Kummaline päev. Hommikul oli kõik nii enam-vähem (nagu Eri Klasil, kelle hommikud on õhtutest paremad).
Pärastlõunal sõitsin ühistranspordiga rahvusraamatukogu poole ja nägin aegluubis, kuidas valge Honda tuleb ja tuleb ja tuleb ja siis käis pauk. Ja kuigi mina polnud milleski süüdi, hakkasid käed värisema. Nagu oleks pahandust teinud. Oh jah, ma olen kolm korda olnud liiklusvahendis, mis millegagi kokku on põrganud. Ühe korra 1990. aastate keskpaigas ühe sellise toreda ettevõttega nagu MootorReisid. Buss sõitis rekkale sisse, mina olin kerges śokis. Parem õlg annab siiani aegajalt tunda. Ilmaennustaja on, noh. Teist korda sõitsin AS Sebe bussiga Tallinnast Tartusse ja siis sõitis rekka bussile vastu. Olin ka śokis. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, kuidas ma Vaida lähistelt minema sain. Ja kolmas kord bussis nr. 24 olles. Esimene mõte oli, ojee - ma ei saagi siit enam välja. Kiire on. Aga kui bussijuht õue helistama läks, siis hüppasin sõiduteele ja lippasin jala raamatukogu poole. Lahkusin sündmuskohalt.
Raamatukogus käisin tualetis. Kui sinna sisenesin, tulin kohe välja vaatasin ukse sildi üle. Hakkasin kahtlema, kas olen ikka õigel poolel. Nimelt oli naiste wc-s vanem meesterahvas. Tema ei näinud sellest suurt numbrit tegevat, et ta naistekempsus on. Nojah, seekord siis unisex-tualett.
Kui pärast trolliga edasi sõita soovisin, oli peatuses üks venelasest mutike, kes pidas end daamiks. Avas oma ridiküli ja kukkus tualettpaberit voltima. Oli teine vähemalt 20 meetrit vetsupaberit kuskilt kaasa haaranud (loe: varastanud).
Siin ei ole midagi või kedagi hukka mõista. Elu on lihtsalt selline. Karm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar