Kui ma 17. mail ehk Norra rahvuspühal Trondheimis olin, hakkasin oma rahva peale teistmoodi mõtlema. Ütlen ausalt, et ma ei olnud midagi sellist näinud - 98% naistest kandsid rahvariideid ja 99% meestest olid ülikonnas. Ülejäänud olid lihtsalt pidulikult riides. Seda pidu võiks ju võrrelda meie laulupeoga, aga see toimub kord viie aasta tagant ja ka siis ei ole 99% inimesi pidulikult riides. Vabariigi aastapäevast rääkimata. Miks meie mehed ei pane pidulikel puhkudel ülikonda selga ja naised ei kanna pidulikku kleiti?
Täna hommikul ütles mu abikaasa: "Veame kihla, et teised isad on teksapükstes ja T-särgiga. Kas ma pean ikka ülikonna selga panema?" Ja kui Poolas oleks tänane päev aasta tähtsaim päev, siis meil olidki paljud isad teksapükstes ja T-särgiga.
Varem oli mul ükskõik, mis kellelgi, kaasaarvatud mul endal, seljas on, aga pärast elamusi põhjamaal sooviksin midagi taolist näha ka Eestis. Nimetaksin seda rahvuslikuks väärikuseks. Alguse saab see lastetoast. Püüan nüüd oma last ka selles vaimus kasvatada. Ta pole sellega veel harjunud. Nii pidin ma teda korduvalt TIKi ees valges kleidis vahtra otsast alla kupatama. Geenide ja rahvusliku mälu vastu vist ikka ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar