Et kui teatris sai hakatud käima, siis tuleb absoluutselt kõik ära vaadata. Tartu Uus Teater oli oma "Keskea rõõmudega" Tallinnas. Esietendus. Püüdsin leida Tartu esietenduse ja publiku arvamuse kohta internetist midagigi, aga ei ole. Keegi ei avalda oma arvamust. Ise nüüd ühte kaheksast etendusest näinuna tõden vaid, et tõenäolisest saaksin sellest etendusest aru alles siis, kui näeksin neid kõiki või siis veel veidi hiljem. Ei tahaks olla teatrikriitiku nahas. Mida sa kirjutad, kui iga etendus on isemoodi, kukub välja just nii, nagu Jumal juhatab? Minus tekitas see tükk igasuguseid tundeid ja mõtteid. Üks mõte ajab teist taga ja varsti on see mõte hoopis teisem. Ealised iseärasused? Hakkan ma ka keskikka jõudma? Kui üks minuvanune laval viibinud näitlejanna end keskealisena tundis, äkki peaksin ka tundma? Või siiski veel mitte? Minu kaaskondlased ei soovi mind ka keskealisena ehk tõsiseltvõetavas vanuses näha. Ikka jälle sätib mõni pensionär end minu külje alla, kui ma istun. Sest see koht, kus mina istun, meeldib kõigile. Ja ma olen ju nii noor, et võin seista küll. Ajaks siis mõne minust 15 aastat noorema meesterahva püsti, seda pole. Ehk siis mul on suur dilemma - olen ma noor või vana? Või siis keskel ehk keskealine? Keskmine publik oli minust vähemalt kümme aastat vanem ja eks nad sinna filmi nostalgiat otsima läksid, aga pidid pettuma. Filmiga polnud sellel etendusel küll mingit pistmist.
Ja kuigi midagi nii erakordset nagu "Suures õgimises" või "Nisas" ei toimunud, meeldis see mulle siiski. Mida ei saa öelda kõigi pealtvaatajate kohta. Nii mõnigi ütles, et on Tartu Uues Teatris esimest korda pettunud. Mina seekord polnud. Ma pettusin ühes teises, varasemas etenduses.
Aga tjah, Handlungit oli vähe. Esimestel minutitel mõtlesin küll, et kas Eesti teater on jõudnud juba sinnamaale, et teatril nimi on, näitlejad on ka enam-vähem tuntud. Rahvas tuleb seetõttu kindlasti kohale ja muud polegi vaja. Nagu kõiksuguste sooduspakkumistega supermarketites - lähed kohale ja pakutavat polegi, aga kuna sa juba end kohale oled vedanud, siis midagi ikka ostad ju. Turundustrikk või nii. Etendus oleks võinud olla teistmoodi, kui publik oleks käitunud teistmoodi. Ise tahtsin ka nii mõnelgi korral midagi öelda, aga jätsin ütlemata. Tuimad eestlased, nagu me oleme.
Mulle meeldis koer - Käbi või Caby või kuidas iganes. Mulle meeldis muusika. Nii tore on kuulda ühte oma lemmikut ehk Pärti. Loodan, et tema plaati kuulates ei hakka mulle alati "Keskea rõõmud" meenuma. Zodiac oli muidugi ka hea. Kukerpillid oleks võinud olemata olla. 1985. aasta keskealised ei kuulanud toona ja ei kuula ka täna Kukerpille. Konjakitädi oli hea ehk siis väidetavalt inimene tänavalt, kes etenduse maani maha tegi ja omal moel näitemängulist etteastet pakkus. Piret Simsoni lavakasse astumise luuletus (autor jäi segaseks). Leib maitses ka hästi ja Prangli antud viilu kuivatan ära või panen plastikaatkotis sügavkülma.
Mida ma oleksin oodanud?
Umbes 10 minutit pärast etenduse algust oli mul muusikat kuuldes tunne, et ongi disko ja kõik tantsima! Ja kuidas siis teises vaatuses öeldi, et Tartus läkski tantsuks, et Prangel kutsus esimesest reast kellegi (khm, ma istusin ka esimeses reas) tantsima. Täitsa minu mõte ju.
Ja kuigi tegemist oli nö eksperimentaalteatriga, nagu ma aru saan, siis võiks olla plaan B, kui asi kiiva kiskuma kipub. Või mingi lugu. Mulle tundus, et laval olid neli eraldiseisvat, otsekui võõrast kursusekaaslast. Oleksin soovinud näha rohkem nendevahelist sünergiat.
Õnneks olin ma õiges meeleolus. Ja silmale nähtamatu on kõige tähtsam ja asja mõju adun ma alles kolmandas kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar