On kodus, ei ole kodus

Avastasin oma naabermaja ühe korteri seaduspärasuse. Nimelt selle, kas keegi on kodus või ei ole kodus. Kui pererahvas on kodus, ripub rõdul amplipott kollaste lilledega. Kui pole kodus, pole ka lillepotti. Nagu Bellevue palee - kui president on kodus, lehvib lipp. Kui pole kodus, pole ka lippu. Isegi pooles mastis mitte.
Lillepotiga on vaade muidugi ilusam...

Albano Carrisi ja Romina Poweri kontsert Tallinnas

3. augustil laulavad Tallinna lauluväljakul itaalia (eks)armastajapaar Albano Carrisi ja Romina Power.  Nende menu jõudis 80. aastatel otsapidi isegi siia ning mõjutas tugevalt ka minu lapsepõlve. Meil oli kodus grammofon, millel vinüülplaate mängitasime. Kuidagi oli meile sattunud Melodija Itaalia hittide plaat, millel "Felicita" ja "Ci Sara".
Minu sakslasest ristiema tõi mulle toonaselt Lääne-Saksamaalt kingituseks Walkmani ning esimene kassett, mida seal mängitasin, oli sellesama duo oma. Kuulasin selle ribadeks.
Nostalgiahoog tuli peale. Kuigi mul polnud plaanis neid kuulama minna, siis äkki ikka peaks. Vanade mälestuste auks. 

1,5 planeeti

Täna tuli kurb uudis, et inimkond on selleaastased ressursid ära kasutanud ning edasi elame juba järgmise aasta arvelt võlgu. Ma loodan väga, et ei mina ega minu järglased pea tulevikus näiteks puhta veeta kõrbealadel elama. Hispaanlased on veepuuduses, sama ähvardab ka poolakaid.
Ega ma mingi eriline keskkonnaingel ole kunagi olnud, ent hambaid pesen voolava veeta, tuled ei sira terves korteris. Väikestviisi üritan ka prügi sorteerida. Paberit olen kogu aeg sorteerinud, talvest on ka biojäätmetele oma ämber. Viimast tekib uskumatult palju. Pandipudeleid olen alati automaati viinud. Sorteeriks enamgi veel, kui vaid kontenereid läheduses oleks. Ekstra Pääskülla nüüd ka sõitma ei hakka.
Samas suurendab minu ökoloogilist jalajälge kõvasti lendamine. Isikliku jalajälje suurust saab mõõta siin. Ametialaselt on vaja mõned korrad aastas ikka reisida. Tegelikult tahaks maailma ka avastada, ent seda pole väga teinud. Ühistranspordi asemel käin tööl autoga, sest ma ei saa hiljaks jäämisega riskida ning Tallinna ühistranspordile ei saa kahjuks kindel olla. Ka ei ole trammid-trollid tegelikult keskkonnasõbralikud, sest Eestis toodetakse elektrit endiselt põlevkivist. See ei ole aga jätkusuutlik ja loodussõbralik.
Telekas rääkis üks noormees, kes ei ole elu Nõukogude Liidus näinud, et mitukümmend aastat tagasi said ka inimesed elatud ja ei olnud üldse vaesed. Selline mulje jäi, nagu oleks ta Lääne-Saksamaalt saabunud, sest seal oli toona tõesti hea elada. Made in Germany oli kvaliteedi sümbol. Seda ei saa kahjuks Made in China kohta öelda. Ma tarbiksin ka vähem, kui asjad ei läheks katki. Ostsin kolm kuud tagasi tossud, mis peavad maksimaalselt vastu veel kolm kuud. Need lagunevad lihtsalt jalga ära. Polnud üldse odavad - ikka tuntud firma omad. Omal ajal tõi õde mulle Soomest tossud. Kandsin neid ikka mitu aastat, enne kui üldse mingid kulumismärgid tekkisid. Pigem muutus mood ning ma ei tahtnud aegunud välja näha.
Kodumasinad ei pea vastu. Toit on pakitud plastikusse. Hooajakaupu enam ei ole, sest neid on võimalik terve aasta jooksul osta. Terve elu ongi tarbimisele üles ehitatud. Heaoluühiskond. Mõnulemise ühiskond.
Mul venelaste seas väga palju tuttavaid ei ole, aga kui rääkisin kevadel ühele venelasest tuttavale, mida Iru elektrijaamas tehakse (tegelikult olen arvamusel, et pigem toodetagu prügist siis  toasooja ja sooja vett - õhusaastet selle tulemusena peaaegu ei tekigi- kui et plastik maandub meres) ja pärast seal nähtut ei tahaks üldse enam prügi toota, teatas ta, et tema peres ei sorteerita üldse prügi. Kas tõesti esineb kultuurilisi erinevusi?
Aga jah, minus on toimunud viimase aasta jooksul mingi krõks ja mõtlen tihti, kuidas saaksin oma planeeti säästa. Teist planeeti meil ei ole.

Lülitage palavus välja

Mulle meeldib vist külm ilm rohkem. Vajadusel saan midagi soojemat selga panna ja tunnen end hästi. Palava ilmaga riietusega temperatuuri reguleerida ei saa. Kui on palav, siis isegi aluspesus. Kui just konditsioneeri pole või külma veega vannis ei istu...
Isegi põhjapõtradel on palav ja nad otsivad rannas leevendust. 
Sellise ilmaga on piin töötada, aga midagi ei jäänud üle. Aeg-ajalt on vaja raha ka teenida, et maasikaid või kukeseeni osta. 
Käisin kandlekontserdil. Kristi Mühling mängis nii hästi, et ma olen nüüd tehtud. Kihvt pill. Poleks uskunudki, et talupoegliku tilu-lilu kõrval saab kandlel väga edukalt klassikat ja jazzi mängida. Tõsiselt hea oli. Tõeline elamus.
Nüüd püüan horisontaalasendis end võimalikult vähe liigutada - on vähem palav.
Hakkasin Seethaleri "Tubakapoodnikku" lugema. No ei saa lugeda. Miski häirib. Oskan perekondlikel põhjustel keskmisest rohkem saksa keelt ja mulle käivad kirjalikes tekstides mõningad pisiasjad täiega närvidele. Näiteks kui ß-i asemel kasutatakse β-d (ehk Eszetti asemel beetat). Üks kõrgharitud saksa filoloog, mida tõlk Piret Pääsuke ju on, võiks selliseid asju ometi teada! Toimetaja ka ei tea, aga selle üle ma üldse ei imesta. Kaks inimest on teksti üle käinud ja ei näinud. Kuidagi väga kohmakad laused on ka. Pole vist õnnestunud tõlge. Ei tahagi enam lugeda. Vähemalt seda raamatut mitte, kuigi mulle soovitati seda väga.
Hakkan hoopis Whartoni "Süütuse aega" lugema. 
Kommuunikaaslane kuulab taustaks Joe Dassini. Ei häiri.

Vegfest

Käisin Mimmuga Kultuurikatlas Vegfestil. Tegelikult pole ma suur messidel ja rahvakogunemistel käija. Ka ei oli ma vegan - kala, muna ja piimatooteid tarbin. Täna tahtsin aga minna - sissepääs oli sümboolse hinnaga ja soovisin vönerit. Lootsin, et saan sealt odavamalt kui Selverist. Natuke vist saingi. Ja muidu ka huvitav vaadata ja maitsta, mida inimesed söövad-joovad.
Mõned toidukohad oli huvitavad. VegMachine oli kohal. Elujanu oli ka kohal. Rõõmus uudis on, et nad otsivad uut kohvikupinda. Päris kinni siis nad ikka ei pane. Süüa sai hästi ja ütleme siis, et keskmise hinnaga. Järjekorrad olid igal pool aga megapikad. Mimmu soovis bataadifriikaid. Mõned toidunõustajad ei soovita maguskartulit üldse süüa - pidavat vananemist kiirendama ja organismile halvasti mõjuma. Mimmul sellega veel probleeme pole, aga mina suhtun bataati ettevaatlikult. Ja mulle ei istu ka käigupealt söömine. Tahaks ikka korralikult laua ääres süüa. Ja üleüldse - sellise palavusega sooviks vaid vett.
Patrick Fonti mahladest kokteilide tegemise õpitoas käisin. Need on küll ülimaitsvad, ent 0,3 liitri eest 3 eurot maksta võin korra elus, mitte iga päev. Õnneks on mul aeglane mahlapress. Sellega saab isegi vaarikatest mahla kätte. Õppisin, et hea kokteili saladus on topsitäis jääd.
Näikse, et bubble tea ehk mullitee hakkab lõpuks ka Tallinnasse jõudma. Esimest korda elus sain seda umbes kaks aastat tagasi Berliinis. On äärmiselt naljakas tunne, kui mull suus puruks läheb ning kõik maitsemeeled saavad küllaldaselt aktiveeritud. Maitseid on mulliteel palju - see raskendab ostmisel otsustamist. Hapukamad on mu meelest paremad - roheline õun või kirss. Neid sain Narvas Fama keskuses. Seni ainus koht, kus Eestis seda teed müüakse. Vegfestil müüdi ka, aga mullid said täpselt minu nina all otsa. Noored hiinlased (?) väitsid, et avavad kahe kuu pärast ka Tallinnas mulliteekohviku. Cincin.ee. Hoian silma peal.
Ostsin terve kasti merevetika snäkki. Sõin kodus ühe pakikese ära (10 grammi) ja süda hakkas läikima.
Tegelikult on väga tore, et inimesed rohkem taimetoitu söövad. Samas vaatasin hindu ja ma ei saa aru, miks need tooted nii kallid peavad olema. Ja meeletu plastik iga toote ümber. Ühekordsed topsid-taldrikud. No ei ole keskkonnasõbralik.
Ostsin Balti jaama turult kukeseeni. Teen õhtul porgandi-kaerahelbepõhjaga quiche'i. Eesti maasikaid ostsin ka. Eesti maasikad tunneb kohe ära, kui neid korjamas on käidud.
Chill.

Intuitiivne toitumine

Mõned kuud tagasi sattus Facebookis minu lehele sakslase dr. Mareike Awe postitus, kus ta kõneles oma kehakaaluprobleemidest ning huvitavast nähtusest nimega intuitiivne toitumine, mis teda aitas ning mille tulemusena on ta nüüd muuhulgas doktorikraadiga toitumisnõustaja. Tundus huvitav. Ostsin endale raamatu.
Sain täna intuitiivse toitumise raamatu loetud.
Tõesti huvitav toitumisteooria. Selle toitumisviisi põhimõtteks on, et kaalud tuleb kappi luku taha panna, kõik dieedid tuleb unustada ning kuulata tuleb kõhutunnet. Dieedid on keha kurnamine ja piinamine ja ükski endast lugu pidav inimene oma kehale nii ei teeks. Pole vaja, et mingi dieet saaks nii sinu keha kui vaimu üle kontrolli.
Intuitiivse toitumisega peaks inimene sööma siis, kui tunneb näljatunnet. Keeruline on siis, kui inimene on dieetide ja söömishäirete tõttu kaotanud võime nälga tunda. Mina ei ole otseselt ühtegi dieeti pidanud, aga mul on nälja tundmisega probleeme. Samuti ei saa ma aru, millal mu kõht täis on.
Intuitiivne toitumine pakub lahenduseks, et siis tuleb toituda iga kolme tunni tagant. Ja küll see täiskõhutunne ka ükskord tuleb.
Kõhutunde järgi tuleb toit valida. Tuleb keha kuulata, mille järgi parasjagu isutab. Peamine on süües toitu nautida. Mõelda selle tekstuurile, maitsele, temperatuurile, aroomile, välimusele.
Ükski toiduaine ei ole keelatud. Siiski on alguses soovitav mõelda välja nt. 10 toiduainet, mis eriti maitsevad ja neid süüa. Ajaga pikeneb ka lemmikute nimekiri. Süüa tuleb piisavalt, et kehal oleks, millega mootorit korras hoida. Mulle meeldis väga võrdlus, kuidas inimesed kord aastas autoga teeninduses käivad, aga enda kehale ei pööra tihti tähelepanu.
Ja nüüd tuleb minu lemmikosa: SÜÜA TULEB MÕTTEGA, ET SEE EI OLE VIIMANE SÖÖGIKORD: Homme saab ka süüa. Korralikult laua taga süües, toitu piisavalt uudistades, tuleb tajuda ära hetk, kui toit ei valmista enam naudingut. Siis on aeg teha viimane amps ja edasi sööma ei pea.
Seltskonnaga sööma minnes on tähelepanu toidult kergem kaduma. Valvsust ei tasu siiski kaotada ning mõelda tuleb, et keegi ei söö toitu eest ära. Tajudes viimase ampsu hetke, ei pea edasi sööma. Isegi kui võõrustaja mangub, et natukene kooki veel, tuleb viisakalt ära öelda.
Kui juhtub see, mis ülekaalulistel inimestel ikka juhtub, ehk toimub ülesöömine, siis ei tohi endale mitte mingi hinna eest etteheiteid teha. Tuleb mõelda, et tegelikult oli hea süüa. Söömisega kaasnes hea tunne, naudingu tunne. Muidugi kui just stressist ei sööda. Siis tuleb stressitekitajatega tegeleda ning abi otsida.
Mitte kellelgi ei ole õigust sinu keha kritiseerida. Ja piitspeenikesi ei tasu kadestada, sest tegelikult me ei tea, kuidas nad sellise figuuri on saavutanud, mis vaev ja valu selle taga olla võib.

Lugemine oli huvitav. Meenutas kohati "Prantslannad ei lähe paksuks".  Mireille Guiliano kõik eestikeelsed raamatud on minu lemmikraamatud. Tänu nendele hakkasin söömist ja toiduvalmistamist armastama ja nautima. Nii peabki jääma.

Eesti jumalad

Kuidagi on sellel aastal juhtunud nii, et olen sattunud suvelavastuste esietendustele. Täna "Eesti jumalad" Vargamäel.
Nägin eile telekast näidendi kohta väikest lõiku ja see, mida nägin, pani kõhklevalt suhtuma. Tegelikult on pärast nägemist ka päris segased mõtted. Tunnistan ausalt, et ei saanud aru. Kohati oli väga hea, oli õnnestunud kohti. Samas oli ka kohti, mis panid õlgu kehitama. Kui tahta, võib mõelda nii ja võib mõelda naa. Võib mõelda, võib filosofeerida, võib argumenteerida. Kuni argumendid on otsas.
Põrgukoerad olid head.
Laeva toomine meeldis. See oli nii maitsetu, et mõjus lõpuks suisa ilusalt. Võis vabalt olla Kalevipoja "Lennuk". 
Lõik, mida telekast nägin ning mille põhjal eelarvamused sain, oli tegelikult näidendi parim osa. Kepiga vehkimine meenutab nii tõetruult eestlaste tõmblemist.
Meie Eesti, kes... idee oli hea, aga läks lappama.
Mõned üksikud mõtted olid veel head, aga üldjoontes olid ambitsioonid suuremad kui tulemus.
Ühtki säravat näitlejatööd ei olnud. Ega neile ei antud võimalust ka. Maarja Mitt oli ilus.
Imelikes riietes tegelased, kelle funktsioonist ma lõpuni aru ei saanudki, meenutasid kohati teletupse, kohati päkapikke. Või olid need hoopis rahvariietes jüngrid? Tõesti ei saanud aru.
Kriitikud äkki said.
Ja kas üldse peabki kogu aeg tõde ja õigust taga otsima. Mõnikord võib ju lihtsalt päikesepaistelist suveõhtut ja kaunist loodust nautida.

Magamatus hakkab ajudele

Täna öösel ei saanud jälle magada. Kui Goethe janunes valguse järele, siis minul on pidevalt õhust puudus, mis omakorda soodustab hapnikupuuduse tekkimist. Viimasest tingituna nägin terve öö Feifferi "Karmuella-Armuella"-sarnaseid unenägusid. Need olid väga kurnavad.
Tagatipuks krahmasime kommuunikaaslasega hommikul kogemata ühest vanalinna korterist, kus raamatuid ostmas käisime, võõra telefoni kaasa. Jõudsime vahepeal isegi rannas ja paaris poes käia. Alles siis märkasime, et võõras telefon autos. Nii piinlik oli. Nüüd on telefon ikka õiges kohas tagasi. Magamatus ja kuumus hakkab ajudele.

Parasiit

Käisin Artises "Parasiiti" vaatamas. Mulle meeldis - tabas minu sotsiaalset närvi. Kohati naljakas, kohati kurb, kohati õudne. Kui oleksin enne arvustusi lugenud, poleks tõenäoliselt vaatama läinud. Oli võikalt verine. Siiski on hea meel, et nägin.
Mõtlesin ka, et kes siis lõpuks parasiidid olid. Võib-olla tõesti hoopis Parkid. Ma olen viimasel aastal tundnud mõnel hetkel, et ei taha lisaks tavatööle enam lisatööd teha. Õiglast palka niikuinii ei maksta ning mina ei pea olema see, kes oma rakse töö ja vaevaga teiste inimeste autoliisinguid või korterilaenu kinni plekib. Valge neegri tunne tuleb peale. Saan täiesti aru, miks Kimi-vanamees lõpuks nii käitus. Mul saaks ka kannatus ükskord otsa.

Idiootsed valgusfooritsüklid

Ma olen ammu tahtnud näha inimest, kes Tallinna fooritsükleid välja mõtleb. Täna tahaks kohe eriti, sest pidin absoluutselt IGA foori taga rohelist ootama. Ja neid foore sattuse mu teele 8. Haige värk!

Säästumenüü?

Vaata, kui hea artikkel! Iseasi, kas seda säästumenüüks nimetada saab. Kuigi ma ei toitu pidevalt väga luksuslikult, vaid vaatan ostes ikka hinda ka, läheksin ma sellise menüüga juba pärast esimest nädalat pankrotti. Üksi saaks kuidagi ehk veel nii hakkama, aga ma ei ela üksi.
Mimmu rääkis just mõned päevad tagasi, et kui saad endale päevas kolme sooja söögikorda lubada, kuulud 15% maailma kõige rikkamate inimeste hulka. Võib-olla...Võib-olla...

Suvi

Eile alustasin rannahooajaga. Täna oli vesi suisa 19 kraadi ja lehvis roheline lipp. Minu koduranna jaoks haruldane hetk. Mõnus.
Käisin Elujanus. Kahju, et nad vaid juuli lõpuni avatud on. Nende vöneri wrap on ülihea. Tundsin selles ära mõned maitsed, samas midagi jäi ka segaseks. Ehk ise saaks ka teha, aga kõik koostisained pole teada. Peaks korra veel sööma minema.
Vaatasin Candice Renoir'd. Ma ei tea, miks see jama mulle meeldib. Hakkasin aastaid tagasi vaatama ja olengi jäänud vaatama. Midagi see mulle annab. Ning muidugi on see Prantsusmaa seriaal ning juba see loeb.
Nüüd hakkan kirsimoosi mandlilaastude ja amarettoga keetma. Maailma parim moos.

Mulgitrip

Käisin Mulgimaal. Minu isapoolsed juured on ainult seal ja emapoolsed osaliselt. Ehk siis olen vere järgi peaagu puhas mulk. Loomulikult olen ma selle üle uhke. Võinuks minna aga hoopis kehvemini ja ma kirjutaksin praegu hoopis läti keeles ja Lätimaal. Kui piiri oleks 5 kilomeetrit nihutatud.
See selleks. Mul on kombeks lasta alati, kui Mulgimaale sisenen (ükskõik kustpoolt) ja väljun (ka ükskõik kustpoolt) auto signaali. Ei teagi, kaua seda teinud olen, aga traditsiooniks võib seda kindlalt pidada.
Käisin emaga ka Viljandis. Viljandi, muide, ei ole Mulgimaa. Viljandiga on mul mingi oma seos ning kuna seal kogu aeg ebameeldivaid asju juhtub, siis on mul raske seda linna armastada. Need on pigem küll sellised ühisköögi kraaklemised, aga tjah...
Täna ka juhtus. Jäin Leola maja uste vahele kinni. Nagu ühes prantsuse filmis - keskealiste naiste peale automaatuksed ei reageeri - need ei avane. Minuga juhtus veel hullem: jäin nende vahele kinni ja õnnetuseks oma haige vasaku õlaga. Majas asuvas Meie kaupluses ei teadnud müüjad, kelle poole ma võiksin pretensiooni esitamiseks pöörduda. Võõras mure. Ega nende õlg valuta. Saangi nüüd mõnda aega ühe käega koristada.
Nii et kes Viljandis Leola majja juhtub, olge välisustega ettevaatlik. Kui kehvasti läheb, võite nende vahele päris pikaks ajaks kinni jääda.
Käisin vaatasin oma vanaema talukoha üle. Ma ei suutnud õiget teeotsa kohe üles leidagi. Kus vanasti oli mets, oli nüüd raiesmik. Vanasti oli liivatee, millel vaskussid peesitasid. Nüüd on sügavate kraavidega palistatud kruusatee. Metsmaasikatest polnud jälgegi.
32 aastat on teinud oma töö. Vanast talumajast ei olnud mitte midagi järel. Kaevukoha järgi tuvastasin mõned maja palgitükid. Õigemini ma polnud kindel, et see oli kaev. Aga välikäimla, saklsased nimetavad seda Plumpskloks ja nemad väidetavalt meile vetsukultuuri tõid, oli alles. Siis loksus natuke paika, kus mis varem oli. Nüüd on seal täielik tühjus. Minus on ka tühjus. Kõik mu lapsepõlve suved möödusid seal parmude, sääskede, Muri ja tema kirpude seltsis. Hea moodus lapsest lahti saada.
Tõrvas istusime korra Läti saatkonnas maha. Ei tea, kas see oli mulgi ihnus, aga ma pole kunagi nii väikesest klassist lattet joonud. Ah, mida ma vingun. Tegelikult oli selle latte maitse väga hea ja see ei olnud ka leige, nagu tihti juhtub. Pitsa maitses kaasteelistele ka. Mis seal ikka kurta.
Tõrva sugulaste juurde seekord ei läinud. Nad on mul veel ainsad, kellega suhtlen. Kahju, sest vanaisal oli palju vendi ja mõned õed ja sugulasi on palju. Millegipärast suhtleme ainult kahe perekonnaga. Üliarmsad inimesed. Üliarmsas linnakeses.
Vaatasime esimest korda ka Helme kiriku varemed üle. Kahju, et sellest vaid seinad alles. Minu esivanemad, kaasaarvatud isa, on selles kirikus ristitud.
Kui juba seiklemiseks läks, otsustasime minna ka isapoolse esiema mõisa vaatama. Holdre mõisas toimetasid kaks kohalikku ehitusmeest. Küsisime luba mõisaaias kõndimiseks ning võisime isegi pilgu korraks sisse heita.
Teadsid täpselt, kus minu esiema elas ning kus talu asus. Ala-Kiini talu. Mõisa läheduses asub praegu imeilusa maakividest aida vastas üks kolerohelist värvi maja, milles elab kuri-kuri mees, kes ei saa olla kohalik, sest ma pole Helme kihelkonnas mitte kunagi mitte ühtegi paha inimest kohanud. Tema seda aga oli.
Kui uurisin, kas ta teab, kus Ala-Kiini talu asub, hakkas ta kohe meie kohta mingeid vandenõuteooriaid välja mõtlema ning mu autot pildistama. Ju siis olen kahtlane tüüp. Sest see on ju nii imelik, et soovid puhtast uudishimust teada, kus su esivanemad elasid. Äkki elasidki samas talus ning pidevast joomisest paistes näoga mehel nüüd junn jahe. Hoopis mul tekkis kahtlus, millega ta tegeleb, et nii sapsu sattus? Kuidas saab üks inimene üldse elada, kui ta kõikides inimestes potentsiaalseid vaenlasi näeb? Täiega kummaline tüüp.
Seadsime Holdrest end kodu poole. Karksi-Nuia on täiesti üles kaevatud ning ümbersõidud kehvasti märgistatud. Aga nina juhtis mind õnneks õiges suunas. Vahepõikena vaatasime üle ka Õisu mõisa. Jutud selle mõisa korda tegemisest mingite Viljandi ärimeeste poolt on kergelt liialdatud. Hooned on küll kenasti punaste katuste alla saanud, ent näevad ikka väga räsitud välja. Samuti ei teeks paha mõisa peahoone aknaid pesta.
Keset Eestit tuli õudne Põhjaka mõisa saia isu. Kell oli juba üle 21 ja restoran suleti kell 20, aga seal oli nii kena naisterahvas, kes mulle ikkagi saia müüs. Ei ole headus veel Eestimaalt kadunud.
Terve reisi kestel trehvasin kulli. Pole elu sees seda lindu nii lähedalt näinud kui täna. Nägin ka ühte kurepõldu. Sõna otseses mõttes oli põld kurgi täis. Vilja sees nägin sel samal põllul ka rebast. Ning ühte rebast veel. Väga lahedas poosis. On alanud loomabeebide teele jooksmise aeg.
Kui mõni inimene tunneb muret putukate vähesuse pärast, sest autode aknaklaasid jäävad sõites puhtaks, siis mina tunnen muret hoopis väheste lehmakarjade pärast. Nägin täna täpselt ühte lehmakarja. Kas see tähendab, et piim, mida poes müüakse, tehakse näiteks Poola piimapulbrist?
Selline päev siis täna.

Kassi sünniaastapäev

Tulin äsja metsast, kassi haualt.
Pusa lahkus kolm aastat tagasi 15. juunil kassidemaale. Täna oleks ta saanud 18-aastaseks.
Olin nii kurb ja leinasin terve suve. Ta oli kõige kassim kass maailmas.
Mõtlesin, et ei võta mitte kunagi endale enam uut kassi. Ei suudaks kaotusvalu taluda.
Aga. Üle-eelmise aasta sügisel hakkasin kassimüügikuulutusi lugema. Otsisin musta pärslast, nagu Pusa oli. Viibisin parajasti Riias, oli 1. detsember ja leidsin ühe tumehalli pärslase müügikuulutuse.
2. detsembrist elab meie juures Pusa II. Alguses olid tal koerakombed, sest elas koeraga koos. Nüüd meenutab üha enam kassi. Muidu on eelmisele Pusale väga sarnane, muutis isegi värvi. Sai aru, et peab olema must, mitte tumehall. Praegu on selge, et eelmine kass oli vist autist. Uus kass on täielik jutupaunik. Ja väga peen. Tal peab näiteks kaks liivakasti olema. Ta on ka kõige kassim kass maailmas.
On ju sarnased?

Pusa 1

Ford Kuga 2019

Mulle meeldib selline automark nagu Ford Kuga. Ise ka ei tea, miks, aga meeldib. Mul üks juba on ka. Seda võiks ju mõne aja pärast värskendada.
Tutvusin uue, 2019. aasta versiooniga, aga selle välimus mulle väga ei meeldi. Võib-olla kui elusuuruses näen, tundub kenam, aga videos tundus väga pastla välimusega.
Juhtimist hõlbustavaid lisasid on palju. Osad on nii keerulised, et ei saa arugi. Näiteks: SYNC 3 kommunikatsiooni- ja meelelahutussüsteemiga, mille 8-tollist puuteekraani saab juhtida viibates, saab laadiva nuhvli ühendada sinihamba kaudu.
Misasi on nuhvel? Ja misasi on sinihammas?
SYNC on iseenesest väga tore asi. Handsfree helistamine roolis on ülimugav ning sõnumite kuulamine väga naljakas.
Eks paistab siis. Liisingu lõpuni on veel mõned aastad aega.

Härra Kõht

Olen märganud oma mikrorajoonis juba aastaid suviti ühte pidevalt joomavines viibivat keskealist meesterahvast. Esialgu istus ta lähedalasuva Maxima juures pingikesel, õllepudel või -purk pidevalt näpus. Suvest suvesse kasvas ka tema kõht. Umbes nagu Helmut Kohlil - too läks igal suvel dieetlaagrisse, kust naases veel suurema kehakaaluga. Eelmisel suvel hakkas Härra Kõhul lõpuks ka paks kõht pluusi alt välja turritama ja ütlen ausalt, et see ei ole esteetiline vaatepilt.
Hiljuti paigutas linnaosa peaaegu minu maja taha uued pingid. Linnaosa vanem L.L. kiitles veel Facebookis, et need seljatoeta, et noorukid ei saaks õrrel istuda. Mis tal sellest, kes ja kuidas pingil istuvad, sest ega tema selles linnaosas niikuinii ei ela!
Selle pingi on nüüd avastanud Härra Kõht ning et igav lakkuda poleks, on ta endale seltsilisi leidnud, kellega kella kolmeni öösel karjudes maailma parandada. Nii ka täna öösel. Sellise kisa sees pole võimalik magada. Isegi suletud akendest pole kasu.
Mõtlesin juba politseisse helistada, sest mingist hetkest alates peaks ju öörahu ka tagatud olema. Arutasime veel kommuunikaaslasega, kas ümberringi majades on inimestel tõesti närvid nii korrras, et neid ei häiri miski, magavad nad nii sügavalt, et ei kuule või on täielikud lambad, kes kõik vaguralt ära kannatavad. Pigem see viimane. Sest kogemus on näidanud, et naabritel on ükskõik isegi siis, kui koridori kostub suitsuanduri hoiatussignaal, mis ei katke ega katke.
Meil on üks natuke imelik naabrimees, kelle oleme ristinud Vuntsiks. Seda tema kaootilise karvkatte tõttu nina alla. Vunts keetis ükskord kartuleid ja otsustas, et võiks vahepeal kodust ära minna. Ära oli ta tõenäoliselt päris pikalt, sest vesi auras ära ning kartulid hakkasid esiti potis praaduma, siis kõrbema ja tossama, suitsuandur röökima, mis ei häirinud mitte kedagi peale minu. Koputuste peale ust ei avatud, teiselt poolt maja võis avatud köögiaknast näha paksu suitsu. Nii ma tuletõrje kohale kutsusin. Need proovisid ühe autoga, aga ei õnnestunud. Tuli teine auto ja tuletõrjujad said läbi 5. korruse avatud köögiakna ohtliku olukorra lahendatud. Jätsid veel naabrile kelmika kirja. Imekombel leidsid nad Vuntsi korterist tagavaravõtme ning said aumehelikult läbi ukse lahkuda. Vunts ise saabus poolteist tundi hiljem ning ei näinud paanikaks mingit põhjust. "Ega midagi ju niikuinii juhtunud ei oleks!"
Seik seigaks, aga juba toona pani mind inimeste ükskõiksus imestama. Ma ei taha mõelda, mis oleks kõik juhtuda võinud, kui ma poleks reageerinud. Kuna Vunts elab mõned korrused minu korteri kohal, hakkas mul eelkõige hirm oma korteri sisu pärast, mis ehtsa tule kustutamise korral tõenäoliselt kahjustusi oleks saanud. Naabritel oli aga ükskõik.
Tulles tagasi nüüd Härra Kõhu juurde, siis täna öösel jäi politsei taas kord kutsumata. Tõesti viimast korda. Sest isegi laps ei saanud kella kolmeni und.
Millega see Kõht üldse tegeleb, on ka suur mõistatus. Raha näikse tal olevat, sest muidu ei saaks ju kogu aeg vines olla. Samas eeldaks korralik töökoht ka töötamist, aga ta istub 19 tundi ööpäevas pingil. Magab vähe nagu Napoleon. Käe ümber on tal pika rihmaga nahkkotike. Selline, mis kaheksakümnendatel moes oli. Seal ta oma raha hoiabki. Tõenäoliselt. Aga rohkem ma temast midagi ei tea. Igatahes on ta juba jälle platsis.

- Mida sa täna teed?
* Mitte midagi.

Ütlen ausalt, et nii kohutavat suvepuhkust polegi mul kunagi olnud. Tõepoolest ei soovi mitte midagi teha. Randa läheks, aga viimaste päevade ilmad ei soosi isegi seda.
Lappan raamatuid. Oprah 115 retsepti paremaks eluks ja suurepäraste roogade valmistamiseks. Siis veel intuitiivsest söömisest. Miks ma kogu aeg söögile mõtlen?
Nalja pärast tõmbasin Igavuse peletajast ühe pulga. Sellel seisis: "Korista oma tuba.  Kasuta koristamise ajal ainult ühte kätt." Kust see mäng teadis, et mul oleks vaja koristada? Märgid kõrgematelt jõududelt. Aga ühe käega? Kergem oleks vist Anthea Turner tellida.
Keedan endale parem teed. Pu erh teed. Äkki hakkab kergem.

Uued kaardid

Käisime täna Mimmuga pangas ja uut ID-kaarti tegemas. Ta on juba ammu avaldanud soovi Swedbankist lahkumiseks, aga viimane piisk karikasse langes eelmisel nädalal, kui Mimmu soovis kassile süüa osta ning poes öeldi, et kaart on blokeeritud. Saan aru, et tema kaart kehtib  veel 07/19, aga kui juulis ei saa ei tea mis põhjustel enam kaarti kasutada, siis aitab küll.
Kuna ta kontol oli veel natuke raha, mida automaadist kätte ei saanud, üritasime internetipanga kaudu. Õnnetuseks selgus, et tema ID-kaardi sertifikaadid oleks pidanud ka mõned aastad tagasi uuendama, aga see pisiasi jäi meil kõigil kuidagi kahe silma vahele. Ei saanud ülekannet teha. Pidime panka minema.
Teller oli väga sõnaaher. Konto sai suletud. Üsna pea teen seda ka mina. Kolisin täna juba oma pensionifondi teise panka. Suviste tööotsade pärast ei ole enne septembrit aga mõttekas kontot veel sulgeda.
Teises pangas avasime Mimmule konto ning tellisime mulle kaardi - konto on mul seal olemas.
Mimmu oli üliõnnelik. Mina saan kalkuleeriva inimesena küll aru, et LHVs on mul paremad tingimused, ent ikkagi on natuke kurb. Olen olnud ühes pangas sellest ajast, kui see veel Hoiukassa oli. Ja nüüd siis sedasi. Samas pean südame kõvaks tegema - pank ei ole minu kui kuldkliendiga kliendisõbralikult käitunud. Ega ma ei ootagi megapakkumisi, ent usaldamatuseks ei ole ma samuti põhjust andnud. Et mind ei usaldata, seda näen pangapoolsetest sammudest. Nojah.
Edasi läksime Politsei- ja Piirivalveametisse Mimmule uut ID-kaarti tegema. Tegelikult passi ka. Igaks juhuks, kui peaksime teisele kontinendile reisima.
Ohjah, sealsed ametnikud ei tea vist ka päris hästi, mida nad teevad. Kõigepealt oli pildistamine omaette ettevõtmine. Lõpuks laua taga maandununa suutis proua lapse ankeedile mingi võõra lapse pildi organiseerida. Tuli uuesti pildistama minna. Tegime siis näpujäljed ja allkirja ka. Ametnik suutis ka näpujäljed ära kaotada. Lõpuks sai siiski kõik korda. Mina hakkasin vahepeal kõva häälega naerma. No ei ole võimalik! Tädi solvus selle peale.
Nüüd jääb üle uusi kaarte ootada.

La fête nationale de la République française

Täna on jälle see päev, mil Prantsusmaa pidutseb. Mina ootan ka seda päeva alati - õhtul on Eiffeli torni juures alati üliilus Le concert de Paris, mida France 2 pealt jälgin.
Tänased kokkupuuted prantslastega on ka juba ära olnud. Käisin hommikul vabaõhumuuseumis. Mimmu tantsis seal ja lõputantsud keerutas prantsuse vanamehega, kes tuli pärast, kui kõrtsus mulgi putru sõime, juttu ajama. See nägi küll rohkem nii välja, et tema rääkis ja mina püüdsin midagi vastata, aga sõnadest tuli puudu. Aga ma sain vähemalt aru.
Samal pidasid sakslased vabaõhumissat paganlastest eestlase kõrtsi kõrval. Kah huvitav.
Praegu vaatan telekast prantslaste paraadi. See on tunduvalt suurejoonelisem kui meie oma. Suurem ja rikkam maa, rohkem võimalusi. Väga patriootlik! Mulle meeldib, kui inimesed on oma rahvuse ja maa üle uhked.
Merkel oli ka seal. Kaljulaid oli samuti. Vaadaku ja õppigu. Pole minu president.

Naljakas

Lappasin kommuunikaaslasega Mulgi rahvarõivaste raamatut. Vanad mulgi mamslid olid ikka vägevad. Nagu mõned naiskorporandid. Hea toitumusega. Või sõid spagette valetpidi - ristipidi.
Selle peale haaras kommuunikaaslane kätte hiljuti soetatud Kõivupuu raamatu ja hakkas mulle sealt erinevaid aprillinalju ette lugema. Mõned olid päris vaimukad. Näiteks aastakümnetetagune reklaam spagetipuudest (spagetid kasvavad puu otsas), uus taimeliik bananas (banaan+ ananass) jne. Kõige parem oli aga ikka Ülemiste keskuse nali, kus paluti klientidel parkla autodest tühjaks teha, sest lennujaamas on ummik ning Oslo lennuk maandub Ülemiste keskuse parklas.
Õhtu lõpetuseks vaatasime Matti Nykänenist, või Nykäsest, filmi. Täielik komöödia! Ei ole võimalik, et sellised asjad päriselt juhtuda said, aga juhtusid.

Kuksu

Kommuunikaaslase kolleegid käisid hiljuti Kuksus ning kiitsid seda maast taevani. Nii suuliselt kui sotsiaalmeediakontodel. Et 10 euro eest saab kõhu ülimaitsvat toitu täis.
Mina olin kahtlev, sest polnud mingist Kuksust kuulnudki. Sellest hoolimata langesime reklaami ohvriks ja täna seal ära käisime.
Interjöör meenutas "Tere tulemast meie töölissööklasse". Taustaks üürgamas popmuusika raadiost. Ettekandjaneiu vahetas vahepeal kanalit, aga siis kõlas veel jubedam muusika.
Kommuunikaaslane ja Mimmu tellisid mantõd, mina söömisiseärasuste tõttu midagi meenüüst ei leidnudki. Lõpuks valisin gimbapi.
Olime ainsad külalised ja minu jaoks see hea märk ei ole. Peale pooletunnist ootamist, käis mikrolaineahju kõll ja meie toit saabus. Ehk siis toit soojendati mikrolaineahjus, aga tundub, et mitte piisavalt, sest see oli külm. Ma oleksin selle aja jooksul jõudnud kodus ise pelmeenid valmistada - tainast sisuni ning neid aurutadagi jõudnud.
Minu sushil ei olnud mingit maitset. Kui sojakastet poleks olnud, oleksin alles jätnud ja nõukaaegse lapsena tundnud süümepiinu, et taldrikut tühjaks ei söönud. Isegi Selveri sushi tundub maitsekam.
Ehk siis ootused olid suured, aga kolleegidel ei olnud seekord õigus. Ei midagi erilist.
Ei tea, kas see oli toidust või millest, aga Mimmu kallistas vetsupotti.
Õnneks on Tallinnas teisigi Korea restorane. Loodetavasti autentsemaid.

Pritsimata

Maasikahooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama. Saatnud on seda rohked skandaalid: küll müüakse pritsitud maasikaid, küll müüakse võõramaiseid eestimaiste pähe. Ei julgegi enam turult midagi osta, sest produktid võivad olla kahtlase päritoluga.
Eelmisel nädalal ostsin Balti jaama turult maasikaid. Ilusad, suured, magusad. Müüja vandus, käsi rinnal, et ei ole Saksamaa maasikad, on aus Eesti kaup. Mulle piisas ühest ampsust, kui sain aru, et need on pritsitud. Suhu jäi kilene keemiamaitse.
Või kukeseened. Ostsin neid ka. Ei saanud kohe ära teha, seisid taldrikul terve nädala külmkapis. Ja nendega ei juhtunud mitte midagi! Ei läinud lödiks, ei läinud hallitama, ei närbunud. Need ei saanud küll kodumaised olla. Kuskilt Ukrainast toodud, kiiritust täis.
Toidu puhtuses saad olla kindel vaid siis, kui ise seda kasvatad. Minul aiamaad ei ole. Selliseid tuttavaid ka ei ole, kes mulle midagi annaksid või müüksid. Olengi päris üksi siin maailmas...
Ajasin täna terve pere maasikatallu talveks maasikaid korjama. Vähemalt on teada, et Eestist. Kommuunikaaslane püüdis mulle küll korduvalt selgeks teha, et ikka Poola maasikaid korjame, aga ma ei läinud õnge. Hea, et kellelgi veel huumorimeel säilinud on. Ise vaevlen masenduse käes.
Leidsin maasikavagude vahelt ka kolleegi, aga ta oli pigem istanduse ülevaataja või midagi taolist. Küll on kurb, kui puhkuse ajal peab tööd tegema, et paremini ots-otsaga kokku tuleks.
Nüüd pean langetama sajandi otsuse: külma, keeta või toormoosiks. Või kõike kolme. Ostsin poest suhkrut ja kassapidaja, kes tegelikult on vahetuse ülem, küsis, kas ma olen külmetunud. Ju siis viis tundi korjamist mõjub laastavalt. Naljakas, tegelikult ju täiesti võõras inimene, aga kuna see mu kodulähedane supermarket, ju siis omaks saanud.

Hirmu-Eesti

Lugesin hiljuti mingit internetiväljaande artiklit Kaljulaiu kohta ja inimeste kommentaare selle juurde. Keegi kirjutas, et praegune Eesti on Hirmu_Eesti. Inimesed tunnevad hirmu argipäeva ees. Tuntakse hirmu, kas ollakse kõige parem, kas saadakse piisavalt hästi hakkama, kas tööd jätkub või lastakse päevapealt, ette teatamata lahti, kas jõutakse kodulaenu ja autoliisingut maksta. Tuntakse hirmu, kas homme on leib laual.
See kommentaar läks mulle väga hinge. Mitu päeva on mõtted Hirmu-Eesti ümber tiirelnud. Kuigi ma ei tohiks hirmu tunda, sest töökoht peaks kindel olema, on endal pidev hirm homse päeva suhtes. Hirm tuleb minevikust, kui mul oligi väga raske ning toona kogetut ei soovi enam kunagi oma ellu.
Kuniks kodulaen kägistab, ei ole võimalikeks halbadeks päevadeks väga nagu midagi kõrvale ka panna. On teatud asjad, millest ma ei ole nõus loobuma. Raamatud näiteks. Või teater. Süüa tahaks ka normaalselt. Samas ei tunne ma alkoholi ja tubaka järgi mingit vajadust. Ometi elan palgapäevast palgapäevani.
Kes süüdi on? Eks igaüks on ise oma saatuse sepp ja õnne valaja, ent tegelikult tahaks väga poliitikute peale ka näpuga näidata. Eesti riik ei ole oma rahva jaoks alati hea peremees olnud. Nii mõnegi maksuga on oma riigi inimestele karuteene tehtud. Ning et Skandinaavia pankadel lastakse eestlasi röövida, on ka riigimeeste süü.
Jälle hakkasin vinguma, aga vinguma peab - see on edasiviiv jõud, nagu ühel koolitusel mulle õpetati.

T1

Mulle meeldib vist T1 Mall. Seal on mõned kauplused, millest Eestis puudust tundsin, aga mida Euroopas käies alati külastasin.
Tagasi on United Colors of Benetton. Olin päris kurb, kui nad Kristiines poe kinni panid.
Uued tulijad on Yves Rocher. Üheksakümnendatel sai neilt teatud tooteid tellima hakatud ja olen siiani truuks jäänud.
Douglasest olen ka väljamaalt alati soodsaid parfüüme ostnud. T1 Mall of Tallinnas pole veel superpakumisi näinud, aga äkki pole lihtsalt õigel ajal sinna sattunud. Praegu soodukaga pakutav dušigeel on megahea lõhnaga.
Ja muidugi Raamatukodu. Internetist tellides saab hetkel 25% allahindlust. Sinna jäi päris palju raha. Selle summa eest saaks rahvariideseeliku. Või vanaaegse hõbesõle. Aga nüüd saan lugeda rahvarõivastest, pulmakommetest ja muudest rahvuslikest tavadest. Selliseid teadmisi on ka vaja. Iga õige eestlane peab ju selliseid asju teadma!

Ringvaates materdatakse Tõnis Lukast, õigemini tema kõnet ja räägitakse lasnamäelaste kannatustest. Kuulsin minagi kaare all seda kõnet. Nojah, Lukas meenutas mulle niimoodi rääkides kadunud Res Publicas tegutsenud isikut, kelle hüüdnimi oli Jänes. Lasnamäelastest ma parem ei kirjuta.

Pakime pillid kotti

Seekordne pidu läbi. Õiget laulupeotunnet ei tekkinudki. Lõpuni. Võib-olla oli see tingitud tantsupeost. Sealt sain tõelise elamuse. Aga ega ma ei kurda. Tegelikult oli ju ilus.
Lugesin ajalehest, kuidas noored koorijuhiks saada ei soovi. Ma tahaksin nüüd natuke muusikute arvel kriitikat avaldada. Tegelikult tundub mulle, et muusikud on selles ise süüdi, et pealekasv kiratsema kipub. On jäänud mulje, et muusikute ringkond on väga suletud ringkond. Kui sa ei ole sündinud "õigesse" perekonda, siis on väga raske end tõestada ning läbi lüüa. Onupojapoliitikat kohtab kõikjal: koorides, muusikakoolides, orkestrites. Ninad kõigil püsti.
Mõned aastad tagasi, kui ühe andeka viiuldajaga veidi pikemat aega kokku puutusin, pidin pikali kukkuma, kui ta rääkis viiuldajate olelusvõitlusest ning viiuliõpetajate omavahelistest kaklustest. Poleks iial uskunud. Ent mu tutvusringkonnas tuli ette olukord, kus Nõmme muusikakooli viiuliõpetajad Eespere ja Šleifer seda tõestasid. Need kaks olid arvamusel, et õpilase pillimängu ja kooli õppeedukuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi ning õpilasel eriala-aastahindega "viis" ei ole muusikakooli asja. Nonoh. Ma võiksin siinkohal oma pikaagse muusikutega kokkupuute põhjal öelda, et nad võivad olla küll üliarmsad ja toredad inimesed, aga teravad pliiatsid nad küll ei ole. Ju siis neil kahel oli vaja "õigesse" perekonda sündinule kohta teha, sest ega õpetajategi töövõime kummist ole.
Tulles tagasi artikli juurde. Kui nüüd koorijuhtidest napib, tasub muusikutel oma sigivuse peale mõelda.

Statistika

28785 sammu. 18,36 km. Ainult kolm tuttavat rongkäigu ajal tee ääres. Viies laulupidu. Esimene päris lõpuni oldud laulupidu. Esimene terve perega laulukaare all lauldud pidu.

Minu inimesed

Sõitsin täna jälle ühistranspordiga. Lauluväljakult kesklinna. Loomulikult soovis proovijärgselt rohkem kui 10 inimest bussi peale mahtuda. Mina sain probleemideta siseneda ja seadsin end nii, et minu kõrvale veel keegi mahuks. Esiuksest pressis end sisse hunnik noorukeid, kes ei saanud selles tropis end kindlasti mugavalt tunda. Minust veidi eemal seisis üks blond tütarlaps, nii kahekümne kanti, kes oleks saanud troppi hajutada, kui oleks suvatsenud sammukese edasi astuda. Tegin talle sellise ettepaneku. Selle peale näitas ta enda kõrval tühja kohta ja ütles, et siia saab seista. Ise ei liikunud sammukestki. Tule taevas appi!
Või eile. Sõitsin jalgrattaga Kalevi staadioni Ida väravast mööda, et oma jalgratas Lääne väravasse parkida. Selle asemel, et oleksin saanud Lääne väravast sisse, suunas turvatibi, nii kahekümne kanti, mind sujuvalt Ida väravasse tagasi. Täna sama lugu. Soovisin siseneda Lääne väravast, aga seal oli nii kuri turvatüüp, nii kahekümne kanti, et otsustasin vabatahtlikult Ida väravasse minna. Ju siis Lääne väravas pididki töötama väikesed inimesed, kes tobedaid reegleid välja mõtlesid, et end suuremana tunda. Ida väravas olid seevastu väga meeldivad inimesed.
Õnneks kaks Eesti politseinikku, nii kahekümne kanti, kes Olümpia hotellist üle tee olukorda kontrollisid, olid viisakad ja abivalmid. Selliseid inimesi võiks Eestis rohkem olla - tähelepanelikke, mõistvaid, mõtlemisvõimelisi.
Minu arm.

Minu arm

Käisin eile tantsupeol. Esimest korda elus pealtvaatajana. Kuigi organiseerimine logises natuke siit-sealt, oli pidu ülikaunis. Eestlased ei ole mitte ainult laulurahvas, vaid ka tantsurahvas.
Mulle meeldib tantsupidu vist natuke rohkem kui laulupidu. Lihtsalt teistmoodi on. Lihtsalt eksklusiivsem on. Eesti rahvariide linane on nii valge...
Mimmu ütles ka, et laulupeol ainult seisad ja laulad. Samas on laulupeol ka oma võlud. Eriti kaare all seistes.
Mind ajas aga marru olukord pärast pidu. Tallinn ei olnud võimeline pidulisi efektiivselt "koju" sõidutama. Veel 22:30 ootasid lapsed!!!! peatustes bussi. Bussid sõitsid tihedalt ainult Lasnamäe suunal. Nagu ikka. Mujale nii nagu ikka või veel halvemini. Täiesti organiseerimatus. Kõlvart ütleks niikuinii "Kjõik ion kjorras." ja nõuaks tantsupeole venekeelset tantsu. Uskumatu!

Taksojuht

Viisin Mimmu hommikul tantsupeoproovi. Oli teine kurnatud moega. Hõikasin läbi avatud autoakna: "Selg sirgeks! Nägu naljakaks!" Sain vastuseks mingi segarühma noormehelt: "Eks ma püüan." Lõunapausil kuulsin lapse käest, et terve tee staadionini olid selle rühma inimesed minu käsklustesse lõbusalt suhtunud. I made their day.
Suudaks ise ka kuidagi vastu pidada. Lisaks pidevatele veoteenusepakkumistele on Une-Mati mind totaalselt ära unustanud. Juba viis ööd järjest.
Õnneks on ilm ilus. Tõesti on hea meel, et ilmajaam valetab. Võiks nädala lõpuni villast visata.

7773841

Selle koodi taga oli pakiautomaadis "Aasta Pariisis ehk merde".
- Said selle SITA kätte?
* Sita sain kätte jah.
Nüüd on mul täiskomplekt merde' i. Saan selle nüüd iga kell kätte võtta ja muheledes lugeda.

Nimi ei riku meest

Megan Jefimovna Palitka-Carter.
Megan oli minu võimalik alternatiiveesnimi, aga vanemad otsustasid õnneks siiski teistmoodi.
Jefim oleks minu isa nimi olnud, kui ta oleks sarnaselt esivanematele jätkuvalt õigeusukiriku liige olnud. Miks eestlased õigeusku astusid, seda teavad ju kõik.
Nüüdseks olen välja selgitanud, kes oli see eestlanna, kes oli Ameerika presidendi abikaasa vennaga abielus. See oli ju tädi Aino. Aino Palitka. Ehk siis perekonnas liikunud legend ei olnudki legend, vaid reaalne eestlanna, kel oli tihti asja Valgesse Majja. Toona oli USA president Jimmy Carter.
Ja kui nüüd kõik nimed kokku panna, siis tuleks välja üks koledamaid nimesid, mida üldse välja mõelda annaks. Õnneks mul ei ole selliseid nimesid. Ei tahaks ka.

Meie igapäevast leiba...

Aasta tagasi olin perega Berliinis. Ma pole nii halva teenindusega lennujaama veel kogenud kui Tegelis. Isegi Pariisis oli parem. Ja Tel Avivis. Näed oma kohvreid, aga kätte neid ei saa, sest keegi ei vastuta ja ei suvatsegi. Kogu selle jama tõttu jõudsime hostelisse natuke enne südaööd. Kuna Saksamaal elavad "normaalsed" inimesed, siis sellisel kellaajal enam kuskilt süüa ka osta ei saanud. Mul olid küll mõned õunad, aga kes siis öösel figuurile mõtleb!
Leidsime Burger Kingi, mis oli just uksed kinni pannud. Mõned peatused ööbiskohast pidavat olema veel üks Burger King, mis ööpäevaringselt avatud. Lapsel ei saanud ju nälgida lasta ja nii me trammipeatusesse läksime. Äkitselt kuulsime hõikeid ning Burger Kingi töötaja lidus meie suunas Käes oli tal pakike, kus sees nii hamburgereid, friikaid, nagitsaid, kastmeid. Andis TASUTA mu lapsele.
Täna tuli laps tantsuproovist. Sõitsin nii kiiresti kui liiklus lubas Balti jaama turule. Et näljasele kasvavale pidulisele veganburgerit osta. Tema lemmiksöögikohast. Aga seal näidati talle veel enne ametlikku tööaja lõppu ust (kuigi sellel söögikohal ei ole ust). Öeldigi, et oleks midagi väiksemat tellinud, oleks saanud. Ka nii saab. Ka nii võib.

Võtsin eelmise reede Sirbi kätte ja lugesin Alliku "Juuditi" arvustust. Erinevalt minust leidis ta, et Reinold mängis küürakat suurepäraselt. Mina jään oma seisukohale, et see oli tolatsemine. Mida Allik ka teab...