindral, admiral või kolonel. * Mis ei ole muusikainstrument? Metsasarv, oboe, klarnet või sikusarv. (Minu andmetel saab ka sikupilliga muusikat teha) * Mis ei ole näidendi osa? Vaatus, vaheaeg, stseen või aaria. Või siis tuleb tõmmata maha loetellu mittesobiv tegelane: * kärp, nugis, rebane, hiir, kobras, saarmas, orav (õige vastus on hiir, sest ta ei ole ainsana karusloom; kuigi minu meelest sobiks ka näiteks orav, sest ta ronib ainsana puu otsas) * herlane (kirjapilt muutmata!), mesilane, lutikas, lepatriinu, maipõrnikas, päevakoer või jaaniuss (õige vastus lutikas, sest ta on ainsana inimese parasiit) Ülesanne 69. Joonista inimene, kasutades mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid: ringe, ellipseid, ruute, ristkülikuid, rombe, rööpkülikuid, trapetseid, kolmnurki, viisnurki, kuusnurki. Kas seda inimest joonistada ja kirjeldada on kergem või raskem kui inimest, kelle joonistamiseks kasutasid ainult ringe? Mis sa arvad, miks? Tean, et midagi analoogset on küsitud näiteks Inglise Kolledźi sisseastumiskatsetel. Kogu seda jaburdust vaadates ja sellesse süvenedes tekib küsimus, kas seda jama on oma lapsele vaja teha. Lähen ja küürin parem oma küpsetusplaate ja praeahju edasi.

Head uut aastat!

Tuli ära! Suure vihmaga. Ei mäletagi, et 1. jaanuaril niimoodi kallanud oleks. Ilutulestik läks ka niiskuse tõttu aia taha. Eriti õnnetud olid lapsed, sest soovidelatern vettis enne läbi, kui selle küttekeha üldse süttida jõudis ja loomulikult ei tõusnud siis enam midagi õhku. Soovid kärssasid kõik sealsamas lumel. Oh neid pisaraid! Mõnel ei hakanud 2013 küll eriti hästi. Ja need märkused, et oma taskuraha eest ostetud latern ja rahast on nii kahju. Tagantjärgi olen tark - oleks võinud laterna ju vihmavarju all süüdata. Mina pagesin oma ehtsa karusnahaga tuppa peitu, et karv liiga palju kannatada ei saaks. Täna hommikul olid aga käised lokkis. Õhtu möödus televiisori seltsis. Märkamatult oli kell pool neli saanud. Imelik teleprogramm oli. Üldse imelik aastavahetus oli. Vein ei hakanudki pähe. Isegi lõbus ei hakanud. Umbes 2:30 mõtlesin, et ei tohi enam juua. Sisemine vaist ütles, et rooli istudes võiks ikka igatpidi kaine olla. Ja voila - enne kodu puhusid kõik. Ka mina. See oli 17 aasta jooksul esimene kord, kui politsei mind kinni pidas. Esimene mõte oli, et autopaberid on kodus. Teine mõte oli, kas kogu see hulk veini, mille eile sisse kaanisin (teistmoodi ei olnud sellises seltskonnas lihtsalt võimalik olla), on ikka kadunud. Hingasin kergendatult, kui politseinik ütles, et kõik on korras. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei istu kunagi rooli, kui olen alkoholi tarvitanud. Isegi autot ei lähe paremasse kohta parkima. Igatahes pärast käed värisesid ja põsed õhetasid. Ei teagi nüüd, kuidas uue aasta algus selle kõige valguses tulema peaks. Peaksin ma muret tundma või end hoopis turvaliselt tundma? Aasta pärast on vastus sellele küsimusele olemas. ÕNNELIKKU JA RAHULIKKU 2013. AASTAT KÕIGILE!