Nälg vahib külmkapist vastu

Teen mina hommikul külmkapi ukse lahti ja vastu haigutab täielik tühjus. On vaid mõned poolikud moosipurgid, avatud Nutella ja kaks muna. Leiba kolm viilu. Elu nagu Bridget Jonesi filmis.

Selline nälg oli majas vist viimati tudengipõlves. 

Tööni oli mõni hetk aega, otsustasin turule minna. Pudi-padi ja Pusale liha. Lihaletis oli järjekord. Kaks raskekaalu kuulvat pensionäri soovisid viilutatud peekonit. Loomulikult oli sellest vähe, mis letis oli, aga viile rohkem ei olnud. Müüja otsis mõned minutid igalt poolt materjali, mida viilutada. Pika otsimise peale leidiski. Braavo! Viilutas päris korraliku koguse, aga ka sellest jäi vanapaarile väheks. Müüja suundus uuesti taharuumi lõikuma. Sealt naasnuna näis kogus lõpuks sobivat. Seejärel hakkas mitte enam esimeses nooruses müüjanna kassatablood tudeerima. Vähemalt minuti vahtis hüpnotiseeriva pilguga. Punaste küüntega penskar leidis rahakotist lõpuks sobiva summa ja läinud nad olidki. Eesostleja soovis õnneks vaid ühte kooti. Mina vaatasin  närviliselt kella, sest hakkasin juba tööle hiljaks jääma. Kui enne oli aega üle, siis nüüd oli seda puudu. 

Tundub, et mul läks veel hästi, sest Kommuunikaaslane, kes vahepeal juustu ostma läks, sattus seisma venelaste järgi, kes ostsid 100 grammi kaupa erinevaid juuste. 160 euro eest. Juustumüüja oli keskmisest eestlasest jutukam, sest hakkas pajatama, kuidas vanasti käisid vanemad Leningradis kurki müümas, kuidas muidu oleks maja saanud ehitada. Aga vot nüüd käivad venelased meilt juustu ostmas. Aga maja - sellega on pahasti. Vanemad surid ära ja nüüd õved kaklevad maja pärast. Aga kus maal ei kakeldaks?! Igal pool kakeldakse. Pool elulugu jõudis kundele ära rääkida. Kommuunikaaslasele soodustusega juust, müüjale tasuta psühhoteraapia. Väga kasulik äri.

Tööle jäin kolm minutit hiljaks.

Päris poes olen nüüdseks ka käinud. Seis külmikus on tunduvalt parem. Nüüd peab vaid mõtlema, mida süüa teha. Puravikke või kukeseeni. Kartulit või nuudleid. Lihaga või lihata. Miks see toit ikka nii oluline peab olema?!

56, 11, 24 ja 32

Neil numbritel ei ole mingisugust seost. Kui, siis nii palju, et Lufthansa suutis Frankfurdi lennujaamas neljal korral väravat vahetada. Lõpuks tundus juba tõesti loteriina, kas ja kust lennuk Tallinnasse üldse lendab. Hakka või nende numbritega lotot mängima!

Olen viimasel ajal vist liiga palju välismaal käinud. Pole päris mitu korda enam Telialt saanud sõnumit "Tere tulemast Eestisse! Me ootasime Teid koju." Kahju. Nemad siis ei oota mind. Või on mu telefoniarved liiga väikesed.

Tallinna lennujaam on maailma koduseim. Süda läheb soojaks, kui näed kaheeurose võileiva valmistamise võimalust. Neile, kel kõht tühi ja kodus söök ei oota.

Kodus on õhku. Nüüd saab jälle hingata.

Suur õgimine

Kes samanimelist näidendit näinud on, teab, milles asi. Minu tänane päev nägi enam-vähem samasugune välja. Hommikul hakkas söömine pihta ning lõppes hilisõhtul. Vahepeal tekkis mul küll küsimus, miks me nii teeme. See oli lihtsalt piin.
Võileivad. Kartulipuder kalaga. Kompott. Nuudlid tomatikastmes. Nuudlid küüslaugu ja maitsetaimedega. Nuudlid seentega. Nuudlid juustuga. Kohv. Kohupiimakook. Imemaitsev. Lõpetuseks meie mõistes 13 hõbelusikaga pärjatud restoranis lõhe nuudlitega sidrunikastmes. Alkoholivaba vahuvein. Aga. Ei avaldanud muljet. Kastmel oli kõrvalmaik. Lõhes olid luud. Ning kuna mu magu on viimasel ajal väga tundlik, siis sain kõrvetised kauba peale. Rohud unustasin loomulikult Eestisse. Võtaksin kõik need lusikad restoranilt ära.
Ei taha mõeldagi, mis öösel toimuma hakkab.
Ikkagi. Miks inimesed niimoodi söövad? Miks arvatakse, et armastus käib kõhu kaudu? Söök oleks nagu mingi auhind või kingitus. Ja miks inimesed nii palju alkoholi joovad? See on tegelikult õudne, et igaõhtuses tipsutamises ei nähta probleemi. Alkoholism on selle asja nimi.
Tõesti oleks tahtnud peadpidi vett täis kraanikaussi ronida ning seejärel end broilerimaitseainega kokku määrida.

Liiga palju liivakivist barokki

Nüüd on siis D-s ka ära käidud. On ilus linn küll, ent elada ma seal tõenäoliselt ei tahaks. Jälle juhtus minuga see, mis üsna sageli juhtub – keegi kiidab taevani, ootused on suured ja lõpuks saabub siiski suur pettumus. Jah, on ilusad lossid ja kirikud. Frauenkirche on fööniksina tuhast tõusnud, Zwinger oma paksude lastekujukestega on suurejooneline ja annab aimu kunagisest rikkusest, katoliku kirik on viltu, Elbe ei ajanud üle kallaste. Aga miski hakkas vastu. Ise ka ei tea, mis. Võib-olla oli aega vähe. Nüüd siis tean, mida turistid Tallinnas tunnevad. Aga võib-olla oli häiriv ka sarnasus Tallinnaga – vanalinn on ilus, aga sellest väljaspool on magalad, magalad, magalad. Või siis teadmine, et Putin tegutses seal.
Coselpalais, mis meenutab kohati Maiasmoka kohvikut, sõin sibulapirukat ja seda kahjuks mitte Meißeni portselanilt. Taldriku all ilutses Versace. Pettumus missugune. Samuti oleks 300-eurosest tassist hoopis teine tera kohvi juua. Olen veendunud, et kohv maitseks tunduvalt paremini.
Sixtuse Madonna nägin ära.

Haigutuste ravi kontrollitud

Haigutasin täna terve päeva. Hoolimata sellest, et öö möödus vahejuhtumiteta ehk Une-Mati jõudis ikka minuni. Lõpuks ei püsinud lõuad enam üldse enam koos ja otsustasin olukorda kohvi ja koogiga ravida. Ühes kohvikus. Vanast ajast oli meelde jäänud, et kohapeal süües-juues on hinnad kallimad, kaasa ostes aga madalamad.
Küsisin teenindaja käest, kui palju maksab nt. cappuccino. Selle asemel, et mulle vastata, palus ta laua pealt menüüst järgi vaadata. Väga kummaline. Kui mul oleks kuskile mujale olnud aega minna, oleksin läinud. Ostsin 1.70 eest cappuccino (Eesti röövlid, kuidas teie sellise hinnaga ei ole võimelised topsiga kohvi kaasa müüma?) ja mõned kohupiimapallid ning istusin kohviku ette tänavale. Suvaline mööduja soovis head isu. Vähemalt kellelgi oli natuke kaastunnet alles.
Ühes poes käisin ka. Kui ostu eest maksta soovisin, jalutas müüja demonstratiivselt leti tagant ära ning ei teenindanud mind. Sellised asjad saavad juhtuda ainult minuga ja Viljandis, kuigi ma ei viibi hetkel seal. Mõtlesin just hommikul, et umbes Viljandi sugune linn on. Milline kokkusattumus!
Õnneks läks haigutushaigus üle. Üks kohalik teadis rääkida, et see õhust. Ma harjunud soolase õhuga, aga siinne õhk on mäeõhk. Võib-olla. Võib-olla.

Likööriretseptid

Kui huvitavad on erirahvustest inimesed. Sattudes prantslaste seltskonda, kuulen pidevalt jutte toidust ja uutest söögivalmistusviisidest. Aga siin olen kolme päeva jooksul kuulnud seltskonnas pidevalt likööriretsepte. Näikse, et sattusin likööripiirkonda. Ja hoolimata sellest, et poes müüakse samuti erinevaid likööresorte, ei tundu siinse kandi inimesed eriti ostualtid olevat, vaid ajavad ise puskarit ehk siis piirkonnale omast napsu - likööri.

Nii olen kuulnud juba aroonialikööri, pirnilikööri, õunalikööri, ploomilikööri, põldmarjalikööri, leedrilikööri, viinamarjalikööri, mustikalikööri, peedilikööri, maasikalikööri, kirsilikööri, kreegilikööri ja vaarikalikööri retsepte. Põhimõtteliselt võiks vist kõigest likööri valmistada. Kartuliliköör tundub ehk veidi kummaline. Või siis proovida tomatilikööri (soovitavalt iiri likööri liigist tomatitega) ja paprikalikööri.

Mina likööri juua ei saa. Valus on.
Aga muidu 1 liiter viina, 1 kg (või vähem) suhkrut, 1 kg marju. Lasta 3 kuud seista ja siis kurnata.

Nukleaarmeditsiin

Inimene õpib kogu elu ehk ma polnud sellisest meditsiiniharust kuulnudki. Siinkandis kasutatakse seda valutavate liigeste raviks, kui enam miski ei aita. Näiteks põletikulise ja aktiivse artriidi puhul. Eelnevalt on vaja läbida põhjalikud uuringud ning kindlaks määrata, millises seisus liigesed on. Pärast raviks sobilikuks tunnistamist viiakse läbi protseduur(id). Imepeenikese nõela abil süstitakse haigesse kohta radioaktiivset vedelikku, mis kiirgab vaid 2-3 mm ulatuses. Võrreldes tablettide ja süstidega ei satu ravim tervesse organismi ja ei kurna teisi elundeid. Mõni on valust kolmeks aastaks lahti saanud, mõni isegi kümneks. Põnev, aga miks sellest ei räägita? Nii mõnigi inimene saaks abi.
Igatahes oli vestlus spetsialistiga väga hariv ning avaldas sügavamat muljet, kui aastatetagune öine vestlus farmaatsiatudengist meeskorporandiga, kes püüdis mulle selgeks teha, et mõnikord on elus hetki, kui aju ei mahu pealuu sisse ära ning siis hakkab pea valutama.

Lufthansast. Võib-olla ma ei peaks siiski nii palju vinguma.

Mõtlesin täna Lufthansaga lennates, et firma on kvaliteedis järeleandmisi teinud. Väljusid kõikjalt küll õigel ajal, aga stjuuard tegi Tallinnas nõmedaid märkusi nagu: "Kas te ei võiks oma käsipagasit lihtsalt esiistme alla panna? Kui te niimoodi vahekäigu ära ummistate, ei jõuagi me õigeaegselt kuhugi." Nojah... Meeskond oleks võinud ka mõned minutid varem tulla ja õigel ajal lennukiukse reisijatele avada.
Veel mõni aeg tagasi anti Tallinn - Frankfurdi otsal võileiba ja topsitäis jooki. Nüüd sai vaid küpsise ja pool tassi kohvi. Ju siis on ka kehvad ajad, aga pettunud olin siiski. Hommikusööki ei jõudnud süüa, sest aju oli varahommikul järjekordsest unetust ööst kinni kiilunud.
Kui ma siis sihtpunkti jõudsin ja avastasin, et kogu kohver on pahupidi pööratud, šampooni täis litsutud, riided sellega kõik koos, üks pluus kadunud, sai hing ikka täiega täis. Siiani on minu pagasiga vaid Finnair täiesti ebaadekvaatselt ringi käinud. Iga jumala kord on Helsingi lennujaama kaudu lennates midagi kohvrist kadunud. Ükskord t-särk. Ükskord parfüüm ja aluspüksid. Ju siis keegi mõtles oma naisele kingituseks viia. Ükskord pakk kohvi ja saiakased. Ju siis kellelgi oli kõht tühi. Ainult et miks mina pidin selle kõhutäie kinni maksma? Hõimlasel varastati teadustöö koopiad kohvrist. Lenda veel läbi Helsingi!
Vaatan nüüd oma pesuvahendite kotti. Kõik on paksult šampooniga koos. Loodan, et saan hambaharja siiski voolava veel all enam-vähem puhtaks. Ei soovi juuste pesemiseks ettenähtud vahendiga hambaid nühkida. Õnnetuseks pole mul enam šampooni ka. Pean kaubandusvõrku külastama, kui mingitki esteetilist välimust omada soovin.
Loomulikult olen vihane, aga keegi ei käsi ju tegelikult mul reisida. Oleksin kodus istunud, poleks probleemi olnud. Kõik on väljamõeldav hakkab vist vaikselt mõjuma.

Vaikus. Müraprügita päev.

Kui hästi mõjub lihtne vaikus! Keegi ei karju kuskil, aknast ei kostu ühistranspordi müra. Lihtsalt vaikus. Isegi telekat ei taha vaadata. Rahu.
Kommuunikaaslane käis küll korra tahvliga ja näitas Nublu "Für Oksanat". Ütlen ausalt, nägin esimest korda Nublu videot algusest lõpuni. Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda. Nii kole, et muutub kohe ilusaks. Ei ütleks, et oleksin kogemuse võrra rikkamaks saanud.
Õnneks kestis see vaid kolm minutit ja siis saabus jälle vaikus. Müraprügita päev.

Näts seelikus

Tutvusin eile S. pealinna kaubandusvõrguga. Igal pool on sinepikollased esemed müügil. Ma pole meil seda värvi märganud. Või noh, ma pole Eestis õieti poodi sattunudki ehk siis ma ei tea, mis värvid siin moes on.
Leidsin endale ka ühe hilbu ja kindluse mõttes seadsin sammud proovikabiini. Seal märkasin õudusega, et mu pika seeliku alläärde on kleepunud näts. Must, äranäritud, öäkk. Ja nii ostsin ma endale hoopis püksid, sest ma ei saanud ju nagu asotsiaal ringi käia, kuigi Berliini sobitunuks ma ülihästi. Seal leidub igasuguseid ja keegi ei vaata imelikult. Aga mina ei soovi olla igasugune, vaid tavaline. Seeliku pidin kahjuks ära viskama.
Lennujaamas oli üks imelik tüüp Sachsenist ja loomulikult sattusin täpselt tema kõrvale istuma. Inimene oli nii närvis. Lendas vist esimest korda, sest ei teadnud sedagi, kust pardakaarte saab. Ja loomulikult soovis selline inimene minna Tallinnas kuhu? Ikka Telliskivisse.
Jälle oli feng shui - lennuk. Sini-must-valge ja õnneks eesti piloodiga. Tal õnnestus lendamine väga hästi.
Pusa oli täiesti arust ära, kui mind nägi. Uskumatu, et üks loom nii palju rääkida võib. Nunnu. Pehme.
Kodus on ikka kõige parem.

Minu Berliin

Lugesin raamatu läbi. Paljuga võib nõustuda, mõned asjad on tänaseks juba aegunud. Kuna mul Berliiniga oma suhe, siis oli huvitav linna ka teise inimese pilgu läbi näha.
Tõsi ta on, et Berliinis toimuvad pidevalt demonstratsioonid. Endiselt. 15. septembril laulis kari inimesi demokraatia auks erinevates keeltes internatsionaalseid hitte. Laulev demonstratsioon. Homme hakkavad koolilapsed keskkonna pärast streikima. Fridays for Future. Valutan väga meie planeedi tuleviku pärast südant ja oleks võinud ehk Starbucksis kohvi joomata jätta, aga ega noored koolist puudumisega maailma ka paremaks ei muuda. Et planeeti päästa, on vaja tarku ja haritud noori. Koolivabad reeded sellele eriti kaasa ei aita. Tänaval plakatitega vehkides asju ei muuda. Aga las proovivad.
Mõtlesin, et seekordsel reisil ei peagi kellegagi saatkonnast kohtuma, aga võta näpust. Puhtjuhuslikult kohtusin Eesti kultuuriatašeega. Vestlesime veidi ja läksime kumbki oma teed. Tegelikult hakkab südamel ju soe, kui maailmas eestlast kohtad. Ja kui see eestlane veel natuke tuttav ka on.
Millega ma ei taha kuidagi leppida ja oli veidi negatiivne üllatus – Berliin on kallimaks muutunud. Jätkuvalt on kohati odavam kui Eestis, aga varsti ei ole tõesti vist enam vahet.
Berliinis on jätkuvalt moes olla vaene. Nii vaene, et poes tehakse märkuseid üüratu söögiisu kohta, kui ostad kolm banaani, 5 viilu leiba, leivale määret ja 200 g vegankotlette. Kaheks päevaks. Tundsin end väga imelikult. Samas ei ole mitte midagi imelikku selles, kui inimene teenib tänaval raha seebimullide puhumisega.
Berliin oli veel räpasem kui eelmisel, üleeelmisel ja üleüleeelmisel korral. See on paratamatus, mis multikultiga kaasneb. Nendes linnaosades on mustem, kus sakslasi vähem. Üleeelmisel aastal sain Neuköllnis kergema šoki ("Mida nad Saksamaaga küll teinud on?!"). Minu mälestustes oli Berliin puhas, saiakeste ja parfüümi järgi lõhnav linn. Ja nüüd siis nii. Petlemm haiseb muidugi hullemini.
Aga see kõik ei kaalu üles seda, mida siia otsima tulin. Kultuuri jagub siin nii palju, et ei jõua ära tarbida.

Paternostrad

Võib-olla peaks praegu tõesti palveid lugema, et tuleks rahulik öö ja uneliivamees ei unustaks mind ära. Ja et hommikul ikka süüa saaks ning et ilm ilus oleks. Mitte et mul vihma vastu midagi oleks, aga unustasin vihmavarju Eestisse. Uut ka osta ei tahaks, sest meil on kodus umbes 7 vihmavarju.
Käisin tööasjus AA-s. Ükski päev ei möödu turvakontrollita. Hullem formaalsus kui Jeruusalemmas Nutumüüri äärde saamisel. Tüütu, kuigi saan selle hädavajalikkusest aru. Toredad olid vaid paternostraliftid. Nii härripoterlikud. Selliseid oleks mu praegusesse ööbimiskohta vaja – jõuaks kiiremini sihtpunkti. Neid treppe on nii palju ja kahjuks ei ole ma pariisitar, kellele trepid elu loomulik osa on.
Põikasin Timeride'ist läbi. Virtuaalne ajareis läbi Berliini. Ka suhteliselt uus asi.  Avati möödunud kuul. Idee on tegelikult hea: tutvustatakse kolme inimese elu, nendest võib ühe välja valida ning edasi viiakse külastajad väljavalitud tegelasega virtuaalsele bussituurile DDRi, peas prillid kõrvaklappidega. Ma ei suutnud teksti üldse jälgida, aga püüdsin vähemalt tänavaid vaadelda. Õnnetuseks juhtus see, mida viimati lapsepõlves kogesin – süda läks pahaks. Õhku ei olnud. Üleüldse on Berliinis siseruumides õhuvahetusega probleemne. Kas tõesti ei märgata, et umbne on, et õhk on paks ja oleks aeg ruume tuulutada? Või polegi see neil kombeks ja veres? Kuidas nende mõisnikega ja mõisahoonete tuulutamisega nüüd oligi?
Külm on.

Dušigeel ei valeta

Soovitus Berliiniks: Futurium

5. septembril avas Berliinis uksed tulevikumaja "Futurium". Maja inimeste tulevikkudest. Järele mõtlemiseks, üle mõtlemiseks. Inimestest, tehnikast ja loodusest.
Arengust. Kuidas meid palju sai või veel rohkem saab. Kuidas kunagi oli inimestel üks paar jalatseid. Tänapäeval on rohkem, aga kas nii palju ikka on vaja. Ajast. Kuhu me aeg kaob? On vaja üha rohkem tööd teha, et soetada kodumasinaid, mis meid majapidamises aitaksid. Üha uusi ja uusi, üha rohkem ja rohkem tööd. Lõpuks pole aega ei kodutöödeks ega masinate kasutamiseks. Millise esemeta me oma elu ette ei kujutaks? See küsimus meenutas Mimmu kodust ülesannet, kui ta pidi loetlema kodus olevaid kodumasinaid, mis mõttetult seisavad ja kasutust ei leia. Siis oli mul natuke piinlik.
Tarbimine. Igal sakslasel on vähemalt 10 000 asja.
Söömine. Kas sööme tulevikus laboriliha või toodetakse väikseid kuubikuid, milles eksisteerimiseks kõik vajalikud toitained olemas? Mis saab mälumisest, maitsmisest, haistmisest, täiskõhutundest?
Kas elame seentest majades?
Sisenedes saab igaüks interaktiivse käepaela, millega saab endale huvitavaid tekste salvestada ja meilitsi saata.
Nunnu üllatus oli sakslanna, kes oli ülikoolis eesti keelt õppinud ja hakkas minuga puhtas eesti keeles rääkima. Põhimõtteliselt oleks seal võimalus siis eesti keeles ekskursiooni saada.
Ülimoodne. Üliinnovatiivne. Üliäge. Täiesti tasuta.

Vähemalt aknad võiks ära pesta

Sain hommikul kohvri ikkagi pakitud. Olen selles maailmameister. Ainult mina suudan 15 minutit enne takso saabumist ärgata, end pesta, kohvi juua ja kohvri pakkida.

Oleksin tunduvalt meelsamini edasi maganud, sest öösel jälle ei saanud. Nagu juba pikemat aega. Lisaks lõi öösel välku ja müristas. Ning tagatipuks oli ka täiskuu, mida vist pilvede tagant ei näinud, küll aga andis see endast tugevalt tunda.

Viimsed hetked kodumaal olid emaotsionaalsed. Kallipunkt enne turvakontrolli on nii nunnu. WC-des pole kahjuks pärast remonti enam kabiiniustel lahedaid tekste. Miinus lennujaamale. Aga muidu on Tallinna lennujaam jätkuvalt maailma kõige kodusem ja hubasem. 

AirBalticuga lendasin, sest muud ei jäänud üle. Sattus mingi feng shui lennuk. Mulle ei meeldi, kui ma ei saa valida vaikust, vaid pean terve lennu kuulama metalset süntesaatorimuusikat või lätikeelset pläma. Iga näpuliigutus maksab. Saaks siis vähemalt teenustki. 

Vaatasin ajaviiteks ostukataloogi. Müüakse kella, mis vahetab iga minut värvi. 149 eurot. Paar lehte edasi müüdi kella, mille sihverplaat oli väga värviline. 49 eurot. Ehk kui raha kallima jaoks napib, saab lihtsalt värvilise 100 eurot odavamalt.

Õhus laperdanud lennuk suutis ikka maanduda. Nagu mööda treppe oleks laskunud ja mööda katkiseid Tallinna teid sõitnud.

Tööandjal läheb vist kehvasti - hotell on tunduvalt kehvem kui möödunud aastal. Askeetlik. Reformpõhjaga voodid ehk unetud ööd garanteeritud. Vähemalt aknad võiks ära pesta...

Kuraditosinamas reede

13 ei ole tegelikult üldse halb number. Ja kui see langeb reedele, pole ka hullusti. Sisendasin endale vähemalt hommikul nii. Kui ma siis ennast ummikusse sõitsin, lõin kõhklema. Et kas ikka on päev nagu iga teine. Otsustasin teistkaudu sõita, aga seal ei olnud olukord ka parem. Tallinn ikka väärib maailma suurimate ummikutega linna tiitlit. Linnade seas, milles elab 400 000 elanikku siis. Ja nii ma tööle hiljaks jäingi. Ei teagi, miks just täna kõik tänavad umbes olid.
Ülejäänud päev möödus siiski viperusteta.
Peaksin kohvrit pakkima, aga tuju pole. Jääb hommikuks.

Pettunud

Täna on imelik päev. Lähenev täiskuu avaldab vist mõju.
Paljud teemad, millest täna hommikupoolikul ja pärastlõunal mõtlesin, leidsid telekas kajastamist. Bruderkuss, millest rääkisin hommikul. Ja siis Ringvaates Bruderkuss Honeckeri ja Brežnevi esituses Berliini müürilt.
Neeme Järvist räägiti koosolekul ja mul oli kohe kotist värske Teater. Muusika. Kino võtta, mille kaanel ta ilutses. Veel parem – ta oli ka OPis. Parem olnuks, kui poleks olnud. Pettusin järjekordses Järvis.
Kristjan Järvi oli mu silmis pikka aega geeniusesarnane dirigent. Juhtusin olema Estonia kontserdisaalis, kui saalitäis publikut lõpuks tantsis. Igaüks sellega hakkama ei saaks. Kahjuks ei saa ma konservatiivse inimesena rõõmsalt pealt vaadata, kuidas mees naisi tihedamalt kui sokke vahetab. Arvamus temast langes kolinal, kui ta järjekordse viiuldaja rasestas.
Ja täna siis Neeme Järvi. "Korter ei ole mingi kodu." Autsi!
Ja vana Järvi vaatab kõike seda jama pealt. Kes tegi? Ise tegi.

Kas taimetoitlased ikka päästavad maailma?

Juhtusin veganite grupis Alpro taimejookide hindadest lugema ja keegi kommenteeris: Hoolime loomadest, hoolime planeedist, hoolime iseendast.
Tõsiselt usub ka seda, mida kirjutab või? Ma ei söö küll liha, aga kala vahel ikka, kuigi vist ei tohiks enam. Samuti ei suuda ma loobuda juustust ja tean, et seal on laap sees ja see on loomne. Seega ei saa ma öelda, et olen puhas taimetoitlane. Saan veganitest aru, ei mõista neid toiduga seoses hukka. Iga inimese enda asi, kuidas toitub.
Ent ülim naiivsus on arvata, et vaid taimedest toitudes päästame maailma. Näiteks siis Alprot juues. Kui hakata mõtlema, kuidas see taimne jook tetrapakendisse jõuab, või kuidas üldse tetrapakend valmib, ei ole tegemist enam looduse hoidmisega. Ja see, mis Eestis pakendiga edasi juhtub, see ei ole kohe üldse mitte keskkonnasõbralik. Kui veel transpordikuludele mõelda, siis ka ei ole loodussõbralik. Mõni loom saab kogu selle tegevuse käigus kindlasti hukka. Alprot sõidutav veoautojuht sööb raudselt sinki.
Need meeletud plastikpakendid, millesse taimetoidud pakitud on, ei hoia meie planeeti.
Ja soja, millest jooki tehakse. Pole enam mingi saladus, mis soja tegelikult on. Kui suur on iseendast hoolimine, kui sojatooteid süüakse? Mõtlev inimene endaga tegelikult nii ei teeks. Mis salata, ma ka aeg-ajalt söön.
Ehk siis – ei ole taimetoitlus nii süütu ühti. Jah, loomad jäävad ellu. Väga üllas ja eetiline. Olen minagi lehma silmis pisaraid näinud ning isegi seetõttu nutnud. Keskkonnasõbralik küll mitte, kui just ise seemnest lõppproduktini taime ei kasvata.

Nurgakambren

Viil vähekse mia elä emäihun:
pää rinna pää ja jala könksun,
käe jo rusikan ja vägeveste tönksi –

siit pimmest päevä kätte püüden.
Las vaivlep esä viil miu süüden,
las viil miu valu emä oma olla...
Kops õhku täüs, et pästä kisa valla:

KOS MIA OLE? KES? MIS JAOSS? –
mia karjuss üle Arumõtsa raba.
Kuid suu miul kinni korgip tiss.
Ja sõs ma magusaste maga – maga...

Nikolai Baturin, "Sinivald"

Tarvastus tehakse mu meelest midagi väga tänuväärset.

Muuseum seab sisse kirjaniku mälestusnurga Tarvastu muuseumi jõudsid meie hulgast lahkunud kirjanikule Nikolai Baturinile kuulunud kirjutuslaud koos pronksist garnituuri, laualambi ja tooliga. Kirjanik pärandas need esemed Tarvastu muuseumile oma testamendiga. Muuseumi juhataja Aili Anderson rääkis, et nii laud kui lamp on kindlasti tuttavad kirjanikust tehtud fotodel. «Kes Baturini tegemisi jälgis, see tunneb need esemed kindlasti ära,» märkis Anderson. «Kirjaniku järeltulijad tõid need möödunud neljapäeval muuseumile ära, aga see ei ole veel kõik. Muuseumisse on plaanis teha Baturini mälestusnurgake.» Põdranahast suusad Legendi järgi kuulus kirjutuslaud kunagi Tarvastu parunile von Mensenkampffile. Kirjaniku poeg Igor Baturin kinnitas, et tõi isale kuulunud esemed muuseumi katuse alla rõõmuga. «Muuseumi hoidmistingimused on hoopis teisest klassist kui ühes maamajas, mida ehk talvel ei köeta ja kus rotid võivad laual varem või hiljem mõne jala ära süüa,» rääkis Igor Baturin. «Pealegi oli isa soov, et need võiksid olla nähtaval suuremale hulgale inimestele. Meil on väga hea meel, et muuseum oli asjast huvitatud.» Tema kinnitusel renoveeris kirjanik halvas seisukorras kirjutuslaua oma kätega. «Tal oli antiikesemete vastu huvi, see oli tema hobi,» ütles Igor Baturin. «Praegu on vana mööbli restaureerimine laialt levinud, aga see laud sattus isa kätte möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses. Täpselt ma enam ei mäleta, aga laud vedelenud kusagil Tarvastu pööningul ning ta taastas selle ise.» Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher rääkis, et kollektsiooni lisandub veel kirjaniku kütiaastate varustus ehk laika­nahast kasukas ja läkiläki, põdranahast suusad ja evenkide traditsiooni kohaselt õmmeldud suusasaapad. «Nõnda on muuseumi mälestusnurgas tähistatud nii ta sidemed metsiku loodusega kui kõrgkultuurne eruditsioon,» lausus Vaher. «Plaanis on lisada ta teoste täielik kogu, heli- ja pildinäiteid, kommenteerivaid tekste ja muud säärast.»
Suur au muuseumile
Aili Andersoni sõnul on veel pisut vara rääkida, milline väljapanek täpselt tuleb. «Kõigi esemete kohalejõudmine võtab pealegi aega. Kui ekspositsioon valmis saab, annab see meie muuseumile kindlasti palju avastamist ja tuntust juurde. See on väga suur au, et selline inimene nagu Nikolai Baturin mõtles meie muuseumi peale.» Esialgsete plaanide kohaselt võiks kirjaniku nurgakese avamist oodata juba tänavu. «Vaatame, kuidas jõuame, ja vaatame ka seda, kui palju sinna mahub,» rääkis Igor Baturin. «Igal juhul on juba väga huvitavaid mõtteid tekkinud. Plaanis on lisada interaktiivsust, mis võiks kõnetada eelkõige nooremat põlvkonda.» Nikolai Baturin suri tänavu 16. mail. 1936. aastal Suislepas sündinud Baturini esimene romaan «Leiud kajast» ilmus 1977. aastal. Tema tuntuim romaan «Karu süda» nägi trükivalgust 1989. aastal ning tema viimane romaan «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse» ilmus 2016. aastal. Viljandis õppinud Baturin elas noorpõlves pärast sõjaväest vabanemist hulk aastaid Siberis ja töötas seal 15 aastat elukutselise jahimehena. «Tema Eesti kirjandusse tehtud panuse täiest suurusest alles hakatakse aru saama – ja õnneks see avastamine sai alguse juba ta eluajal,» rääkis Berk Vaher. «Trende pole ta kunagi tabada pingutanud ega kasulikke salongisõprusi sõlminud. Ta ajas oma rida, rändas oma Avarilmas ja tegeles teemadega, mis püsivad üle inimpõlvede. Ja nii on ta ometi ka endiselt ajakohane – oma mures inimese loodussideme pärast, inimkonna mälu säilimise ja unistuste väärtuse pärast on ta ka XX sajandil kirjutatud teostega XXI sajandi kirjanik.» Vaher loodab, et leidub üha enam keeletundlikke tõlkijaid, tänu kellele saab hakata rääkima Baturini panusest maailmakirjandusse.

Margus Haav, "Sakala"

Jalakrambid on seotud rahamuredega

Juhtusin Õhtulehest jalakrambiteemalist artiklit lugema. Tuttav mure, mis mindki aeg-ajalt kimbutab. Olen tarbinud magneesiumi nii vedelal kui tahkel kujul - eriti ei aita.
Küll aga mõtlen tagasi ülikooliaegse massööri peale, kellele ka oma häda kord kurtsin. Tema, suur hiina meditsiini austaja ja huviline, palus mõelda hoopis rahaasjadele. Jalakrampide põhjuseks olla rahaprobleemid.
Hakkasin end jälgima ja minu puhul peab 95% paika. Kohe, kui näpud põhjas, jalad krampis. Et siis finantsseis kõiges süüdi.
Ma pole mingi ebausklik, aga hiina meditsiin on kohati vist küll targem kui tavameditsiin. Nii töötab hiina meditsiini teooria minu puhul alati nohust lahtisaamisel. Nohu tekkivat solvumisest. Piisab vaid esimeste sümptomite puhul mõelda, kes solvas ja talle andestada. Nohu pole. Aastaid juba.
Kõrvavalu pidi tekkima sellest, et inimene ei soovi teatud asju kuulda. Kurguvalu sellest, et hoiab sõnu endas. Mõned mõtted tuleks valjusti välja öelda. Loogiliselt võttes peaks silmaprobleemid tekkima sellest, mida näha ei taha.

Sõrmegümnastika

Vaadake oma kätt ja uurige, kas saate sõrmi lahti ajada, nii et teised koos on - kõigepealt keskmise sõrme ja siis sõrmusesõrme ja väikese sõrme - vahe nende vahele, siis vahe väikese sõrme ja teiste sõrmede vahele. Jne.
Proovisin. Mingi tasemeni õnnestus, edasi läks juba keeruliseks.

Kõik on väljamõeldav

Minu sotsiaalmeediakontole potsatas kellegi Marie Forleo täna ilmuva raamatu "Kõik on väljamõeldav" reklaam. Ma polnud varem sellisest inimesest kuulnudki, mis ei tähenda, et teda olemas poleks. Täiesti reaalselt eksisteeriv isik. Maailmakuulus ka ja puha, ainult et minul polnud senini tema olemasolust aimugi.
Ametilt karjääricoach, kes keskendub edu saladusele. See tuleb tal vist hästi välja, sest on väga tuntuks saanud. Isegi Oprah shows on käinud esinemas.
Nüüd olen kahevahel: kas osta või mitte osta. Inimeste tagasiside laias ilmas on positiivne. Samas ei ole ma eneseabiraamatutest siiani mitte midagi uut leidnud. Midagi sellist, mida varem teadnud ei oleks. Kardan pettuda. Mis selles raamatus siis teistmoodi peaks olema?
Kõikides eneseabiraamatutes pasundatakse sellest, kuidas teos elu muudab ja mõtlemise muutmine elu muudab ja lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid. Muudab elu jah, aga raamatu autori oma, kes teenib minu ostult. Tema saab rikkaks. Mina pole seni nende abil ei rikkaks ega õnnelikuks saanud. Mingid harjumused ja mantrad on tekkinud, mida aegajalt viljelen ja lausun. Üks vist isegi natuke töötab, aga tõesti ainult natuke.
Iga asja peale korrutada "Kõik on väljamõeldav" on ka imelik. See on nii kohmakas ja kõlab totralt.
Rehv läheb katki - lahendust on vaja. "Kõik on väljamõeldav."
Töö tahab tappa. "Kõik on väljamõeldav."
Naaber ujutas korteri üle. "Kõik on väljamõeldav."
Tahaks rikkaks saada. "Kõik on väljamõeldav."
No ma ei tea.

Orav on surnud

Minu kodu juures hüplevad rõõmsad oravad. Ronivad mööda seinu ja lõbustavad inimesi. Nunnud röövloomad.
Koju jõudes lebas keset teed üks elutu kehake, kes oli oma otsa autorataste all leidnud. Nii kurb. Ja kuradi autojuhid, kes õuealadel kihutavad ja ei saa pidama! Kus nüüd politsei on?
Aeg on paigaldada sildid "Ettevaatust, oravad teel!"

Pühime-põrandad-puhtaks-pühapäev

* Tule minuga prügi viima.
- (Hm, tavaliselt kutsuvad naised teist naist WCsse kaasa) Miks peab kahekesi prügi välja viima?
* Sest nii palju prügi on. Bio ja paber ja üld ja kassiliiv.
- Olgu. Tulen.
* Aga kui kahekesi ei taha, vii siis üksi.

Ahah. Võin ka üksi viia. Pas de problème! Aga enne värvin küüned ära. Küünelakiga, mida kasutab kuninganna Elizabeth II: Ballet Slippersiga. Väljamaalt ostsin. Nii on ilusam prügi välja viia.

Süü on tähtedel

Ma ei saa aru, kuidas mõned asjad minust nii mööda lähevad, et ma ei tea 5 aastat nendest midagi. Ei teadnud ma midagi sellenimelisest raamatust, ei midagi filmist. Raamatupoes loomulikult nägin, aga ei tõmmanud kujundus, ei tõmmanud pealkiri. Täiesti külmaks jätsid, ei lõikanud pähe.
Eile kogemata juhtusin nägema ja olen nüüd tehtud. Arvasin seni, et maailma parimad ja kurvemad armastusfilmid on "Cherbourgi vihmavarjud" ja "Kiri pudelis", aga saab veel nukramalt. Vaatasin ja nutsin. Kaunid inimesed, üliilusad dialoogid. Nii kurb. Ja kõige masendavam on, et sellised asjad juhtuvad päris elus. Inimesed jäävadki tõsiselt haigeks ja surevad. Mina murduksin ja ei leiaks elurõõmu.
Aga jah, olen jõudnud ikka, kus võin filmi, teatritüki või kontserdi headust hinnata selle järgi, kas pisarad tulid silma või ei tulnud. Tulid. Ju olen vesise koha peal sündinud.

Kuidas ma raamatuid ostmas käisin

Ajasin oma ratta välja. Kommuunikaaslane samuti. Et liigutaks end veidi. Osaliselt, et ennetada Kommuunikaaslase süsimusta huumorit stiilis: "Sa oleksid iga kannibali unistus." Teiseks, et austada eilset rahvusvahelist raamatulugemispäeva. Otsustasime minna vanakraamipoodi, kus müüakse ka raamatuid.
Sotsiaalmeedias küsiti: Millist raamatut teie parajasti loete? Ma loen tavaliselt mitut korraga. Hetkel Keskküla, Kaplinskit, Shaffer & Barrowst.
Liikudes tulevad alati teistmoodi mõtted kui lebades. Nii mõtlesin sõites Gavaldale. Tõesti ei saa endiselt aru, mis selle kirjaniku fenomen on. Võib-olla olen valede teoste otsa sattunud. Siis mõtlesin Glattauerile, mis saksa keeles tunduvalt parem kui eesti keeles. Sealt rändasid mõtted edasi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsile", mis senise lugemise põhjal on hale Glattaueri jäljendus.
Tänaval tuli vastu üks ema lapsevankriga ning antagu mulle andeks, aga kaugelt paistis see ema välja pigem kui isa, kes oli end emaks maskeerinud.
Enne seda nägin automaattanklas kolme tumepruuni aafriklast, kes püüdsid meeleheitlikult tühja taarat bensiiniautomaati sisestada. Hullumaja asub teisel pool!
Lõpuks jõudsime poodi ja midagi ikka leidsime. Muuhulgas ka Gavalda ühe teose (äkki on see see õige), mille loomulikult ostsime, sest see oli nii odav. Kas pole imelik kokkusattumus? Mõned raamatud jäid ikka poodi alles ka veel, kuigi olin neid niisama lapanud ja saanud sealt teadmisi, millega ei ole tegelikult mitte midagi peale hakata. Näiteks mis on heletumedus.
Viimasel ajal oleme antikvaarsete teoste vahelt ka huvitavaid sedeleid leidnud. Nii oli täna ühe raamatu vahel 10-rublane rahakaart Tõnule tekstiga: “Palju õnne sünnipäevaks! Juss perega.” Keegi olis sõjajärgsel ajal ilmunud Tuglast lugedes lahendanud matemaatikat. Siinuse, koosinuse ja tangensi valemid kenasti sedelite peal. Raamat oli veel selline, millel lehti lahti lõigata tuli. Endine omanik oli jutte valikuliselt lugenud. Pooled lehed lahti lõikamata. Oleme leidnud raamatute vahelt ka nõukogudeaegse kõrvasalvi  retsepti. Teate küll, selline kollane, mis purgikese külge kleebiti. Siis veel Nõukogude loteriipileti, millega seoses meenub mulle, et kord võitis mu isa lotopiletiga suurema summa rublasid, millel diplomaadikohvriga Tallinnas järel käis. Koju saabus ta svipsis peaga, kohvris Beatlite väljamaised duubelvinüülplaadid. Ju siis käis Viru juures ka. Kui ma ei tundnuks oma isa, oleksin pidanud teda nõukogude spiooniks.
Nüüd olen kutu. Istun oma vaevatud välimusega Poola diivanil. Jõudu pole. Peaks vist preestri kutsuma ja laskma tal pahad vaimud korterist ära ajada.

Vennasrahvastest

Saatsin Mimmu eile vennasrahvaste maale. Keskööks jõudis kohale (bussijuht ületas ikka vingelt kiirust, kui mitmeid vahepeatuste aegu vaadata, nt. Pärnusse reedel, tipptunnil, mil linn on autodest umbes, tunni ja 40 minutiga sõita - mina ei teeks isegi autoga seda järgi).
Leedu näikese arengupeetusega olevat - hotellis ei olegi internetti!
Nägin terve öö unes, kuidas laps ära varastati ja organidoonoriks müüdi.
Kommuunikaaslane vaatab taustal praegu "14 käänet". Olen kuulnud, pole näinud. Paneb hämmastama, et nii ongi. 1996. aastal Eestis sündinud venelane ütleb, et on nõukogude inimene. Et on sündinud Nõukogude Liidus.
Või neli last, kolm neist venelast, mängivad lasteaias. Üks ütleb: "Teeme kolmnurga." Eesti laps küsib: "Kuidas, kui meid on neli?" Teistmoodi loogika?
Nii ongi.

Täna sain siis väetist

Üldiselt öeldakse, et seda kätt ei hammustata, mis toidab. Mõnikord tekib aga küll küsimus, kuidas mõni inimene juhtivale kohale saanud on.
Eks juhte on igasuguseid. Mõni on selleks sündinud. Mõni käib kah. Kõige kehvem variant on persoon, kellel ei ole võimeid ning võim on veel pähe ka hakanud. Igasuguseid on.
Mäletan ühe oma ülikooliaegse töökoha kolleegi ütlust: "Ettevõttega, kus toimuvad kogu aeg koosolekud, on midagi väga korrast ära." Õigust rääkis.
Ülemusel võiks veidikenegi empaatiavõimet olla, aga seda Tallinnas vist peaaegu ei leidugi. Ja sellega harjumine valmistab mulle jätkuvalt peavalu. Isiklik mure on igaühele loomulikult kõige suurem ja tähtsam. Siis ei soovi küll kuulda, et elus juhtub hullemaidki asju. Ehk siis ülemus viljeleb seene-juhtimisteooriat. Nagu minu elust kirjutatud artikkel. 
Lihtsalt tahaks, et kaoks tunne "Tänu minule maksad sa oma korterilaenu ja autoliisingut!"

Elektrik Aleksei

Lugesin anekdooti.
Kui mees magama jäi, võtsin salaja ta telefoni ja hakkasin kontakte läbi vaatama.
Leidsin kolm numbrit, mille nimed olid "Helgeimad mälestused," "Kuldsed pisarad" ja "Unenägude jumalanna." 
Läksin täiesti pöördesse ja otsustasin välja uurida, keda mu romantiline siga nende nimede taga varjab.
Esimese numbri peale võttis toru vastu mehe ema.
Tuligi välja, et "Helgeim mälestus" on mehe ema, "Kuldne pisar" on mehe õde ja "Unenägude jumalanna" taga peitub minu enda telefoninumber.
Südametunnistus hakkas painama - oh, miks ma küll olin oma mehest kohe nii halvasti arvanud?!
Kirjutasin tänutäheks ja suurest heldimusest oma majapoole tema nimele.
Kui ma mehe emale kontaktnimedest rääkisin, kinkis ta tänutundest mehele kuldkella.
Õde kinkis mehele uue auto.
Mees võttis kõik tänulikult vastu ja poetas pisaragi.
Siis võttis ta kõik oma kingitused ja läks abiellus sellega, kes peitus telefonis nime taga "Elektrik Aleksei..."

Huvitav, kas see Aleksei oli naine või mees.

Tee ridu, read on leib.

Sõnad said otsa. Ühes sõnadega ka read.
0-päev.

Tasuta täiendkursused täiskasvanutele

Kel tundub, et kopp ees või tahaks midagi muud teha, siis Haridusministeerium on toreda lehekülje kokku pannud. Väravaautomaatika või rullmaterjalide paigaldamine seinale oleks just midagi minule!

Seenespioonid

Mai Meyers kirjutas Facebooki grupis "Eestimaa seened" (nüüd ka Õhtulehes olemas) väga värvikalt oma juhtumistest Chicago  lähedases metsas.
Ameerikamaal on nii, et politseinikke jagub vist igasse metsa, sest keset kõige kibedamat seenekorjet ilmusid kui maa alt välja politseinikud, konfiskeerisid seened ning väljastasid kohtukutse.
Tegelikult tuli välja, et ikka vabalt politseinikke metsas ei leidu  - neile ikka "koputati". Nimelt töötavad metsades erariietes seenespioonid, kes seenekriminaalidest politseile teada annavad. Kordnikud pakkusid ka Mai Meyersile seda ametit.
Kui naisterahvas küsis, mida politseinikud konfiskeeritud seentega teevad, sai ta vastuseks, et need viiakse metsauurimise keskusesse ja istutatakse tagasi metsa.
Seenekohtusse minek on kohustuslik. Trahvi suurus sõltub seenekohtuniku armulikkusest, aga on 75-500 dollari vahel.
Selle kõige kõrval tunduvad Eesti absurdsused (et EMOst ära saadetakse, sest arvuti ei tööta, et raamatupoest saab postkontor jne) täiesti normaalsed.

You never know when life happens

RIP to all of my summer plans that never happened.

Söö rõõmuga, kingad mahuvad ikka jalga!

Näh, päev jälle õhtusse veerenud ja midagi asjalikku polegi nagu teinud. Tööd, seda küll, jah. Aga muidu ei midagi erilist.
Eile olin nii väsinud, et ei jõudnud isegi telekat vaadata. Seetõttu ei saanud kolleegidest ka aru, kui mõnest eilsest saatest rääkisid. Ehk jõuab järgi vaadata. Süüa ka ei teinud. Kommuunikaaslane praadis kartuleid. Need õnnestuvad tal paremini kui mul. Ta viilutab neid juustuhöövliga - nii on need eriti õhukesed. Mina kasutan juustuhöövlit või hööveldamiseks, kui soov võileiba teha, aga või liiga kõva.
Täna sättisin end peale väsitavat päevatööd varakult helendava ekraani ette. Otsustasin vaadata, mida teised süüa teevad. "My kitchen rules" tuli. Mõnikord on seal tõelisi toidupärle ning siis otsin küll internetist nende valmistamise kohta infot. Muidu vaatan seda saadet pigem naljaka hääldusega prantslase Manu ja säravvalgete hammastega Pete'i pärast (elu ei kesta kaua - naerata, kuniks hambaid on!). Üldiselt on seal rohkem intriige kui toitu ja mõnikord on see väga väsitav.
Kalaisu tuli peale. Hoolimata sellest, et kala ei soovitata enam süüa, ostsin forellifileed ja tegin koore ja päikesekuivatatud tomatitega. Nüüd peab mõtlema: "Homme saab ka süüa."
Kuna tegin süüa, siis raamatupoodi enam ei jõudnud. Võib-olla ongi parem. Raha jäi alles. Niikuinii oleksin midagi ostnud.
Hommikul kuulsin raadiost, et võimalik on õppida vegankokaks. Äkki peaks eriala vahetama.

Lõustaraamat

Miks on nii, et kui on mingid tähtpäevad, muutuvad inimesed igavateks ning postitavad absoluutselt identseid tekste?
14. veebruaril, kui on sõbrapäev, on kõik nii sõbrad-sõbrad. Millegipärast ei tea need sõbrad isegi sinu sünnipäeva, kui seda pole aktiivseks tehtud. Tõeline sõber teaks sünnipäeva ka ilma Facebookita.
Jaanipäeval postitatakse lõkkepilte, õllepilte, sõnajalapilte ja soovitakse "Head Jaanipäeva!" või siis "Head Jaani!" Isegi õigekirja pole aastate jooksul selgeks saadud.
Jõulude ajal hakkavad domineerima kuused. Valged kuused, kunstkuused, nulud, kuldsete ehetega, kirjude munadega, küünaldega, elektriküünaldega.
Siis saabub 24. veebruar ja äkitselt on kogu FB sini-must-valge, rukkilille ja kiluleivaläilane.
Täna on peaaegu kõik mu tuttavad postitanud oma laste pilte koolimaja ees, püsti, kükki, koduhoovis, lilledega, lilledeta, üksi, perega. 1. klassis, juba 4. klassis. Mõelda vaid, üks 7. klassis, teine 2. kursusel! Üks natuke vanem tuttav postitas veidi loomingulisema praepildi, mille poeg talle valmistas. Kooli alguse puhul. Pedagoogid pildistavad saadud lillesülemeid - nagu oleks võistlus, kes rohkem saab. Mõni postitab kohe mitu korda sama sooviga pilti.
Oeh! Inimesed pole mitte ainult materiaalselt vaesed, vaid ka hingelt. Nagu tavatses Kalev Keskküla öelda.
Soovin kõigile toredat uut õppeaastat! Sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, talle, talle, talle, talle, talle, meile, meile, meile, meile, meile, meile, meile, teile, teile, teile, teile, teile, teile, neile, neile, neile, neile, neile, neile, neile...

Lõvisaar

Sellest ajast, kui kuldne lõvi mu kodu lähedalt ära varastati, ei vea mul üldse. Lõvi oli kui õnnetooja. Rikkuse tooja.
Tahaks lõvi tagasi!
Täna tuli mul geniaalne mõte teha sellele kohale lõvisaar. Kõik, kes soovivad, võivad sinna lõvi tuua.
Nüüd peaksin vaid veel sildi üleskutsega organiseerima.

Minu Eesti vanaema

Läbi saabki see 1. september.
Pusa 2 sai 2-aastaseks. Vanemad oleksid tähistanud 57. pulma-aastapäeva. Õnneks ei alanud kool. Leidub veel normaalseid õppeasutusi, mis pühapäeval kinni.
Suvi sai ka läbi. Üks kohutavamaid, mis mul olnud on. Eile jõudsin järeldusele, et kui midagi tegime, kuskil käisime, olin keeruline. Kui kodus istusime, olin suisa väljakannatamatu. Täitsa tige kohe.
Käisime Kommuunikaaslasega "Minu Eesti vanaema" vaatamas. Julia Augi mäletan Katarina II seriaalist ja "Seltsimees lapsest". Esimeses mängis ta oma vastikut rolli nii vastikult, et oligi vastik.
Loomulikult lähevad sellised lood hinge. Samas ei näe Eesti seadus ette, et inimesel võib olla kaks kodakondsust. Otsustama oleks pidanud.
Näitlejatöö oli hea. Lahendused ootamatud ja moodsad. Valgus mängis. Miski ei häirinud. Meeldis väga. Soovitan, kes pole veel näinud.

NUMU

Tõmbasin oma telefoni NUMU-äpi. Selle abil saab interaktiivselt aka nutikalt külastada vabaõhumuuseumi, Eesti Sõjamuuseumi, Adamson-Ericu, Kiek in de Köki, Iloni Imedemaad ja lugeda lausa kahte! audioraamatut.
Üritasin siis täna reaalselt ka kasutada, aga välja ei tulnud eriti midagi. Osad asjad töötasid, teised jälle mitte. Päris alla veel ei anna. Proovin järgmisel korral uuesti - äkki on vaja lihtsalt rohkem aega ja rahu.

Faasisiire

Pühapäevahommikut tuleb ikka ampsu jäätisega alustada, aga sellist õudust sügavkülmas küll näha ei taha nagu täna hommikul.
Kommuunikaaslane oli plekkpurgi, täpsustan sisuga plekkpurgi, jahenema pannud ning selle külmkambrisse unustanud või soovis ta eksperimenti teha, et kas faasisiire ikka toimib. Kesvamärjuke on nüüdseks saanud hoopis teise vormi. Juua seda praegusel kujul küll ei saa ja kui proovidagi jäätunud massi klaasi panna, siis kas maitseomadused on säilinud. Ei tea, õlu pole minu jook. Mingit esteetilist välimust küll sellel segul ei ole.
Igatahes on sügavkülmas taas messi (kaos, mitte jalgpallur). Huvitav, kas mõnes taaraautomaadis on võimalik kahjustunud plekkpurke ka sisestada? Nii palju probleeme pühapäevahommikul ja veel minu eas!