Minu kassil on Stockholmi sündroom. Kuna ta sai soetatud aastaid enne lapse sündi, oli tal uue pereliikmega harjumisega tõsiseid raskusi ning ta põgenes alalõpmata uue ilmakodaniku eest. Ajaga on ta muutunud sallivamaks. Eile märkasin, et ta oli pooleksmurtuna D. süles. Keelasin kassi väntsutamise ja kõuts visati maha. Aga kass ei suvatsenudki minema joosta, vaid jäi punnis silmadega vaatama, mis edasi saab. Tal olnuks võimalus kaduda, aga ta ei soovinud. Oleks nagu oodanud, et ta jälle tagurpidi sülle võetaks. Või kardab ta käpaga lapse suunas äiata, sest näeb, kuidas me oma järglast nunnutame ning tulemuseks võib olla toiduta jätmine. Kiindumus oma kiusajasse.