Nagu mainitud, käisin täna VHK teatrikooli diplomietendust "Palju kära ei millestki" vaatamas. Üsna eelõhtul ja seda mitmel põhjusel: esiteks ei leidnud varem aega ja teiseks mõtlesin, et vaataks vahelduseks ka "sisse mängitud" tükki. Esietendusel on kindlasti ka omad plussid, aga seekord siis selline otsus.
Alguses vaatasin, et kuidas noored siis Shakespeare'i aega tajuvad, aga selle mõtte unustasin kähku ära, sest Shakespeare'i puhul on vist natuke naiivne mingit konkreetset tegevusaega välja nuputada. Tema teosed sobituvad lihtsalt kõikidesse aegadesse.
Vaatasin ja vaatasin ja mida lõpu poole lugu jõudis, seda paremaks etendus läks. Kolmas vaatus oli juba nii hea, et oli kahju, et otsa sai.
VHKs tehakse tõeliselt head meeskonnatööd noortele teatrialaste teadmiste andmisel. Aasta aastalt lähevad diplomietendused üha professionaalsemaks. Tekib lausa küsimus, mida neil oleks edasi õppida? Patt oleks, kui osadest nendest noortest inimestest ei saaks näitlejat. Eesti teater kaotaks palju, kui näitlejaks ei õpiks Mattias Kuppart (Don Pedro), Joonas Mattias Sarapuu (Claudio), Magdaleena Maasik (Beatrice) - tema oli lausa diiva - , Mona Mi Mikkin (Margherita). Oskan vaid selle koosseisu näitlejaid esile tuua, aga ka teisest kooseisust võiks siia mõned nimed kirjutada.
Pluss muusika ja laul. Braavo, Lembit Peterson!
Siinkohal ei saa ma eilses Postimehes ilmunud Margus Mikomägi "arvustust" arvustamata jätta. Ei tea, kas selle autor ise ka aru sai, mida kirjutas, aga nimetada "Palju kära ei millestki" kooliteatriks ning võrrelda seda Rapla kooliteatriga, on ülim solvang. Ju siis habemik peab oma juuri tähtsaks, et Raplat üldse mainib. Neid kahte tükki omavahel võrrelda on nagu siga ja kägu omavahel võrrelda. Miks ta seda tegi, jääb arusaamatuks, sest oma artiklis nimetab toob ta välja ühe kriteeriumi, mille põhjal ei saa VHK etendus olla kooliteater ja see on aeg. "Palju kära ei millestki" kestis 3 tundi 30 minutit, Rapla etendus 50 minutit ehk siis VHK on 4,6 korda enamat kui kooliteater. Samuti on VHKs taga vägev professionaalide kaader. Professionaaliks saadakse professionaali käe all. Ma saan aru, et inimesel võib olla oma arvamus ja maitsed on erinevad, aga sellist jama arvustuse pähe üllitada on küll väga imelik. See pole arvustus, vaid see on möla ja sellised asjad ei tohiks ühes endast lugupidavas ajalehes ilmuda. Õnneks mind arvustused eriti ei "koti" ja mina käin vaatamas seda, mida tahan. Ja erinevalt Iir Hermeliniist olen arvamusel, et Eesti teatris on praegu väga põnevad ajad ja väga head etendused. Ju siis Iir Hermeliin on nii tihe teatriskäija, et jõuab kehvi etendusi ka vaadata. Minul sellist aega ei ole. Ja valiv olen ma ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar