Eestlased olla pikaldased. Läks kõigest kolm aastat, kui otsustasin lugeda Sofi Oksaneni (või Oksase?) "Puhastust". Kõik ümberringi räägivad sellest, nii kodu- kui välismaal. Minu kolleeg käis üleeelmisel aastal Hannoveris teatris seda tükki vaatamas. Kavas oli näha, kuidas Muhu rahvariietes neiud laval hüplesid.
Ise juhtusin eelmisel aastal Saksamaale ja kohtusin seal ühe soomlannaga, kes juba aastakümneid enam Soomes ei ela. Üsna pea liikus jutt ka Sofi Oksanenile ja "Puhastusele." Tagatipuks ostis tuttav sakslanna selle jutu peale saksakeelse teose.
Koju naasnuna laenasin äialt raamatu ja nüüd lugesin läbi. See oli hoopis teistmoodisem teos kui ette kujutasin. Loomulikult olin ma siit-sealt killukesi sisu kohta kuulnud ja lugenud, aga ma ei olnud sihilikult lugenud ühtegi arvustust ega kommentaari. Viimasel ajal teen ma tihti nii, siis pole võimalik pettumine ehk nii suur.
Eks ihaühel tekivad lugedes oma mõtted. Minul meenus kohe, kuidas mu sugulane lasi oma raseda naise ja väikese tütre Siberisse küüditada, et enese nahka päästa. Ka leedukatest lõbunaised pikkadelt bussireisidelt. Valdavalt Bielefeldist. Ja nende nägudest oli kohe näha, millise eriala esindajad nad olid.
Minu raamatuhunnikus võiks "Puhastus" täitsa olemas olla. Raamaturiiulisse see kahjuks enam ei mahuks, sest need on juba ammu täis.