Ahviarmastus

Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.

See on ikka ühele õpetajale parim saavutus, kui õpilased küsivad, et kas õpetaja pani eelmisel õhtul palju pidu. Minuga just täna niimoodi juhtuski. Pidu ausõna ei pannud. Isegi veini pole mitu õhtut joonud. Aga ju ma nägin siis jube välja. Väsinud olen hoopis. Ja ma ei näe mingit võimalust puhata.

Eilne päev tõi meie peresse leina. Üks põlvkond kadus. Doris kaotas oma vanavanaema, abikaasa vanaema. Kahju igatahes, kuigi vanust oli tal omajagu. Aga seal on tal parem. Puhka rahus!

Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?

You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.


See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2. advent



I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.