Lasen tänast päeva peast läbi. Võrdleksin seda hea veiniga, mis seistes üha paremaks läheb. Hommikune sombusus oli õhtuks asendunud päikesega. Kummaline päeva algus muutus õhtutundideks naudinguks.
Õhtu oli sisutihedam ka. Käisin VHK teatriklassi lavakava "Pulmad. Serenaad. Lesed" vaatamas.
Esimene neist oli Anton Tšehhovi sulest tulnud. Ma olen suur Tšehhovi austaja, aga see Tšehhov mulle ei istunud. Ei tea, kas see oli tingitud õpilaste noorusest või millestki muust, aga see vene hing ja vaimsus ei tulnud välja. Kooliteater. Aga ma ei pane seda üldse pahaks ja ei heida ka midagi ette. Ju neile endale ka nii väga ei meeldinud seda mängida.
Järgmised kaks tükki olid poola näitekirjaniku Slawomir Mrožeki omad. Mrožekit on kirjeldatud kui absurdikirjanikku. Edasi oli teatriõhtu juba väga hea. Võiks öelda, et suisa koomiline.
"Serenaadi" olid leitud sobivad tüpaažid, kes osad väga hästi välja tõid. Rebane oma ilmetega oli lihtsalt geniaalne leid. Ja kanad!
"Leskede" lesed olid ka väga head. Tekstid loomulikult ka ning seda oli kohe tunda, et noortele meeldis ka neid tükke mängida. Ja kas ma nägin õigesti, et nende leinaloorid olid kinnitatud rinnahoidjate korvide külge? Huumorit on ellu vaja.
Olen rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar