Kuigi olen püüdnud rõõmsat meelt säilitada, no ei õnnestu. Et mõista ümbritsevaid inimesi, lugesin läbi isegi "Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi". Ei hakanud kergem.
Nii ei saanud täna aru, miks mu töö juures hunnik inimesi väikesesse ruumi topiti ja lauad tobedalt ringiratast topiti. Loodan väga, et keegi seltskonnast polnud koroonapositiivne, sest distantsihoidmisest võisin näha vaid und ning ülemus ei saanud ka aru, et midagi on pildil valesti. Vähemalt ei ole ma veel tõhustustoosikohuslane. Nii kaua on lootus isegi terveks jääda, kui kolmandat süsti saanud pole.
Elasin üle, aga tuju läks pahaks. Näiliselt hoolime, aga tegelikult...
Eriti kehvaks läks tuju aga pärast Prismas käimist. Kui Petronede laps harrastas mängu "situ ja peida", siis Prisma harrastab mängu "tõstame asjade ringi, otsige kliendid (ja situme nii teie tuju ära)". Loomulikult tuleb inimestele tööd anda, aga see ei pea olema asjade ümber tõstmine, vaid näiteks ostjate nõustamine ostusaalis. Aga keda ostusaalis pole, on saaliteenindajad. On vaid infolett, mille töötajad kukuvad märkuse peale pikali. Hoolimine a la Prisma.