Mulle tehti eile ekspromtettepanek minna teatrisse. Kaks tundi enne etenduse algust. Alguses ma ei viitsinud, aga siis ikka vedasin ennast Von Krahli kohale. Kavas oli "Bloody Mary". Ütlen ausalt, et ei teadnud selle tüki kohta midagi ning mul polnud ka aega eriti taustauuringuid teha. Ei tea, kas oleksingi midagi leidnud, sest näidendit mängiti alles kolmandat korda.
Tekst oli väga lahe. Ja näitlejatöö oli ka väga hea. Nii mõnelgi korral pidin häälekalt ahhetama -nähtu oli śokeeriv. Alates telefonidest tomatimahlas (huvitav, kas seda mahla juues midagi mürgist sisse ei võetud?) lõpetades purjus aiapäkapikuga. Tauraite elas rolli sisse ja mõnikord tekkis küsimus, kas see oli ehtne või kuidas nii. Et mismõttes... Igatahes veri ta käsivarrel ja hiljem ka lumivalgel kleidil oli küll päris. Ja ristis arm sealsamas musklil pakkus õhtul veel koduski kõneainest, sest kuidagi absurdne tundus, et seitsmekümnendatel aastatel kasutati rõugete vastu vaktsineerimiseks teise maailmasõjaeelseid meetodeid. Küsimus jäi: miks on Tauraite käsivarrel armid? Ja Tõnis Niinemetsal oli tõepoolest ilus ülikond seljas.
Ehk siis pidin jälle tõdema, et Eesti teater on hetkel väga heal tasemel.
Trolliga koju sõites meenus ühe tuttava kunagine ütlus, kuidas perekond Minajamumees suudame 20 minutiga mängida läbi kõik draamaźanrid. Loodan, et ka publikul oli huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar