eXTReMe Tracker

august 17, 2019

Skelett, kes otsib oma liha

Käisin korraks poes ja nägin hoovi peal peent tipsi ülipisikese koeraga. Teate küll, sellise kepjate jalgadega, nahkhiire näoga tegelast. Üle tee seisis päevi näinud vanamees, paks kollane kõuts nööri otsas.
Koer hakkas kassi nähes kileda häälega klähvima. Ju siis kujutas ette, et on suur monstrum ja kiisu kardab teda. Nägi kassis mõnusat suutäit. Olgu siinkohal öeldud, et viimane oli esimesest umbes kolm korda suurem. Nurrmasin vaatas peni stoilise rahuga, isegi küüru ei tõmmanud selga.
Mõne hetke pärast oli õues taas rahu maa peal ja kass jätkas tagumikku hööritades ja saba lehvitades oma peremehega jalutamist. Seekord pääses ärasöömisest!
Minu Pusa ei taha jalutada. Ei paelaga, ei paelata. Oletan, et koera nähes jääks ta punnis silmadega vaatama, mis loom see veel on. Või meenuks talle lapsepõlv, kus ta kasuõveks oli taksikoer. Alguses olidki Pusal koerakombed: lakkus käsi, jooksis uksele vastu, liputas saba. Need kombed harjutasime siiski päris kiiresti ära.
Aga kõhetud minikoerad mulle väga ei meeldi. See pole ikka õige asi, kui kass on koerast suurem.

august 16, 2019

Kohvikukultuur

Ma pole vist ühelgi suvel nii palju kohvikutes käinud kui sellel aastal. Täna käisime väiksema seltskonnaga Maiasmokas sugulase ärasaatmiskohvil. Koogid maitsesid hästi ja kohv oli ka hea, ent kui kaua pidi ootama, et seda kõike nautida saaks! Kuna otsustasime esimesele korrusele jääda, siis pidime arvestama ka lärmiga, sest kohvisaal ongi vist läbikäiguhooviks mõeldud. Igasuguse kahtluseta ei suutnud teenindajad maiasmokkade tulva hallata.
Nüüd, kodus, arutasime Kommuunikaaslasega, milline kohvik siis Tallinna parim on. Igal pool on puudused. Scheelis on kohv küll must, ent megahead kooki pole saanud. Saiakangis on koogid väga head, ent kohv leigemapoolne. Revalid on ka pigem läbipõikamiseks. Komeet käib kah, aga pole midagi erilist. Kehrwiederis on kohv väga hea, aga atmosfäär...
Lõpuks tõdesime, et Kommuunikaaslase töö juures saab ka väga head lattet. Isegi kuuma, kui eelnevalt on umbes kolm tassi masinast välja lastud. 
Siis mõtlesime Tartu kohvikute peale. Sugulane rääkis, et käis eile Werneris. Ma pigem läheksin Pallase näitusele, kuhu ta kahjuks lõpuks ei jõudnudki, sest istus Werneris. Või läheksin ükskõik kuhu mujale. Maitseasi.
On väga kahju, et teise maailmasõjaga läks kaduma ka selleeelne kohvikutekultuur. Kirjutatud mälestuste põhjal olen millestki heast ja toredast ilma jäänud. Pea kolmekümne aastaga polegi kohvikutemaailma säravat tähte tekkinud. Või pole ma seda lihtsalt veel avastanud...

august 15, 2019

Täiskuu

Seekordne täiskuu pidi väga eriline olema. Neljapäeva kasutas vanarahvas nõidumiseks. Lisaks veel rukkimaarjapäev. Rukist ei lõiganud ja leiba ei küpsetanud. Täiskuu erilisusest ei saanud ka aru. Isegi magada oleks saanud, kui keskeast tunduvalt vanem kolleeg poleks ebanormaalselt vara helistanud. Mis neil üle kuuekümnestel selle helistamisega viga on? Aga mõnele teisele on täiskuu küll mõju avaldanud. Kaabudega ministrid kiusavad Vaherit. ERR nimetas viimast deadirektoriks. Loodame, et päris ära ei sure. Kole lugu igatahes.
Proovisin täna argisemaid asju teha - hakkasin koristama. Ühel hetkel sai isu otsa ja meel läks mõruks. Jätsin koristamise kus see ja teine. Oleks siis vähemalt kaduneljapäev! Seisaks kauem puhas. Hämmastav, et selline lihtne asi nagu koristamine võib tuju terveks päevaks ära rikkuda.
Niikuinii on numbrid süüdi. Vihkan numbrit 6. Tänane kuupäev annab summaks kuue. 15 -> 1+5 = 6. Mulle ei meeldi ka kuud ja nädalad, mis esmaspäeval esimese kuupäevaga algavad. Siis juhtub igasuguseid ebameeldivaid asju.
Õnneks pole tänast päeva enam kaua kannatada. Vähem kui kaks tundi.

august 14, 2019

Divesinikmonooksiid tuleks ära keelata

Väljusin parajasti ametilõunalt Peppersackist, kui selgest taevast vihma kallama hakkas. Terve nädala norm sadas vist kümne minutiga alla. Vaatasin raekoja vettpursakavaid draakoneid ning mööda munakivisillutist Viru tänava poole voolavat vett. Selline mulje jäi, nagu oleks kogu kupatus otse Toompealt all-linna tunginud ja nüüd püüdis too leida teed kadunud Härjapea jõkke. Või siis Maakri tänavale. Kõige naljakam oli asja juures see, et raeplatsil oli aukudega kanalisatsioonikaas täitsa olemas, aga vesi voolas sellest suure kaarega mööda. Ikka oma loogilist rada, mitte nii, nagu mõni insener ette on näinud. Jõudsin veel mõelda, et sellepärast ongi Tallinna tänavad suhteliselt puhtad. Pariisis kasutatakse tänavate puhastamiseks siiani tehissüsteemi. Õppige meilt, kuidas asjad käima peavad!
Siis meenus, kuidas Ekspress viis aastat tagasi riigikogulaste käest küsis, mida nad divesinikmonooksiidist arvavad ning kas see tuleks keelustada. Naljahambad! Arvasid üksmeelselt, et vesi on ohtlik ja tuleks ära keelata. Tuju läks kohe lõbusaks.
Vaatasin korra veel Doisneau näituse üle. Täna mõjusid fotod hoopis teistmoodi. Peaks vist ikka veel vaatama minema. 
Käisin korra Fotografiskas ka. Näikse potentsiaaliga koht olevat.
Nüüd võtan vabalt. Võib-olla peaks laskma Mimmul end soola asemel hoopis aloe vera (sellel taimel on küll kümme erinevat kirjutusviisi!) geeliga sisse määrida. Eile tegi ta mu kätele geelmassaži. Oli trimmiva toimega. Hommikul avastasin ka, et kooriva toimega. 
Vene karud mürgeldavad Eestis. Üks huligaan, Proša, saadi kätte. Teine karu, karu Kolja, on jätkuvalt vabaduses. 
Tõnu Aav läks teise ilma.

august 13, 2019

Needmise vastu

Mõnikord on selline tunne, et absoluutselt kõik läheb halvasti. Asjad lähevad katki või kaovad ära, töö ei laabu, kolleegid on kurjad, ise õnnetu.
Siis on aeg teha puhastavaid rituaale. Põletada sedelitele kirjutatud halbade inimeste nimesid ja lasta tuhk WC-potist alla. Las minna...
Kodus võib nurkades plaksutamisrituaale läbi viia või pihlakaoksaga vehkida.
Täna juhtusin aga veel ühte meetodit lugema, millekohaselt tuleb end mersoolaga sisse määrida, segu sooja veega maha pesta ja lõpetuseks veel üks külm dušš võtta. Ma siin mõtlen küll, kuidas kõige paremini sool kere külge kinni jääks - tõenäoliselt tuleb end enne niisutada. Ka ei kirjutatud, kui palju seda soola olema peaks.
Huvitav, seda kindlasti. Keskkonnasõbralik, teadagi. Sobiks ka ökoemmedele. Puhastav ka, kahtlemata. Sool + vesi mõjub dopeltpuhastavalt. Ma ei mäleta, kuidas mul pärast Surnumeres hõljumist eluliselt läks, ent mõnus pehme nahk oli küll. Isegi kui soolahõõre kurjade vaimude vastu aitama ei peaks, on kena nahk garanteeritud.

august 12, 2019

Vii, vii, mind...

