Pole siia ammu midagi oma tegemistest kirjutanud. Tühjast tähjast ei peagi vajalikuks kirjutada. Õnnetuseks kaob aeg nii kiirelt käest. Nooremana sai saja asjaga tegeletud ja aega jäi ülegi. Nüüd ei jõua enam midagi teha. Kas ma planeerin aega valesti? Või logelen mõttetult palju niisama? Või naudin lihtsalt elu? Et viimast veidi huvitamaks muuta, teen ikka aegajalt midagi, käin aegajalt kusagil.
Käisin hoolimata teatrimasendusest kaks korda teatris. Täpsemalt Theatrumis. Kõigepealt vaatasin Witold Gombrowiczi "Iwona, burgundi printsessi". Hoolimata sellest, et see ja see
on tüki omamoodi maatasa teinud, sain mina väga positiivse teatrielamuse. Ei ole tõesti ammu midagi nii head ja värsket näinud. VHK abiturientide noorus ei olnud minu jaoks küll mingiks puuduseks ning kooliteatrist oli asi ikka väga kaugel. Kõrini on mul sellest, et Kaljujärv mängib alati räuskavat ning märatsevat kalkarit, et Elviste on alati tudisev mutike, et Kütsarist on tehtud ninnu-nännu mees jne. Igav, aga seda igavust millegipärast väärtustatakse. Olen vist liiga palju Vanemuises käinud, kuid kujutan ette, et teistes teatrites oleks see samamoodi - näitlejad mängivad erinevates etendustes kogu aeg sarnaseid osi.
Iwonat jälgides ei hakanud kordagi igav. Lausa huvitav oli. Üks põhjus on loomulikult Gombrowiczi tekst, aga tähtsam on loomulikult näitlejate töö. Eriti hästi mängiti kuninganna Margarita kahestumist. Braavo!
Et mälu värskendada, loen aegajalt kollaste kaantega "Laulatust ja teisi näidendeid".
Kriitikud saadan aga kuu peale. Eriti Kristel Nõlvaku "läki-läki kuningakroonina". Iga loll teab ju, et... See siis vist mitte.

Teise etendusega "Miks mitte abielluda" tuli masendus tagasi. Jälle see Kaljujärv-Elviste-Kütsar-jne. Kuigi öeldakse, et näitlejatööd tuleb austada ning etendus viisakalt lõpuni vaadata, arvan mina, et näitleja (ja ka lavastaja) peaks ka publikusse austusega suhtuma. Kuna seekord vastastikune lugupidamine puudus, lahkusin vaheajal. Seda tükki saab iseloomustada vaid ühe sõnaga: NÕRK.

Sellised teatrielamused siis vahepeal. Cimcirymci!

Mina olin ka seal. Mulle nii meeldivad igasugused kokkupõrked.

Mul on selline tunne, et see lutsukomm, mille eile alla neelasin, asub hetkel kuskil ribide vahel.