No ei saa võimalik olla!
Sain hetk tagasi kätte oma köögipõrandaplaadid ja valgete plaatide asemel on kollased. Ma enam ei suuda!

Meie igapäevast leiba...
Niisiis toodi mulle eile see õnneketileib. Kuulnud olin sellest küll, aga päris täpselt ei teadnud, millega tegemist. Eile tegin nö. taustauuringut ja oli ikka lõbus lugemine küll. Eriti see, kuidas tainast partidele sööta soovitati.
Eks ta üks rist ja viletsus on, sest mul pole ahjugi, kus seda leiba, mis pidi rohkem keeksi meenutama, küpsetada. See tähendab, et mul on ahi küll, aga ma pole siiani aru saanud, kas see on ainult elektriahi või on see elektri- ja gaasiahi. Igatahes jõulupraadi ma selles ahjus küpseks ei saanud, kuigi pealmine kiht söestus päris kenasti ära.
Ma nüüd lähengi piimakest ja jahukest-suhkrukest segama. Kas klaas on 200 grammi või 250 grammi?

Olin täna esimese poole päevast zombi. Öösel sain napid kaks tundi magada. Põhjuseks Dorise kõrvavalu. Vähemalt nii ta väitis. Tallinnas kõrvakliinikus öösiti valvearste ei ole ja kuna valuvaigisti ei mõjunud üldse, siis kannatasin lisaks lapsele ka mina, kannatasid ka kommuunikaaslane ja naabrid. Terve öö. Hommikuks olin juba nii herilane, et mõtlesin juba õelusi, mida arstile öelda, kui ta kisava lapse kohta märkusi peaks tegema. Ja järjekordselt nägin ma ükskõikset tööaega suhtumist ehk arstionu tuli tööle akadeemilise veerandtunniga. Mina küll endale sellist suvalist tööleilmumist lubada ei saa.
Lapse kõrvad olidki haiged ja nüüd saab ta antibiootikumi.
Tööl pidasin hambad ristis vastu, kuigi mul oli meeletu uni ja ma arvan, et minu loppisolekut märkasid ka minu kliendid.
Kodust leidsin eest kolm põõnavat isendit - kommuunikaaslase, lapse ja kassi. Viimane magab rohkem kui üleval on. Tegin ka lõunauinaku ja see päästis minu ülejäänud päeva.
Pärastlõunal tuli külla kommuunikaaslase ema ja ta tõi kaasa jeruusalemma leiva taina.

Tutkit sulle riidekappi!
Üleeile sain pärast seda, kui imepisikese riidekapi ust poetades kõik riided sealt välja kukkusid ja kui ühte riideeset meeleheitlikult kilekotti toppida püüdsin ja see sealt ikka jälle välja kukkus, ikka päris vihaseks. Ma nimelt olen juba terve kuu oma suurt riidekappi oodanud.
Eile helistati mulle, et kapp saabus ja paigaldajad tulevad seda paigaldama. Tulidki. Ja püüdsidki paigaldada, aga siis selgus tõsiasi, et kapiosad olid valmistatud valede mõõtmetega. Ehk siis kaks mõõtjat mõõtsid eelmisel kuul valesti. Lootus saada sel nädalavahetusel lõpuks kõik riided kilekottidest kappi ning elamine peaaegu korda luhtus.
See ei ole ka muidugi üldse mitte tore, et pean nüüd jälle ootama. Veebruari keskpaigani.
Ausalt öeldes hakkab mul juba kõrini saama selle riigi elanike suhtumisest. Tööd tehakse ülilohakalt, ollakse õelad ja ebaviisakad. Palka nõutakse üle mõistuse kõrget ja kulud on ka üle mõistuse kõrged. Igaüks tahab teiste arvelt ju teenida.
Ma parem ei hakka oma uuele köögimööblile praegu mõtlema, aga ega ma sedagi ilma viperusteta paika ei saa. Olen selles täiesti veendunud.
Eks ma elan siis kottide-kastide otsas edasi.

Fastfood ehk oled see, mida sööd
Sellel aastavahetusel ei andnud ma mitte ühtegi lubadust, ei tõotanud mitte midagi, sest niikuinii ma neid lubadusi ei täida. Mõtlesin küll korra, et võiksin veidi tervislikumalt toituda, aga midagi ei tule välja.
Täna käisin lapse vanavanaemal külas. Kogemata juhtus sinna pool hõimkonda kokku. Vahetult enne kojuminemist, hakkas ETVs "Meie", kus lahati kaaluprobleeme ning räägiti erinevatest dieetidest. Vist. Sest tervet saadet ma ei näinud. No vaevalt et Aunaste talkshow minu mõtlemist eriti kõigutanud oleks. Ma lihtsalt ei suudaks loobuda kõigest sellest, mida ma õgida armastan.
Ma ei mõtleks üldse oma kehakaalule, kui hõimlaste juures poleks olnud kaalu ja kommuunikaaslase õe laste isa poleks kaalule astunud ja ta ei oleks kõigest seitse kilo minust raskem. Kohutav mõelda, et üks meesterahvas kaalub sama palju (või tuleks öelda vähe) kui mina!
Varsti on iluideaaliks Fastfood-David, iseasi kui ilus see on. Pean tõdema, et tõepoolest oled see, mida sööd. Sama oluline aga on ka see, kuidas sööd. Ja kui palju sööd. Sest teine äärmus on ka päris jube.

Veetsin kosutava nädalalõpu Mulgimaal. Juhtisin üle kahe aasta taas autot ning rõõm oli tõdeda, et minu sõiduoskused ei olnud hoolimata pikast pausist rooste läinud. Eks ta muidugi harjumatu oli, sest ikkagi võõras auto. See tähendab, et ema eelmise aasta lõpus ostis mulle sõitmiseks, aga esimese sõidu sain alles nüüd teha. Pedaalidega ja käikudega vajan küll veidi harjumisaega ning esisillavedu on ka minu jaoks midagi uut, aga roolida on mulle alati meeldinud. Seega nautisin nädalavahetust täiel rinnal.
Täna ootas mind kodus ees tilkuv vannitoatoru. Ei tea, kas peab homseni vastu või hakkab öösel uputama. Ei tahaks midagi sarnast eelmisel kevadel Tartus juhtunuga kogeda (kui boileris vesi keema hakkas ja filtri üles sulatas ning kuum vesi pritsima hakkas).

Kommuunikaaslane võttis ka mõnitustega vastu. Mõnitasin siis vastu ja ostsin Al Bano ja Romina Poweri hittide CDd. Ta nimelt ei olnud kaheksalkümnendate popartistidest midagi kuulnud. Ei tea, kus maa all tema siis elas.

Ma ei ole kunagi aastaid, mis lõpevad paarisarvuga, sallinud. Lihtsalt läheb kehvasti nendel aastatel. Ja vaadates, kuidas see aasta juba vaikselt metsa poole kisub, kuigi aasta on ju veel alles noor, vihkan paarisaastaid veel rohkem.
Ma käisin täna maksu- ja tolliametis selgitust nõudmas, millest võib olla tingitud küll see, et olen sattunud maksuvõlglaste nimekirja. Mina, kes ma alati kõik maksud kenasti ära tasun. Ja siinkohal ei häbene ma isegi kirjutada selle ametniku nime, kes suutmatusest, unustamisest või puhtast laiskusest on praeguse olukorra tekitanud. See ametnik on Mati Rõõm. Telefonis ütles ta mulle, et eelmise aasta augustis tekkisid tal paberite vormistamisel mingid takistused. Minu õele rääkis ta eelmise aasta kevadel aga, et juuniks saab asi korda. Ja et Rõõmul on palju tööd, seda mainis Rõõm ise ka. Sooh. Kui ametnik ei saa neljapäeviti kella 13-15 kestva tööaja jooksul oma tööd tehtud, siis tuleb ületunde teha. Selle asemel tundub aga mulle, et nimetatud härra on asunud tootma süütuid maksuvõlglasi (ma tean vähemalt nelja ohvrit). Minu ühele küsimusele (kahjuks ma ei mäleta enam, mis küsimus see oli), tuli vastus, et tema ei tea. Umbes nagu Sangaste sotsiaaltöötaja ei teadnud, kuidas lapsi luku taga hoitakse ja näljutatakse. Kas Valgamaal on tõesti kõik vallaametnikud sellised, kes ei tea, mis nende tööalal toimub?!
Uuh, ja kogu see venelaste valge jõul on muutunud üheks õudsaks sopaks. Jube ilm. Ja seda juba pikemat aega.
Kuhu me sedasi jõuame?

Kolm kuningat
ehk kellele head uut aastat, kellele häid jõule või kellele head jõulude lõppu!
Vanarahvas viis täna kuuse välja. Mina ei viinud. Lihtsalt ei raatsi veel. Mõned aastad tagasi ei viinud ka minu isa ja mis sest asjast lõpuks sai...
Tegelikult ei tohiks ma üldse ebausklik olla, vaid peaksin rohkem tõelisele usule pühenduma. Kahjuks pean endale tuhka pähe raputama (õnneks pole tuhkapäev aga enam kaugel).
Hääl pole endiselt tagasi, aga magamistoaremondirinne hakkab lõppema. Kui ma imestasin, kuidas kommuunikaaslane ja tema isa neli tundi kahte põrandaliistu paigaldasid, siis eile oli mul väga hea meel, et kardinapuud pool päeva üles pandi. Üles sai ja otse jäi. Kuigi ka selle paigaldamisel tekkis igasuguseid lõbusaid seiku. Näiteks ei sobinud kardinapuu originaalkinnitused ja puurimisel tuli ette mingi salapärane metall. Õnneks saab tänapäeval kaubandusest peaaegu kõike ja kommuunikaaslane nuputas sinna metalli sisse/peale/alla midagi. Nüüd jääb üle veel riidekappi ja laelampi oodata.