Hommikul käisin tööl, mille käigus sattusin ka Viimsisse. Pidin palju rääkima ning mul tekkis vahepeal tunne, et mu ajus on toimunud mingi krõks. Sõnad lähevad sassi ja tähed lähevad sõnades vahetusse. Kindlasti mingi algava vaimuhaiguse tunnus.
Pärastlõunal sõitsin värkselt pestud autoga aga Lahemaale - Viinistusse. Oleme seal aeg-ajalt suveteatris käinud. Suutsime meenutada kahte lavastust, kuigi oleme käinud kolmel. Mälu hakkab nõrgenema.
Käisime perega kunstimuuseumis. Imelik, et esmaspäeval ka mõnis muuseum üldse avatud on. Kommuunikaaslasega olin seda varemgi väisanud, aga tema ei mäletanud midagi. Ise viibisin seal kolmandat korda. Väga värskendav on käia ka muudes  muuseumides kui KUMU või Tartu kunstimuuseum. Manitski on ikka meeletu kunstikogu soetanud ning temast on väga armas, et ta eestimaalastele võimaluse annab, sellest kogust ka osa saada. Ma pole kunagi nii palju Wiiraltit ühes ruumis koos näinud. Nauditav ekspositsioon. Armastan Eesti kunsti.
Armastan ka Eesti vihmasajust märgi heinamaid.
Kogu selle reisimise peale oli kere heledaks läinud ning otsustasime Kiiu torni sööma minna, mis on kahjuks vist jäädavalt suletud. Jäigi käimata. Küll on aga Kiiu mõis nii kaunilt korda tehtud. Silm lausa puhkas.
Otsustasime teeäärses Kiiu grillis õhtustada. Einela meenutas Poola kiirteeäärset hotelli: põrand läikis, seinad läikisid. Isegi akustika läikis ehk üürgav muusika kaikus imelikult vastu. Toit oli parem kui Kuksus. Viimase toidust annab ikka halvemat toitu teha.
Vahepeal oli vihm sadamise lõpetanud ning nautida sai kaunist päikeseloojangut. Värvid muutusid üha intensiivsemaks. Sellised päikeseloojangud on võimalikud vaid Eestis.
Kaunis algakord nädalale.

Ma ei ütle rahu, see sõna on liiga suur.
Ütlen puhkus, ase telkide all,
sest homme on jälle päev,
ja päike ei mäleta eilset päeva.'

Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas,
aga ometi ainult peegeldus.
Ja rand on ainult sadam,
ühe tee lõpp ja teise algus.

Keegi ei mäleta homset päeva
enne kui ülehomme,
ja siis on juba hilja.

Kuidas võiksin siis ütelda: rahu on!?

/ Karl Ristikivi

august 11, 2019

Loetud

Lugesin Taverese läbi. Tegelikult on "Jeruusalemm" väga hea raamat, aga sellest saab aru alles siis, kui kogu teos on läbi loetud. Mõnedest liinidest ei saanud kohe aru, pidin need pärast uuesti üle lugema, et mõista. Keskendumishäiretega "Jeruusalemma" lugeda ei saa.

Terve pühapäeva oli sadanud

Philippe Delermi samanimeline teos sobib nii hästi kirjeldama tänast päeva. Kogu aeg sajab.
Mulle püüti täna selgeks teha, mis vahe on hoovihmal ja paduvihmal. Hoovihm kestab maksimaalselt kolm tundi ning pärast sadu tekib viieminutiline paus. Kui sadu kestab kauem kui kolm tundi, on tegemist laussajuga. No ma ei tea.