Täna hommikul sõitsin ametikohustuste tõttu Baltikumi pealinna. Vähemalt nii väidetakse. Siin on seni Baltimaade ainus H&M. Parfümeeriaketti Douglast meil ka ei ole. Trammid on neil ka moodsad ja sini-must-valged. Tõeline metropol! Eesti patrioodina mina seda arvamust muidugi ei jaga.
Terve päeva pidin mõtlema tühjast-tähjast. Lõpuks enam ei suutnud. Tühi kõht andis ka tunda. Millegipärast seostub mul Riiaga pidevalt näljatunne või tühja kõhu tunne, sest süüa siin ei saa. Tööandja lihtsalt pole arvestanud võimalusega, et naaberrahva esindajad ka midagi süüa võiksid/ tahaksid. Seetõttu otsustasime kahe saatusekaaslasega päeva lõpetuseks ja ainsaks söögikorraks sushit sööma minna. Pärast tänast kogemust on mul tunne, et eestlastele ei tahetagi siin süüa anda. Üks kaaslane tellis tavalist makit, mina valisin mingi keerulise nimega jaapanipärase valiku. Kolmas seltskonnaliige oli sunnitud tervislikel põhjustel sushist loobuma.
Nii me siis istusime ja ootasime. Tellimisest toidu kättesaamiseni kulus täpselt tund ja viisteist minutit. Meist hiljem tulnud lätlasi teenindati varem ja nemad olid selleks ajaks juba ammu lahkunud, kui meie riisirullid pärale jõudsid.
Ärevus kasvas ajaga. Arutasime, kas kokk läks kalale. Või sai riis otsa. Täpselt sel hetkel tuli põllega noormees leti tagant välja, pani jope selga ja lahkus. Läkski vist kõrvalasuvasse Rimisse riisi ostma.
Minul oli juba tahtmine lahkuda. Tõbine kolleeg oli vahepeal banaanid ja keefiri oma kotist välja võtnud ja sõi neid isukalt. Ütles pärast veel kelnerile, et tellimuse täitmine võttis nii kaua aega, et tal läks kõht tühjaks. Lõpuks rullid saabusid. Tund ja viisteist minutit! Söömine võttis kolleegil aega täpselt viis minutit, mina proovisin siiski vahepeal veidi mäluda, mitte tervet tükki korraga alla kugistada. Mul olid muidugi poole suuremad rullid ka - poleks tervelt kindlasti kurgust alla mahtunud, vaid oleksid enne kuskile kinni jäänud. Peale selle polnud ma ammu pulkadega söönud ja meeldetuletamine võttis ka oma aja. Kodus söön ma sushit kasvatamtult sõrmede vahelt.
Kui ma nüüd eelmisele Riias viibimisele mõtlen (oli see ju vähem kui aasta tagasi), oli teenindus umbes sama aeglane.
Kangesti tahaks küsida, kas Latviešu virtuve ir dievīga? Tegelikult vist ikka on, kuigi teenindus on jube aeglane.
Lõpetan õhtu Günter Jauchi ja Tammsaare eluloo seltsis. Homme olen samal ajal jälle oma kodus ja söön, mida tahan, siis kui tahan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar