Minuga pole juba tükk aega midagi põnevat juhtunud. Ausõna. Aga kommuunikaaslasele situs lind täna pähe...

Vaese inimesena pean aiasaadusi poest või turult ostma. Nii sain mina nelja kilogrammi maasikate võrra rikkamaks ja turutädi 160 krooni võrra. Mõtlesin, et sügavkülmutan marjad talveks ära. Aga oh häda! Külmkamber oli paksult jäätunud. Seega algas aktsioon "Sula, sula jää". Mida ma sooja suve kiituseks öelda võin, et kaua see aega ei võtnud. Veidi üle tunni. Soovitan kõigil praegu sügavkülmikuid sulatada.
Küpsetasin laimi-maasika-tordikesi. Muide, need on mõnusalt hapukad.

Ja et mul tulevikus retsept alles oleks, talletan selle siia:

450 g lehttainast
1 munavalge
100 g mandlilaaste
115 g suhkrut
100 g võid
3 laimi mahl
2 muna
250 g maasikaid
melissilehti

Taignast vormida 24 ovaalset ketast - 12 alusketast ja 12 seest auguga, mis asetada alusketaste peale. Koogitoorised määrida pealt vahustatud munavalgega, puistata üle mandlilaastude ja 40 g suhkruga. Küpsetada eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 7 minutit, siis suruda alusketta tainast ettevaatlikult allapoole ja küpsetada veel 7-8 minutit. Lasta jahtuda.
Kreemiks võtta või, 75 g suhkrut, laimimahl ja munad, mida tuleks segada anumas, mis on keeva veega potis. Segada nii kaua, kuni kreem muutub paksuks. Siis asetada kreemiga nõu külma vette ja lasta kreemil jahtuda. Kreem panna koogikestesse, kaunistada maasikate ja melissilehtedega.
Minul viimaseid ei olnud. Laimi asemel võib kasutada kahe sidruni mahla.
Maitses nagu saksa koogikesed ikka.
Millegipärast hakkasin valmistamise käigus mõtlema "Väikestele naudingutele". Ju siis on vaja see raamat uuesti üle lugeda.

Siukest suve mina ei mäleta. Esiteks meeletu palavus - see küll aegunud teema. No ei saa toas temperatuuri madalamaks kui 27 kraadi. Kommuunikaaslane otsib leevendust Ormissoni raamatuga endale tuult lehvitades, ise kannatan vaikides. Kevadel sai suure vihaga kõik suveriided maale veetud. Nüüd on valida, kas jalga panna vatipüksid või vatipüksid. Varsti võib õnneks täiesti paljalt ringi lipata.
Teiseks auto- ja tsiklipeded. Neid on sellel suvel kuidagi eriti palju. Ja kui jälgida tänavapilti, siis tuleb neid aina juurde. Elustiil küll, aga kui see minu olemist segama hakkab, siis... Kirjutaks siia kohe midagi, aga äkki saan väärteomenetluse kaela, nagu näiteks aasta tagasi kunagiste kapsarullisoengutega lapstähtede Kirsti ja Klarika Kuuse isa.

Selleks korraks sai rongiga sõidud sõidetud. Tartust Tallinnasse, Tallinnast Keilasse ja tagasi ka. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei olnud varem Tartust Tallinnasse rongiga sõitnud.
Reisimise eesmärk oli iga-aastane hõimlaste kogunemine hõimupealiku sünnipäevale.
Laupäevane teekond oli vahva. Kella seitsmest hommikul ei olnud veel tapvalt palav ja rong oli pea-aegu tühi. Lapsel lõi päevakava küll veidi segi, sest kõik uus on ju huvitav - vaja suu ammuli asjade kulgemist jälgida.
Hõimlaste näol on tegemist valdavalt naistekarjaga. Noorim generatsioon koosneb 8 tüdrukust ja kahest poisist. Nii et mul oli üsna hea põli - lapse ninnu-nännutajaid jagus. Ja ega lapselgi midagi enda väntsutamise vastu midagi olnud. Suu oli kogu aeg kõrvuni.
Kord aastas kokku tulla on kena komme. Kuulad huviga teiste juhtumisi, sööd kõhu kõike paremat täis ja tunned ennast ikka väga kehvasti, sest kõikidel teistel läheb nii hästi. Või siiski mitte nii hästi. Nii näiteks ronis üks väike hõimlane oma vanatädiga õunapuu otsa ja kukkus sealt alla. Nüüd on tüdrukul käsi kipsis ja suhted vanatädiga sassis. Või äkki ei ole ka. Plika on oma kipsi üle uhke.
Noh ja eks igas seltskonnas ole tüütusi ka. Üks onu on kogu selle aja jooksul, mil mina teda tunnen, rääkinud ainult luulevormis. Seda tüütust leevendab tema puhul ainult see, et ta on kalamees. Söötis mulle forelli sisse. Nüüd on olukord selline, et suu jookseb vett. Mine või ise forellile.
Iga asi saab kord otsa ja nii me naasesime eile õhtul. Tagasitee ei olnud enam üldsegi lõbus. Rong oli puupüsti täis, tuul tõmbas, lapsest hakkas kahju ja inimesed käisid täiega närvidele. Eriti minu lähedal istuvad kaks ülirasvast neidu, kaks sama pingi penskarimutti ja mingid jalgratastega noorukid - tüüpilised nolgid, kes arvavad, et nad palju ilma näinud ja hästi targad. Kui mul nuga oleks olnud, oleksin amokki jooksnud.
Lõuna-Eestis on tunduvalt palavam. Sääskede suhtes vist erilist vahet ei ole, kus asud. Ründasid need mind nii seal kui siin. Öösel, pimedas toas. Midagi uut minu jaoks. Ühe hõimlase jaoks oli aga see üllatus, et sääsed nii kõrgele (2. korrus!) üldse tulevad. Nii lolli juttu pole ma ammu enam kuulnud. No ju siis on sääsed trenni teinud - kiiremini, kõrgemale, kaugemale.
Minu kass, kelle nimi on araabia keeles "Äravalitu", tunneb ennast ka üsna kehvasti. Mida ta veel kasukaga oleks teinud?

Kas mulle tundub, või see ongi nii, et Wilde on alla käinud? Alates teenindusega ja lõpetades WC-ga (viimast oleks õigem nimetada peldikuks).
Õnneks käisin kommuunikaaslase ja lapsega botaanikaaias ning tuju muutus jälle heaks. Seal oli lihtsalt nii ilus. Ühest asjast on ainult kahju - fotokat ei olnud kaasas.
Homme läheme kõik rongiga sõitma. Ainult kass jääb koduvalvuriks.

Minuga juhtub viimasel ajal nii kummalisi asju. Õigemini on need kummalisused pigem Dorise ja lastega seotud.
Nii näiteks ei saa ma peaaegu üldse rahulikult vankriga liigutud. Kõigepealt vaatavad bussis kõik pensionärid minu last heldimusega, tänaval tahavad kõik väikesed lapsed kärusse piiluda. Ükskord ei olnud palju puudu, et üks väike tüdruk oleks nutma hakanud, sest tema vanaema ei pidanud vankrisse vaatamist sündsaks. Ma siis isiklikult kutsusin ta beebit vaatama. Lapsel läks nägu kohe särama.
Noh ja siis teised emad vaatavad mind täpselt sellise pilguga: "Sina ka!" Sellise Emapilguga. Ja üle õla kiikavad vankrisse, et mis minu lapsukesel ka siis seljas on.
Eile ostsin ma Maksimarketist heegelniiti. Kuna ma konkreetselt sellise sooviga sinna läksin, siis ei hakanud ostukorvi võtma. Panin kerad vankrisse, Dorise jalgade juurde. See oli viga. Mõned hetked hiljem veeresid kerad juba üks ühele poole, teine teisele poole ja täpselt riiulite alla. Ma siis käputasin seal mööda põrandat. Kes nägema juhtusid, siis see olin mina.
Ostsin vahukomme ka. Koduhoovis kohtasin naabrimeest, kes lisaks enda jõnglastele kantseldas ka veel teiste omi. Ega neist kommidest midagi eriti järgi jäänud. Täna ma enam kommi ei ostnud ja hoovilastele vist liiga tihti magusat pakkuda ka ei maksa. Saan veel kommitädi maine...
Ja naabrimehe tütar, keda olin pea kaks aastat ekslikult Ursulaks pidanud, on tegelikult hoopis Helen.
Täna kordas Doris heegelniidirullide trikki. Sedapuhku küll sidruniga.

Sügav vesi, vaga põhi.

No näed siis. Saksamaa sai eile Itaalia käest pähe. Siiani on küll nii läinud, et kõik, kellele mina pöialt hoian, on kaotanud.
Eilsest veel nii palju, et kaks tibi mõnitasid mind bussis. Nende meelest saaks minust suurepärane valge luik Luikede järve. Ise nägid nad välja nagu grillbroilerid. Vot olen jah vähepäevitunud ja seega ka vähemuse seas, sest kõik on ikka väga pruunid. Aga ega ma seetõttu õnnetu ole. UV-kiirgus ka kõrge ja...

Mu kass oleks peaaegu otsad andnud. Pügamisele järgneval päeval ei tahtnud ta ei süüa ega juua. Viimane tegi mind eriti murelikuks. Lisaks oksendas palju ja suu vahutas tal ka. Tuli uuesti arsti juurde minna. Tõpratohter arvas, et kiisu on šokis, tegi šokivastase süsti ja sellise süsti, mis pidi söögiisu tekitama.
Koduteel muutusid kassi silmad iga sekundiga normaalsemaks. Tõesõna, ma pole varem sellist silma näinud, mis on üleni süsimust. Lõpuks muutusid silmad kollaseks ja mustast sai taas kriips.
Kodus, 15 minutit hiljem, käitus ta juba täitsa normaalselt. Kogu kupatus läks maksma 500 krooni. Nojah, silm kinni pigistada, sest muidu oleks pidanud kassile uue nime panema - Pusa. Küll ei saa mu hing sellest rahu, kuidas loomaarstid lihtsalt inimesi pügavad.