Mul oli täna harukordne võimalus käia balletikoolis tundi vaatamas. Tüdrukud olid tublid ja imetlusväärne, kuidas nad suudavad poolteist tundi pidevalt end painutada, pingutada, venitada. Eriti meeldis mulle ühe endise kultusbändi kitarristi tütar, kes suutis kogu aeg kõik oma liigutused filigraanselt fikseerida. Tore oleks, kui mõni neist tüdrukutest leiaks tee ka suurele lavale.
Pärastlõunal sõitsin liivatormisest linnast välja natuke vesisesse paika. Nii umbes 40 km Tartu poole. Pärale jõudes olin kergelt pettunud, et vee surve polnudki väga tugev. Eelnevatest kordadest mäletan nagu suuremat pulbitsemist. Ju siis nõid polnud hoos. Ja pidin oma sõnu sööma. Nimelt arvasin ma, et tänu hilisele kevadele sinililled veel ei õitse, aga metsaalune sinetas mõnest kohast päris korralikult. Ma olen nimelt alati, kui Tuhala nõiakaev keeb, sealt ka sinililli korjanud. Lisaks kõigele muule nägin veel kollast liblikat. Kollane liblikas toob mulle hea ja kauni suve. On, mille pärast rõõmustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar