Kõik kuduma!

Me võtsime Dorise 9. kuu sünnipäeva haiglas vastu. Nagu selgus, midagi ei olnudki viga, aga ennetamaks liigset vedelikukaotust, jäeti meid jälgimiseks haiglasse.
Peale sellist kogemust ei taha ma enam kunagi kuulda, kuidas Tartus on väga head arstid. Terve tunni ei tegelenud meiega mitte keegi. Siis pistis üks tädi pea ukse vahelt sisse, kuulas mind ära ja pani diagnoosi. Lapsele kätt kordagi külge panemata. Hiljem tehti küll kõik analüüsid, aga seda (noro)haigust küll ei tuvastatud. Seniks oli meid juba aga ägedate infektsioonide osakonda rotaviirusega ühte palatisse pandud. Mis tal siis viga oli, jäigi saladuseks. Üks õde kahtlustas oksendamises hammast, mis üleval igemes punnitab.

Täna pidi mul üks eksam olema, aga see jäi tegemata. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas jutupaunikust lapsega kodus passides õppida saab. Igasugust jama võin ma lapsega koos olles kokku kirjutada, aga eksamiks õppida ei suuda. Oh, kas nüüd hakkavadki siis akadeemilised võlad tekkima?

Kõrini on juba! Ainult segadused, segadused, segadused. Ma nagu tõmbaksin neid ligi. Express Postist ei saa Vallooni muinasjutte kuidagi kätte. Raha makstud, raamat juba pea kaks kuud poodides müügil, aga mina oma tellitud eksemplari kätte ei saa.
Makstud liikmemaksud, aga millegipärast igal pool kirjas, nagu oleksin võlglane.
Laps tunnistatakse terveks, kuigi ta ei ole päris terve. Ja nii edasi.
Sõnatuks võtab.

Kommuunikaaslasel on palavik ja ta pilt käib edasi tagasi. Sonib. Lubas mulle oma neeru või munandid anda, kui ma peaksin tahtma soovahetusoperatsiooni teha.

Mulle ei meeldi kolmapäevad. Juba aastaid ei ole meeldinud. Kuidagi on juhtunud nii, et kesknädalale on koondunud alati kõige rohkem tegemisi. Viimased ei ole alati just kõige meeldivamad olnud. Olen teinud asju ja käinud kohtades vastumeelselt. Ühest ebameeldivast kolmapäevasest kohustusest küll vabanesin, kuid ikkagi on kolmapäev jama päev. Nagu seitsme peaga lohe - raiud ühe pea ära, kolm kasvab asemele.
Doris tunnetab ka kolmapäevi juba ette - on öösel rahutu. Süda tilgub verd teda kolmapäeval terveks päevaks isaga kahekesi jättes. Mis parata, kool kutsub. Saaks siis selle mammutseminari eest punktegi. Lahendad pool päeva konflikte ja saad kõigest kaks punkti.

5. abieluaastapäev.

Mul on oma last nii valus vaadata. Temal endal on vist ainult ebamugav. Loodan vähemalt, et tal valus ei ole. Arstide eksituse tõttu elan ma hetkel päev päeva haaval oma elu kahte kõige pikemat kuud ja loodan, et loodus teeb siiski oma töö.

Ma vaatasin eile Tipi ja Täpi saadet. Ei tea, kas see oli kuidagi minu üleüldise nukra meeleoluga seotud, aga mulle tundus see saade lihtsalt jälk.
Tore on, et elusat kala süüakse, aga kuskilt läheb ka eetilisuse piir. Miks peaks äranülitud, viimseid hingetõmbeid tegevat kala ja tema piinlemist suures kaadris näitama?
Miks peab saatesse organiseerima ilmses šokiseisundis Anne Veesaare? Loomulikult on huvitav, aga ajastus vale.
Inno Tähismaa oli ka kohal. Huvitav, kas ta üldse midagi näeb ka - silmad on tal nii pilukil? Väga loll lõik oli igatahes. Tipp (või on ta Täpp?) ajas ikka hämmastavalt rumalat juttu ja näitas üles oma võhiklikkust. Isegi mina, kes ma I&I blogi ei loe, tean, et nad räägivad peale seksi ka loomadest ja loodusest.
Noh, minule hakkab küll Tipp vaikselt Reet Linnat meenutama (ehk siis temast saab aastate pärast samasugune tädi) - "Eesti rahvas armastab mind".
Tase.

Käisin Kaubamaja ostuööl. Ostsin selle plaadi. Müüs selle mulle isiklikult Onu Bella. Ma lihtsalt pean vahelduseks meie "lemmikplaadile" midagi muud kuulama. Kuigi ma ei kujutaks elu ilma Uinutava beebimuusikata ette.
Ja keegi teadjam inimene võiks mulle seletada, miks Kaubamaja kuradeid täis oli.

Mina sain täna hakkama sajandi julgustükiga. Enda omaga siis. Käisin hambaarsti juures. 10 aastat pole ühtegi probleemi olnud, aga nüüd tuli üks auk kinni lappida.
Värisesin hirmust nagu haavaleht - minevikust ikka väga jubedad hambaarstikogemused. Alates sellega, kuidas koolihambaarst täielikku käsitööd tegi - väntas ise puuri ja segas hõbedat kokku. Hea, et need plommid vähemalt seisavad, kuigi eriti kaunid need välja ei näe. Noh ja viimasel korral löödi tuimestav süst ikka päris lõualuusse. Lõualuu valutab siiani. Oleksin ma toona sattunud hambaarst Logina juurde, ei kardaks ma enam hambatohtreid külastada. Sellel proual on lihtsalt suurepärased käed! Ja oskus võita inimeste hirm hambaarsti ees.

Meil on siin lumi maas.
Tabasalus ei ole elektrit. Minu sealne õde lubas kaminasse lõkke teha, paja tulele panna ja mehele nii hommikukohvi keeta.
Mina loen ühte väga põnevat raamatut, kus õpetatakse muuhulgas oma häbiga toimetulemist, sooritades selleks erinevaid harjutusi. Üks neist näeb ette, et kõnetad tänaval võõraid inimesi: "Vabanesin äsja hullumajast. Kas te ütleksite mulle, mis kuu praegu on?" Tjah...
Mu elu hakkab üha enam sarnanema "Tuvikestele".