No näed siis! Hakkabki jälle viltu vedama. Arvuti otsustas, et tema mulle enam osasid ikoone ekraanil ei näita. Asendas need valgete kastidega ja avab neid ainult läbi interneti. Hea seegi, kuigi mulle nii ei meeldi. Kommuunikaaslase läpakas ajab ka asja hetkel ära, kuigi selles ei ole Mozillat. Eesti klaviatuur on vähemalt olemas. Inimene on ikka oma harjumustes nii kinni.

Kaks ja pool tundi tagasi läks Dorise vilenski aparaat katki. Õnneks oli täna Lõivukese ortopeediakeskuse vastuvõtupäev ja ma sain temaga konsulteerida. Et kas uut ja pikemat aparaati vaja või paneme lapse kohe kipsi, nagu Dorise eelmine arst mais mainis. Lisaks sellele, et temal on mõistus otsas ja et ta saadab meid sellesama Lõivukese juurde, kes on teadupärast Tartu parim ortopeed. Lõivukene vaatas arvutiekraani, ulatas mulle katkise vilenski aparaadi ja soovitas selle kapi otsa panna. Juulis on küll järelkontroll, ent vilenski on ainus vahend, mida Lõivukene Dorise raviks kasutaks. Ei mingeid kipse ega operatsioone.
Mu laps võib päris omal jalal seisma hakata! Ja kõndima ka.
Kõik pühakud, Jumalast rääkimata, on mu palveid kuulda võtnud. Tänan neid ka rõõmuajal. Erinevalt Anatoli Nekrassovist, kes kuulutab, et maailma religioonid tuginevad sellele, et inimesed oleksid õnnetud. Õnnetud pöörduvad sagedamini Jumala poole. Kui kõik hästi läheb, unustatakse tänada. Mul seda muret ei ole, et liiga hästi läheks. Nii on alati põhjust palvetada. Näiteks selle eest, et see neetud Fondifond kogu aeg miinuses ei oleks.

Ma olen päris ausalt ära teeninud hüüdnime "Igavesti rahulolematu". Alles see oli, kui ma vandusin, et ei taha nüüd kaua aega ülikoolis õppida. Täna sirvisin TÜ AÜ kodulehekülge ja tekkis soov jälle õppida. Saaksin ka, kui ainult rahast kahju ei oleks. Uue kõrghariduse eest saaks Nissan Micra... Või mitu nõudepesumasinat ja kodurahu.
Endiselt ei taha ma Tartust ära minna. Kuigi Tallinnas on kindel tööots olemas, otsin Tartus tööd. Ja kui leian, ei liigu ma siit kuhugi. Pealinnas on küll tore aegajalt käia, kuid Tartus on minu kodu.
Liigset rahulolematust olen proovinud ostlemisega leevendada, aga sellega on nagu on. Mõju on väga lühiajaline - hetkeks on tõepoolest hea olla, aga siis see vaibub tasapisi ja lõpuks kaob sootuks. Täpselt sama lugu on söögiga. Teod valedel põhjustel. Või inimesel on lihtsalt liiga palju vaba aega, et mõttetusi mõelda, tunda ja teha.
Pööra pilk päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.

Nii hea on ilma suuremate kohustusteta olla! Pole pingeid ja pole kuhugi kiire. Üle pika aja saab lugeda endale meeldivat kirjandust. Tahan loen Postimehe Esseesid, tahan, loen midagi muud. Ja Dorisega saab rahulikult tegeleda, ei pea süümepiinu tundma. Elul pole kohe väga vigagi.

