Dadaa! Harry Potter and the Half Blood Prince.

Täna hommikul kukkusid mulle pähe Eesti rahva kannatuste aastad. Tegelikult küll ainsuses. Nii palju siis raamatutest magamistoas...
Olen üritanud kaks päeva pidada moedieeti - kapsasupidieeti. Supp iseenesest maitsev, aga minu jaoks liiga lahja. Söö palju tahad, kõht täis ei saa. Suurest näljast pidin muust toidust lisa otsima. Nii palju siis ka dieedist...
Ahvike on ka viimasel ajal mind impertinentselt jõllitanud. Arvatavasti süüdi kehv ilm. Nii palju siis suve...

Täna on küll selline ilm, et minu akna all võiks toimuda vabalt mõni liiklusõnnetus. Ootame.

Tahtsin ka eile siia midagi kirjutada, aga tänu sellele, et Interneti juhe oli koos, ei õnnestunud.
Igatahes avastasin eile bussis, et vene lihtrahvas on välja aretanud lausa imetlusväärse tehnika sihvkade närimisel: ühest suunurgast pistetakse mitu seemet korraga suhu, kus koor hammustatakse katki ja keel eraldab seemned välja koore purust, mis kohe lendavad välja teisest suunurgast põrandale või tänavale.
Pean tunnistama, et mulle maitsevad ka päevalilleseemned, aga ostan neid kooritult, sest ülal kirjeldatud tehnikat ei valda.

Ei ole, ei hooli; ei saa, ei taha. Kui ei ole, ei hooligi; ei saa, ei salligi.

Olen tavaliselt jalgpallifänlusest väga-väga kaugel, aga praegu olen tõesti väga-väga üles köetud.

Käisin täna Harry Potter Vol. III vaatamas. Harry Potter IV ei tule vist enam midagi välja, sest põhiosade näitlejad on vanuses välja kasvanud.
Ja needsin tänast päeva, st seda, et riigipüha oli sattunud neljapäevale. Ekraan teenis minu pealt ilgelt pappi.
Võtan nüüd riiulist ühe paksu sinise raamatu ja loen, mis edasi saab. Siiani lihtsalt ei olnud aega.

Ma ei ole ammu oma muusikakeskust reguleerinud. Hetkel tundub küll, et minu maja nürmikud kuulevad ülivõimast bassi.

Minu arvates on tänased jaanilõketajad barbarid. Lisaks ohjeldamatule joomisele, kõhuorjamisele ja oksendamisele hukkub palju süütuid putukaid ja muid pisilasi. Kuigi hukkudes vasardab neil peas mõte – memoriam nostratum animarum in perpetuum peragentur (meie hingede mälestust peetakse igavesti meeles) –, saavad neist varsti putukad olekus combusti et interfecti (põlenud ja tapetud). Kuidas saab pärast selliseid mõrvamisi toimida ümbersünniahel?

Möödundlaupäevase Arteri kaanelt irvitab vastu Põis, kes varsti lõhki läheb. Sots näitab oma tõelist palet. Põnnadi-põnnadi...
Paras paar Brüsselisse T.H.I.-ga. Sama ülbe ja edev, luksusjanuline. Omal ajal värbas komsomoli, nüüd propageerib Euroopa Liitu (allikas siit).
Mõistus, tule ometi maksma!

Issand jumal! Mind raputati sõna otseses mõttes täna üles.
Lisaks sellele pean kuulama seda: "Tean ühte lugu, see on õige vana, elas üks tüdruk ja tal oli kana /.../ Kana munes muna ja tüdruk müüs maha, nüüd on sel tüdrukul tündritäis raha. /.../ Eit tahtis laupäeval lutikaid tappa, otsis, kuid ei leidnud kuumaveekappa."
Otse Aarne Oidi plaadilt. Hando Runneli poeesia. Issand jumal!

Kodus. Üle pika aja.
Inimestele meeldib kahekordsete bussidega sõita. Isegi minu ahvikesele meeldis. Puges teine akna ja menüühoidja vahele. Pidas ennast üliviisakalt üleval. Mind jätavad kahekordsed bussid ükskõikseks...
Milline ilm mind Tartus vastu võttis! Homme lähen ostan Walkingust kummikud. Ainult et ma ei suuda otsustada, kas triibulised või lillelised.
Minust oli ettenägelik anda postkasti võti naabritele. See paberihunnik ei oleks kindla peale sinna ära mahtunud. Lõpuks ometi maandus ka õige Akadeemia kuhu vaja. 10. juunil oli postkastis määrdunud ja kortsus eksemplar. Järgmisel päeval toodi jõupaberisse pakitud Akadeemia. Pidin juba minema Eesti Postile kiitust kirjutama, aga siis selgus, et postiljon oli juba teinud teise (2!) katse sokutada mulle mainumbrit, mille õnnelik omanik olen juba alates eelmise kuu teisest päevast. Jalgpalliterminoloogias oleks tegemist kahe väravaga, millised õnneks osutusid suluseisust lööduteks...
Ja siis oli kogu selle paberihunniku sees ka õnnekaart peaministrilt. Mõelda vaid!
Kodus vahtis Nälg külmutuskapist vastu. Käisin Tirsis nagu tirtsti. Kõht hetkel kartulipannkooki täis ja taustaks LULLABIES FROM PARIS (kuigi hällilauluga pole neil lauludel mu meelest küll mingit pistmist). Joe Dassin A toi. Peaks ikka tema plaadi ka muretsema. Või siis korraliku vinüülimängija, sest vinüülina ta mul täitsa olemas.

Scribo ergo sum.
Käisin Euroopas patte lunastamas. Eks ikka kahe torniga kiriku linnas.

Avastasin palju huvitavat, vanad veendumused said kinnitust.
Läksin mina täna korraks linna jalutama ja ennäe! Pidin raske plaadikoorma ja raamatuhunniku all taarudes koju pöörduma. Küll on ikka paha, kui iga korralik kauplus märkab sinu hiljuti aset leidnud vananemist.

Kaduneljapäev. Täna tuleks tegeleda kõige kaduvaga.

Mõtlen praegu sellele, et järelhüüetes mainitakse tihitpeale, et inimene ei nurisenud kunagi, kuigi elu oli raske. Saan aru, et lahkunutest halba ei räägita, aga ikkagi. Mina ei usu, et keegi selles ilmas ilma kurtmata hakkama saab. Mina vingun küll pidevalt kõige ja kõigi kallal. Või olen ma liiga kolmas põlvkond? Või liiga erinev? Tüütu olen küll. Igatahes. Teie ei ole või?
Ahjaa, need pisarad õelapse silmis tundusid nii võltsid. Ta polnud vanamemme iial varem näinud.

Üks matus veel ja ma muutun Vikatimehe tegude suhtes immuunseks. Sedapuku siis vanatädi. Olgu muld talle kerge.

Mul algab kohe suhe hambaharja ning hambapastaga. Edasi luban padjal oma peakest hoida ning tekil oma keha katta. Hommikuni.
PS. Harjumusest tahan pärast igat lauset vajutada Ctrl+S.

Je suis toute seule.
Pea on pulki täis (tegin huvitava avastuse, et Richard Claydermanni kuulamine aitab pulki vähendada). Peale selle ajab mind vihm hetkel masendusse, kuigi iseenesest pole ilmal väga vigagi. Homme selgub, kas saan reedel Euroopasse minna või pean esmaspäeval kellelegi muljet avaldama. Ise avaldaksin parema meelega esmaspäeval muljet ja läheksin näiteks teisipäeval Euroopasse.

Täna on tõepoolest haruldane päikesevarjutus! Hallid märjad pilved päikesel ees.

Panus keskkonna heaks jällegi tehtud. Nüüd loen PETist. Päris huvitav lugemine, aga mitte nii hea lektüür kui Elo Tuglase päevikud, eriti kui püüda neid lugeda kuu pealt kukkunu silmadega, kel pole kõnealuseist isikuist ega sündmustest mingit eelteadmist.

Ja nagu ennemuiste rahvas Niili
Kummardas oma musta krokodiili,
Küüslaugu õiest endal' püha lõi
Ning Anubise koeral' ohwrit tõi,
Maarahvas elik Esthonid niisama
Veel pidid ebausus ümber aelema.
Joachimus Rachelius Dithmarsus.

Käisin Tallinnas kõige muu hulgas ka Okupatsioonimuuseumis.
Kahjuks jõudsin sinna üsna sulgemise eel ning ei jõudnud filmivara vaadata, aga neid saab vist ka kodulehelt alla laadida. Sissepääs on taskukohane: täiskasvanud 10.- ja tudengid-pensionärid 5.-. Võtan kunagi rohkem aega ja lähen uuesti, sest see on minemist väärt.
Jalutasin Kassisabal (või oleks õigem Kassisabas? Mõlemad variandid on naljakad). Jalad ikka veel väsinud.

Eile mängisin ühe riigiametnikuga pea terve päeva majamängu. Hea ajugümnastika.

Home, sweet home.
Üks tass kohvet kuluks ära. Kohvipaus.

Küll need eestlased on ikka õelad!
Katke netikommentaarist: "Seli ja Pallase saevad Erkil teiba läbi ja raputavad liiva püksi..."

Siin ma nüüd olen. Ärarikutud kilukarbisiluetilinnas (kui midagi valesti, Polaarkaru, paranda palun).
Nii palju muljeid, et ei teagi, millest alustada (niikuinii ununes pool). Võibolla alustan kahest blondiinist, kes pool tundi rääkisid peedikeeduveest, mida neile Poolas supi pähe sisse söödeti.
Issand jumal! Mõelda vaid!
Järgmine mulje:
Nägin paariaastase lapsega ema, kes suitsetas. Minu kaaslane ütles, et küllap peletab tossuga lapse ümbert halbu vaime. Mina aga koukisin mälusopist välja, et tiibetlased peletavad halbu vaime hoopis neile keelt näidates.
Tšeburekid sõin ka ära. Ühe kartuli, teise lihaga.
Teel järgmisse sündmuspaika nägin käimapealset naist, kes ajas arvatavasti oma tulevase lapse isale päise päeva ajal käsi püksi, ettekäändeks särgi kohendamine.
POUR PER PETUELLE MEMOIR
a laporterite jne.
Taibukad saavad aru, kus käisin. Kohtasin seal kampa Tartu noori õ-prominente, kes ajasid mingit kahtlast asja. Ise nad väitsid, et uut filmi ei tee, aga miskiks häppeningiks nad igatahes valmistusid.
Et mitte öelda, et Meri haises, ütlen, et avameri haises. Ja ikka vingelt.
Nägin trammis kahte väikest halli vanameest. Ühe identifitseerisin hääle järgi kunstiteadlaseks Kaalu "Hõbeehe" Kirmeks. Pool trammi sai teada, et veel kolmekümnendatel aastatel voolas praeguse Jõe tänava kohal Härjapea jõgi.
Nüüd lähen vett ostma. Olen nagu tühjakspigistatud sidrun.

Nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ei suuda otsustada, kas põgeneda järelejäänud kolmapäeva eest Tallinnasse või mitte.

Hetk tagasi jõudsin veendumusele, et muusika on mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle. Olen langenud VN ohvriks. See ka veel. Aga nüüd ära - emakoda ja munasari kohustavad.

Kuna pikemat aega olen harrastanud igatmoodi eluviisi "kajakas võltsmunal", siis on nüüdseks ka tagajärjed täitsa olemas (jutt ei puuduta kehakaalu).
Lohutuseks kuulasin U-playerist Houstonit, aga sellest nüüd küll parem ei hakanud. Kasu oli vast ainult nii palju, et tänu Run To Youle käisin esimest korda sellel aastal jooksmas. Ega see tegevus jooksmist eriti vist ei meenutanud. Pauerit jäi väheks. Või nagu mu üks tuttav tavatseb öelda, et ta ei saa joogaga tegeleda, sest kõht jääb ette.
Lollidemaa jäi ka tee kõrvale. Haun siin plaani, et lähen öösel münte istutama. Variant oleks ka CD-toorikud mulda pista ja siis orginaalid puu otsast ära korjata (ohkab raskelt, sest plaadinimekiri pikeneb iga päevaga).

Praegu tahaksin vedelat apelsini, aga olen nii laisk, et ei viitsi lehtegi postkastist tuua. Poodi minemisest parem ei räägigi. Seega ei muutunud uue kuu ilmumisega midagi.
Ahjaa, kõigile kiisulastele ilusat kaitsepäeva!