Ma vihkan sünnipäevi! Enda omi, loomulikult. Selline tunne on, nagu oleks vaja teiste inimeste jaoks toredat päeva luua: et neile söök-jook maitseks, et kodu korras oleks, et vestlus sujuks ja et kõik oleks kõige-kõige. Ärka kell 6 ja hakka küpsetama. Mine tööle, kata lauda, keeda kohvi ja lõbusta kolleege. Korista. Samas ära unusta tööd teha. Ja siis mine koju. Korista-korista-korista. Sest ettevalmistamisest tekib igasugust laga. Täna Facebookis kõiki, kes sind meeles pidasid. Et neid ka nii palju palju peab olema!
Aga tegelikult oli täna väga vastik päev. Emotsionaalselt. Raske on leppida, et üks väike inimene peab juba prille kandma hakkama. Mu ema rääkis, et mina olin väiksena kogu aeg endale prille tahtnud. Tahtsin vist jah. Nüüd enam ei taha. Ja ei taha teistele pereliikmetele ka kehva nägemist. Ei lohuta isegi silmaarsti märkus: "Ah et kõigil on peres prillid? Siis te olete ju kõik väga targad!"
Öökuninganna hakkas ema juures õitsema. Vanasti õitses see isa sünnipäeva ajal. Isa suri ära. Nüüd õitseb see minu sünnipäeval...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar