Kas nõmedusele nõmedusega vastata on nõme?

TPL

Nõukaaegased inimesed teavad TPLi kui kõplapolgu või muu sarnasena. Olen minagi omal ajal suviti Töö- ja puhkelaagris peete umbrohust puhastanud. Küll kõplaga, küll kõplata, kui viimane juhtus katki minema. Siis sai neljakäpukil edasi liigutud. Sai löödud töörekordeid - olin ühel aastal usinaim kõblatibi. Sai tasuta koolis süüa. Sai taskuraha kogutud. Kõige paremini on meeles pärast 2. klassi suvel teenitud raha eest ostetud nukk, kes oskas kõndida ja lükkas enda ees lapsevankrit. Mingi Made in UdSSRi tehniline ime oli.
Tänapäeval on TPLil ka teisi tähendusi, kuigi Töö- ja puhkelaager kõlaks ka tänapäeval hästi.
Tööst ma ei soovi rääkida. Puhkamisest nii palju, et olen kolm päeva järjest teatris käinud. Teisipäeval käisin Draamateatris "Varastati oranź jalgratas"-t vaatamas. Ma ei tea, mis mul viga on, aga mulle paljukiidetud lastelavastused ei istu. Midagi jääb kogu aeg vajaka. Ja Draamateatri puhul tundus mulle eriti, et tegemist on seisnud veega. Aga jällegi - lastele meeldis ja see on kõige tähtsam.
Täna käisin Theatrumi "Ma olen tuul"-t vaatamas. Teadsin, mida vaatama lähen ja täpselt selle elamuse ma ka sain. Ütlen aga päris ausalt, et olin nii sügava teksti kuulamiseks liiga väsinud ja vahepeal ei suutnud ma enam meenutada, mida ma kuulnud olin. Masendav. Aga Skandinaavia mõjubki kohati masendavalt.

Maailmale nähtamatud pisarad

Sel nädalal siis jälle teatrilainel. Avalöök oli eile Linnateatri etendusega "Maailmale nähtamatud pisarad."
Ma ei oska muud öelda, kui et olen ammu just midagi sellist näha tahtnud. Et oleks hea ja lõbus tekst ning näitlejad mängiksid oma rollid kenasti välja.
Ja nagu Tśehhovile ikka kombeks, ei puudunud lavalt püstol, mis pauku tegi. Suurepärane!

Katsetused

Ongi kõik katsetused katsetatud. Mind väsitasid need väga ära. Ja ma ei saa jälle magada. Mitmendat ööd juba.

Deklareeritud. Midagi saab tagasi, aga see ei korva väljaminekuid. Sel nädalal käin lahkelt välja raamatute ja DVDde eest. Ja tahaks näha "Meehinda".

Liugupäev, pudrupäev, lihaheide

Liugu ei lasknud ja putru ei söönud. Hernesuppi ka ei söönud, sest ise pole aega suppi keeta ja ega hernesupp ilma lihata vist eriti ei meki ka. Vastlakukleid ka ei söönud - tehku seda teised minu eest. Ses suhtes täiesti ebatraditsiooniline vastlapäev.
Homme algab suur paast. Ma pean välja mõtlema, millest ma sel aastal loobun, sest liha ja alkoholi ma enam ei tarbi ja seetõttu peaks paast mulle eriti kerge olema. Neile tuleb leida mingi asendus. Üks asi, millega ma liialdan, on kindlasti töö. Kahjuks ei ole võimalik tööst paastuda.
Soetasin Sofi Oksaneni "Kui tuvid kadusid".

Paavst loobub ametist. Ma ei taha mitte midagi öelda, aga tahestahtmata tekib küsimus, kas see on seotud rahvusliku eripäraga.

Parfüüm

Küll on verine film! Tavaliselt lõpetan ma kohe selliste filmide vaatamise, sest ma ei kannata vägivaldseid stseene ja veriseid võtteid. Aga selle filmi vaatan vist lõpuni. Lugesin aastaid tagasi originaalkeeles samanimelist romaani. Pigem neelasin, sest see oli ülihuvitav. Eestikeelse tõlke kohta puuduvad mul andmed, kuigi see on mul raamaturiiulis olemas. DVD võiks ka olla, aga seda pole enam võimalik poest osta. Kui kellelgi on see üle, siis oleksin sellest huvitatud.
See on lihtsalt jõhker!

Pikk sulghäälik

Etteütlus meie elutoas.
I: "Röövel hüüdis: "Appi!""
L: "Miks peab röövel appi hüüdma? Ei tohi ju kõvasti hüüda! Keegi kuuleb ja võib politsei kutsuda."
Hea, et ühel meist on veel kaine mõtlemine säilinud. Mina igatahes olen väga-väga väsinud.

Soovin lapsendada last

Mulle tundub, et sellel aastal tuleb igast kesklinnakoolist lapsendada endale laps. Ikka selleks, et koolikatsetel "edukas" olla, sest kuid õdesid-vendi ees ei õpi, on võimatu sinna sisse saada. Pärast annaks lapsed ikka tagasi. Umbes nagu sissekirjutamisega.

Pal tänava poisid

Teatris ei tohi ikka väsinuna käia. Siis ei meeldi ükski näidend.
Täna käisin võsukestega "Pal tänava poisse" vaatamas. Lastele meeldis ja see on kõige tähtsam. Aga kuna minul on praegusel hetkel Maslow püramiidi alumise otsa vajadused tugevalt rahuldamata, siis on ka loogiline, miks ma kunsti nautida ei suuda.
Ja üks küsimus tekkis mul ka: kas see on mingi mood või, et juba igas etenduses peavad pealtvaatajad ka märjaks saama?

Irdumine

Täna oli mul võimalus vaadata etendust, mida väga kaua vaadata olen soovinud, aga mida olude sunnil varem kaeda ei saanud. Räägin "Ird, K"- st.
Ootused olid kõrged, sest kriitika sellele tükile on olnud äraütlemata positiivne.
Kindlasti on tegemist puhta Tartu etendusega ja seal seda näinuna oleksin ehk hoopis teisel arvamusel. Tallinnasse see lihtsalt ei passinud.
Nüüd ma siis mõtlen, mis asi see oli ja mida sellega öelda taheti. Kas prooviti tahtlikult hullumeelset tükki teha või suruti teadlikult näitlejad alla. Trupp koosnes ju mainekatest ja headest näitlejatest. Aga välja tuli minu jaoks käkk. Ehkki oli ka üksikuid eredaid hetki - Onu Raivo ja Irdi kosmoseheietused. Saiakesed oli ka päris põnev ja maitsesid väidetavalt väga hästi. Ise ei proovinud.
Üks asi, millega Tartu Uus Teater kunagi mööda ei pane, on muusika.
Aga kas ma pean vaatama 10 minutit voodis lebavaid näitlejaid, kes midagi ei räägi ja midagi ei tee. Ja kui juhuslikult juhtuvad mõne lause ütlema, siis pole seda kuulda, sest saal on täis köhivaid tuberkulootikuid. See on minu väärtuslik (une)aeg. Või kas peab ühte laulu seitse korda laskma? Selle arvelt saanuks pool tundi lühemalt hakkama. Ja mulle ei meeldi, et kolmetunnine etendus kestis 15 minutit kauem.
Publik oli ka imelik. Tundus, et nooremapoolsed, juba taasvabanenud Eestis sündinud inimesed, ei saa ikka mitte millestki aru. Kuidas saab laginal naerda küüditamise jutu peale?! See on meie rahva traagika.
Ühesõnaga olen väga pettunud. Isegi minu abikaasa, kes on üsna mõistlik ja tark inimene, oli hämmunud.
No mida asja?!

Me kõik jääme vanaks

Ma pole küll Jan Uuspõllu suurim fänn, aga kui on võimalus teda tasuta vaadata, siis ära ka ei ütle. Nüüd on siis mõlemad tema monoetendused - nii "Isa" kui "Vanaisa" nähtud. Esimene küll DVD-formaadis, aga asi seegi.
Mulle isiklikult meeldis "Vanaisa" rohkem. Vähemalt esimene vaatus oli humoorikas ja keset väsitavat tööpäeva naersin päris kõvasti. Mitte nii palju, nagu minu eest istunud blondeeritud naisterahvad, aga naersin.
Küll ei saa ma aru, miks peab pidevalt hakkama puudutama ka allapoolevööd teemasid. Ehk siis teine vaatus enam nii tore ei olnud. Aga esimest vaatust soovitan vaadata.

JOKK

Miks mulle tundub, et Eesti Vabariigis on paljud asjad juba ette ära otsustatud ja kõiksuguseid konkursse sooritatakse üksnes formaalsuse pärast. Võibolla mulle tõesti tundub see vaid nii ja tegelikult see ei ole nii. Lootus sureb viimasena. Elame, näeme.

Kõrvutu jänes

Mis see telekas ikka niisama nurgas seisab? Et seda vaadataks! Täna õhtul ETV2 "Kõrvutu jänes" ehk "Keinohrhasen". Üks mu lemmikuimaid Saksa filme. Armusin sellesse tegelasse, kui avastasin temast raamatu (Autor Til Schweiger). See on südamlik lugu kõrvadeta jänesest ja kõrvadega tibust, kes ei leidnud endale sõpru, sest olid teistest nii erinevad. Mul on kõrvadega tibu mänguasjana olemas, sest järg "Kõrvutule jänesele" on "Kakskõrvtibu".
Aga film pole tibust ja jänesest, vaid kõmureporterist Ludo Dekkerist ja laste hoolduskeskuse juhatajanna Annast ning nende keerulisest suhtlemisest.
Inimestele, kes vaatavad aegajalt ka filme, mida vaadates mõtlema ei pea.
Väärtfilmide vaatamist alustan homme. Kanal 11 pakub veebruarikuus igal pühapäeval vaatamiseks Prantsuse filme. Homme "Edith Piaf - elusse armunud." Järgmisel nädalal Süsskindi "Parfum". Hetkel on mul Prantsusmaa suhtes suurenenud isu ka, nii et hea ajastus.

Ma ei taha mitte midagi. Olen saavutanud vist ülima rahulolu.

Arvutimängudest

Olid ajad, kui kasvatasin Facebookis hoogsalt juurvilja ja kaotasin närviliselt ridade kaupa värvilisi kuulikesi. Ühel hetkel tundus see kõik ka mulle endale absurdne ja ma võtsin vastu otsuse, et ma ei mängi enam arvutimänge. Olen kenasti vastu pidanud.
Meil ei mängi tegelikult peres keegi arvutimänge. Ka laps mitte. Aga täna avastas ta isa töö juures mängu "Ennemuistne". Ja nüüd käib nagu uni peale, et tahab seda mängida. No las mängib siis natuke. Õnneks ei saa ta seda enam pärast läpaka sulgemist mängida, sest ta ei oska arvutiga peaaegu mitte midagi teha.