Eelmine õudne nädal sai läbi. Õudne selles mõttes, et sai kõvasti tööd tehtud. Nüüd võib kergemalt hingata, sest puhkus on ametlikult alanud. Suure töötamise tulemusena ostsin täna esimese meie pere õunatahvelarvuti. Lapsele sai lubatud, et kui heasse kooli sisse saab, siis ostan. Tema pingutas ja mina pidasin sõna. Ühtlasi olin lõpuks sunnitud uue wifi-ruuteri ostma. Kuna 3G internetipulk sai mõni aeg tagasi 4G pulga vastu vahetatud, siis vana ruuteriga ja uue pulgaga internetti mööda kodu laiali jagada ei saanud. Nüüd on aga selleks põhjust, et terves korteris levi oleks.
Üleüldse tegin ma sel nädalal palju asju esimest korda elus. Näiteks käisin Jägala juga vaatamas. Mul pole tõesti olnud võimalust seda varem teha. Norra külalised küsisid, miks vesi mõnest kohast kollane on. Jäin vastuse võlgu. Mingi pinnase geoloogiline põhjus?
Mu auto sai aastaseks ja tegin talle kingituse - käisin esimest korda elus pesulas. Kuna see hakkas mulle hirmsasti meeldima (nii tulemus kui ka sellele eelnev protsess), siis võib mind tulevikus vist sagedamini autopesulast leida.
Kajsamooriga käisin esimest korda elus sõitmas. Sealne kalasupp maitses mulle väga.
Katsusin sel aastal esimest korda natuke rannas päevitada ka, aga see kujunes rohkem pilvede võtmiseks.
Ja täna käisin esimest korda Saueaugu teatritalus Ugala "Mee hinda" vaatamas. Ma ei liialda, kui pean seda sel aastal nähtud näidenditest parimaks. Ja neid nähtud tükke on nüüdseks juba 26. Pärast koju sõites, küsis abikaasa, et mida ma siis arvan. Näitlejatest ja nende tööst. Temal oli asjast oma nägemus, aga soovis kuulda minu arvamust.
No mida ma siis arvasin. Kohale jõudes mõtlesin, et miks Ugala oma etendused alati kuskil pärapõrgus teeb, kuhu pärale jõudes on auto nii must, kui must pole see eales varem olnud. Aga. Olen väga õnnelik, et käinud seda etendust Viljandis vaatamas, sest see ei sobi linna teatri lavale. Saueaugu teatritalu osutus "Mee hinna" jaoks ideaalseks etendumispaigaks. Tegemist on läbinisti maatükiga.
Olin meeldivalt üllatunud, millega Ott Aardam hakkama on saanud. Tõeliselt vahvad palakesed maast, maalt, metsast, meest ja mesilastest. Esimene, sissejuhatav lugu meeldis, venelane meeldis, mesilased meeldisid. Ja muidugi katkikukkunud meepurgi lugu. On mõned lood, mis jäävad meelde. Nii on see meepurgilugu juba mu mälus mõned aastad ja aegajalt tuletab see end mulle meelde. Mill suutis täna selle loo väga hingestatult rääkida.
Mis mind häiris? Nagu ei häirinudki miski. Arutasime, kas keegi teine oleks võinud mõnda osa mängida ja lõpuks ütles abikaasa minu kunagi öeldud sõnad, et tähtis pole see, kes mängib, vaid see, kuidas ta mängib. Isegi kui ebameeldiv näitleja laval on, siis ei oma see mingit tähtsust, kui ta hästi mängib. Mul küll ebasümpaatseid näitlejaid seekord ei olnud, aga mingeid erilisi lemmikuid ka mitte.
Ja muidugi see lõpp. Kui uksed avanesid, paistis õues päike. Päike, mida enne ei olnud. Mulle tundus lõpplahendus veidi "20 000 ljööga" sarnane, aga ahhetama võttis ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar