Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.