Käisin eile Värskas Vanemuise rokkmuusikali "Peko" vaatamas. Kui uskuda Vanemuise kodulehte, siis oli see sel suvel viimast korda.
Hommikul põrutasin kommuunikaaslasega Tartusse ja sealt sõitsime teatribussiga Värskasse.
Kohapeal suutsime juba arvamust avaldada, et äkki on tegemist üritusega, kus jällegi ühtegi tuttavat ei näe (nagu eelmisel aastal klaasipuhuja etendusel Viljandimaa pärapõrgus - mulle ei meenu isegi selle koha nimi!). Mõnda tuttavat nägu siiski nägime. Küll aga oli see kindlasti suveüritus, kus ma olen näinud kõige vähem eestlasi päikeseprillidega. Vaadates ilma ma muidugi ei imesta ka.
"Peko" oli just nii hea nagu kiidetud. Muusikat oleks võinud muidugi rohkem olla. Kõike muud oli seal küllaga: välku, pauku, nalja, tragöödiat, tuld. Ja kohati olnuks subtiitrid abiks, aga kava aitas suures hädas välja. Ühesõnaga tore avalöök selleaastaste suveetenduste sarjale.
Kuna etendust ei tohtinud mingilgi moel jäädvustada, lisatud siinkohal illustratiivsed materjalid Vanemuise kodulehet. Fotode autor: Alan Proosa

Tagasi kodus. Ilma lapseta on kuidagi kurb olla.
Sõitsin vahelduseks natuke rattaga - Mustamäelt Järvele, mööda Vana-Mustamäe terviserada ja sealt Hiiu uuele terviserajale. Uue terviseraja näol on tegemist ülilaheda ja hea teega. Miks ei võiks olla kõikjal sellised rattateed? Selle asemel tekitab linnavalitsus ühistranspordiradu juurde, püstitab salaja uusi liiklusmärke. Nagu linnaametnik välja ütles, eesmärgiga teha liiklemine autoomanikele võimalikult ebamugavaks, et kasutataks ühistransporti. Septembrist mina enam ühistransporti ei kasuta, sest maksta iga otsa eest euro teeb lõpuks päris viisaka summa. Mõnel päeval võib kuluda lausa 6 eurot. Autoga on odavam. Isegi kesklinnas parkides. Jätkake, seltsimehed linnavalitsejad!

Olen Lõuna-Eestis. Puhkus tööd tehes. Ega eestlane ei oska/suuda tööta elada. Leidsin kartuleid rohides neljase ristikheina. Kummaline, olen üritanud Tallinnas kaks päeva sellist leida, aga pole õnneks läinud. Siin aga kulus vähem kui tund ja leitud ta oligi. Soovisin midagi ja oleksin üliõnnelik, kui see soov täituks. Soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Soovidel on kombeks täituda.
Saatsin lapse laagrisse. Vanasti kuulus laager iga suve juurde. Mina pole elus kordagi üheski laagris käinud. Kui TPL välja arvata, aga see pole see. Olen veidi segaduses - kuidas mimmu hakkama saab. Ikkagi esimest korda nii pikalt - 5 päeva- vanematest lahus.
Aga nagu tavaliselt siin elus asjadega on, siis vanemad pabistavad tihti rohkem kui vaja ja lapsed on asjalikumad kui oodatud. Igatahes helistatud pole. Ju siis on kõik korras.
Võib siis tegelikult puhkust nautida. Jätkuks vaid ilusat ilma.

Midagi on viga.
Ametialaselt läheb kõik hästi - kaitsesin ametialast kõrgemat järku ja sain selle. Olen oma tööga rahul ja mulle tundub, et ka minu tööga ollakse rahul. Ka suvetööga. Kui eelmisel aastal kostus veel aegajalt nurinat, siis sellel aastal kuulen vaid kiitust.
Aga hing ei ole ikka rahul.
Vahepeal ei saanud ma nädalatekaupa magada. Ärkasin öösel 2-3 üles ja enne 4 magama ei jäänud. Õnneks on nüüdseks vist normaalne uni tagasi. Olen saanud vähemalt neljal viimasel ööl magada. Ja näinud kummalisi unenägusid. Näiteks täna nägin ma ühte kunagi varemgi näinud und. Soetasin endale uue elamise, ühe hästi halvas korras, aga laheda korteri. Tegelikult tunnen viimasel ajal, et praegune elukoht on end ammendanud ning vajaksingi uut elukohta. Võibolla see ongi see uus, mida oma ellu kutsuma pean. Võibolla ongi aeg muutusteks. Võibolla ongi praegu see hetk.

Olen juba terve nädala uue auto omanik. Palju õnne mulle!
Umbes kuu tagasi sai mul tõsiselt siiber vana auto jamadest ja peas hammerdas teadmine, et ülevaatus on juulis ning ilma suurema remondita ülevaatuselt läbi ei saaks.
Nii ma katsetasin ühte ja teist, lõpuks otustasin siiski kolmanda auto kasuks.
Meeldiv on asja puhul see, et nii mõnigi sugulane sai jälle lähedasemaks. Vahepeal oli suhtlemises pikem paus tekkinud.
Ma olen seda väärt!