Jõudsin internetis surfates kogemata sellele lehele, mis ütleb, et igal aastal maikuu esimesel pühapäeval on ülemaailmne naerupäev. Saksamaal on isegi naeruklubid loodud. Eestiski on vist mingi analoogne koolitus olemas, aga see tädi, kes seda korraldab mind küll naerma pole ajanud. Pigem nutma.

Elu on ikka ebaõiglane. Nagu ka kohtunike vile. Ka sohki tehes on võimalik võita. Paadunud Rocki poolehoidjana on mul kahju.

Kommuunikaaslane otsustas oma vitamiinipuuduse kõrvaldamiseks ühe pilli põske pista, ise seejuures täpsemalt vaatamata, mis asja ta nüüd sööb. Sõi imetavatele emadele mõeldud kraami. Isegi mu kolmekuune laps hakkas kõva häälega selle peale naerma, kui seletasin, et nüüd hakkab issil piima tulema ja issi võib teda imetada.
Siinkohal meenub mulle lugu, kuidas üks naisterahvas krabas vannis olles esimese vanni serval asunud pudeli. Vaatas, et vedelseep. Mõtles veel end üle kere hõõrudes, et kummalisel kombel seep ei vahutagi. Mõned tunnid hiljem suvilas aga ei suutnud enam naha sügelemisele vastu panna, pidi end uuesti pesema. Kodus pudelit uurides selgus, et tegemist oli AVONi intimate geeliga.

Kogu see pronkssõduri värk jättis mind eilseni soojalt ükskõikseks. Et Tallinnas ja Tartust kaugel. Aga eile ajas ikka vihaseks küll. Kogu lugu on väljunud kontrolli alt. Kui Eesti politsei peab rahvuslipuga tänaval kõndimist seadusevastaseks ja teeb Jüri Estamile selle eest trahvi, siis on midagi siin riigis ikka väga korrast ära. Kui Eesti politsei läheb eestlastele kallale, aga ei tee väljagi, kui okupandid sõimavad eestlasi fašistideks, siis mul tekivad sügavad kahtlused. Loomulikult on sinimundrilastele keegi vastava käsu andnud venelasi mitte puutuda.
Linnapea kehitab õlgu. Peabki kehitama, sest nii näeb erakonna poliitika ette. Kui nüüd sõdur maha võtta, ei valiks muulased masendavat enam. Ja rahva mälu on teadagi lühike. Eile üks mammi žestikuleeris kaamera ees kõvasti, aga kui valimisteks läheb, siis valib ikka Edgari. Saab 500 krooni jälle.
Valitsus on äraootaval seisukohal. Mul siinkohal küsimus, mis oli Partsi süü?
Aga et Estamile eile niimoodi... Või on reapolitseinik nii loll, et ei tundnud teda ära?
"Tule taevas appi," ütleks Lennu.

Kas ma jään nüüd pimedaks?

Vastukaaluks meie Ruhnu karujahile (millest võiks saada tulus turismiäriprojekt) olla karu nähtud ka Saksamaal Baieris. Esimest korda üle 170 aasta. Margus Mulla moodi öelduna on "mömmi" sealkandis kindlasti suurem haruldus kui meie jäätükil purjetades saarele sattunud tegelane. Ma ei leidnud mõned aastad tagasi Baierimaal metsast isegi mitte ühtegi seent, kuigi tuttavad, kellega seenele läksin, tegid selleks megaettevalmistusi.

Veel on looduses erinevaid rohelisi toone. Varsti on kõik üksluiselt tumeroheline. Nädal tagasi pildistasin oma lapsepõlvepuud. Sai selle otsa ronitud, sai selle küljes kiigutud. Viimase kiigu nöörid on talle isegi oksa sisse kasvanud. Siis tundus see jalakas nii suur, praegu enam mitte.

Saadeti ka mulle Tartu ülikooli vilistlasküsitlus. Täitsin täna selle õnnetukese ära. Mingis ajakirjas soovitati rahuldustunde saavutamiseks küsitlustele vastata.
Muide, meilile saadeti küsitlus aadressilt vilistlaskysitlus@voldemort.e-uni.ee. Huvitav, miks selline nimi? Voldemort siis.

Eurovision kütab kirgi. Hääletamise osa ma eile telekast ei vaadanud. Aga olin seda nägematagi veendunud, et Eesti ei saa edasi. Et edasi saavad ainult slaavlased ja balkanlased. Mõne aasta pärast on olukord selline, kus vanad head Euroopa riigid on kõik eelvoorus ja sõdivad finaali pääsemise eest. Finaalis on mingid huvitavad Molvaaniad, mis mingil kummalisel põhjusel end Euroopaks peavad.

Tänases Tüüpide postituses on kirjeldatud Coelho fänne. See viis mind mõttele, et ma olen küll peaaegu kõiki Coelho eesti keeles ilmunud raamatuid lugenud, ent vaimustuses ma neist nii väga küll ei ole. Viimati lugesin "Veronika otsustab surrat". Selle lugemise ajal kohtusin ühe brasiillasega, kes ajas kõik asjad segi (nagu minul tavaliselt kombeks). Nimelt väitis ta, et selle teose tegevus toimub Eestis. Õigem oleks muidugi et Sloveenias. Mõnes keeles, nagu näiteks portugali, on võimalik isegi Eestit ja Sloveeniat segi ajada. Eslovenia.
Brasiillane iseenesest oli naljakas. Elas Šveitsis ja tegeles mesilastega. Reisis oma isaga mööda Euroopat ning nautis vallalisepõlve. Eestis peatus muuhulgas ka Tartus. Peatus hotell Tartus, käis Atlantises diskol, tutvus seal mingi Tartu joodikuga, kes pakkus talle Eesti jäähokikoondise pluusi kingiks. Purjus eestlane tungis järgmisel ööl kell kaks hotelli ning kui turvamees teda sisse ei lasknud, kukkus karjuma: "Kus sa oled, amigo?" Kuna eestlane ei jätnud jonni, kutsuti vana brasiillane kohale, sest noor veetis jälle aega Atlantises ning kaks meest seadsid sammud noort brasiillast otsima. Leitigi too üles. Eestlane enam amigot minema ei lasknud, käskis enda juures ööbida. Magamisasemeks sai diivan, millel magas tavaliselt purjus eestlase hiigelsuur koer. Viimase nime ma enam kahjuks ei mäleta, sest loo jutustamisest on möödas juba aasta. Edasi läks lugu aga väga seebiks kätte ära. Sõbralikud eestlased ja hullud brasiillased...

Epppppu blogist leidsin Tüübid. Nüüd on nad mu naabrid.

Et mõni ka kogu aeg naerda jõuab!

Paar päeva tagasi ei uskunud ma oma silmi, kui lugesin emade unejuturaamatu ridade vahelt välja, et kirjanaine Kati Murutar on taas lapseootel. Viienda lapse ootel.
Kartsin, et sain valesti aru. Nüüd aga leidsin faktile kinnituse teisest, sõltumatust allikast.
Egas midagi – palju jõudu iibe tõstmisel! Kati peatne viielapselisus aitab tõsta keskmist laste arvu Eesti peredes. Ka minu hädine 1 saab Kati numbritelt tunduvalt tuge.
Aga kuidas toimivad multilapselised Murutarid puhkusereisi kavandades? Kas ütlevad paarile-kolmele jõnglasele, et "sorry, Sinu vedamiseks Egiptusesse/Hispaaniasse/Kreekasse puudub sedapuhku raha"?
Või käivad seitse vaprat tõesti kõikjal üheskoos, täiskomplekteeritud meeskonnana?

