Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.

See on ikka ühele õpetajale parim saavutus, kui õpilased küsivad, et kas õpetaja pani eelmisel õhtul palju pidu. Minuga just täna niimoodi juhtuski. Pidu ausõna ei pannud. Isegi veini pole mitu õhtut joonud. Aga ju ma nägin siis jube välja. Väsinud olen hoopis. Ja ma ei näe mingit võimalust puhata.

Eilne päev tõi meie peresse leina. Üks põlvkond kadus. Doris kaotas oma vanavanaema, abikaasa vanaema. Kahju igatahes, kuigi vanust oli tal omajagu. Aga seal on tal parem. Puhka rahus!

Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?