Kuidas olla tööl asjalik

1. Ära kunagi käi koridoris ilma paberiteta - ilma käimine jätab loodri mulje ja kõik arvavad, et sa lähed kohvikusse. Kui sul ajaleht käes on, siis sa logeled niisama. Dokumendid käes näid sa aga asjalik ja tubli töörügaja. Sama kehtib ka töölt lahkumise kohta - hoia käes paksu pakki pabereid, siis arvavad kõik, et sa teed ka kodus tööd.

2. Arvuti kasutamine on ideaalne võimalus näida asjalik. Päris mängida ei maksa, aga kõik isiklikud asjad peaksid sa küll tööl ära tegema. Kui ülemus peale satub, siis ütle, et sa harjutad ja õpid seda programmi ja kutsu ta vaatama, mida sa õppinud oled. Loomulikult ta ei tule, kuid see paneb ta sinust tükil ajal eemale hoidma.

3. Segamini laud on äärmiselt vajalik atribuut. Kui sul on laua peal, ümberkaudsed kapid ja kõik, kuhu midagi toetada saad, pabereid täis, siis ei julge keegi kahelda, et sul pole tööd. Kõrvalvaataja ei saa aru, kas paberid on tänavusest või üle-eelmisest aastast.

Kas teie teate, kes on unenäovaras?
Minu kommuunikaaslane nimetas nii oma ema, kes helistas talle keset kõige magusamat lõunauinakut. Selle tulemusena katkesid kommuunikaaslase maailma huvitaivamad unenäod, millest ta enam mitte midagi ei mäleta. Ehk siis - unenäod läksid tänu telefonikõnele kaotsi. Mida rimutumad unenäod, seda armsamad...

Täna ma ETV-d ei vaata. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha Mozartist midagi kuulda. Liiga naiivne minu jaoks.

Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid, öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.

Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
nii lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.

Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.

Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.


Kommuunikaaslane luges seda mulle, kui olime äsja tutvunud. Siiani loeb aeg-ajalt. Peast. Ja mina kuulan. Kurvalt.

Minu kassil on naljakas komme hüpata öösiti voodisse, vaadata üle, kas kõik on ikka ilusasti alles, keerata ennast kahe padja peale magama (sealjuures ei huvita teda üldse, kas teistele ka ruumi jääb) ja hakata nurrima. Hästi kõvasti. Minule isiklikult kassi nurr väga meeldib, aga tervelt tund aega unest on kohe kas läinud või rikutud. Mis mõtted selle looma peas küll on?

Päevade sisuks on valdavalt tubased tegevused. Sellise külmaga eriti välja ei kipugi, kuigi aegajalt on vaja. Jalamehenanaisena mõtlen küll mõnikord kahjutundega, et autoomanik ei ole, ent kui naabrinaine räägib, et ei saa poodi minna, sest auto ei lähe käima, siis... (Kommentaariks olgu öeldud, et kilomeetri raadiuses on kaks poodi)
Tegelikult oli jalutuskäik poodi piima järele ikka natuke liiast. Mul ei ole kunagi varem ripsmed külmast kokku kleepunud. Üsna kummaline tunne oli. Aga pole midagi - varsti tuleb kevad!

Käisin täna Viljandis Ugalas "Lõõmavat pimedust" vaatamas. Kuigi tegemist on ehk üle keskmise parema etendusega, ei tekitanud see minus mittemingisuguseid kirgi. Miks nii palju Eesti teatrilavastusi on ühte auku? Aga lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, sest midagi annab ju iga etenduse vaatamine.
Kõige selle juures muidugi oli suurem elamus see meeletu külm, mis Eestit praegu vallutab. Või nagu kommuunikaaslane ütleb: "Nüüd sa siis tead, mida saksa sõdurid Stalingradi all tundsid." Minu arust oli Viljandis hoopis külmem...
Koju jõudes vaatasin ETV uudiseid. Põnevaid asju on siin ikka vahepeal juhtunud. No teadagi, mida ma mõtlen. President ja tema lapselapsed. Alaealisus, alkohol, vesipiip ja läbu. Kusemine presidendilossi katusel rahvuslipu kõrval. Viimane peaks olema piisav põhjus seltsimehele teatud sammuks. Seda enam, et tema uusaastakõne sisaldas selliseid mõtteid nagu laste kasvatamine, isamaalised väärtused ja nii edasi. Ma nüüd natuke seedin seda asja. Põnev ikkagi. Oligi see eluke meie riigis natuke liiga üheülbaliseks läinud oma õnnetuslike uudistega.

Sain Koopaorava sõnad ja kuna need niikuinii paberkandjal kunagi ära kaovad, siis talletan need parem ka siia.

Ma käinud läbi palju maid,
mul kaasas koopaorav
ja igal pool ma süüa sain,
mul kaasas koopaorav.

:`:Ma käinud siin,
ma käinud seal,
mul kaasas koopaorav :´:

Ma näinud mitut härrasmeest,
mul kaasas koopaorav,
kes vaimustatud neidudest,
mul kaasas koopaorav.

Ka näinud kauneid neide ma,
mul kaasas koopaorav,
kes vaatlesid mind huviga,
mul kaasas koopaorav.

Nüüd enne, kui ma lahkun siit,
mul kaasas koopaorav,
ehk kostitate veidi mind,
mul kaasas koopaorav.

Üsna jamad sõnad ju. Sõnameister Goethe ei ole just vaimukusega hiilanud. Isegi tuttav laulmisõpetaja ütles, et see on Beethoveni kõige ebaõnnestunum teos.
Avec que la marmotte...
Ega sel loomal välimust ka eriti ei ole (pöörake tähelepanu küüntele, millega ta endale koopaid uuristab).

Pole siia ammu midagi kirjutanud. Tegelikult ei ole ma kuhugi kadunud. Lihtsalt lisaks muudele tervisehädadele on viimasel ajal minu kaaslasteks ka veel meeletu nohu. Ja ma köhin nagu vana hobune. Ehk siis - olen püüdnud end igati ravida, aga kahjuks pole see eriti õnnestunud. Tänu tõbisusele pole kuskil käinud ja midagi teinud. Raviprotseduuridest vaevalt keegi huvitatud on. Seda enam, et need pole üldse mitte tõhusad olnud. Nagu näha ja kuulda. Täna öösel kell neli ajasin vist küll pool maja oma köhaga üles, aga mis parata.
Häält mul ka ei ole. Karjuda ma ei saa ja seega pean kaheksast aastast need päevad maha arvutama ehk kui inimene röögiks 8 aastat, 7 kuud ja 6 päeva järjest, toodaks ta küllalt helienergiat, et soojaks ajada tass kohvi.

Vahepeal on minu elamisse tekkinud üks uus lill. Kusjuures ma jõudsin enne selle soetumist möelda, et selles korteris ei kasva ükski taim. Miks, polegi aru saanud. Lihtsalt nad surevad lõpuks ära. Imestama ajab küll, sest omal ajal, veel vanematega koos elades, nägi minu tuba nagu džungel välja. Praegu on draakonipuust ainult roots järele jäänud, Ficus näeb nii enam-vähem välja. Kolmas ehk siis uus taim on iileks. Auch hollywood genannt. Viimasele vist siiski meeldib meie juures, sest ta kasvab nii mis mühiseb. Huvitav, kas Eesti kliimas seda puud või põõsast õue saab istutada?

Ei saa sellest aastast vist head nahka. Üks jama ajab teist taga. Ja mitte ainult minul, vaid ka teistel. Ise olen sel aastal ainult arstilt arstile jooksnud. Ei tea, kust äkki kõik need haigushood. Müstika.
Ema murdis sõrmeluu.
Mikiver suri ära.
Mis järgmiseks?

Käisin kinos "Harry Potter ja tulepeekrit" vaatamas. Ei meeldinud eriti, st eelmised osad olid paremad. Tegijad väsinud? Või puudus täna see õige fiiling? Raamatud tunduvad esialgu siiski veel väga head. Ka viimane, mille lugemise üleeile lõpetasin.

Kas teie teate midagi Koopaoravast? Näiteks selle sõnu? Hetkel meenub mulle ainult viis ja sedagi tänu sellele, et mängisin seda muusikakoolis esimeses klassis. Autor valmistas mulle küll üllatuse - Beethoven.
Viimasel ajal on Koopaoravast saanud aga igapäevane teema. Nimelt luges kommunikaaslane Indrek Hirve heietustest "Sõralised: Hirve ja Kitse suhetest", et kui Hirv veel väike oli ja teda paariks tunniks Kitsede kätte hoida anti, siis oli ta onu Elmari (Kits) eest kaerakäkke söönud ja onu Elmar laulis talle selle eest Koopaoravat. Hiljem pidi tema laulma. Alati kui tädi Linda (Kits) ja onu Elmar (Kits) vastu juhtusid tulema, pidi Hirv Koopaoravat laulma.
Nüüd olen mina samas seisus - pean Koopaorava viisi vähemalt kümme korda päevas ümisema. Sõnu ma ju ei tea. Väga tüütav, ma ütleksin.

Täna ostsin elutuppa lõpuks ometi laelambi. Selle kokkupanek osutus aga keerulisemaks kui arvasin. Kasutusjuhendist ei olnud ka suurt abi - see oli puhtas inglise keeles ja õpetas hoopis mingit muud lampi kokku panema. Kolm esimest etappi läbisin õnnelikult, aga edasi ei osanud ma kaheteistkümne juhtmeotsaga enam midagi peale hakata. Kisa ja kära kui palju. Lõpuks läksin poodi, kust lambi ostsin ja palusin müüjal mulle selgitada, kuidas siis ikkagi. Lõpptulemusena võeti poes näidislamp laest alla, kisuti see lahti ja mina sain asjale lõpuks ikka pihta ka. Praegu elutoas valgust ei ole, sest õues läheb varakult pimedaks ja katsu sa taskulambivalgel midagi teha. Eriti elektritöid.

Ja muidugi head uut aastat kõigile. Kui uskuda eilset Postimeest, siis saab varsti jälle jõule ja aastavahetust tähistada.