Valitakse uut parlamenti. Vahepeal mõtlesin, et jätan seekord hääletamata, sest kahjuks on aastakümned Eesti Vabariiki juhtinud ühed ja samad näod ning ei ole märgata, et viimasel ajal midagi paremaks läheks. Ikka on Eesti halvas statistikas esirinnas. Riigikogulased on ka ennast täis endast üliheal arvamusel istumistundide tegijad. Keegi millegi eest ei vastuta. Elame küll paremini kui eales varem, ent poliitkultuuritus on kohutav. Praegused riigikogulased on unustanud ära, et neid on valitud riiki teenima, mitte riik ei pea neid teenima.
Vaatasin eile peamistrikandidaatide debatti. Tänane Õhtuleht annab hea ülevaate, kes kui usutavalt mõjus.
Eilse debati tulemusena otsustasin siiski hääletada, sest ma ei soovi Jüri Ratase astmelist tulumaksu, mis tooks keskklassile palgavaesumise. Mul ei ole midagi selle vastu, kui 5000eurose palga saajad, kelle hulka Ratas kuulub, annaksid nt. 50% oma palgast maksudeks. Täitsa õiglane oleks kohe. Ma ei soovi toetada Isamaad, kelle kolme lapse toetus on maksumaksjale suureks koormaks. Mina pole süüdi, et minu viljakusikka jäid kaks majanduskriisi ja riik maksis mulle kui spetsialistile sitast palka, millega poleks isegi kodulaenu saanud. Et natukenegi paremini elada, tööta(si)n 8-19:30. Läbipõlemishinnaga. Hiljaks jäite oma otsusega. Ja ma ei saa anda oma häält erakonnale, kus ministriks on saanud tädi, kes ei jaga üldse millestki matsu. Kuidas ta üldse ministriks sai, see on ka huvitav küsimus. Kiireid ei saa ka valida, sest nad on Eesti inimesed raskel aja hätta jätnud. Ukraina sõjast hoolimata on vaja ka Eesti probleemidele tähelepanu pöörata. Kaabude valimiseks ma veel nii madalalaubaline pole. Noh ja sellist erakonda ei saa ka toetada, kelle esimees ütleb: "Lahendus on see, et lahendus tuleb leida." või toetada ei saa, aga toetada tuleb.
Minu hääle sai Tõnis Konsi teine lapsuke.