Käisin eile jälle teatris. R.A.A.A.Mi "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" vaatamas. Jällegi paljukiidetud tükk, aga ma käingi ainult paljukiidetud etendusi vaatamas. Mõnikord läheb valikuga mööda ka, aga miks ma peaksin raiskama aega ja raha halbade mälestuste kogumisele. Mälestused on need, mis lõpuks jäävad.
Selle näidendi näol adusin aegajalt midagi tuttavlikku ("Suurest õgimisest" ja "Ird, K"-st näiteks), aga lõppkokkuvõttes oli näidend ikka absurdne. Millist teksti ikka näitlejad tänapäeval pähe peavad ajavad! Ita Ever oma Draamateatris millegi sellisega vist hakkama ei saaks. Fantastiline!
Ja mis seal salata - Margus Prangel meeldib mulle seninähtud näidendite põhjal väga. Juba tema pärast tasub teatrisse minna. Maitseasi, muidugi.
Ja järjekordselt oli mul hea meel, et ma olen sündinud just siis, kui ma sündisin. Aga sellegipoolest: "Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar