Ich habe einen Kater

Viimasel ajal on juhtunud nii, et igasugused inimesed on kinkinud mulle igasugust alkoholi. Ma ei tea, kas nad soovivad minu suremist, aga kogused on meeletud. Nii kinkisid sakslased mulle mitu pudelit Lati (pats) veini, mis kohe mitte kuidagi ei maitsenud. Hoolimata sellest, et see oli saanud mitmeid auhindu. Norrakad kinkisid pudeli Tshiili veini, mis ei olnud ka minu maitse. Eelistan LAVi veine. Mida venelased ei suutnud korda saata, seda katsuvad teised eurooplased. Prosit! Loodan, et minust ei saa joodikut.

Olen wannabe

Eelmine õudne nädal sai läbi. Õudne selles mõttes, et sai kõvasti tööd tehtud. Nüüd võib kergemalt hingata, sest puhkus on ametlikult alanud. Suure töötamise tulemusena ostsin täna esimese meie pere õunatahvelarvuti. Lapsele sai lubatud, et kui heasse kooli sisse saab, siis ostan. Tema pingutas ja mina pidasin sõna. Ühtlasi olin lõpuks sunnitud uue wifi-ruuteri ostma. Kuna 3G internetipulk sai mõni aeg tagasi 4G pulga vastu vahetatud, siis vana ruuteriga ja uue pulgaga internetti mööda kodu laiali jagada ei saanud. Nüüd on aga selleks põhjust, et terves korteris levi oleks.
Üleüldse tegin ma sel nädalal palju asju esimest korda elus. Näiteks käisin Jägala juga vaatamas. Mul pole tõesti olnud võimalust seda varem teha. Norra külalised küsisid, miks vesi mõnest kohast kollane on. Jäin vastuse võlgu. Mingi pinnase geoloogiline põhjus?
Mu auto sai aastaseks ja tegin talle kingituse - käisin esimest korda elus pesulas. Kuna see hakkas mulle hirmsasti meeldima (nii tulemus kui ka sellele eelnev protsess), siis võib mind tulevikus vist sagedamini autopesulast leida.
Kajsamooriga käisin esimest korda elus sõitmas. Sealne kalasupp maitses mulle väga.
Katsusin sel aastal esimest korda natuke rannas päevitada ka, aga see kujunes rohkem pilvede võtmiseks.
Ja täna käisin esimest korda Saueaugu teatritalus Ugala "Mee hinda" vaatamas. Ma ei liialda, kui pean seda sel aastal nähtud näidenditest parimaks. Ja neid nähtud tükke on nüüdseks juba 26. Pärast koju sõites, küsis abikaasa, et mida ma siis arvan. Näitlejatest ja nende tööst. Temal oli asjast oma nägemus, aga soovis kuulda minu arvamust.
No mida ma siis arvasin. Kohale jõudes mõtlesin, et miks Ugala oma etendused alati kuskil pärapõrgus teeb, kuhu pärale jõudes on auto nii must, kui must pole see eales varem olnud. Aga. Olen väga õnnelik, et käinud seda etendust Viljandis vaatamas, sest see ei sobi linna teatri lavale. Saueaugu teatritalu osutus "Mee hinna" jaoks ideaalseks etendumispaigaks. Tegemist on läbinisti maatükiga.
Olin meeldivalt üllatunud, millega Ott Aardam hakkama on saanud. Tõeliselt vahvad palakesed maast, maalt, metsast, meest ja mesilastest. Esimene, sissejuhatav lugu meeldis, venelane meeldis, mesilased meeldisid. Ja muidugi katkikukkunud meepurgi lugu. On mõned lood, mis jäävad meelde. Nii on see meepurgilugu juba mu mälus mõned aastad ja aegajalt tuletab see end mulle meelde. Mill suutis täna selle loo väga hingestatult rääkida.
Mis mind häiris? Nagu ei häirinudki miski. Arutasime, kas keegi teine oleks võinud mõnda osa mängida ja lõpuks ütles abikaasa minu kunagi öeldud sõnad, et tähtis pole see, kes mängib, vaid see, kuidas ta mängib. Isegi kui ebameeldiv näitleja laval on, siis ei oma see mingit tähtsust, kui ta hästi mängib. Mul küll ebasümpaatseid näitlejaid seekord ei olnud, aga mingeid erilisi lemmikuid ka mitte.
Ja muidugi see lõpp. Kui uksed avanesid, paistis õues päike. Päike, mida enne ei olnud. Mulle tundus lõpplahendus veidi "20 000 ljööga" sarnane, aga ahhetama võttis ikka.