Täna suutsin oma otsustusvõimetusega vihastada välja Kommuunikaaslase ja vist iseendagi. Sattusin nimelt parfümeerialetti, kuna Tresor sai otsa. Talvel tahtsin Coco Mademoisellet, aga täna odööride virr-varris tundus see mitte see KÕIGE õigem. Chaneli Chance oli päris hea, aga mõttetult kallis. Vähemalt suveks. Lõpuks oli nina paks, ei aidanud kohvioad ka enam. Peast ma parem ei räägigi ning hing oleks ihanud vist tervet poetäit pudeleid. Pärast kahetunnist nuusutamist leppisin Nina Ricci Ninaga, kuigi varsti ostan jälle Tresori niikuinii, sest see on mu vaieldamatu lemmik juba 15 aastat. Noh ja ma siis lugesin Nina Ricci kohta huvitavaid asju ka. Näiteks et ta on tuntud eelkõige lõhnamaailmas, kuigi ise pole kunagi parfüüme tootnud. Et teda moekunstnikuna ei tuntagi ja et tema mood on selline "teistmoodi". Internetis pilte vaadates kõige hullem ei tundunudki, ehkki tõepoolest - see on teistmoodi. Aga noh, maailma kõige mõttetumat moodi loovad Forresterid.
Ega te ei oska öelda, kui vanalt kanavarbad tulevad?

Mingi kummaliste hetkede periood on vist praegu. Teisipäeval kaitsesin lõputööd ja tulemus oli lihtsalt suurepärane. Eile käisin oma elu kõige imelikumal töövestlusel. Kestis see kõigest viis minutit, minult ei küsitud peaaegu mitte midagi. Öeldi, et otsus on juba langetatud. Noh ja mina muidugi praadisin teadmatuses, kuigi juba eile õhtul olin saanud meili, et sain tööd. Meili lugesin loomulikult alles täna hommikul.
Seega on tallinlaseks saamine nüüd ikka päris kindel. Otsin kolmetoalist korterit. Soovitavalt Mustamäel.

Ma ei teinud eile ajalugu. See tähendab, et ma ei kukkunud sellest jubedast viimasest eksamist läbi ehk siis jätkasin eksamilt mitteläbikukkumise traditsiooni. Arvestades seda, et väidetavalt on mõni inimene seda ainet sooritanud lausa seitse korda (huvitav, kuidas ta küll enne eksmatti pole saanud?), siis tundub mulle mu üle aegade kõige kehvem eksamitulemus lausa suurepärane. Eriti arvestades seda, et ma ei saanud väga erinevatel põhjustel eksamiks õppida. Uh,isegi ülikooli lõpueksam ei olnud nii hull. Kui ma ütlen Edgar Krull, siis teadjad saavad isegi aru, millest ma räägin. Igatahes palju õnne mulle!

Käisin hõimlastel külas. Üks hõimlane on juustugurmaan ja tal on kombeks igalt poolt kõikvõimalikke juustusorte kaasa tuua. Ja mulle siis sisse sööta. Sedapuhku hellitati mu maitsmismeeli "Lake karmiga" (või millegi sarnase karmiga). Karm oli see tõepoolest ja piirdusin seetõttu ainult ühe juustusaiaga. Karmus ise täitsa eestimaine, tartumaine. Kaua laagerdanud ja kallikene.

Täna nägin ülikooli uut rektorit. Ostis Selveris süüa nagu täiesti tavaline inimene. Abikaasa ja tütar olid ka kaasas. Nagu minulgi. Sõbralik meesterahvas. Ametlikku kätlemistseremooniat mul temaga sel aastal ei tule, sest ta ei ole siis veel rektor, aga mitteametlikult lubasime kätelda.

Ostsin täna Philippe Delermi "Terve pühapäeva oli sadanud". Vähe sellest - hakkasin seda bussis koju sõites lugema. Ma tean, et ei tohiks hetkel mitte millegi muu kui viimase eksamimaterjali peale aega raisata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Olin seda teost juba kaua oodanud, sest Varrak reklaamis seda juba ammu. "Väikeste naudingute" mõju avaldub siiani.
Alguses mõtlesin "No mitä paskaa?". Siis tuli Vaim. Ega see vist selline bussilektüür olegi. Pigem sobib seegi raamat "suurepäraselt pühapäevaõhtuseks närvisüsteemi tasakaalustamiseks pärast nädalalõpu hängõuverit".