Kirjutan jälle keelest. Võõrsõnade kasutamisest. Minu seisukoht: nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tean inimest, keda ajab marru, kui öeldakse "situatsioon" (parem oleks "olukord"). Samamoodi võiks selle inimese meelest kasutada "blondiini" asemel "linalakkneidu". Kuna pikalt on see sõna kohmakas, siis kas keegi võiks anda sobiva lühendi? Lilane näiteks?

Me kommuunikaaslasega vaidleme tihti keele pärast. Täna juba jälle jõudsime. Tema norib minu kallal, mina tema kallal. Ette jäävad nii välted, grammatika kui ka sõnavara. Kommuunikaaslane on Põhja-Eestist, mina Lõuna-Eestist. Tema väitel kasutavat ma ainult Lõuna-Eesti keelendeid. Mina vaidlen sellele aga vastu. Nii näiteks ei kuulu minu idiolekti sõna "pang". Ma lihtsalt ei kasuta seda. Välja arvatud ühes pärisnimes. Evelin Pange omas siis. Muidu ütlen ikka alati ämber. Aga ma ei saa ju öelda Evelin Ämber! Ämbrid jäägu mujale. Mõnda seriaali näiteks.

Pettusin Prima Vistas. Kui ma nüüd meenutan, siis pettusin vist ka eelmisel aastal. Sel aastal oli raamatuturg küll väga nigel. Kirjastusi nagu polnudki. Ei saanud ma kõiki oma raamatuid ja osad pidin ostma poest, sest nii oli odavam. Äh, vingun jälle hullemini kui pensionär. Ma olen elupensionär.
Suure osa oma ajast veetsin jälle Kaubamajas. Kolmanda korruse turvanaine peaks mind juba nägupidi tundma. Sel korrusel asub nimelt väga meeldiv ema ja lapse tuba. Keeruline seda küll leida, aga Tartu parim. Otse mullivanni juures. Ma kogu aeg mõtlen, et kas Kaubamaja müüjad või koristajad käivad peale tööd selles vannis kümblemas. Mina vist käiksin. Eriti täna, mil ilm oli harukordselt palav.

Mul tuleb nutt peale, kui vaatan, kuidas mu kontojääk mühinal kahaneb. Juurde ei ole midagi tulemas. Ei mul ega kommuunikaaslasel. Aga ei saa ka täna ostudeta. Kirjandusfestival Prima Vista jälle algab ja sellega seoses ka kirjastuste raamatumüük. Mul on juba raamatusoovid teada, jääb üle vaid ostud sooritada. Saab ehk natukenegi odavamalt kui poest. Arvestades viimaste päevade väljaminekuid tuleb rahakotiraudu natuke koomale tõmmata. Eelmisel nädalal soetasin Vseviovi (tundub, et viimase) ja Umberto Eco. Viimane on küll hästi ilus raamat.
Kodune raamatukogu saab täna veelgi ilusamaks. Pärima peaks selle ühel päeval Doris (rohkem lapsi päevakavas ei ole; olen vist vägivalla ohver). Kui tema mingil põhjusel ei peaks nende vastu huvi tundma, siis tuleb raamatukogu annetada. Mõnele naiskorporatsioonile näiteks.

Kolmapäeviti käin ma Tädi Tortilaga võimlemas. Eks ikka sellepärast, et perearst leidis, et mu siis veel kahekuune ja nullpäevane laps ei hoia ikka veel pead ning et ta käed on rusikas. Ma olen muidugi imestunud, et nii väikestelt nii palju nõutakse. Samas ei tee võimlemine kellelegi paha. Kahe nädalaga on toimunud progress: Tortila naerab häälega, kui veidi kaasa aidata, siis haarab mänguasjast kinni ja topib selle suhu, keerab ennast kõhult selili, üritab kõhuli olles ka rindkeret tõsta, pea ei kõigu enam nagu männilatv, jälgib liikumist, tajub juba natuke kustpoolt hääled tulevad ja muudkui jutustab. Varsti läheb Tädi Tortila kooli...