Vastiku nädala vastik esimene päev

Ma vihkan sünnipäevi! Enda omi, loomulikult. Selline tunne on, nagu oleks vaja teiste inimeste jaoks toredat päeva luua: et neile söök-jook maitseks, et kodu korras oleks, et vestlus sujuks ja et kõik oleks kõige-kõige. Ärka kell 6 ja hakka küpsetama. Mine tööle, kata lauda, keeda kohvi ja lõbusta kolleege. Korista. Samas ära unusta tööd teha. Ja siis mine koju. Korista-korista-korista. Sest ettevalmistamisest tekib igasugust laga. Täna Facebookis kõiki, kes sind meeles pidasid. Et neid ka nii palju palju peab olema!
Aga tegelikult oli täna väga vastik päev. Emotsionaalselt. Raske on leppida, et üks väike inimene peab juba prille kandma hakkama. Mu ema rääkis, et mina olin väiksena kogu aeg endale prille tahtnud. Tahtsin vist jah. Nüüd enam ei taha. Ja ei taha teistele pereliikmetele ka kehva nägemist. Ei lohuta isegi silmaarsti märkus: "Ah et kõigil on peres prillid? Siis te olete ju kõik väga targad!"
Öökuninganna hakkas ema juures õitsema. Vanasti õitses see isa sünnipäeva ajal. Isa suri ära. Nüüd õitseb see minu sünnipäeval...

Tuhkatriinu

Õnnestus ootamatult saada tasuta piletid tänasele Tuhkatriinu balletietendusele. Esiritta ja keskele. Nagu ikka.
Kuskilt oli kõrvu jäänud, et väga hea etendus, kuid nagu alati, ma kriitikaid enne lugenud ei olnud. Nii oli mulle kõik laval toimunu esiti võõristust tekitav. Klassikalise balleti asemel kisti mind moderntantsu maailma. Natuke harjumatu oli, aga samas huvitav ka. Võõrasõed ja võõrasema võiksid miimika eest mingi teatripreemia saada.
Mulle meeldis väga Olga Rjabikova. Tegelikult oleksin soovinud teda peaosas näha. Georg oli kuidagi tuim. Võibolla hoidis end peale jalavigastust. Hingestatusest jäi puudu.
Apelsinid ja liblikad olid väga head.
Jonathan Hanks tantsis ka. Millegipärast arvasin ma, et ta on Eestist lahkunud. Tundub, et ta ei ole enam mu lapse suur lemmik. Vähemalt ei läinud ta nii elevile, nagu mõned ajad tagasi.
Kokkuvõttes ma väga suures vaimustuses ei ole. Äkki teist koosseisu nähes oleksin. Siiski olen rahul, et  olen Tuhkatriinu ära näinud.
Iseasi, kas see tükk päris lastele mõeldud on. Prokofjevi muusika ei pruugi väikestele meeldida, on kohati sünge.

Punased autod tuleks ära keelata!

Ma sõidan mõnikord autoga. Istun täpsemalt roolis. Juba viis aastat ka Tallinnas, kuigi lubade omanik olen juba 18 aastat. Mäletan väga hästi, kuidas ei julgenud oma Lõuna-Eestis paiknevat autot Tallinnasse tuua, aga kord Tartus sõites adusin, et pealinnas ei saa liiklus hullem olla ja nii ma oma masina koju tõingi. Käed värisesid, kui maja ees seisma jäin. Praegu ajab naerma, kuidas ma isegi sõidutunde plaanisin võtta. Vahepeal tundus, et Tallinnas on päris tore sõita ja väljaspool seda on autojuhtide sõidumaneerid minu jaoks väljakannatamatud. Viimasel ajal tundub aga, et ka siin on hullud lahti lastud. Vaatluste tulemuste põhjal on kõige segasemad taksojuhid. Nendest ei tea kunagi, mida nad teevad või mis neil plaanis on. Järgnevad punaste autode juhid. Mark ei ole selle värviga autode puhul oluline, aga kui peaksin välja tooma ka margi, siis on selleks Toyota. Näiteks täna pidin ma ruttu-ruttu tööle saama. Nii mõnelgi teelõigul venisid mõlemad read. Ridu venitasid punased autod, nagu pärast selgus. Punased autod on venivuse sümbolid. Minu jaoks. Aastate jooksul kontrollitud värk. Kui ma aasta tagasi endale uut autot ostma hakkasin, siis oli tutvusringkonnas teemaks ka auto värv. Üks kolleega soovitas ikka punase auto osta - olevat naiselik. Mina muidugi andsin oma tähelepanekutest kohe valju häälega teada ja kolleeg solvus. Hiljem sain teada, et tema abikaasa sõidab punase autoga. Mina ei osta kunagi endale punast autot. Ja kui minu teha oleks, siis ma punaseid autosid liiklusesse ei lubaks. See veel puuduks, et mu oma abikaasa hakkaks mulle ütlema, et kuule, sa ei oska ikka üldse sõita. Ime ka, sest auto on punane.

Kurb on olla

Mul on umbes kuu aega pidevalt tunne, et laps kasvab vägisi suureks ja kõik lapsepõlvega seonduv tuleb maha jätta. Kõigepealt lasteaed (suutsin lõpupeol jeeli-jeeli pisaraid tagasi hoida) ja nüüd ka laulutund. Tegelikult sai ta ju viimases kolm nädalat suvetundide näol pikendust. Sellest hoolimata vesistasime täna lapsega kahekesi nutta, kui Salme treppidest alla auto poole kõndisime. Kuidas mõni õpetaja oskab niimoodi hinge pugeda? Lastevanematele ka, lastest rääkimata. Mul on suur auk kohe hinges. Suurepärane töö, Imbi Potter! Me jääme Kukupai kooli taga igatsema.

Hullunud laps ja kaks uut CDplaati

Pärast seda, kui mu laps täditütre vana jalgratta enda kasutusse sai, on ta täiesti hullunud. Ehk siis juba teist päeva. Eile jäi tal isegi lasteaeda minemata, sest ta soovis jalgrattaga sõita. Minul oli sõitmisest juba keel vestil, aga tema ei ilmutanud mingitki väsimuse märki. Ma arvan, et me sõitsime umbes 20 km. Esimese päeva kohta pole paha.
Täna oli esimene küsimus pärast ärkamist: Kas ma saan täna ka rattaga sõita? Et rahu saada, viisime ta lasteaeda.
Ja läksime ise ratastega sõitma. Tallinnast Tabasallu ja sealt ringiga Harku järve kaudu linna tagasi.
Käigult saime kaks uut CDplaati. "(P)ÜHENDUS" tundus esmasel kuulamisel raskevõitu, aga mitte paha. "Two minds, two lines" meenutab natuke "Alone Togetherit". Vindi ja Tafenau muusikalist dialoogi on põnev kuulata.

Teatrikriitiku kriitikaks

Nagu mainitud, käisin täna VHK teatrikooli diplomietendust "Palju kära ei millestki" vaatamas. Üsna eelõhtul ja seda mitmel põhjusel: esiteks ei leidnud varem aega ja teiseks mõtlesin, et vaataks vahelduseks ka "sisse mängitud" tükki. Esietendusel on kindlasti ka omad plussid, aga seekord siis selline otsus.
Alguses vaatasin, et kuidas noored siis Shakespeare'i aega tajuvad, aga selle mõtte unustasin kähku ära, sest Shakespeare'i puhul on vist natuke naiivne mingit konkreetset tegevusaega välja nuputada. Tema teosed sobituvad lihtsalt kõikidesse aegadesse.
Vaatasin ja vaatasin ja mida lõpu poole lugu jõudis, seda paremaks etendus läks. Kolmas vaatus oli juba nii hea, et oli kahju, et otsa sai.
VHKs tehakse tõeliselt head meeskonnatööd noortele teatrialaste teadmiste andmisel. Aasta aastalt lähevad diplomietendused üha professionaalsemaks. Tekib lausa küsimus, mida neil oleks edasi õppida? Patt oleks, kui osadest nendest noortest inimestest ei saaks näitlejat. Eesti teater kaotaks palju, kui näitlejaks ei õpiks Mattias Kuppart (Don Pedro), Joonas Mattias Sarapuu (Claudio), Magdaleena Maasik (Beatrice) - tema oli lausa diiva - , Mona Mi Mikkin (Margherita). Oskan vaid selle koosseisu näitlejaid esile tuua, aga ka teisest kooseisust võiks siia mõned nimed kirjutada.
Pluss muusika ja laul. Braavo, Lembit Peterson!
Siinkohal ei saa ma eilses Postimehes ilmunud Margus Mikomägi "arvustust" arvustamata jätta. Ei tea, kas selle autor ise ka aru sai, mida kirjutas, aga nimetada "Palju kära ei millestki" kooliteatriks ning võrrelda seda Rapla kooliteatriga, on ülim solvang. Ju siis habemik peab oma juuri tähtsaks, et Raplat üldse mainib. Neid kahte tükki omavahel võrrelda on nagu siga ja kägu omavahel võrrelda. Miks ta seda tegi, jääb arusaamatuks, sest oma artiklis nimetab toob ta välja ühe kriteeriumi, mille põhjal ei saa VHK etendus olla kooliteater ja see on aeg. "Palju kära ei millestki" kestis 3 tundi 30 minutit, Rapla etendus 50 minutit ehk siis VHK on 4,6 korda enamat kui kooliteater. Samuti on VHKs taga vägev professionaalide kaader. Professionaaliks saadakse professionaali käe all. Ma saan aru, et inimesel võib olla oma arvamus ja maitsed on erinevad, aga sellist jama arvustuse pähe üllitada on küll väga imelik. See pole arvustus, vaid see on möla ja sellised asjad ei tohiks ühes endast lugupidavas ajalehes ilmuda. Õnneks mind arvustused eriti ei "koti" ja mina käin vaatamas seda, mida tahan. Ja erinevalt Iir Hermeliniist olen arvamusel, et Eesti teatris on praegu väga põnevad ajad ja väga head etendused. Ju siis Iir Hermeliin on nii tihe teatriskäija, et jõuab kehvi etendusi ka vaadata. Minul sellist aega ei ole. Ja valiv olen ma ka.

Keelekõrv

Mul on aegade jooksul olnud tutvusringkonnas etnilisi eestlasi, kes mõnda sõna omamoodi hääldavad, kirjutavad või hääldavad ja kirjutavad. Nii näiteks ütleb üks toiduaineteaduse taustaga inimene alati jogort, üks lasteaia kasvataja ütleb ja kirjutab albom ja üks laps kirjutab lütseom.
Teema tuli päevakorrale, sest seoses viimase koolipäevaga oli linnapildis palju koolivormidega lapsi. Ma nägin lütseumi omi ja abikaasa GAGi lapsi. Maitse asi, aga lütseomi koolivorm tundub kenam
Ma lähen vaatan nüüd VHK kära ka ära. VHKs on ka üsna ilus koolivorm.

Lõpp paistab

"Näeme kevadel!" on kätte jõudnud. Natuke veel ja algabki puhkus.

Ülikonnast

Kui ma 17. mail ehk Norra rahvuspühal Trondheimis olin, hakkasin oma rahva peale teistmoodi mõtlema. Ütlen ausalt, et ma ei olnud midagi sellist näinud - 98% naistest kandsid rahvariideid ja 99% meestest olid ülikonnas. Ülejäänud olid lihtsalt pidulikult riides. Seda pidu võiks ju võrrelda meie laulupeoga, aga see toimub kord viie aasta tagant ja ka siis ei ole 99% inimesi pidulikult riides. Vabariigi aastapäevast rääkimata. Miks meie mehed ei pane pidulikel puhkudel ülikonda selga ja naised ei kanna pidulikku kleiti?
Täna hommikul ütles mu abikaasa: "Veame kihla, et teised isad on teksapükstes ja T-särgiga. Kas ma pean ikka ülikonna selga panema?" Ja kui Poolas oleks tänane päev aasta tähtsaim päev, siis meil olidki paljud isad teksapükstes ja T-särgiga.
Varem oli mul ükskõik, mis kellelgi, kaasaarvatud mul endal, seljas on, aga pärast elamusi põhjamaal sooviksin midagi taolist näha ka Eestis. Nimetaksin seda rahvuslikuks väärikuseks. Alguse saab see lastetoast. Püüan nüüd oma last ka selles vaimus kasvatada. Ta pole sellega veel harjunud. Nii pidin ma teda korduvalt TIKi ees valges kleidis vahtra otsast alla kupatama. Geenide ja rahvusliku mälu vastu vist ikka ei saa.

Laps kaitstud

Tänase päeva pühendasin täielikult oma lapsele. Hommikul võtsin talt küll killukese lapsepõlve ära, sundides (pardon: juhendades) teda tegema natuke suurema lapse asju. Jah, homme paneb ta selga valge kleidi, sest aeg on sealmaal. Minu arvates.
Peale peaproovi läksime loomaaeda. Lapse meeleheitlikul nõudmisel. Kohutavad massid inimesi koos suurte parkimisprobleemidega. Kas loomaaial poleks kasumlikum teha rohkem kui kord aastas euroseid päevi? Kuigi, ega ma vist rohkem kui kord aastas seal käia ei sooviks. Kitsed, mida seal nii palju eksponeeritakse, ei paku eriti huvi.
Pärast loomaaeda käis laps veel isaga ameerika mägedes. Ikka lapse tungival palvel. Ja sealt suundusime Rimmi. Mingi tundmuse ajel kupatasin lapse poes jalgratta peale ja ütlesin, et sõitku. Ja ta sõitiski. Ilma, et oleks rattaga sõitmist õppinud. Ta pole kaks aastat ratta peale saanud, sest tal ei ole jalgratast. Ma ütlen kogu aeg, et iga asi omal ajal või veidi hiljem.
Ja nüüd jäätist sööma. Mida kaal küll pärast kõike seda teeb, ei taha mõeldagi. Üks küsimus vaevab mind ikkagi - kuidas Norras õgides kilod ei lisandunud, aga Tallinnas tulevad need ka siis, kui midagi ei söö.