No hommikul aknast välja vaadates jäi küll mulje, et Venemaal metsad põlevad jälle. Aga õues selgus, et see puhas tolm ainult. Ega sellele probleemile enne leevendust vist ei saa, kui vihm taevast alla kukub. Naljakas, iga aastaga sajab üha vähem ja iga aastaga muutub Tartu aina tolmusemaks. Niimustlinn!
Ja kirju suvi tuleb. Kahjuks. Nägin seda küll juba eile. Pidin ma naabrinaisega õues lobisema! Oleksin kohe peale seminari koju läinud, oleksin täna kollast liblikat näinud. Nüüd kõik mokas. Pisarad ees ootamas, mis muu.
Ja ma vist sain mingi töökoha endale. Laps, kool, töö. Lõpuks on niikuinii närvivapustus, aga sellele ma veel ei mõtle.

Ma käisin täna ka siis sellel Panoptikoni näitusel. Üks tuttav arstitudeng (minu õemehe onupoja abikaasa täditütar, kellega võiksin lesbisuhet omada, kui mul sellised kalduvused vaid oleksid) rääkis, et talle arstitudengina väga meeldis, aga tema tšehhist elukaaslasel oli näitusel paha hakanud. Seega läksin ma näitusele pisikese eelarvamusega. Olen nimelt nõrganärviline. Kui ma poleks, siis oleks minu lapsepõlve unistus täide läinud - oleksin arst.
Nojah. Mulle meeldis, kuidas kujud olid peensusteni meisterdatud. Muidu jättis kogu kupatus tormaka mulje. Uksel pisteti mingi paber näppu ja siis iga eksponaadi juures pidid sellest paberist näpuga järge ajama, millega tegu. Oleksin oodanud veidi põhjalikumat lähenemist. Oleks ehk huvitavam olnud. Giiditeenust ma ju kahele inimesele ostma ei hakka! 25 senti ühe eksponaadi vaatamise eest niigi üsna mõtlemapanev hind.
Ja süda ka ei läinud pahaks. Mis pani mõtlema, et mis ikkagi oleks, kui ma oleksin... Et äkki ma ikka ei olegi nii nõrganärviline.
Sellega seoses meenus mulle üks intsident eilsest. Vaatasin parajasti aknast välja ja mulle tundus, et võisin näha liiklusõnnetuse tagajärge. Üks naine lebas teeservas maas, üks mees ajas temaga juttu. Selle mehe auto oli veidi eemal. Siis äkki aga sõitis mees minema ja jättis naise sinnapaika. Edasi tõusis naine püsti, tegi mõned sammud ja kukkus jalust niidetuna maha. Jäigi sinna lebama. Mina muidugi kohusetundliku kodanikuna jooksin kohe sündmuskohale. Naine ei reageerinud ei minu ega ühe teise mööduvale jalakäija märguannetele. Helistasin 112 ja teate, mida mulle sealt öeldi! Et see naine on hull ning tahab tähelepanu saada. Selleks viskabki end siruli. Et las lebab seal. Nojah...
Olekski vist sinna lebama jäänud, kui politsei ei oleks poole tunni pärast tulnud. Hea vähemalt, et politseigi midagi teeb. Kuigi mulle jääb mõistetamatuks, et kui see kukkuja oligi hull, siis oli tegemist meditsiinilise probleemiga. 112 aga ei reageerinud. Ja see nn hull ei näinud üldse hullu moodi välja. Samuti ei näinud ta asotsiaalne välja. Paneb ikka mõtlema. Kui mul oleks mingi kummaline haigus, mille tagajärjel ma kukun, siis ma küll ei soovi, et mind seevaldisse viidaks.
Hetkel on aga mul ahjus kabatšokipirukas.
Õudne nikerdamine. Lõhnab küpsedes küll hästi, ent kui ei maitse, siis läheb suur hulk toitu raisku. Loodan, et ikka maitseb. See tunnistati vist eelmise aasta parimaks Kaalujälgijate pirukaks?

Kommuunikaaslane käis Otepää küngaste vahel. Väidetavalt mingeid meestemänge mängimas (loodetavasti ei ole tegemist Brokebacki mägedes viljelevate mängudega, nn. "mustikaaugumängudega", kuigi kala lööb lutsu juba küll - eriti Pangodi ja Nõuni ääres; ja murutõnise ehk tennise ajalugu huvitab neid ka; siinkohal mul rõõm nentida, et tunnen isiklikult mitut Lampi). Ausalt öeldes on mul nendest ärakäimistest juba vaikselt siiber. Doris on ka juba terve nädala tõbine olnud ja minu akadeemilised võlad aina kasvavad. Ei korva neid käike isegi mingi imelik kamakas liha, mis kohe-kohe halvaks läheb. Seda enam, et praegu kestab lihavaba aeg.

Meestel on hea elu. Saavad tööpostil luuslanki lüüa, vaja ainult veidi enne soengut kohendada. Leidsin selle siit.

Kevad on kohale jõudnud. Seda on lisaks lindudele ja soojale märgata ka tänavapilti taasilmunud liivatormidest ja tsiklipededest.

Täielik russomaania meil kommuunikaaslasega hetkel. Kuulame venekeelseid laule ja laulame kõvasti kaasa. Meil ükskõik, mida naabrid mõtlevad. Kummaline, paljusid neist laulukestest olen vene keele tunnis laulnud. Aga kuna klassijuhataja oli vene keele õpetaja, siis vene keele oskus ei ole just eriti kiita, kuigi klassijuhataja oli omal ajal teisel arvamusel. Võibolla on aeg ka oma töö teinud. Igatahes see oli toona mu üks lemmikuid ja meeldib täna ka. Ning see. Kommuunikaaslasele meeldib aga see. Ja ükspäev laulsime bussipeatuses seda täiest kõrist. Viimases lööb muide meie oma Kremli ööbik ka kaasa.
Multikaid vaatame ka. Internet on ikka üks tore asi.

Kui teil midagi muud teha ei ole, siis klikake Eesti eest! Mingi loll asi jälle välja mõeldud. Kõige parem meetod klikkimiseks on hoida hiirt vasaku käega kinni ja parema käega meeleheitlikult hiire vasakut klahvi toksida.

Käisin täna Tartu Saksa Kultuuri Instituudis frankofooniapäeva raames marionettteatrit vaatamas. Les Bamboches tuli siia otse Genfist. Mina käisin "Lund" ("Neige") kaemas. Doris oli ka kaasas. Ta pidas 40 minutit ilusasti vastu ja siis kukkus jutustama. Lõppu ma seega ei näinud. Pärast küll väga paljud eakad inimesed kiitsid Dorist, et kui viisakalt ta ennast üleval pidas. Mina tundsin end muidugi kõrvust tõstetuna. Sain veelkord tõestust ja julgustust, et võin oma lapsega sarnastel üritustel ilma mureta käia.
Ja ma sain kinnitust, et mulle meeldib prantsuse keel ning et ma tahan algelist keeleoskust kindlasti täiendada. Armastus prantsuse keele vastu tekkis mul umbes aastal 1998 ja tugevneb üha enam.
Lugu jaapanlane Yuko Akitast, kes tahtis haiku-luuletajaks saada, oli iseenesest ka väga ilus. Põhines see Maxence Fermine samanimelisel teosel. Näitlejat oli ka väga huvitav jälgida.
Ning järjekordselt on mul hea meel, et ma ikka kohale läksin. Tihtipeale mõtlen igasuguste huvitavate ürituste puhul, et ma ei viitsi ikka minna ja jääbki minemata. Miks küll, ei tea. Kas ma ei ole sellest õppinud, et pärastine hea tunne kompenseerib selle tüütu "enese kohale vedamise"? Igatahes väga huvitav kogemus oli. Noh ja Šveitsist ma parem ei räägigi...

Viimati kirjutasin siia, kui ees oli hull nädal. Ja see nädal kujunes hullemaks veel kui alguses arvasin. Lisaks üldistele jamadele, suutsin end ka kogu seminarirahva ees lolliks teha. No lihtsalt ei olnud aega ettekannet korralikult ette valmistada. Seminarikaaslased panid minu ettekandele küll hinde "hea", aga minu meelest olid nad liiga leebed. Mitu nädalat tundsin veel häbi, kuigi üritasin end Ellise teooriaga lohutada: igaühel võib mõnikord kehvasti minna, ega siis kohe sellepärast halvaks inimeseks ei muututa.
Üldiselt olen ma endaga väga pahuksis. Esiteks - paast on totaalselt luhtunud. Liha pole küll söönud, kuid magusat see-eest viiekordselt. Lihtsalt õudne! Peaksin oma söömisharjumusi revideerima. Loen hetkel "Prantslannad ei lähe paksuks" ja selle järgi teen küll kõik valesti. Miks ma premeerin ennast toiduga? Närvid läbi...
Teiseks olen ma hakanud jälle asju ostma. Kõige rohkem muidugi raamatuid (needsamad prantslannad, Turovski, Kivirähk, Johannes Saali näitusekataloog (ma käisin isegi tema näitusel), Kaalu Kirme, Vivat academia, Suusatamine, Õpetaja õpiabi ja võibolla veel midagi). Aga ka devedeid. Dorisele, Eesti multikatega. Ja uue kella ostsin ka. Loruse.
Täna käisime Dorisega jälle kirurgi juures. Tundub, et arst on alla andnud. Õigemini ta tunnistas, et ju siis minu laps on looduse poolt selline nagu ta on. Parem puus on peaaegu korras, vasak on paremaks läinud, aga jah... Arst oli väga ebakindel, aga ütles, et kui Doris oleks tema laps, siis ta kannaks vilenski aparaati veel kaks kuud. Ehk siis meie otsustagu ise, aga tema tahaks meid kahe kuu pärast uuesti näha. Aga suurim oht pidi nüüdseks möödas olema ja hiljemalt mais vabaneb Doris sellest tüütust ent siiski tänuväärsest pulgast. Hea seegi. Mina olen andnud vähemalt endast parima. Aga mida ma seal ukse taga täna nägin, oli küll jube vaatepilt. Üks umbes aastane poiss oli üleni arme täis. Pea ja nägu. Arvatavasti kuumast veest, aga võibolla ka millestki muust. Ma ei saa aru, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Ja ka näiteks beebide voodist kukkumised.
Ja uus kogemus ka täna - käisin Dorisega loengus, sest last ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Pidas ennast üliviisakalt üleval, ainult et ma ei saanud kirjutada.