Hüpnoosis hüpnotisöör

Sõitsin täna linna ja minu ees tegi kummalisi manöövreid auto kirjaga "Hüpnotisöör (mehenimi)". Lõpuks sooritas hüpnotisöör puhta punase valgusfooritulega vasakpöörde. Ju siis oli hüpnoosis.

Nagu surmateate oleks saanud

Tegelikult ei saanud, aga tunne on küll täpselt selline, nagu ema oleks surnud.
Ma ei kannata inimesi, kes probleemid "kinni maksavad". Sellistele pole miski püha.
Huvitav, kas muusikutel ongi kõigil teistmoodi ajuehitus? Mida kuulsam siin konnatiigi ääres, seda südametum. Et võibki inimestega kui koertega ümber käia?
Söögiisu kadus ära.

Korralagedus sugupuus

Öisete unehäirete tõttu räägime Kommuunikaaslastega aegajalt kõiksugustel teemadel. Täna öösel meie sugupuudest.
Mul on väga kahju, et sündisin üsna eakatele vanematele ning seetõttu surid ka mu vanavanemad minu lapseeas. Mis omakorda tingib selle, et ma ei tea oma perekonnast eriti midagi. Edukamatest liikmetest võin loomulikult lugeda, aga vähemedukatest puudub igasugune aimdus.
Segasemaks tegi ühe liini õigeusukirikusse astumine. No teate küll, tsaar lubas maid ja ilmu kokku. Naljakas, et just venelasest Viktoria Raidos peab esivanemate mälestamist ülioluliseks. Aga mida sa pead meeles, kui õigeusukiriku kirikuraamatutes valitseb täielik korralagedus.
Üks teine liin, kust ekspangapresident ja eksminister pärit, on aga tibens-tobens korras. Kõik, kas siis portfelliga või portfellita, on kenasti olemas.

Lumivalgeke peab surema

Selveris müüdi imeilusaid tumepunaseid vahatatud, poleeritud ja arvatavasti mürkidega pritsitud õunu. Isegi Lumivalgeke murduks ning tahaks neist haugata. Milline ahvatlus! Ütleb tarksõnagi "An apple a day keeps the doctor away." Ma pole kindel, et need ubinad tervisele kasuks tuleksid, kuigi parem oleks, sest nii mõnigi doktor pole midagi enamat kui tõeline nõid. Hoolimata sellest, et nimi tunnistab ta täieõiguslikuks oinaks.
Mis õunast sai, teame kõik. Lumivalgeke pidi oma apluse tõttu lämbuma. Võib-olla oli meelemärkuse kaotamises süüdi hoopis vahakiht puuviljal? Kui see sulas, pääses õunatükk libedamalt liiklema ja Lumivalgeke ärkas taas ellu ning oli oma printsile ladvaõun.

Alasti kunstnikud

Tauno Kangro korraldab oma galeriides plastiliinivoolimise töötubasid. Alasti või siis aluspükstes modelliga, kuidas kellegi sündsusaste lubab. Käisin minagi tüdrukutega traatkarkassile pruuni massi mätserdamas. Äärmiselt rahustav tegevus. Peaks äkki keraamikuks hakkama. Tulemus ei olnud sugugi kehvem kui Kristine Mei "Neeger banaanidega".

Hetkel mõtlen aga Endel Kõksile, kes armastas oma modelle niivõrd palju, et kooris endki maalides paljaks, et modell end ebamugavalt ei tunneks. Tema abikaasa ei saanud muidugi sellest armastusest väga aru ja otsustas mehe maha jätta.

Huvitav, mis juhtuks, kui Tauno Kangro end töötubades paljaks kooriks? Või siis kõik töötubadest osavõtjad? Või kuidas modell end tunneks? 

Külma kodumaa

Kui ma eile võisin Kalev Kesküla esseid lugedes, millest üks vihjas Matti Mäkelä 1987. aastal "Vikerkaares" ilmunud artiklile, soomlasega nõustuda, et ega nii külm ju ka ei ole, siis täna mõtlesin töölt autosse minnes, et peaks vist ikka salli ja mütsi välja otsima. Mäkelä arvates ei ole teekond saunast autoni nii pikk, et külm võiks hakata. Nojah, aga ma ei tulnud ju saunast, vaid töölt.
Möödunud ööl magasin lahtise aknaga ja olen siiani kevad-sügismantlit kandnud. Aga täna oli õues külm. Hea, et autol klaasisoojendid on. Ei pea Rimi mittefunktsioneeriva kliendikaardiga jääd nühkima, sest ei viitsi harja välja otsida. Aknad peavad aga puhtad olema, et liiklushullude manöövreid igas suunas näha oleks. Neid on ja mitte vähe!
Kesküla oli taas huvitav üle lugeda. Pole just palju raamatuid, mida korduvalt loen. Kesküla küll. Hea, humoorikas, ajastut tabav sulg. Lihtne ka. Ei pea lauseid kolm korda lugema, et sisust aru saada (nagu eelmise loetud teosega oli, mis muidugi ei vähenda selle headust; viimati lugesin teaduslikke tekste ülikoolis ja probleemideta).

Mul on anosmia

Kuidas see juhtus, ei tea. Surströmmingut süüa poleks probleem. Chanel 5 kasutamine oleks juba raiskamine.
Nina liiga kitsas pole. Närvitraumasid pole ka mulle teadaolevalt olnud. Närvivapustusi küll. Jääb üle ainult insult.

Identideedimärgid

Peale eilset rasket joomingut (ca 60 ml likööri ja 250 ml Rieslingut) sobib pohmelliraviks Martin Ehala "Identiteedimärgid" nagu valatult.
Kohe palju selgemaks saab, kes ma siis olen ja kes ma siis ei ole. Miks ma olen, sellele raamatust vastust ei leidnud.
Tänud kingitoojale 28.12.2018. Pühendusega autorilt ja puha.

Haige perekond

Mõnikord peab kuulama südamehäält ning jätma telefonikõnele vastamata. Ma ei kuulanud ja selle tulemusena on mul järjekordselt "head" jõulud. Kõige taga on minu "ülitorevahva" Kommuunikaaslase kälimees, kes umbes 30 aastat tagasi jõululaupäeval minu vanematekodus, mu vanemate enda kodus, neil näo täis sõimas. Ime ka, et kaksikõde keeldub oma õega nii kaua suhtlemast, kui ta selle mehega abielus on.
Kommuunikaaslane loopis mind kõiksuguste napsupudelikestega, mida olin siit-sealt kingituseks saanud, kuigi polnud juba üle aasta tilkagi alkoholi tarbinud ning pudeleid pole soovinud. Ei tundnud vajadust. Tegelikult pole kunagi tundnud. Aga kui seejuures veel joodikuks sõimatakse ja jooma sunnitakse, eks siis tuleb kork maha keerata ja jõulude terviseks võtta!
Seekord siis nõndaviisi.

Üks koer endiselt elus

Loodus kutsus. Läksime siis. Läbi Maardu.  Ma polnud Maardus varem mitte kunagi käinud. Pole millestki vist ilma jäänud ka. Samas oli raske aru saada, kus algas Muuga, lõppes Maardu või jätkus Kallavere. Peaasi, et ise aru saavad.
Mõned kilomeetrid hiljem jõudsime Eestisse.
Mul polnud aimugi väikesest teekesest läbi Ülgase looduskaitseala. Karstiala oli kohati hingematvalt kaunis. Ja nagu noaga lõigatult, muutus maastik hetkega metsaseks. Naljakas.
Sõelusime mööda teid siia-sinna. Ühe tee ääres olid lahtiste penidega majalobudikud. Kuna tee sai otsa, pidin auto ümber pöörama. Üks ketitu minikoer tolknes mu auto ees ja taga. Kupatasin Mimmu lõpuks autost välja koera kantseldama, sest koera surma ma oma hingele ei tahaks. Tegemist oli äärmiselt koleda koeraga. Mimmu võttis ta sülle ja ma sain rahulikult auto ümber pöörata. Peni keeras end, jalad taas maapinnal, selili ning nõudis kõhu alt sügamist.
Ma ei teagi, kus me lõpuks ära käisime, aga jõudsime lõpuks Kiiule. Vallahoone on jätkuvalt kaunis ning Kiiu torn jätkuvalt kinni. Üks titekäruga emme teadis rääkida, et torn on ikka mõnikord suvel lahti ka, aga see olevat boonus.
Koju jõudsime pimedas. Loodus mõjus kosutavalt.

Peaks vist uue töökoha otsima

Suvest saadik on minus süvenenud tunne, et ei soovi enam praeguses töökohas töötada. Ise ka ei tea, mida teha tahaksin, aga võiksin midagi sarnast teha, nagu koolitaja, kelle koolitusel neljapäeval ja reedel käisin. Mitte midagi ta ei teinud ja mina väga targemaks ei saanud, aga onu teenis 100 eurot tunnis. Ilma naljata.

Ehk siis. Kui kellelgi on pakkuda väga hea raha eest tööd, olen äkki huvitatud. Infoks veel nii palju, et ega ma ise midagi väga teha ei oska.

Endal on sul linnud peas

Seadsime üleeile õhtul Kommuunikaaslasega end sängi. Tuulutasime tuba ja ma kuulsin linde õues laulmas. Ütlesin Komuunikaaslasele ka, et laulavad. Sain vastuseks, et mul endal linnud peas. Täna õhtul kuulsime Mimmuga ka linde laulmas. Meenutas väga musträstast, aga mõistus ütleb, et ei saa olla. Olgu siis lihtsalt öölinnud.

Ei taha võõraid hommikul oma tuppa

Mõni aeg tagasi ütles mu kolleeg, et tema Terevisiooni ei vaata, sest ei taha hommikul võõraid inimesi oma tuppa. Missiis, et ta oma poeg aegajalt ka sellessamas saates rääkimas käib.
Ma jälgisin siis täna hommikul töökaaslase eeskuju. Tegin kodust lahkumise eelset aega parajaks hoopis Silvia Ilvese intervjuud lugedes. Uskumatu!
Ja siis lugesin veel vanast Sirbist Sittowi näituse korraldamislugu. Ka uskumatu, aga hoopis teistmoodi uskumatu.

Film Marju Lepajõest

Vaatasin ETV-st filmi. Tahtsin üle-eelmisel nädalal kinno minna seda vaatama, aga ei saanud. Nädal hiljem nägin juba reklaami, et riigitelevisioon näitab seda. Milleks siis enam kinno minna...
Eks ma olin suvel kohkunud, kui tema lahkumisest kuulsin. Oleks võinud ju veel elada. Noor oli ju tegelikult. Samas jõudis ta selle lühikese ajaga paljude inimeste hinge pugeda. Huvitavate mõttekeerdudega inimene. Kahtlemata.
Sain filmist natuke lohutust. Tundsin täna keset päeva täielikku masendust. Aga näe, Marju väitis, et masendus on mõttetööle ja kirjatööle väga kasulik. Hoopis kasulikum kui õnn. Tänu elu sellise nurga alt nägemise eest!

Oh ajad, oh kombed

Lugesin Maaja Kallasti raamatut üle. Pettusin täielikult. Mis kunagi tundus hea ja asjalik lugemine, näib praegu vanainimese vingumisena. Mis mul viga on?!

Chanel 5 ja pühapäev

Eile õhtul uinusin Kommuunikaaslase unejutu peale bernhardiin Barryst. Öösel käis Pusa üle mitme kuu mu peal nurrimas. Heitis haige jala peale ja pani mootori käima. Olin päev varem just imestanud, miks ta enam ei tule.
Vaatasin eile Kanal 12-st filmi Chanel 5-st. Hommikul nägin segaseid unenägusid, kuidas Coco teadlikult natsiga semmis, et oma firmat päästa. Mis iganes tookord ka oli, Chanel 5 jäi kestma. Kunagi ammu ei saanud ma selle lõhna fenomenist aru. Haiseb ju! Kohutav! Aga mõned aastad tagasi hakkas meeldima. Meeldib õudsalt! Pärlid on vaid veel puudu.
Tegin üle saja päeva pannkooke. Piima polnud. Seetõttu kasutasin mineraalvett. Üks viiuldaja õpetas sellist meetodit mulle. Tema omakorda õppis seda Šveitsis tudeerides. Maitse oli teistmoodi, aga kindlasti on veega variant tervislikum.
Käisin Kommuunikaaslase uut töökohta vaatamas. Jätan parem ütlemata, mida sellest arvan. Vaade oli ilus, seda küll. Aga mida sa ikka aknast pimedust vahid!
Kirikus ei käinud. Advendiküünlaid pole ka põletanud. Ilma saab ka jõuluimet oodata.

"Eneseloomine" ja raamatulaat

Näib, et täiskuu mõjud on nüüdseks kadunud, sest täna öösel oli rahulik uni.
Käisin KUMUs. "Eneseloomine" on päris hea, kuigi tahaks ekskursiooni saada. Aega veel on ja muuseumis võin käia nii palju kui tahan, sest mul on aastapääse. See viie muusemi Mõnel laupäeval äkki satungi.
Raamatulaadal käisin ka. Tegelikult juba kolmandat korda. Loomulikult ei saanud tühjade kätega ei KUMUst, ei raamatulaadalt tulema. Ma olen rohkem lugema hakanud.
Tagasiteel kihutas (mina sõidan korralikult 50-ga) minust mööda hõbehall Toyata, millel ilutsesid Ott Tänaku ja Martin Järveoja nimed. Ott oli juukseid värvinud ning vuntsid kasvatanud. Martinist oli saanud ülekaalus tissidega mamsel. Mitu korda vaatasin ja pilgutasin silmi, kas näen ikka õigesti.

Must auto on jälle must auto

Klient otsustas täna minuga peale tööpäeva lõppu mu autoni jalutada ning pakkusin lahkelt, et viskan ta tema autoni ära. Praegu mõtlen, et küll oli hea, et Tallinnal olematu tänavavalgustus on, sest muidu oleks klient näinud, kui määrdunud mu auto on.
Kui siis tema autoni jõudsin, pidin piinlikuse pärast peaaegu maa-alla vajuma. Tema valge auto läikis puhtusest.
Mimmule klassiõhtule järgi sõites käisin pesulast ka läbi. Uskumatu! Ka minu auto võib puhtusest läikida.

Täiskuu avaldab mõju

Seekordne täiskuu on mulle ikka väga valus. Pole nädalavahetusest saadik normaalselt magada saanud. Inimesed on ümberringi samutimkummalised. Eriti üks kolleeg. Püüan temast aru saada, sest ta elab seniilse ämmaga, kes nõuab iga päev täpselt 38 grammi kreeka pähkleid. Läheksin isegi tõenäoliselt lolliks, kui nii elama peaksin. Täiskuu ei mängiks siis enam mingit rolli. Näib, et pähklitest ei ole mingit kasu.

Eelmised jõulud

Mimmu näitas mulle mitu nädalat tagasi seda treilerit ja ütles, et tahab kindlasti filmi näha. Ma ei saanud kohe arugi, et seal Emilia Clarke filmist "Mina enne sind". Alles talle omasest kulmukergitusest tundsin ta ära. "Cup of tea?"
Tulime just hilisõhtuselt seansielt. Kuskilt südame äraviskamise hetkest kahetsesin, et taskurätte kaasa ei võtnud. Tõesti ei arvestanud võimalusega, et jälle peab Emilia Clarke'i filmi vaadates vesistama. Süda on habras.
Sisu oli muidugi etteaimatav ning filmi on nimetatud juba ebaõnnestumiseks, aga mis siis.
Georg Michaeli esituses kõlanud hitte sai nooruspõlves kahelt vinüülplaadilt lõpmatuseni kuulatud. Saaks praegugi, aga kergem on youtube'ist lasta.
Silmad kipitavad...

Kalmaarinälg

Pärast Hispaanias käimist isutab kogu aeg kalmaaride järele. Söön neid ikka mitu korda nädalas. Täna ka.
Uurisin siis, mida kalmaarid sisaldavad. Miks ma üldse ei imesta, et muuhulgas ka magneesiumi. Seda on mu organismis viis kõvasti puudu, sest ärkasin täna öösel meeletu jalakrambivalu peale üle. Üks pakike magneesiumipulbrit oli õnneks olemas ja leevendus saabus kiiresti. Millegipärast nägin seejärel unes, et isa saatis mulle selle hirmsa krambi teisest ilmast, et ostaksin lotopileti. Mingid alateadvuse signaalid vist. Hiina meditsiin, jalakrambid, rahapuudus.
Loodan, et lisaks magneesiumipulbrile mõjuvad ka äsja kõhtu rännanud kalmaarid mu vereringele positiivselt ning jalg ei krampu.

Uued juhiload

Mu juhiload hakkasid kehtivust kaotama. Tellisin siis uued. Uskumatu, kui mugav ja kiire teenindus. 2,5 päeva ja ümbrikuga postkastis. Millegipärast tulid küll läbi Rakvere, aga vahet pole.

Meie Nokia on PISA

Reps vahib piltidel nii rahuleva näoga vastu. Mõni aeg tagasi leidis seesama isik, et eksamid tuleks ära kaotada. Lammutame, aga lammutame toimivat süsteemi.

Linnast välja

Tallinnas ei ole lumest haisugi. Kõlab uskumatult, et sealpool linnapiiri on nii puud kui põllud lumised. Täitsa valged kohe.
Päike on tore, aga kui täpselt silma sirab, pole mugav.
Täna avati Baturini muuseum ja esitleti tema viimast teost. Berk tundis mind ära, kuigi pole ammu näinud.

Vaat´ kui huvitav! Müügil Konrad Mägi maal aastast 1978

Mul tekiks küll Henno Tigase asemel kahtlus, kui ajakirjanikupreili nii kirjutab. Tervitusi teise ilma!

Riminirimina

Oeh, mulle tundub, et pean poodi vahetama hakkama. Iga kord, tõesti IGA KORD, kui Mustamäe tee Rimis käin, möödub probleemidega.
Täna ka. Iseteeninduskassas ei tundnud masin hapukoort ära. Ja siis ei tundnud kohupiimakreemi ära. Mõlema toote puhul tegi masin piiksu, aga fikseeris tundmatu tootena. Valvurmüüja tühistas minu ostu kommentaariga: "Pärast pean mina midagi oma taskust kinni maksma." Nii avalikult pole mind vargaks sõimatudki.
Lõi tema siis kaupa läbi ja jõudis banaanideni, millel hinnasildid peal. Need hinnasildid talle ei sobinud ja asus neid kaalukaubana kaaluma. Vahe olnuks pea euro. Minu kahjuks. Kes nüüd varas oli? Vabandusest polnud juttugi ning see tuli moka otsast nõudmise peale.
Kohutav pood. Einam ei soovi sinna minna.

Eukalüptimetsi pole

Meil siis protsessitakse mingite ministrite ja nõunikega, prokurör "unustab" 6 miljoni varastamise  ning naudime ulmelisi kütusehindu. Hipodroomile hakatakse mingit kvartalit ehitama. Et ikka rohkem ummikuid oleks. Nõme on. Nagu siin ikka kombeks. Kõigepealt teeme ja siis ups, mõtleme.
Samal ajal hukkuvad Austraalias koaalad. See loomaliik võib jäädavalt kaduda. Pisar tuleb silma.

Ühisköögi kammajaa

Vunts tuli hoovi peal vastu. Tegi juttu, nagu viimasel ajal. "Pesin koridoriaknad ära. Tahan selle eest 400 kuus saada."
Pole paha. Sellise raha eest peseks isegi aknaid. Kahtlustan aga, et suvalist eneseinitsiatiivi ei ole majaelanikud nõus oma taskust finantseerima.
Jätsin kõik talle ütlemata. Ka selle, et miinuskraadidega on tõepoolest väga "mõistlik" aknaid pesta.

Kessejaksabkoguaegkoristada

Kas tõesti veetsid perenaised 36 aastat tagasi iga päev koristades? Kunagine perenaise piibel, Salme Masso sulest ilmunud „Koduraamat“ annab ülevaate, kuidas planeerida nädala koristustööd.
Artiklist kodukiri.ohtuleht.ee//906094/nadalavahetusel-kodu-korda-nadala-koristusplaan-aastast-1982

Tänapäeval enam keegi nii palju aega koristamisele ei planeeri, kuid nii mõndagi on siit kõrva taha panna.

Ühel päeval nädalas pese väiksemaid riideesemeid nagu ihupesu, töö- ja koolipluuse, põllesid jmt.

Järgmisel päeval tuleb need esemed triikida ja uuesti kandmiseks korrastada, vajadusel parandada, nööpe ette õmmelda.

Kolmanda päeva tööks üle nädala on külmkapi puhastamine ja sulatamine, värskete toiduainete ja hoidiste kontrollimine. Üle nädala sellest tööst vabaks jäävatel päevadel võib puhastada aknaid, uksi, kloppida tekke, patju ja madratseid.

Neljandal päeval puhastatakse põhjalikult vannituba ja WC, koristatakse esik ja pestakse selle põrand ning korrastatakse esikus rippuvad riided.

Viiendal päeval pestakse põhjalikult köök. Pliit ja praeahi pühitakse, vajadusel küüritakse puhastuspulbriga. Kontrollitakse kappide ja laegaste seisukorda, eriti toiduvarusid. Valamu, seinad, põrand ja uksed puhastatakse hoolikalt.

Kuues päev on ühe ruumi põhjalikuks puhastamiseks. Ühel nädalal korrastatakse üks, teisel nädalal teine ruum jne, kuni kõik toad on läbi käidud, siis alustatakse otsast peale. Mida vähem tube, seda sagedamini neid põhjalikult puhastatakse - seda ongi vaja, sest kuna neid tube kasutatakse rohkem, siis muutuvad nad ka kiiremini tolmuseks.

Seitsmes päev on antud perenaisele puhkamiseks, kuid tõenäoliselt leiab agar pereema ka siis endale rohkelt tegemist.

Gaas keerati kinni

Öösel ei saanud jälle magada – kõrvetas, kõrvetas, kõrvetas. Aitas roosilimonaad ning diivanipadi, mille oma kahele padjale veel alla panin. Niimoodi poolistukil saingi öö siis mööda saadetud. Meenusid jutud aadlikest, kes püstiasendis magasid. Tädi Tortila rääkis, et mõned magasid isegi kapis, et kurjad vaimud neid kätte ei saaks.
Et ennetada tänaöist võimalikku valu, tahtsin poodi uue limonaadilaari järele minna. Õu oli tuletõrje- ja kiirabiautosid paksult täis. Alumise naabri ukse taga oli medtöötaja. Minu uudishimu peale ütles ta, et hetkel ei ole veel midagi lahti. Korterist väljunud tuletõrjuja kommenteeris, et gaas pannakse kinni ja sain loa kodust lahkumiseks.
Nojah. Gaas pandigi kinni. Tühja sest, sest mul on elektripliit. Ma kardan gaasipliite. Sain lapsena trauma, kui vanem õde võitluses gaasiga kõik oma näokarvad kaotas. Seetõttu on mul elektripliit. Kogusin end praegu neid ridu kirjutades. Ega prantsuse sibulasuppi pole kerge ühe jutiga valmistada...

Suur maailmateater

Ei mäletagi, millal viimati Theatrumis käisin. Äkki olid "Joobnud"? Mingi ööetendus enne remonti?
Kahetsusega pean ütlema, et täna oli mu selle aasta halvim teatrielamus. Pedro Calderón de la Barca tekst polnud sugugi ju kehv. Kristlikud väärtused ja inimloomus oma pahede ja vigadega on aegumatud. Oli kirjanduslikult huvitav. Aga see oli ka kõik.
Mul oli tunne, et olen seda kõike korduvalt ja korduvalt ja korduvalt ja korduvalt näinud. Ikka need pruntis suud (nüüd on neid juba kaks!), petersonilikud põrisevad r-id ja ebaloomulikud sõnavenitused ebaloomulike sõnalõputoonitustega. Nüüd teeb seda ka juba Indrek Sammul.
Kui kõik etendused on kogu aeg ühesugused, siis hakkab igav.

Jaagu uus plaat

Tellisin Jaak Joala uue CD plaadi ette. Lubati soodsamat hinda. Täna tuli sõnum, et võib tootele poodi järgi minna.
Pisike plaat oli pakitud suurde pappümbrikusse, millele mitu ringi kleeplinti ümber tõmmatud. No tõepoolest. Kas kuidagi keskkonnasõbralikumalt ei oleks saanud?
Kuulasime perega autos ja pettumus missugune. Imelikud laulud. Ilusaid nagu polnudki. Seni ilmunud plaatidest on üldse vaid paar normaalsed, aga kuna sarja on juba ostma hakatud, siis oleks narr pooleli ka jätta. Või äkki ei peaks ikka nii mõtlema. Peaks südame kõvaks tegema ja ostmata jätma.

Eesti Panga ekskursioonid

Olen väga tänulik, et Eesti Pank on otsustanud juubeliaasta puhul oma uksed inimestele tänavalt avada. Juba mitmel laupäeval olen nautinud Eesti Panga kunstikogu tutvustust Eero Epneri, pangakvartali ajalugu ja tähtsamaid sündmusi Märt Karmo ja aerhitektuuri Mait Väljase  heietuste abil. Eesti Pank on seest nii kaunis ja huvitav.

Südameharjutus

Aasta alguses tuli Linnateatris lavale Austria kirjanik Daniel Glattaueri teose põhjal valminud "Südameharjutus". Kuna Linnateatrisse saab pileteid sama harva nagu on vabu kohti VHK-sse, ei ole õnnestunud senini seda tükki vaatamas käia.
Originaalis kannab teos küll nime "Die Wunderübung", aga Piret Pääsukesele, kes JÄLLE Glattauerit tõlkis, meeldib tõlkimisel päris palju omavolitseda. Ma ise oleks vist Glattaueri pealkirja juurde jäänud, isegi kui südameharjutus väga sümboolne oli.
Tüpaažid oli täitsa õiged. Piret Kalda, Andres Raag ja Kaspar Velberg olid väga õnnestunud osatäitjad. Ja kuigi näidendi sisu oli triviaalne ja väga etteaimatav, oli näitlejatöö väga meisterlik ja tekst kohati nii naljakas, et publik möirgas naerda. Mina ka. Kulus reede õhtuks marjaks ära.

Pauk

Tuligi pauk ära ja seda kohast, kust kõige vähem ootasin. Tundub, et täiskuu mõjutabki inimesi ja mõnda kohe eriti halvasti. Inimesed, rääkige asjaosalistega, kui probleem on. Täiskasvanud mees ja nii arg!

E-esmaspäev

Lisaks numbrimaagiale 11.11 oli täna e-esmaspäev. Terve päeva potsatas meilpostkasti ja telefoni teateid allahindlustest siin ja seal. Läksidki rahakotirauad lahti ja nii mõnigi raamatutega tegelev ettevõte sai rikkamaks. Eks ma ikka ka. Raamatute lugemine rikastab.
Nüüd söön kodujuustu salsaga. Segatult. Kuidas ma varem sellisele mõttele pole tulnud?!
Ühtlasi mõtlen hirmuga, mis pauk mind sel nädalal ees ootab. Ei salli ma nädalaid, mil 1. , 11, ja 21. kuupäeval on esmaspäev, 2., 12, ja 22. kuupäeval teisipäev jne. Elu on näidanud, et siis juhtub ja tavaliselt ebameeldivaid asju. Täiskuu ka avaldab juba mõju. Seekord pidada inimesed segaseks minema. Eks näis.

Rimi kliendikaart- ja "teenendus"

Einoh, ma tean küll, et õige sõna on teenindus, aga näib, et Tammsaare tee ääres asuv Rimi klienditeenindaja ei tea.
Mu kliendikaart ei näita terminalipakkumisi. Ei ava lehekülge, aga kõik muu töötab. Hea seegi. Inimene, kes peaks taolise murega tema poole pöördunud kliendi probleemiga tegelema,  podiseb mulle, et "klienditeenendus" töötab tööpäevadel 9-17. Küsimuse peale, kus infoleti lahtiolekuajad kirjas on, soovitab mul Rimi kodulehelt vaadata. Ma muidugi ei saanud talle ütlemata jätta, et mul ei pea internetti ja arvutit olema. Klienditeeninduse lahtiolekuajad võiksid ikka infoletis nähtavalt kirjas olla. Ning et ta on soovitanud mul juba korduvalt igasuguseid reegleid, kampaaniatingimusi jne. kodulehelt vaadata, siis tundub mulle, et see on tema moodus "probleeme lahendada". Huvitav "teenendus" Rimis.

Mis soost on Sipsik?

Tavaliselt ma mingit Anu pühapäevahommikuti ei vaata, aga täna pani keegi teleka käima ja parajasti oli juttu peatselt valmivast Sipsiku multifilmist. Anu Välba kilkas plikalikult, kuidas tema jaoks on Sipsik olnud terve elu naissoost ja ollllalllllaaaa, kuidas saab Sipsik üldse mingist muust soost olla.
Mu jaoks on Sipsik küll pigem meessoost olnud, kuigi tegelikult on ta sootu. Aju ei taha seda kuidagi registreerida, aga ju siis on.
Näidati ka lõiku uuest multikast. Huvitav, kas sellest on tehtud samasugune muusikal nagu "Suurest maalritööst"? Kui jah, olen pettunud.

Ümmargune hotell

Ei ole mujal ka soojem.

Pada sõimab katelt

Mu käest küsis täna üks katoliiklane, miks ma kirikus ei käinud. Tahtnuksin vastu küsida, miks ta katoliiklasena omasooiharaid tööle palkab, aga hoidsin keele hammaste taga.
Isiklikud probleemid on. Täiesti isiklikud.

Sarah Brightman

Mingis meeltesegaduses vastasin Kommuunikaaslase küsimusele, kas tahan Sarah Brightmani kuulama minna "Ja-jah."
Nii kaks piletit meile kuu aega tagasi tekkisid. Vahepeal oli isu need maha müüa, aga siis jäi asi jälle katki. Otsustasime ära käia. Missealsikka.
Lille end ei löönud. Mis kauniskunsti on oodata spordisaali ehitatud lavalt?! Viimane kogemus oli mingi Venemaa balletitrupiga ja see oli nii kohutav, et võttis igasuguse isu Saku suurhalli kunagi enam mina. Lindimuusika, koperdavad baleriinid, dressides venelased, kes vaheajal hamburgeid söid ja õlut jõid. Päris õudne.
Esimene poolaeg oli kontserdil kehvapoolne. Ma ei tea, kas istusime vales kohas, aga heli oli täielikult paigast ära. Ainus tasemel komponent laval oli orkester. Õhtu staar suutis vaid ohkida – no ei olnud esinemises jõudu.
Vaheajal seisid inimesed jätkuvalt hamburgerisabas ja jõid plasttopsist õlut. Öäk. Kirusime endid, et järjekordne Saku suurhalli ebaõnnestunud külastus. Vahetasime istekohti.
Teine poolaeg polnud esimesega üldse võrreldav. Brightman oli vist vahepeal kas hääle lahti laulnud või oli tehnika korda tehtud. Kohe hea oli. Kohati isegi väga hea. Ei kahetsenud, et käisime. Isegi totaalselt mööda laulnud kastraat ei häirinud enam.
Mitu korda tabasin end mõttelt, mitmes kleit tal juba seljas on. Tõepoolest, mitu tal neid oli? Diiva peabki ilus olema, aga kas neid kleite peab siis nii palju olema...

Ainsad

Meil on ainsad silmad...

Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on

Külmaks on läinud. Ime oleks, kui soojemaks läheks!
Ei tea, kas külm on autos õunad ka ära võtnud? Ei ole viitsinud neid tuppa tuua. Juba reedest saadik sõidavad minuga tööle ja töölt tagasi koju.
Avastasin auto põrandalt paki pärmi-lehttainast. Ju see pudenes eile poest tulles kotist välja. Tainale mõjub külm ilm kindlasti hästi.

Küll see inimelukene on kummaline

Lugesin Silvi Vraidi elulooraamatu läbi. Küll see inimese eluke võib ikka kummaliste keerdkäikudega olla. Nii temal,  kui ka ta isal. Uskumatud lood.
Surnuid maetakse suvalisse Karjala metsa. Kuhugi peab ju laiba panema!
Ülikooli ajal elas ta vanainimese juures ühisköögiga korteris. Allüürnikuna. Magas kahest tugitoolist tehtud "voodis". Suure armastuse nimel veetis öid oma kallimaga pööningul või raamatukogus põrandal.
Ja siis sai diivaks. Tõenäoliselt nautis natuke elu ka, kuigi tean, et ka hilisemal ajal oli tal suuri rahaprobleeme.
Lõpp oli väga kurb. Aga kuidagi pidi ju elama! Ma nüüd ei teagi, kas ta oli kange naine või ...
Ja hoolimata sellest, et ta ei ole mitte kunagi mu lemmiklaulja olnud, oli tal väga omapärane ja talle iseloomulik hääl. Mõni laul ikka meeldib ka ta esituses. Ja südames on ikkagi soe tunne. Sai temaga kunagi ühes autos Tallinnast Tartusse sõidetud. Minu ema öökuningannast sai ta endalegi osakese. Ohjah.

Torti sõin.

Reisisaatjad

Mäletate, veel 9 aastat tagasi eksisteerisid Tallinna ühistranspordis sellised tegelased nagu reisisaatjad? Valdavalt hiliskeskealised mammid, kes dikteerisid, kes kuhu istuda võib ja kas üldse istuda võib. Mõnikord ei tohtinud isegi siis istuda, kui vabu pinke oli. Ei ütleks, et sõidu kvaliteet seetõttu paranenud oleks. Siiani tegelikult ei ole, aga mida mina ka tean! Liiga palju väljamaal ühistranspordiga sõitnud.
Aga hea, et minu maksuraha sellise jaburuse peale enam ei kulutata.

Mõrv šokolaadiste muffinitega

Ma pole eriline krimkade austaja. Tegelikult polegi neid eriti lugenud, sest ei tõmba. Kuniks mõned aastad tagasi soovitas Mart Juur lugeda Joanne Fluke'i "Mõrv sidruni-beseekoogiga". Üks tuttav oli seda lugenud ja teine luges parajasti sama autori "Mõrv maasika-vahukooretordiga". Ning kuna tegemist on kulinaarkriminulliga ja sarja keskelt oleks imelik lugemist alustada, alustasin ikka otsast, milleks oli "Mõrv šokolaadiküpsistega".
Lõpetasin äsja viimase eestikeelse raamatuga ning loeksin hea meelega edasigi, aga ei näe erilist mõtet seda võõrkeeles teha.
Oijah, eesti keeles on neid ilmunud seni vaid viis. Kokku on neid 27! Vanaproua on väga produktiivne.
Ma suren enne ära, kui need kõik eesti keelde tõlgitud saavad.

Eesti Pank vs Tänak

Kommuunikaaslane klõpsis närviliselt telekanaleid ning otsis Tänaku rallit.
Tsiteerides Eero Epnerit: "Kõik eestlased vaatavad täna Ott Tänaku sõitu. Välja arvatud need, kes Eesti Pangas ekskursioonil on." Laupäeviti need ju toimuvad... Praegugi käimas üks.

Tänased toimetamised

Tallinn-Lõuna-Eesti-Tallinn.
Teel oli allaaetud rebane. Saba kehast mõned meetrid eemal. Eriliselt kurb ots.
Autol on nüüd talverehvid. Minugipoolest võib lumi maha tulla.
Käisin surnuaias isa ja esivanemate haual. Hingede aeg pole enam kaugel.
Oleksin tahtnud rappa minna, aga aega polnud. Ja sellest on mul kahju.
Tartu oli ka alles. Pallase näitusel käisin. Täna oli ühe euro reede. Pallase 100 vaatasin. Teist korda.
Tagasi Tallinnasse. Liiklus oli ülitihe. Ju siis kõik sõitsid Otepääle suusatama. Mulle aga ei meeldi endiselt pimedas autot juhtida.
Rooma - lahtine linn. Tõlkija on tekste huvitavalt interpreerinud. Bologna või Poola – mis vahet seal on! Ja saksa keelest ei saa ta üldse aru.
Pimedus. Kaks kuud läheb veel pimedamaks, kuigi ma ei saa aru, kuidas on võimalik veel pimedamaks minna.
Väsinud.

Signes, signes, signes

Olen täna sattunud kella vaatama 13:13, 14:14, 15:15 ja 22:22. Keegi tahab mulle midagi öelda, aga ma ei saa aru.
Suvel kohtusin ühe välismaise abielupaariga. Kuidagi tuli minu võõrkeeltekirg jutuks. Sai aadresse vahetatud. Täna saabus neilt täiesti ootamatult pakk viie raamatuga. Ma ei oska kohe enam midagi öelda. Viis raamatut!

Kaks raamatut juures

Ehkki olin väga väsinud ning tuju ei olnud, sundisin end minema.
Alguses oli plaan vaid raamatud osta, ent siis tuli tahtmine juba lõpuni olla ja autorite heietusi kuulata. Loomulikult ma ei kahetse, sest oli väga huvitav.
Isegi Mikkeli kogusse hakkasin positiivsemalt suhtuma. Ma pole eriline portselanvaaside ja -kujude fänn. Aga need lood! Need teevad asja huvitavaks.
Ning siis Anu Allikveega ringkäik Rõude kogu keskel. Teine tera kohe! Pildid hakkasid rääkima. Igaühel oma lugu.
Aga enamat saab lugeda juba raamatutest.

Ahjaa, kui minu töökohal on aeg-ajalt probleem, et inimesed ei osale ühisüritustel, siis näib, et seda tuleb ka ontlikemas kohtades ette. Raamatute kaasautoreid-abilisi oli esitlusel kohal vaid näputäis. Kahju.

Ood trollijuht 344-le

Baltijaam on hirmus koht.
Trollijuhi reaalne oht
reisija, kes tagus ust.
Tühja tal sest graafikust.
Minut siia – minut sinna!
Saaks vaid ruttu ära minna.
Annab gaasi,
trollibaasi
äkki jõuab varem nii.
Bussi lähen,
kodu lähem
kõigest poole võrra siis.
Aknast näen -
troll see läeb,
foorituld veel eirab.

Lilles väljumiseaega
vilgub infotahvel.
Ikka 3-4-4-le.
Viimne juba
ammu vurab
Välja lähistel.

Ootan järgmist
sarvebussi
Nagu neetud.
Pole kuskil.
See jääb hoopis hiljaks.
Lõpuks tuleb.
Istuks maha
ent ei taha.
Istmed jube rokased.

Kaevata ka pole kasu.
Trollijuhil süüd ei lasu
mitte kunagi.
Temal kettad-kellad õiged.
Hoolimata soost...
Ametnik  nii laua tagant
vastaks rida-realt.
"Reisijal on kellad valed.
Üleüldse on ta jobu."

Tropijuhile soovin ilusat õhtu jätku!

"Kõik on väljamõeldav". Loetud

Lugesin selle raamatu läbi. Kindlasti ei ole tegemist kehva raamatuga. Kas just parimaga, ei saa ka öelda, aga kindlasti on see mõtlemapanev. Kohati vägagi. Kuna lugesin seda niisama, ajaviiteks, siis nüüd peaks teist korda paberi ja pliiatsiga lugema ning parimad palad üles kirjutama.
Vaevalt ma kardinaalseid muutusi tegema hakkan, kuigi praegusest elust on kopp ees. Võib-olla pole aeg küps ja ma pole lihtsalt valmis. Võib-olla olen liiga mugav. Või ma poen lihtsalt vabanduste taha, et ma ei saa (loe: tegelikult ei taha). Tegelikult tahaks küll, sest kõik on nüri ja hakkan ise ka nüristuma. Arg olen. Ja see teeb nii kurvaks. Ennast on ikka tore haletseda.

5 aastat hiljem

Vaatasin "5 aastat hiljem" Kaja Kallasega ja see oli psühholoogilisest vaatenurgast väga huvitav saade. Hoolimata sellest, et ma ei saanud päris mitmel korral aru, mida Kaja Kallas öelda tahtis.

Perekonnata

Käisin kinos filmi "Perekonnata" vaatamas. Oli sama südantlõhestav ja rõõmu tekitav nagu raamatki.

Teletupsumaa

Magasin üle pika aja välja. Kosutav on kella 12 magada. 

Ilm oli mõnus. Käisime natuke linnasiseses looduses. Paljassaarele oli nõukogude tuuri raames seltskond purjus sakslasi sattunud. Miilits üritas neile Põltsamaa sinepit pähe määrida.

Koplis käisime. Teletupsumaal. Kes teab, see teab.

Tänasest on meeles vaid hullude kontsentratsioon liikluses ning kolleeg, kelle meelest vastutan ka ürituste eest töökohal pärast tööaja lõppu. Õigemini selle eest, kui palju inimesi kohale saabub. Ürituste korraldamine ei kuulu minu tööülesannete hulka. Ammugi siis nendele reklaami tegemine ning inimeste kohale meelitamine. Miks just mina ette jäin, ei saa aru.
Kogu see krempel ajas lõpuks nii vihaseks. Peaks vist viharavile minema.

Puutapjad

Kaks aastat tagasi. Pime on. Saagu valgus! "Puu on meie maa peal. Saeme puu ära." Saagu valgus!
Kaks aastat hiljem. Akendel paksud kardinad ees. Kas enam ei ole pime? "Känd ei ole enam meie maa peal." Kuidas puu siis oli?
Järeldus: kõrvalmajas elavad nõmedad inimesed.

Kodused ülesanded

Olen Lauri Leesiga absoluutselt kõiges nõus. Tema väljaütlemised ühtivad 100% minu arvamustega. Õpetaja jõuab tõesti neli briljantset tundi päevas anda, viies tund juba kannatab ja kuues on puhas haltuura.
Tahaksin sama suhtumise PRAEGU kanda üle oma lapse kodustele töödele. Ta suudab iga päev õppida briljantselt neljaks õppeaineks, viies on juba kesine ja kuuendaks tunniks on täitsa ligulaskmine – saaks vaid kaelast ära.
Täitsa hale hakkab.

3:0

Kahju. Eesti mängis tegelikult ju väga hästi. Võib-olla tehniliselt liigagi hästi. Sellist inglise jalgpalli. Ent ikkagi ilus mäng oli.

Eesti - Saksamaa

Ma lähen kohe jalkat vaatama. Väga suure tõenäosusega, kuidas eestlased peksa saavad. Loodetavasti ei kirjuta minu Saksamaa tuttavad mulle seekord pärast mängu, et ainus, mida nad mängust mäletavad, on Eesti väravavahi perekonnanimi. Tagurpidi lugedes Stempel (e.k. tempel).

Emmanuelle

Mul kummitab juba pikemat aega see laul. Kuna ma pärit Lõuna-Eestist, jäi teatud põhjustel omal ajal Soome televisioonist "Emmanuelle" nägemata. Kas kellelgi on seda VHSi peal? Teate võib jätta kommentaaridesse.

Mulgi lipu päev

Täna soovitatakse heisata Mulgimaa lipud. Järgmine kord, kui Apja satun, ostan ühe.

FB

Tegin kunagi ammu endale FBkonto, et saaks maakera kuklapoolel asuvate tuttavatega suhelda. Alguses suhtlesingi. Nüüd on suhtlused ära vajunud.
Üksvahe demonstreerisin kõigile, millega tegelen. Nüüd ei tee ka enam seda. Tobe on. Üldse kirjutan FBsse väga harva ja jälgin väga, mida kirjutan. Elu on õpetanud, mida vähem endast rääkida, seda parem. Küll aga heidan aeg-ajalt pilgu peale, mida teised postitavad. Eks see üks nuhkimisvõimalus on. Teisedki nuhivad. Ka minu tagant. Ka inimesed, kellega ma igapäevaselt ei suhtle, aga tean, et olen nende vestlusteema. Tean, et potentsiaalsed ülemused liituvad alluvate kontodega, et seal siis spioneerida. See pole isegi informatsiooni kogumine. See on sulaselge nuhkimine.
Mu meelest on siiski päris huvitav avastada, et ülemus veedab päeva jooksul arvestatava aja sotisaalmeedias ja laigib inimeste postitusi. Mida ma selle avastusega ainult peale hakkama peaksin, ei tea.
Üks asi on siiski FBs tore. "Sul on täna mälestused millele tagasi vaadata" (kirjapilt muutmata).
Näiteks värskendati mu mälu, et täna on kaisukaru kooli või tööle kaasavõtmise päev ja olen mangunud jumalalt küülikut. Täiesti seosetu jutt.
Aga muidu vaatan, et eestlastel läheb hästi. Reisivad palju, ehitavad maju, käivad igal õhtul teatris, kontserdil või muuseumis. Kõige selle kõrval jääb mulje, et kõigil on megasuured palgad ja keegi õieti tööd ei teegi. Jah, FB võib ka masendust tekitada.

Kuldne sügis

Sellel aastal on puud ilusat värvi. Kui päike pilve tagant korraks nina välja pistab, on tõeline värvide pillerkaar. Isegi ähvardavalt hall taevas näib kaunis.
Rääkisin sekretäriga sügisest. Leidis ka, et praegu kohe eriliselt kaunis, aga rääkis ka kolleegidest, kes sajavad tema juurde sisse ja hakkavad ilma üle kaebama. Üks. Siis teine. Ja siis kolmas. Tema tervitab inimesi rõõmsalt ja need valavad ta oma halaga üle. Ja tema peab siis nende negatiivsete võngetega hakkama saama.
Mõtlema pani.
Sekretäri juures on kogu aeg lilleaed. Minul ei kasva isegi kaktused.
Täna oli soe ilm.

Koerajunnide kasulikkus

Koerasita turukonjunktuuril on imperialistliku sõja ajal oma õpetlik tähtsus.
Jaa-jah, koerasita. Ning palume mitte arvata, et me kavatseme labast nalja teha.
Naljategemise objektina tõmbab ülalnimetatud aine väga vähe ligi. Vähenõudlikult jämedad inimesed kasutavad tema nimetust kui sõimusõna, kui tahavad millegi või kellegi vastu oma äärmist põlgust avaldada. Kuid neil pole õigus.
Esimesel pilgul on koerasõnnik asi, mida keegi üldse ei vaja. Selgub, et see pole nii. Selgub, et ta on kellelegi vajalik ja isegi väga.
Kallite ja õrnade nahasortide, eriti seemisnaha ja glassee töötlemisel, pärast seda kui nad on läbi teinud esialgsed ettevalmistavad protsessid, tuleb kasutada tervet rida nõndanimetatud pehmendajaid, mis annavadki neile nahkadele nende kõige väärtuslikumad omadused.
Seemisnaha ja glassee parimaks pehmendajaks on just koerte sõnnik. Selles leidub mikroorganisme, mis eritavad pehmendamiseks vajalikke happeid.
Järelikult on põlastusväärne koerasõnnik majanduslikus suhtes küllaltki hinnaline keemiatehniline saadus. Ja – tuleb juurde lisada  – üsna kallis. Sõnniku kogumine, selle hoidmine müügikaubaks, vedu, pakkimine – kõik see nõuab inimtööjõu rakendamist, kapitali mahutamist, kõik see moodustab saaduse kõrge hinna.
Juba enne sõda oli koersõnniku varumine ja selle hulgimüük koondunud Saksamaale. Saksa filistril on kiindumus kodukoerte pidamise vastu. See massiline kiindumus kasutati baasina ära. Spetsiaalfirmad sõlmisid alatised lepingud koerte omanikega, kes iga nädal andsid ära oma kasvadnike toodangu, mida säilitati kinnistes tsinkkastides. Peale selle olid firmadel terved teatud tõugu koerte kasvandused, kelle sõnnik oma keemiliselt koosseisult sobis kõige paremini seemisnaha ja glassee pehmendamiseks.
Firmad kauplesid aastakümneid metoodiliselt oma kaubaga. Nad eksportisid seda ja õige ulatuslikult. Vanad parkalid kinnitavad: vene tehased olevat Saksamaalt tellinnud regulaarselt koerasõnnikut. See saabus väga soliidses taaras, ilusates, väikestes, hermeetiliselt suletud paakides – midagi konservipurkide taolist...
Kuid mis rääkida vene tehastest! Ka prantslased importisid Saksamaalt pidevalt koerasõnnikut.
Ja kui algas ja saavutas täie hoo maailmasõda – toimus kõige tähelepanuväärsem asi.
Prantsuse armee, eriti lennuvägi, vajas otse kisendavalt seemisnahka ja glasseed suurtes kogustes. Et aga seemisnahka ja glasseed valmistada, oli otse kisendavalt vaja mainitud koeratoodangut.
Sõja ajal surid paljud Saksamaa koerad või söödi need ära ja sakslased olid sunnitud koerasitta järele tegema. Segu, millest kolm neljandikku moodustasid rasvased saviliigid, mineraalõlid ja lubi... Kas pole solvav, kas pole naeruväärne?!
Kassiomanikuna tekib mul küsimus, kas kassi junne ei saa sarnastel eesmärkidel kasutada.
Ühtlasi mõistan nüüd, miks Tallinna linnavalitsus kõikjale koerajulkade kogumispunkte püstitab. Äri käib endiselt. Peened mängud.
Ja kõige lõpuks meenus mulle Epp Petrone lugu oma lapsest, kes mängis mängu "Situ ja peida". Junnid olid diivanipatjade vahel või midagi sellist.

Hollandi Poola maasikad

Hüppasin pärast tööd turult läbi. Kell oli palju ja müüjaid praktiliselt polnudki. Mingis hulluse hoos ostsin ka natuke maasikaid. Pidavat olema Poola omad, aga müüja ütles saladuskatte all, et hoopis Hollandi omad on. Pakkus mingeid teisi ka, aga nendest jäi keemiline kiht suhu.
Ei ole turul suvega võrreldes midagi muutunud.

Mulle ei meeldi inimesed

Mulle ei meeldi vist inimesed. Parema meelega elaksin Turbuneemes kuuse ja männi lähedal. Mehe, lapse ja kassiga. Õnnetuseks ei võimalda mu töö iseloom kaugtöötamist näiteks arvutiga. Et midagi muud teha, selleks olen liiga mugav, laisk või arg.
Nii ei jää mul muud üle, kui kannatada keskealisi naisterahvaid, kes ei ole võimelised tanklaautomaadis tankimise eest tasuma, vaid lähevad tanklahoonesse kaardiga maksma. Avastavad siis aga, et on unustanud pini või kaardil pole raha. Jant kestab 5 minutit. Kõrvalkassa ei tööta. Ega ma ei peaks seal järjekorras seisma, kui oleksin normaalne ema, kes jõuab hommikul putru keeta, mahla pressida ja patse punuda. Ei. Selline elu mulle ei sobi. Mõtlen õudusega, millal ise selliseks muutun. Esimesed ilmingud on juba olemas. Kui imestasin aastaid tagasi Kommuunikaaslase tädipoja abikaasa sõidumaneeride üle, siis suutsin täna ise korduvalt üle äärekivide sõita. Nägemine on paigast totaalselt ära. Naisterahvad muutuvad teatud eas imelikuks. Ausõna.
Või siis imelikud autojuhid. Kihutavad mööda, keeravad ette ja siis aega küll! Mul on hea meel, et mu tööandjad pole mitte kunagi soovinud minuga tööintervjuu raames mööda linna sõita.
Või seisad söögikohas järjekorras ja mingi jorss marsib oma mutiga ette. Kui julged mainida, et seisid ka nagu järjekorras ja härra suvatses oma prouaga ette trügida, pakutakse tabletti. Eesti on paberitega psühhiaatreid täis, nagu näib.
Või kolleegid, kes mitte midagi ei tee ja põhjendavad seda sellega, et on juba tehtud ka. Või kolleegid, kes tahavad midagi, aga ma ei saa aru, mida nad tahavad. Räägivad pika jutu ära, aga ma ei saa mitte midagi aru.
Või koosoleku juhataja, kes ajast kinni ei pea.
Või hambaarst, kes 45 minutit üle aja laseb. Üle minu aja.
Või kaks naabermaja ühistut, mis korraga parklat ehitavad ning mulle parkimisprobleemi tekitavad. Tõesti ei ole autot kuskile panna. Ja autost ma ei loobu ka, kuniks Tallinna ühistransport toimivaks ei muutu. Inimene või inimesed saavad selle eest palka, aga tulemus?!
Või tänavatel karjuvad lapsed.
Või ma ise. Masendav. Mulle ei meeldi vist inimesed.

Härra Kõht vol. 2

Tundub, et Härra Kõhule ei ole isegi praegused ilmad pinkimiseks liiga jahedad. Istub jätkuvalt tuttaval kohal ja rüüpab kesvamärjukest. Ei hooli kellaajast ega taevast langevate sademete kujust ega kogusest. Vaid lühikesed püksid on asendunud pikkadega. Pole jopet ei jakki seljas. Küll maailm vajab parandamist! Tervis vist mitte, muidu lõpetaks ju joomise.

Söö 10

Juba teist korda (huvitav, ma sain sellisest kampaaniast küll alles täna esimest korda puhtjuhuslikult teada!) pakuvad Tallinna restoranid sööki 10 euro eest. Enne sogase vee joomist võiks ju korra veel head toitu ja elu nautida.

Pudel Jordani vett

Mõnikord on selline tunne, et enam ei jaksa või enam ei taha. Mul on kodus pudel Jordani vett, mis olukorra tõenäoliselt lahendaks. Kui seespidiselt tarvitada. Austria-Ungari keisri venna Karl-Ludwigi puhul see igatahes töötas.

Alfred Rõude kunstikogu ja metallist mesilased impotendi unistuse lähistel

Täna tõmbas midagi teisele poole linna.
Käisime Kommuunikaaslasega lõpuks Mikkeli muuseumis Alfred Rõude kogu vaatamas. Väga meeldis. Ei suudagi pikemalt kogetust kirjutada – sõnad on rasked tulema. Eks tema kogust on teoseid KUMU püsiekspositsioonil ka, aga me lihtsalt ei tea seda. Siiski näib enamus Rõude kogust kuskil tagatoas peidus olevat ja nendest taiestest ei tea tavalised inimesed midagi. Kahjuks.
KUMU poes oli täna ülisõbralik müüja. Tassis letile kõik reprod, mille kohta vaid moka otsast kommentaari olime poetanud. Wiiraltit ja Toomas Vinti. Aga Rõudest tal raamatut müüa ei olnud. Kahjuks.
Mimmu oli proovis ja selle lõppemiseni veel aega, otsustasin Kommuunikaaslase metallist mesilasi vaatama viia. Monument oli alles, mesilased ka, kuigi oli jälgi, et neid on tahetud kaasa võtta. Kurb. Inimestele pole ikka miski püha. Kuigi olen memoriaali juures mõned korrad käinud, avastasin alles täna, et "kuuliaukudest" võib näha fotosid. Kes neil on, pole enamuse puhul aimugi, sest nimed puuduvad. Tegijatepoolne viga. Saanuks ka teisiti.
Impotendi unistus oli ka alles. "Jääretk" või mis ta muidu on. Ja, jah. Teame, teame. Eestlased tahtsid selle juurest silda Helsingisse ehitada, aga metrjal sai otsa...
Sadas lumekruupe. Sooja 4-5 kraadi.

R.I.P. Karel Gott

Kuulsin täna läbi une, et Karel Gott suri ära. Isiklikult ei tundnud, lemmiklaulja ei olnud, aga lapsepõlve mõjutas sellegipoolest. Tšehhi ööbik, kes omal ajal siinmailgi tuntud oli. Minule armsaks saanud eelkõige tänu multikale "Biene Maja" ja muinasjutufilmile "Kolm pähklit tuhkatriinule". Toona ju eriti midagi paremat vaadata ei olnud. Ju siis nii kehv ka polnud, sest siiani on meeles.
Aga kahju igatahes.

Rahulik särts

ETV spordireporterid pole suu peale kukkunud. Küll kiitsid Maitsel Uibo sportimist. Veni, vidi, vici. Rahulikult. Särtsuga. Seda tuleb vist mõista siis kui rahuliku särtsuga. Nagu eestlasele kombeks.

Külmetava kunstniku portree

Ei, ma ei ole veel nälga surnud. Nii ruttu ei surekski.
Käisin rahvusraamatukogus VAT Teatris "Külmetava kunstniku portreed" vaatamas. Lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib Konrad Mägi. Või ka selle pärast, et elustada mälestusi ülikooli ajal nähtud külmetavast kunstnikust.
Kuna lavastus on 32. Keskkooli näiteringi KOKK produkt, siis nägingi etenduses valdavalt kooliteatrit. Publik oli nooremapoolne, selline klassiekskursantide tüüpi.
Kommuunikaaslasega arutasime, et mõned tüpaažid olid valed või võinuks olla nende asemel teised osatäitjad. Konrad oli liiga pikk. Võib-olla oleks Artjom olnud parem Konrad? Mine tea. Mõned (tegelas)kujud mängisid liiga üle ja see häiris.
Ma tahaksin hirmsasti vinguda, sest lubatud 2.20 asemel (mis ei hõlmanud vist 15-minutilist vaheaega) pidin toolil nihelema 3 tundi. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui publiku ajaga vägivaldselt ringi käiakse. Iga minut, mis ajast üle läks, ajas mind närvi. Ma polnud kauemaks jäämisega arvestanud. Tänu sellele läks tükk mu jaoks lohisema. Ühest tantsuetteastest piisanuks. Teisel korral ei olnud enam uudsuse võlu. Ning kas 5 minutit hispaaniakeelset joomingumõla rikastab ikka etendust?
Mu esivanemad pidid mõisnikult ikka väga kõvasti peksa saama. Miks muidu täpsus mulle nii tähtis on?!
Aga ilusaid hetki oli ka. Mart Kivastiku tekst. Muusika. Millal ometi hakatakse kavadesse kirjutama ka etendusel kõlanud muusika andmeid? Täna tekkis mul järjekordselt sama küsimus. Ma ei hakka ju etenduse ajal Shazamis lugusid tuvastama! Pole kindel, et see kõik ära tunnekski. Stseenid muuseumist Mägi loomingu tutvustamisega. Kui sealt aga edasi näideldi, tundus kõik mulle juba üleliigsena. Nagu oleks lõpp maha magatud. Võib-olla olen ma liiga karm, sest tegemist oli siiski ju lapsnäitlejatega. Olen lihtsalt elukutselistega harjunud.
Ühe mõttega etendusest olen aga nõus: KURADI KÜLM ON!

Nälg vahib külmkapist vastu

Teen mina hommikul külmkapi ukse lahti ja vastu haigutab täielik tühjus. On vaid mõned poolikud moosipurgid, avatud Nutella ja kaks muna. Leiba kolm viilu. Elu nagu Bridget Jonesi filmis.

Selline nälg oli majas vist viimati tudengipõlves. 

Tööni oli mõni hetk aega, otsustasin turule minna. Pudi-padi ja Pusale liha. Lihaletis oli järjekord. Kaks raskekaalu kuulvat pensionäri soovisid viilutatud peekonit. Loomulikult oli sellest vähe, mis letis oli, aga viile rohkem ei olnud. Müüja otsis mõned minutid igalt poolt materjali, mida viilutada. Pika otsimise peale leidiski. Braavo! Viilutas päris korraliku koguse, aga ka sellest jäi vanapaarile väheks. Müüja suundus uuesti taharuumi lõikuma. Sealt naasnuna näis kogus lõpuks sobivat. Seejärel hakkas mitte enam esimeses nooruses müüjanna kassatablood tudeerima. Vähemalt minuti vahtis hüpnotiseeriva pilguga. Punaste küüntega penskar leidis rahakotist lõpuks sobiva summa ja läinud nad olidki. Eesostleja soovis õnneks vaid ühte kooti. Mina vaatasin  närviliselt kella, sest hakkasin juba tööle hiljaks jääma. Kui enne oli aega üle, siis nüüd oli seda puudu. 

Tundub, et mul läks veel hästi, sest Kommuunikaaslane, kes vahepeal juustu ostma läks, sattus seisma venelaste järgi, kes ostsid 100 grammi kaupa erinevaid juuste. 160 euro eest. Juustumüüja oli keskmisest eestlasest jutukam, sest hakkas pajatama, kuidas vanasti käisid vanemad Leningradis kurki müümas, kuidas muidu oleks maja saanud ehitada. Aga vot nüüd käivad venelased meilt juustu ostmas. Aga maja - sellega on pahasti. Vanemad surid ära ja nüüd õved kaklevad maja pärast. Aga kus maal ei kakeldaks?! Igal pool kakeldakse. Pool elulugu jõudis kundele ära rääkida. Kommuunikaaslasele soodustusega juust, müüjale tasuta psühhoteraapia. Väga kasulik äri.

Tööle jäin kolm minutit hiljaks.

Päris poes olen nüüdseks ka käinud. Seis külmikus on tunduvalt parem. Nüüd peab vaid mõtlema, mida süüa teha. Puravikke või kukeseeni. Kartulit või nuudleid. Lihaga või lihata. Miks see toit ikka nii oluline peab olema?!

56, 11, 24 ja 32

Neil numbritel ei ole mingisugust seost. Kui, siis nii palju, et Lufthansa suutis Frankfurdi lennujaamas neljal korral väravat vahetada. Lõpuks tundus juba tõesti loteriina, kas ja kust lennuk Tallinnasse üldse lendab. Hakka või nende numbritega lotot mängima!

Olen viimasel ajal vist liiga palju välismaal käinud. Pole päris mitu korda enam Telialt saanud sõnumit "Tere tulemast Eestisse! Me ootasime Teid koju." Kahju. Nemad siis ei oota mind. Või on mu telefoniarved liiga väikesed.

Tallinna lennujaam on maailma koduseim. Süda läheb soojaks, kui näed kaheeurose võileiva valmistamise võimalust. Neile, kel kõht tühi ja kodus söök ei oota.

Kodus on õhku. Nüüd saab jälle hingata.

Suur õgimine

Kes samanimelist näidendit näinud on, teab, milles asi. Minu tänane päev nägi enam-vähem samasugune välja. Hommikul hakkas söömine pihta ning lõppes hilisõhtul. Vahepeal tekkis mul küll küsimus, miks me nii teeme. See oli lihtsalt piin.
Võileivad. Kartulipuder kalaga. Kompott. Nuudlid tomatikastmes. Nuudlid küüslaugu ja maitsetaimedega. Nuudlid seentega. Nuudlid juustuga. Kohv. Kohupiimakook. Imemaitsev. Lõpetuseks meie mõistes 13 hõbelusikaga pärjatud restoranis lõhe nuudlitega sidrunikastmes. Alkoholivaba vahuvein. Aga. Ei avaldanud muljet. Kastmel oli kõrvalmaik. Lõhes olid luud. Ning kuna mu magu on viimasel ajal väga tundlik, siis sain kõrvetised kauba peale. Rohud unustasin loomulikult Eestisse. Võtaksin kõik need lusikad restoranilt ära.
Ei taha mõeldagi, mis öösel toimuma hakkab.
Ikkagi. Miks inimesed niimoodi söövad? Miks arvatakse, et armastus käib kõhu kaudu? Söök oleks nagu mingi auhind või kingitus. Ja miks inimesed nii palju alkoholi joovad? See on tegelikult õudne, et igaõhtuses tipsutamises ei nähta probleemi. Alkoholism on selle asja nimi.
Tõesti oleks tahtnud peadpidi vett täis kraanikaussi ronida ning seejärel end broilerimaitseainega kokku määrida.

Liiga palju liivakivist barokki

Nüüd on siis D-s ka ära käidud. On ilus linn küll, ent elada ma seal tõenäoliselt ei tahaks. Jälle juhtus minuga see, mis üsna sageli juhtub – keegi kiidab taevani, ootused on suured ja lõpuks saabub siiski suur pettumus. Jah, on ilusad lossid ja kirikud. Frauenkirche on fööniksina tuhast tõusnud, Zwinger oma paksude lastekujukestega on suurejooneline ja annab aimu kunagisest rikkusest, katoliku kirik on viltu, Elbe ei ajanud üle kallaste. Aga miski hakkas vastu. Ise ka ei tea, mis. Võib-olla oli aega vähe. Nüüd siis tean, mida turistid Tallinnas tunnevad. Aga võib-olla oli häiriv ka sarnasus Tallinnaga – vanalinn on ilus, aga sellest väljaspool on magalad, magalad, magalad. Või siis teadmine, et Putin tegutses seal.
Coselpalais, mis meenutab kohati Maiasmoka kohvikut, sõin sibulapirukat ja seda kahjuks mitte Meißeni portselanilt. Taldriku all ilutses Versace. Pettumus missugune. Samuti oleks 300-eurosest tassist hoopis teine tera kohvi juua. Olen veendunud, et kohv maitseks tunduvalt paremini.
Sixtuse Madonna nägin ära.

Haigutuste ravi kontrollitud

Haigutasin täna terve päeva. Hoolimata sellest, et öö möödus vahejuhtumiteta ehk Une-Mati jõudis ikka minuni. Lõpuks ei püsinud lõuad enam üldse enam koos ja otsustasin olukorda kohvi ja koogiga ravida. Ühes kohvikus. Vanast ajast oli meelde jäänud, et kohapeal süües-juues on hinnad kallimad, kaasa ostes aga madalamad.
Küsisin teenindaja käest, kui palju maksab nt. cappuccino. Selle asemel, et mulle vastata, palus ta laua pealt menüüst järgi vaadata. Väga kummaline. Kui mul oleks kuskile mujale olnud aega minna, oleksin läinud. Ostsin 1.70 eest cappuccino (Eesti röövlid, kuidas teie sellise hinnaga ei ole võimelised topsiga kohvi kaasa müüma?) ja mõned kohupiimapallid ning istusin kohviku ette tänavale. Suvaline mööduja soovis head isu. Vähemalt kellelgi oli natuke kaastunnet alles.
Ühes poes käisin ka. Kui ostu eest maksta soovisin, jalutas müüja demonstratiivselt leti tagant ära ning ei teenindanud mind. Sellised asjad saavad juhtuda ainult minuga ja Viljandis, kuigi ma ei viibi hetkel seal. Mõtlesin just hommikul, et umbes Viljandi sugune linn on. Milline kokkusattumus!
Õnneks läks haigutushaigus üle. Üks kohalik teadis rääkida, et see õhust. Ma harjunud soolase õhuga, aga siinne õhk on mäeõhk. Võib-olla. Võib-olla.

Likööriretseptid

Kui huvitavad on erirahvustest inimesed. Sattudes prantslaste seltskonda, kuulen pidevalt jutte toidust ja uutest söögivalmistusviisidest. Aga siin olen kolme päeva jooksul kuulnud seltskonnas pidevalt likööriretsepte. Näikse, et sattusin likööripiirkonda. Ja hoolimata sellest, et poes müüakse samuti erinevaid likööresorte, ei tundu siinse kandi inimesed eriti ostualtid olevat, vaid ajavad ise puskarit ehk siis piirkonnale omast napsu - likööri.

Nii olen kuulnud juba aroonialikööri, pirnilikööri, õunalikööri, ploomilikööri, põldmarjalikööri, leedrilikööri, viinamarjalikööri, mustikalikööri, peedilikööri, maasikalikööri, kirsilikööri, kreegilikööri ja vaarikalikööri retsepte. Põhimõtteliselt võiks vist kõigest likööri valmistada. Kartuliliköör tundub ehk veidi kummaline. Või siis proovida tomatilikööri (soovitavalt iiri likööri liigist tomatitega) ja paprikalikööri.

Mina likööri juua ei saa. Valus on.
Aga muidu 1 liiter viina, 1 kg (või vähem) suhkrut, 1 kg marju. Lasta 3 kuud seista ja siis kurnata.

Nukleaarmeditsiin

Inimene õpib kogu elu ehk ma polnud sellisest meditsiiniharust kuulnudki. Siinkandis kasutatakse seda valutavate liigeste raviks, kui enam miski ei aita. Näiteks põletikulise ja aktiivse artriidi puhul. Eelnevalt on vaja läbida põhjalikud uuringud ning kindlaks määrata, millises seisus liigesed on. Pärast raviks sobilikuks tunnistamist viiakse läbi protseduur(id). Imepeenikese nõela abil süstitakse haigesse kohta radioaktiivset vedelikku, mis kiirgab vaid 2-3 mm ulatuses. Võrreldes tablettide ja süstidega ei satu ravim tervesse organismi ja ei kurna teisi elundeid. Mõni on valust kolmeks aastaks lahti saanud, mõni isegi kümneks. Põnev, aga miks sellest ei räägita? Nii mõnigi inimene saaks abi.
Igatahes oli vestlus spetsialistiga väga hariv ning avaldas sügavamat muljet, kui aastatetagune öine vestlus farmaatsiatudengist meeskorporandiga, kes püüdis mulle selgeks teha, et mõnikord on elus hetki, kui aju ei mahu pealuu sisse ära ning siis hakkab pea valutama.

Lufthansast. Võib-olla ma ei peaks siiski nii palju vinguma.

Mõtlesin täna Lufthansaga lennates, et firma on kvaliteedis järeleandmisi teinud. Väljusid kõikjalt küll õigel ajal, aga stjuuard tegi Tallinnas nõmedaid märkusi nagu: "Kas te ei võiks oma käsipagasit lihtsalt esiistme alla panna? Kui te niimoodi vahekäigu ära ummistate, ei jõuagi me õigeaegselt kuhugi." Nojah... Meeskond oleks võinud ka mõned minutid varem tulla ja õigel ajal lennukiukse reisijatele avada.
Veel mõni aeg tagasi anti Tallinn - Frankfurdi otsal võileiba ja topsitäis jooki. Nüüd sai vaid küpsise ja pool tassi kohvi. Ju siis on ka kehvad ajad, aga pettunud olin siiski. Hommikusööki ei jõudnud süüa, sest aju oli varahommikul järjekordsest unetust ööst kinni kiilunud.
Kui ma siis sihtpunkti jõudsin ja avastasin, et kogu kohver on pahupidi pööratud, šampooni täis litsutud, riided sellega kõik koos, üks pluus kadunud, sai hing ikka täiega täis. Siiani on minu pagasiga vaid Finnair täiesti ebaadekvaatselt ringi käinud. Iga jumala kord on Helsingi lennujaama kaudu lennates midagi kohvrist kadunud. Ükskord t-särk. Ükskord parfüüm ja aluspüksid. Ju siis keegi mõtles oma naisele kingituseks viia. Ükskord pakk kohvi ja saiakased. Ju siis kellelgi oli kõht tühi. Ainult et miks mina pidin selle kõhutäie kinni maksma? Hõimlasel varastati teadustöö koopiad kohvrist. Lenda veel läbi Helsingi!
Vaatan nüüd oma pesuvahendite kotti. Kõik on paksult šampooniga koos. Loodan, et saan hambaharja siiski voolava veel all enam-vähem puhtaks. Ei soovi juuste pesemiseks ettenähtud vahendiga hambaid nühkida. Õnnetuseks pole mul enam šampooni ka. Pean kaubandusvõrku külastama, kui mingitki esteetilist välimust omada soovin.
Loomulikult olen vihane, aga keegi ei käsi ju tegelikult mul reisida. Oleksin kodus istunud, poleks probleemi olnud. Kõik on väljamõeldav hakkab vist vaikselt mõjuma.

Vaikus. Müraprügita päev.

Kui hästi mõjub lihtne vaikus! Keegi ei karju kuskil, aknast ei kostu ühistranspordi müra. Lihtsalt vaikus. Isegi telekat ei taha vaadata. Rahu.
Kommuunikaaslane käis küll korra tahvliga ja näitas Nublu "Für Oksanat". Ütlen ausalt, nägin esimest korda Nublu videot algusest lõpuni. Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda. Nii kole, et muutub kohe ilusaks. Ei ütleks, et oleksin kogemuse võrra rikkamaks saanud.
Õnneks kestis see vaid kolm minutit ja siis saabus jälle vaikus. Müraprügita päev.

Näts seelikus

Tutvusin eile S. pealinna kaubandusvõrguga. Igal pool on sinepikollased esemed müügil. Ma pole meil seda värvi märganud. Või noh, ma pole Eestis õieti poodi sattunudki ehk siis ma ei tea, mis värvid siin moes on.
Leidsin endale ka ühe hilbu ja kindluse mõttes seadsin sammud proovikabiini. Seal märkasin õudusega, et mu pika seeliku alläärde on kleepunud näts. Must, äranäritud, öäkk. Ja nii ostsin ma endale hoopis püksid, sest ma ei saanud ju nagu asotsiaal ringi käia, kuigi Berliini sobitunuks ma ülihästi. Seal leidub igasuguseid ja keegi ei vaata imelikult. Aga mina ei soovi olla igasugune, vaid tavaline. Seeliku pidin kahjuks ära viskama.
Lennujaamas oli üks imelik tüüp Sachsenist ja loomulikult sattusin täpselt tema kõrvale istuma. Inimene oli nii närvis. Lendas vist esimest korda, sest ei teadnud sedagi, kust pardakaarte saab. Ja loomulikult soovis selline inimene minna Tallinnas kuhu? Ikka Telliskivisse.
Jälle oli feng shui - lennuk. Sini-must-valge ja õnneks eesti piloodiga. Tal õnnestus lendamine väga hästi.
Pusa oli täiesti arust ära, kui mind nägi. Uskumatu, et üks loom nii palju rääkida võib. Nunnu. Pehme.
Kodus on ikka kõige parem.

Minu Berliin

Lugesin raamatu läbi. Paljuga võib nõustuda, mõned asjad on tänaseks juba aegunud. Kuna mul Berliiniga oma suhe, siis oli huvitav linna ka teise inimese pilgu läbi näha.
Tõsi ta on, et Berliinis toimuvad pidevalt demonstratsioonid. Endiselt. 15. septembril laulis kari inimesi demokraatia auks erinevates keeltes internatsionaalseid hitte. Laulev demonstratsioon. Homme hakkavad koolilapsed keskkonna pärast streikima. Fridays for Future. Valutan väga meie planeedi tuleviku pärast südant ja oleks võinud ehk Starbucksis kohvi joomata jätta, aga ega noored koolist puudumisega maailma ka paremaks ei muuda. Et planeeti päästa, on vaja tarku ja haritud noori. Koolivabad reeded sellele eriti kaasa ei aita. Tänaval plakatitega vehkides asju ei muuda. Aga las proovivad.
Mõtlesin, et seekordsel reisil ei peagi kellegagi saatkonnast kohtuma, aga võta näpust. Puhtjuhuslikult kohtusin Eesti kultuuriatašeega. Vestlesime veidi ja läksime kumbki oma teed. Tegelikult hakkab südamel ju soe, kui maailmas eestlast kohtad. Ja kui see eestlane veel natuke tuttav ka on.
Millega ma ei taha kuidagi leppida ja oli veidi negatiivne üllatus – Berliin on kallimaks muutunud. Jätkuvalt on kohati odavam kui Eestis, aga varsti ei ole tõesti vist enam vahet.
Berliinis on jätkuvalt moes olla vaene. Nii vaene, et poes tehakse märkuseid üüratu söögiisu kohta, kui ostad kolm banaani, 5 viilu leiba, leivale määret ja 200 g vegankotlette. Kaheks päevaks. Tundsin end väga imelikult. Samas ei ole mitte midagi imelikku selles, kui inimene teenib tänaval raha seebimullide puhumisega.
Berliin oli veel räpasem kui eelmisel, üleeelmisel ja üleüleeelmisel korral. See on paratamatus, mis multikultiga kaasneb. Nendes linnaosades on mustem, kus sakslasi vähem. Üleeelmisel aastal sain Neuköllnis kergema šoki ("Mida nad Saksamaaga küll teinud on?!"). Minu mälestustes oli Berliin puhas, saiakeste ja parfüümi järgi lõhnav linn. Ja nüüd siis nii. Petlemm haiseb muidugi hullemini.
Aga see kõik ei kaalu üles seda, mida siia otsima tulin. Kultuuri jagub siin nii palju, et ei jõua ära tarbida.

Paternostrad

Võib-olla peaks praegu tõesti palveid lugema, et tuleks rahulik öö ja uneliivamees ei unustaks mind ära. Ja et hommikul ikka süüa saaks ning et ilm ilus oleks. Mitte et mul vihma vastu midagi oleks, aga unustasin vihmavarju Eestisse. Uut ka osta ei tahaks, sest meil on kodus umbes 7 vihmavarju.
Käisin tööasjus AA-s. Ükski päev ei möödu turvakontrollita. Hullem formaalsus kui Jeruusalemmas Nutumüüri äärde saamisel. Tüütu, kuigi saan selle hädavajalikkusest aru. Toredad olid vaid paternostraliftid. Nii härripoterlikud. Selliseid oleks mu praegusesse ööbimiskohta vaja – jõuaks kiiremini sihtpunkti. Neid treppe on nii palju ja kahjuks ei ole ma pariisitar, kellele trepid elu loomulik osa on.
Põikasin Timeride'ist läbi. Virtuaalne ajareis läbi Berliini. Ka suhteliselt uus asi.  Avati möödunud kuul. Idee on tegelikult hea: tutvustatakse kolme inimese elu, nendest võib ühe välja valida ning edasi viiakse külastajad väljavalitud tegelasega virtuaalsele bussituurile DDRi, peas prillid kõrvaklappidega. Ma ei suutnud teksti üldse jälgida, aga püüdsin vähemalt tänavaid vaadelda. Õnnetuseks juhtus see, mida viimati lapsepõlves kogesin – süda läks pahaks. Õhku ei olnud. Üleüldse on Berliinis siseruumides õhuvahetusega probleemne. Kas tõesti ei märgata, et umbne on, et õhk on paks ja oleks aeg ruume tuulutada? Või polegi see neil kombeks ja veres? Kuidas nende mõisnikega ja mõisahoonete tuulutamisega nüüd oligi?
Külm on.

Dušigeel ei valeta

Soovitus Berliiniks: Futurium

5. septembril avas Berliinis uksed tulevikumaja "Futurium". Maja inimeste tulevikkudest. Järele mõtlemiseks, üle mõtlemiseks. Inimestest, tehnikast ja loodusest.
Arengust. Kuidas meid palju sai või veel rohkem saab. Kuidas kunagi oli inimestel üks paar jalatseid. Tänapäeval on rohkem, aga kas nii palju ikka on vaja. Ajast. Kuhu me aeg kaob? On vaja üha rohkem tööd teha, et soetada kodumasinaid, mis meid majapidamises aitaksid. Üha uusi ja uusi, üha rohkem ja rohkem tööd. Lõpuks pole aega ei kodutöödeks ega masinate kasutamiseks. Millise esemeta me oma elu ette ei kujutaks? See küsimus meenutas Mimmu kodust ülesannet, kui ta pidi loetlema kodus olevaid kodumasinaid, mis mõttetult seisavad ja kasutust ei leia. Siis oli mul natuke piinlik.
Tarbimine. Igal sakslasel on vähemalt 10 000 asja.
Söömine. Kas sööme tulevikus laboriliha või toodetakse väikseid kuubikuid, milles eksisteerimiseks kõik vajalikud toitained olemas? Mis saab mälumisest, maitsmisest, haistmisest, täiskõhutundest?
Kas elame seentest majades?
Sisenedes saab igaüks interaktiivse käepaela, millega saab endale huvitavaid tekste salvestada ja meilitsi saata.
Nunnu üllatus oli sakslanna, kes oli ülikoolis eesti keelt õppinud ja hakkas minuga puhtas eesti keeles rääkima. Põhimõtteliselt oleks seal võimalus siis eesti keeles ekskursiooni saada.
Ülimoodne. Üliinnovatiivne. Üliäge. Täiesti tasuta.

Vähemalt aknad võiks ära pesta

Sain hommikul kohvri ikkagi pakitud. Olen selles maailmameister. Ainult mina suudan 15 minutit enne takso saabumist ärgata, end pesta, kohvi juua ja kohvri pakkida.

Oleksin tunduvalt meelsamini edasi maganud, sest öösel jälle ei saanud. Nagu juba pikemat aega. Lisaks lõi öösel välku ja müristas. Ning tagatipuks oli ka täiskuu, mida vist pilvede tagant ei näinud, küll aga andis see endast tugevalt tunda.

Viimsed hetked kodumaal olid emaotsionaalsed. Kallipunkt enne turvakontrolli on nii nunnu. WC-des pole kahjuks pärast remonti enam kabiiniustel lahedaid tekste. Miinus lennujaamale. Aga muidu on Tallinna lennujaam jätkuvalt maailma kõige kodusem ja hubasem. 

AirBalticuga lendasin, sest muud ei jäänud üle. Sattus mingi feng shui lennuk. Mulle ei meeldi, kui ma ei saa valida vaikust, vaid pean terve lennu kuulama metalset süntesaatorimuusikat või lätikeelset pläma. Iga näpuliigutus maksab. Saaks siis vähemalt teenustki. 

Vaatasin ajaviiteks ostukataloogi. Müüakse kella, mis vahetab iga minut värvi. 149 eurot. Paar lehte edasi müüdi kella, mille sihverplaat oli väga värviline. 49 eurot. Ehk kui raha kallima jaoks napib, saab lihtsalt värvilise 100 eurot odavamalt.

Õhus laperdanud lennuk suutis ikka maanduda. Nagu mööda treppe oleks laskunud ja mööda katkiseid Tallinna teid sõitnud.

Tööandjal läheb vist kehvasti - hotell on tunduvalt kehvem kui möödunud aastal. Askeetlik. Reformpõhjaga voodid ehk unetud ööd garanteeritud. Vähemalt aknad võiks ära pesta...

Kuraditosinamas reede

13 ei ole tegelikult üldse halb number. Ja kui see langeb reedele, pole ka hullusti. Sisendasin endale vähemalt hommikul nii. Kui ma siis ennast ummikusse sõitsin, lõin kõhklema. Et kas ikka on päev nagu iga teine. Otsustasin teistkaudu sõita, aga seal ei olnud olukord ka parem. Tallinn ikka väärib maailma suurimate ummikutega linna tiitlit. Linnade seas, milles elab 400 000 elanikku siis. Ja nii ma tööle hiljaks jäingi. Ei teagi, miks just täna kõik tänavad umbes olid.
Ülejäänud päev möödus siiski viperusteta.
Peaksin kohvrit pakkima, aga tuju pole. Jääb hommikuks.

Pettunud

Täna on imelik päev. Lähenev täiskuu avaldab vist mõju.
Paljud teemad, millest täna hommikupoolikul ja pärastlõunal mõtlesin, leidsid telekas kajastamist. Bruderkuss, millest rääkisin hommikul. Ja siis Ringvaates Bruderkuss Honeckeri ja Brežnevi esituses Berliini müürilt.
Neeme Järvist räägiti koosolekul ja mul oli kohe kotist värske Teater. Muusika. Kino võtta, mille kaanel ta ilutses. Veel parem – ta oli ka OPis. Parem olnuks, kui poleks olnud. Pettusin järjekordses Järvis.
Kristjan Järvi oli mu silmis pikka aega geeniusesarnane dirigent. Juhtusin olema Estonia kontserdisaalis, kui saalitäis publikut lõpuks tantsis. Igaüks sellega hakkama ei saaks. Kahjuks ei saa ma konservatiivse inimesena rõõmsalt pealt vaadata, kuidas mees naisi tihedamalt kui sokke vahetab. Arvamus temast langes kolinal, kui ta järjekordse viiuldaja rasestas.
Ja täna siis Neeme Järvi. "Korter ei ole mingi kodu." Autsi!
Ja vana Järvi vaatab kõike seda jama pealt. Kes tegi? Ise tegi.

Kas taimetoitlased ikka päästavad maailma?

Juhtusin veganite grupis Alpro taimejookide hindadest lugema ja keegi kommenteeris: Hoolime loomadest, hoolime planeedist, hoolime iseendast.
Tõsiselt usub ka seda, mida kirjutab või? Ma ei söö küll liha, aga kala vahel ikka, kuigi vist ei tohiks enam. Samuti ei suuda ma loobuda juustust ja tean, et seal on laap sees ja see on loomne. Seega ei saa ma öelda, et olen puhas taimetoitlane. Saan veganitest aru, ei mõista neid toiduga seoses hukka. Iga inimese enda asi, kuidas toitub.
Ent ülim naiivsus on arvata, et vaid taimedest toitudes päästame maailma. Näiteks siis Alprot juues. Kui hakata mõtlema, kuidas see taimne jook tetrapakendisse jõuab, või kuidas üldse tetrapakend valmib, ei ole tegemist enam looduse hoidmisega. Ja see, mis Eestis pakendiga edasi juhtub, see ei ole kohe üldse mitte keskkonnasõbralik. Kui veel transpordikuludele mõelda, siis ka ei ole loodussõbralik. Mõni loom saab kogu selle tegevuse käigus kindlasti hukka. Alprot sõidutav veoautojuht sööb raudselt sinki.
Need meeletud plastikpakendid, millesse taimetoidud pakitud on, ei hoia meie planeeti.
Ja soja, millest jooki tehakse. Pole enam mingi saladus, mis soja tegelikult on. Kui suur on iseendast hoolimine, kui sojatooteid süüakse? Mõtlev inimene endaga tegelikult nii ei teeks. Mis salata, ma ka aeg-ajalt söön.
Ehk siis – ei ole taimetoitlus nii süütu ühti. Jah, loomad jäävad ellu. Väga üllas ja eetiline. Olen minagi lehma silmis pisaraid näinud ning isegi seetõttu nutnud. Keskkonnasõbralik küll mitte, kui just ise seemnest lõppproduktini taime ei kasvata.

Nurgakambren

Viil vähekse mia elä emäihun:
pää rinna pää ja jala könksun,
käe jo rusikan ja vägeveste tönksi –

siit pimmest päevä kätte püüden.
Las vaivlep esä viil miu süüden,
las viil miu valu emä oma olla...
Kops õhku täüs, et pästä kisa valla:

KOS MIA OLE? KES? MIS JAOSS? –
mia karjuss üle Arumõtsa raba.
Kuid suu miul kinni korgip tiss.
Ja sõs ma magusaste maga – maga...

Nikolai Baturin, "Sinivald"

Tarvastus tehakse mu meelest midagi väga tänuväärset.

Muuseum seab sisse kirjaniku mälestusnurga Tarvastu muuseumi jõudsid meie hulgast lahkunud kirjanikule Nikolai Baturinile kuulunud kirjutuslaud koos pronksist garnituuri, laualambi ja tooliga. Kirjanik pärandas need esemed Tarvastu muuseumile oma testamendiga. Muuseumi juhataja Aili Anderson rääkis, et nii laud kui lamp on kindlasti tuttavad kirjanikust tehtud fotodel. «Kes Baturini tegemisi jälgis, see tunneb need esemed kindlasti ära,» märkis Anderson. «Kirjaniku järeltulijad tõid need möödunud neljapäeval muuseumile ära, aga see ei ole veel kõik. Muuseumisse on plaanis teha Baturini mälestusnurgake.» Põdranahast suusad Legendi järgi kuulus kirjutuslaud kunagi Tarvastu parunile von Mensenkampffile. Kirjaniku poeg Igor Baturin kinnitas, et tõi isale kuulunud esemed muuseumi katuse alla rõõmuga. «Muuseumi hoidmistingimused on hoopis teisest klassist kui ühes maamajas, mida ehk talvel ei köeta ja kus rotid võivad laual varem või hiljem mõne jala ära süüa,» rääkis Igor Baturin. «Pealegi oli isa soov, et need võiksid olla nähtaval suuremale hulgale inimestele. Meil on väga hea meel, et muuseum oli asjast huvitatud.» Tema kinnitusel renoveeris kirjanik halvas seisukorras kirjutuslaua oma kätega. «Tal oli antiikesemete vastu huvi, see oli tema hobi,» ütles Igor Baturin. «Praegu on vana mööbli restaureerimine laialt levinud, aga see laud sattus isa kätte möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses. Täpselt ma enam ei mäleta, aga laud vedelenud kusagil Tarvastu pööningul ning ta taastas selle ise.» Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher rääkis, et kollektsiooni lisandub veel kirjaniku kütiaastate varustus ehk laika­nahast kasukas ja läkiläki, põdranahast suusad ja evenkide traditsiooni kohaselt õmmeldud suusasaapad. «Nõnda on muuseumi mälestusnurgas tähistatud nii ta sidemed metsiku loodusega kui kõrgkultuurne eruditsioon,» lausus Vaher. «Plaanis on lisada ta teoste täielik kogu, heli- ja pildinäiteid, kommenteerivaid tekste ja muud säärast.»
Suur au muuseumile
Aili Andersoni sõnul on veel pisut vara rääkida, milline väljapanek täpselt tuleb. «Kõigi esemete kohalejõudmine võtab pealegi aega. Kui ekspositsioon valmis saab, annab see meie muuseumile kindlasti palju avastamist ja tuntust juurde. See on väga suur au, et selline inimene nagu Nikolai Baturin mõtles meie muuseumi peale.» Esialgsete plaanide kohaselt võiks kirjaniku nurgakese avamist oodata juba tänavu. «Vaatame, kuidas jõuame, ja vaatame ka seda, kui palju sinna mahub,» rääkis Igor Baturin. «Igal juhul on juba väga huvitavaid mõtteid tekkinud. Plaanis on lisada interaktiivsust, mis võiks kõnetada eelkõige nooremat põlvkonda.» Nikolai Baturin suri tänavu 16. mail. 1936. aastal Suislepas sündinud Baturini esimene romaan «Leiud kajast» ilmus 1977. aastal. Tema tuntuim romaan «Karu süda» nägi trükivalgust 1989. aastal ning tema viimane romaan «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse» ilmus 2016. aastal. Viljandis õppinud Baturin elas noorpõlves pärast sõjaväest vabanemist hulk aastaid Siberis ja töötas seal 15 aastat elukutselise jahimehena. «Tema Eesti kirjandusse tehtud panuse täiest suurusest alles hakatakse aru saama – ja õnneks see avastamine sai alguse juba ta eluajal,» rääkis Berk Vaher. «Trende pole ta kunagi tabada pingutanud ega kasulikke salongisõprusi sõlminud. Ta ajas oma rida, rändas oma Avarilmas ja tegeles teemadega, mis püsivad üle inimpõlvede. Ja nii on ta ometi ka endiselt ajakohane – oma mures inimese loodussideme pärast, inimkonna mälu säilimise ja unistuste väärtuse pärast on ta ka XX sajandil kirjutatud teostega XXI sajandi kirjanik.» Vaher loodab, et leidub üha enam keeletundlikke tõlkijaid, tänu kellele saab hakata rääkima Baturini panusest maailmakirjandusse.

Margus Haav, "Sakala"

Jalakrambid on seotud rahamuredega

Juhtusin Õhtulehest jalakrambiteemalist artiklit lugema. Tuttav mure, mis mindki aeg-ajalt kimbutab. Olen tarbinud magneesiumi nii vedelal kui tahkel kujul - eriti ei aita.
Küll aga mõtlen tagasi ülikooliaegse massööri peale, kellele ka oma häda kord kurtsin. Tema, suur hiina meditsiini austaja ja huviline, palus mõelda hoopis rahaasjadele. Jalakrampide põhjuseks olla rahaprobleemid.
Hakkasin end jälgima ja minu puhul peab 95% paika. Kohe, kui näpud põhjas, jalad krampis. Et siis finantsseis kõiges süüdi.
Ma pole mingi ebausklik, aga hiina meditsiin on kohati vist küll targem kui tavameditsiin. Nii töötab hiina meditsiini teooria minu puhul alati nohust lahtisaamisel. Nohu tekkivat solvumisest. Piisab vaid esimeste sümptomite puhul mõelda, kes solvas ja talle andestada. Nohu pole. Aastaid juba.
Kõrvavalu pidi tekkima sellest, et inimene ei soovi teatud asju kuulda. Kurguvalu sellest, et hoiab sõnu endas. Mõned mõtted tuleks valjusti välja öelda. Loogiliselt võttes peaks silmaprobleemid tekkima sellest, mida näha ei taha.

Sõrmegümnastika

Vaadake oma kätt ja uurige, kas saate sõrmi lahti ajada, nii et teised koos on - kõigepealt keskmise sõrme ja siis sõrmusesõrme ja väikese sõrme - vahe nende vahele, siis vahe väikese sõrme ja teiste sõrmede vahele. Jne.
Proovisin. Mingi tasemeni õnnestus, edasi läks juba keeruliseks.

Kõik on väljamõeldav

Minu sotsiaalmeediakontole potsatas kellegi Marie Forleo täna ilmuva raamatu "Kõik on väljamõeldav" reklaam. Ma polnud varem sellisest inimesest kuulnudki, mis ei tähenda, et teda olemas poleks. Täiesti reaalselt eksisteeriv isik. Maailmakuulus ka ja puha, ainult et minul polnud senini tema olemasolust aimugi.
Ametilt karjääricoach, kes keskendub edu saladusele. See tuleb tal vist hästi välja, sest on väga tuntuks saanud. Isegi Oprah shows on käinud esinemas.
Nüüd olen kahevahel: kas osta või mitte osta. Inimeste tagasiside laias ilmas on positiivne. Samas ei ole ma eneseabiraamatutest siiani mitte midagi uut leidnud. Midagi sellist, mida varem teadnud ei oleks. Kardan pettuda. Mis selles raamatus siis teistmoodi peaks olema?
Kõikides eneseabiraamatutes pasundatakse sellest, kuidas teos elu muudab ja mõtlemise muutmine elu muudab ja lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid. Muudab elu jah, aga raamatu autori oma, kes teenib minu ostult. Tema saab rikkaks. Mina pole seni nende abil ei rikkaks ega õnnelikuks saanud. Mingid harjumused ja mantrad on tekkinud, mida aegajalt viljelen ja lausun. Üks vist isegi natuke töötab, aga tõesti ainult natuke.
Iga asja peale korrutada "Kõik on väljamõeldav" on ka imelik. See on nii kohmakas ja kõlab totralt.
Rehv läheb katki - lahendust on vaja. "Kõik on väljamõeldav."
Töö tahab tappa. "Kõik on väljamõeldav."
Naaber ujutas korteri üle. "Kõik on väljamõeldav."
Tahaks rikkaks saada. "Kõik on väljamõeldav."
No ma ei tea.

Orav on surnud

Minu kodu juures hüplevad rõõmsad oravad. Ronivad mööda seinu ja lõbustavad inimesi. Nunnud röövloomad.
Koju jõudes lebas keset teed üks elutu kehake, kes oli oma otsa autorataste all leidnud. Nii kurb. Ja kuradi autojuhid, kes õuealadel kihutavad ja ei saa pidama! Kus nüüd politsei on?
Aeg on paigaldada sildid "Ettevaatust, oravad teel!"

Pühime-põrandad-puhtaks-pühapäev

* Tule minuga prügi viima.
- (Hm, tavaliselt kutsuvad naised teist naist WCsse kaasa) Miks peab kahekesi prügi välja viima?
* Sest nii palju prügi on. Bio ja paber ja üld ja kassiliiv.
- Olgu. Tulen.
* Aga kui kahekesi ei taha, vii siis üksi.

Ahah. Võin ka üksi viia. Pas de problème! Aga enne värvin küüned ära. Küünelakiga, mida kasutab kuninganna Elizabeth II: Ballet Slippersiga. Väljamaalt ostsin. Nii on ilusam prügi välja viia.

Süü on tähtedel

Ma ei saa aru, kuidas mõned asjad minust nii mööda lähevad, et ma ei tea 5 aastat nendest midagi. Ei teadnud ma midagi sellenimelisest raamatust, ei midagi filmist. Raamatupoes loomulikult nägin, aga ei tõmmanud kujundus, ei tõmmanud pealkiri. Täiesti külmaks jätsid, ei lõikanud pähe.
Eile kogemata juhtusin nägema ja olen nüüd tehtud. Arvasin seni, et maailma parimad ja kurvemad armastusfilmid on "Cherbourgi vihmavarjud" ja "Kiri pudelis", aga saab veel nukramalt. Vaatasin ja nutsin. Kaunid inimesed, üliilusad dialoogid. Nii kurb. Ja kõige masendavam on, et sellised asjad juhtuvad päris elus. Inimesed jäävadki tõsiselt haigeks ja surevad. Mina murduksin ja ei leiaks elurõõmu.
Aga jah, olen jõudnud ikka, kus võin filmi, teatritüki või kontserdi headust hinnata selle järgi, kas pisarad tulid silma või ei tulnud. Tulid. Ju olen vesise koha peal sündinud.

Kuidas ma raamatuid ostmas käisin

Ajasin oma ratta välja. Kommuunikaaslane samuti. Et liigutaks end veidi. Osaliselt, et ennetada Kommuunikaaslase süsimusta huumorit stiilis: "Sa oleksid iga kannibali unistus." Teiseks, et austada eilset rahvusvahelist raamatulugemispäeva. Otsustasime minna vanakraamipoodi, kus müüakse ka raamatuid.
Sotsiaalmeedias küsiti: Millist raamatut teie parajasti loete? Ma loen tavaliselt mitut korraga. Hetkel Keskküla, Kaplinskit, Shaffer & Barrowst.
Liikudes tulevad alati teistmoodi mõtted kui lebades. Nii mõtlesin sõites Gavaldale. Tõesti ei saa endiselt aru, mis selle kirjaniku fenomen on. Võib-olla olen valede teoste otsa sattunud. Siis mõtlesin Glattauerile, mis saksa keeles tunduvalt parem kui eesti keeles. Sealt rändasid mõtted edasi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsile", mis senise lugemise põhjal on hale Glattaueri jäljendus.
Tänaval tuli vastu üks ema lapsevankriga ning antagu mulle andeks, aga kaugelt paistis see ema välja pigem kui isa, kes oli end emaks maskeerinud.
Enne seda nägin automaattanklas kolme tumepruuni aafriklast, kes püüdsid meeleheitlikult tühja taarat bensiiniautomaati sisestada. Hullumaja asub teisel pool!
Lõpuks jõudsime poodi ja midagi ikka leidsime. Muuhulgas ka Gavalda ühe teose (äkki on see see õige), mille loomulikult ostsime, sest see oli nii odav. Kas pole imelik kokkusattumus? Mõned raamatud jäid ikka poodi alles ka veel, kuigi olin neid niisama lapanud ja saanud sealt teadmisi, millega ei ole tegelikult mitte midagi peale hakata. Näiteks mis on heletumedus.
Viimasel ajal oleme antikvaarsete teoste vahelt ka huvitavaid sedeleid leidnud. Nii oli täna ühe raamatu vahel 10-rublane rahakaart Tõnule tekstiga: “Palju õnne sünnipäevaks! Juss perega.” Keegi olis sõjajärgsel ajal ilmunud Tuglast lugedes lahendanud matemaatikat. Siinuse, koosinuse ja tangensi valemid kenasti sedelite peal. Raamat oli veel selline, millel lehti lahti lõigata tuli. Endine omanik oli jutte valikuliselt lugenud. Pooled lehed lahti lõikamata. Oleme leidnud raamatute vahelt ka nõukogudeaegse kõrvasalvi  retsepti. Teate küll, selline kollane, mis purgikese külge kleebiti. Siis veel Nõukogude loteriipileti, millega seoses meenub mulle, et kord võitis mu isa lotopiletiga suurema summa rublasid, millel diplomaadikohvriga Tallinnas järel käis. Koju saabus ta svipsis peaga, kohvris Beatlite väljamaised duubelvinüülplaadid. Ju siis käis Viru juures ka. Kui ma ei tundnuks oma isa, oleksin pidanud teda nõukogude spiooniks.
Nüüd olen kutu. Istun oma vaevatud välimusega Poola diivanil. Jõudu pole. Peaks vist preestri kutsuma ja laskma tal pahad vaimud korterist ära ajada.

Vennasrahvastest

Saatsin Mimmu eile vennasrahvaste maale. Keskööks jõudis kohale (bussijuht ületas ikka vingelt kiirust, kui mitmeid vahepeatuste aegu vaadata, nt. Pärnusse reedel, tipptunnil, mil linn on autodest umbes, tunni ja 40 minutiga sõita - mina ei teeks isegi autoga seda järgi).
Leedu näikese arengupeetusega olevat - hotellis ei olegi internetti!
Nägin terve öö unes, kuidas laps ära varastati ja organidoonoriks müüdi.
Kommuunikaaslane vaatab taustal praegu "14 käänet". Olen kuulnud, pole näinud. Paneb hämmastama, et nii ongi. 1996. aastal Eestis sündinud venelane ütleb, et on nõukogude inimene. Et on sündinud Nõukogude Liidus.
Või neli last, kolm neist venelast, mängivad lasteaias. Üks ütleb: "Teeme kolmnurga." Eesti laps küsib: "Kuidas, kui meid on neli?" Teistmoodi loogika?
Nii ongi.

Täna sain siis väetist

Üldiselt öeldakse, et seda kätt ei hammustata, mis toidab. Mõnikord tekib aga küll küsimus, kuidas mõni inimene juhtivale kohale saanud on.
Eks juhte on igasuguseid. Mõni on selleks sündinud. Mõni käib kah. Kõige kehvem variant on persoon, kellel ei ole võimeid ning võim on veel pähe ka hakanud. Igasuguseid on.
Mäletan ühe oma ülikooliaegse töökoha kolleegi ütlust: "Ettevõttega, kus toimuvad kogu aeg koosolekud, on midagi väga korrast ära." Õigust rääkis.
Ülemusel võiks veidikenegi empaatiavõimet olla, aga seda Tallinnas vist peaaegu ei leidugi. Ja sellega harjumine valmistab mulle jätkuvalt peavalu. Isiklik mure on igaühele loomulikult kõige suurem ja tähtsam. Siis ei soovi küll kuulda, et elus juhtub hullemaidki asju. Ehk siis ülemus viljeleb seene-juhtimisteooriat. Nagu minu elust kirjutatud artikkel. 
Lihtsalt tahaks, et kaoks tunne "Tänu minule maksad sa oma korterilaenu ja autoliisingut!"

Elektrik Aleksei

Lugesin anekdooti.
Kui mees magama jäi, võtsin salaja ta telefoni ja hakkasin kontakte läbi vaatama.
Leidsin kolm numbrit, mille nimed olid "Helgeimad mälestused," "Kuldsed pisarad" ja "Unenägude jumalanna." 
Läksin täiesti pöördesse ja otsustasin välja uurida, keda mu romantiline siga nende nimede taga varjab.
Esimese numbri peale võttis toru vastu mehe ema.
Tuligi välja, et "Helgeim mälestus" on mehe ema, "Kuldne pisar" on mehe õde ja "Unenägude jumalanna" taga peitub minu enda telefoninumber.
Südametunnistus hakkas painama - oh, miks ma küll olin oma mehest kohe nii halvasti arvanud?!
Kirjutasin tänutäheks ja suurest heldimusest oma majapoole tema nimele.
Kui ma mehe emale kontaktnimedest rääkisin, kinkis ta tänutundest mehele kuldkella.
Õde kinkis mehele uue auto.
Mees võttis kõik tänulikult vastu ja poetas pisaragi.
Siis võttis ta kõik oma kingitused ja läks abiellus sellega, kes peitus telefonis nime taga "Elektrik Aleksei..."

Huvitav, kas see Aleksei oli naine või mees.

Tee ridu, read on leib.

Sõnad said otsa. Ühes sõnadega ka read.
0-päev.

Tasuta täiendkursused täiskasvanutele

Kel tundub, et kopp ees või tahaks midagi muud teha, siis Haridusministeerium on toreda lehekülje kokku pannud. Väravaautomaatika või rullmaterjalide paigaldamine seinale oleks just midagi minule!

Seenespioonid

Mai Meyers kirjutas Facebooki grupis "Eestimaa seened" (nüüd ka Õhtulehes olemas) väga värvikalt oma juhtumistest Chicago  lähedases metsas.
Ameerikamaal on nii, et politseinikke jagub vist igasse metsa, sest keset kõige kibedamat seenekorjet ilmusid kui maa alt välja politseinikud, konfiskeerisid seened ning väljastasid kohtukutse.
Tegelikult tuli välja, et ikka vabalt politseinikke metsas ei leidu  - neile ikka "koputati". Nimelt töötavad metsades erariietes seenespioonid, kes seenekriminaalidest politseile teada annavad. Kordnikud pakkusid ka Mai Meyersile seda ametit.
Kui naisterahvas küsis, mida politseinikud konfiskeeritud seentega teevad, sai ta vastuseks, et need viiakse metsauurimise keskusesse ja istutatakse tagasi metsa.
Seenekohtusse minek on kohustuslik. Trahvi suurus sõltub seenekohtuniku armulikkusest, aga on 75-500 dollari vahel.
Selle kõige kõrval tunduvad Eesti absurdsused (et EMOst ära saadetakse, sest arvuti ei tööta, et raamatupoest saab postkontor jne) täiesti normaalsed.

You never know when life happens

RIP to all of my summer plans that never happened.

Söö rõõmuga, kingad mahuvad ikka jalga!

Näh, päev jälle õhtusse veerenud ja midagi asjalikku polegi nagu teinud. Tööd, seda küll, jah. Aga muidu ei midagi erilist.
Eile olin nii väsinud, et ei jõudnud isegi telekat vaadata. Seetõttu ei saanud kolleegidest ka aru, kui mõnest eilsest saatest rääkisid. Ehk jõuab järgi vaadata. Süüa ka ei teinud. Kommuunikaaslane praadis kartuleid. Need õnnestuvad tal paremini kui mul. Ta viilutab neid juustuhöövliga - nii on need eriti õhukesed. Mina kasutan juustuhöövlit või hööveldamiseks, kui soov võileiba teha, aga või liiga kõva.
Täna sättisin end peale väsitavat päevatööd varakult helendava ekraani ette. Otsustasin vaadata, mida teised süüa teevad. "My kitchen rules" tuli. Mõnikord on seal tõelisi toidupärle ning siis otsin küll internetist nende valmistamise kohta infot. Muidu vaatan seda saadet pigem naljaka hääldusega prantslase Manu ja säravvalgete hammastega Pete'i pärast (elu ei kesta kaua - naerata, kuniks hambaid on!). Üldiselt on seal rohkem intriige kui toitu ja mõnikord on see väga väsitav.
Kalaisu tuli peale. Hoolimata sellest, et kala ei soovitata enam süüa, ostsin forellifileed ja tegin koore ja päikesekuivatatud tomatitega. Nüüd peab mõtlema: "Homme saab ka süüa."
Kuna tegin süüa, siis raamatupoodi enam ei jõudnud. Võib-olla ongi parem. Raha jäi alles. Niikuinii oleksin midagi ostnud.
Hommikul kuulsin raadiost, et võimalik on õppida vegankokaks. Äkki peaks eriala vahetama.

Lõustaraamat

Miks on nii, et kui on mingid tähtpäevad, muutuvad inimesed igavateks ning postitavad absoluutselt identseid tekste?
14. veebruaril, kui on sõbrapäev, on kõik nii sõbrad-sõbrad. Millegipärast ei tea need sõbrad isegi sinu sünnipäeva, kui seda pole aktiivseks tehtud. Tõeline sõber teaks sünnipäeva ka ilma Facebookita.
Jaanipäeval postitatakse lõkkepilte, õllepilte, sõnajalapilte ja soovitakse "Head Jaanipäeva!" või siis "Head Jaani!" Isegi õigekirja pole aastate jooksul selgeks saadud.
Jõulude ajal hakkavad domineerima kuused. Valged kuused, kunstkuused, nulud, kuldsete ehetega, kirjude munadega, küünaldega, elektriküünaldega.
Siis saabub 24. veebruar ja äkitselt on kogu FB sini-must-valge, rukkilille ja kiluleivaläilane.
Täna on peaaegu kõik mu tuttavad postitanud oma laste pilte koolimaja ees, püsti, kükki, koduhoovis, lilledega, lilledeta, üksi, perega. 1. klassis, juba 4. klassis. Mõelda vaid, üks 7. klassis, teine 2. kursusel! Üks natuke vanem tuttav postitas veidi loomingulisema praepildi, mille poeg talle valmistas. Kooli alguse puhul. Pedagoogid pildistavad saadud lillesülemeid - nagu oleks võistlus, kes rohkem saab. Mõni postitab kohe mitu korda sama sooviga pilti.
Oeh! Inimesed pole mitte ainult materiaalselt vaesed, vaid ka hingelt. Nagu tavatses Kalev Keskküla öelda.
Soovin kõigile toredat uut õppeaastat! Sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, talle, talle, talle, talle, talle, meile, meile, meile, meile, meile, meile, meile, teile, teile, teile, teile, teile, teile, neile, neile, neile, neile, neile, neile, neile...

Lõvisaar

Sellest ajast, kui kuldne lõvi mu kodu lähedalt ära varastati, ei vea mul üldse. Lõvi oli kui õnnetooja. Rikkuse tooja.
Tahaks lõvi tagasi!
Täna tuli mul geniaalne mõte teha sellele kohale lõvisaar. Kõik, kes soovivad, võivad sinna lõvi tuua.
Nüüd peaksin vaid veel sildi üleskutsega organiseerima.

Minu Eesti vanaema

Läbi saabki see 1. september.
Pusa 2 sai 2-aastaseks. Vanemad oleksid tähistanud 57. pulma-aastapäeva. Õnneks ei alanud kool. Leidub veel normaalseid õppeasutusi, mis pühapäeval kinni.
Suvi sai ka läbi. Üks kohutavamaid, mis mul olnud on. Eile jõudsin järeldusele, et kui midagi tegime, kuskil käisime, olin keeruline. Kui kodus istusime, olin suisa väljakannatamatu. Täitsa tige kohe.
Käisime Kommuunikaaslasega "Minu Eesti vanaema" vaatamas. Julia Augi mäletan Katarina II seriaalist ja "Seltsimees lapsest". Esimeses mängis ta oma vastikut rolli nii vastikult, et oligi vastik.
Loomulikult lähevad sellised lood hinge. Samas ei näe Eesti seadus ette, et inimesel võib olla kaks kodakondsust. Otsustama oleks pidanud.
Näitlejatöö oli hea. Lahendused ootamatud ja moodsad. Valgus mängis. Miski ei häirinud. Meeldis väga. Soovitan, kes pole veel näinud.

NUMU

Tõmbasin oma telefoni NUMU-äpi. Selle abil saab interaktiivselt aka nutikalt külastada vabaõhumuuseumi, Eesti Sõjamuuseumi, Adamson-Ericu, Kiek in de Köki, Iloni Imedemaad ja lugeda lausa kahte! audioraamatut.
Üritasin siis täna reaalselt ka kasutada, aga välja ei tulnud eriti midagi. Osad asjad töötasid, teised jälle mitte. Päris alla veel ei anna. Proovin järgmisel korral uuesti - äkki on vaja lihtsalt rohkem aega ja rahu.

Faasisiire

Pühapäevahommikut tuleb ikka ampsu jäätisega alustada, aga sellist õudust sügavkülmas küll näha ei taha nagu täna hommikul.
Kommuunikaaslane oli plekkpurgi, täpsustan sisuga plekkpurgi, jahenema pannud ning selle külmkambrisse unustanud või soovis ta eksperimenti teha, et kas faasisiire ikka toimib. Kesvamärjuke on nüüdseks saanud hoopis teise vormi. Juua seda praegusel kujul küll ei saa ja kui proovidagi jäätunud massi klaasi panna, siis kas maitseomadused on säilinud. Ei tea, õlu pole minu jook. Mingit esteetilist välimust küll sellel segul ei ole.
Igatahes on sügavkülmas taas messi (kaos, mitte jalgpallur). Huvitav, kas mõnes taaraautomaadis on võimalik kahjustunud plekkpurke ka sisestada? Nii palju probleeme pühapäevahommikul ja veel minu eas!

Sääseimmuunsus

Sõitsin täna jälle üle pika aja ühistranspordiga. Kuulsin, kuidas üks trollijuht teisele rääkis, et suvilas pole võimalik üldse olla - sääsed ründavad.
Kõigepealt imestasin selle üle, kuidas ühel trollijuhil üldse suvila olla saab. Kõiksuguste juttude ja ajaleheartiklite põhjal võiks arvata, et ühistranspordi roolikeerajad ei kuulu just jõukamate inimeste hulka. Ju siis vassitakse.
Teiseks tekkis tahtmine rääkida Peeter Lauritsa sääseteooriast, mille järgi tuleb lasta kevadel end korralikult sääskedel ära pureda. Pärast seda tekkivat sääskede vastu immuunsus. Ei tea, kas töötab. Pole isiklikult proovinud. Hoolimata idee absurdsusest võib ehk isegi töötada.
Siiski ei jätkunud minus kuraasi, et vestlusesse sekkuda. See võimalik nipp jäigi kuulutamata. Pole enam kevad ka. Teab, kas sügisel enam mõikab.

Polkovniku lesk ehk starost ne radost

Üldiselt ei peeta oma tervisest rääkimist heaks tooniks. Naljatades tavatsetakse öelda ka et, kahekümnesel kaks häda, kolmekümnesel kolm, neljakümnesel neli ja nii edasi. Minul on hädasid küll kolmekordselt rohkem.
Kõige hullem häda on muidugi peas. Ei näe, ei kuule. Kõrv valutab aeg-ajalt ja pealuu kõmiseb, nagu puhuks juuste all täielik tühjus. Nüüd on lisandunud veel vahelduvad teravad valupisted. Võib-olla olen lihtsalt hull.
Liigume allapoole. Jõuame õlani. Sellest olen varem juba kirjutanud. Oli periood, kui ei saanud vasakut kätt üldse liigutada - see lihtsalt ei liikunud, oli kange. Nüüd liigub, aga on imelik. Eriti hull õhtuti, kui magama lähen. Läbi une tunnen ka valu.
Vasak külg on üldse kehvem. Ei tea, kas olen infarkti või insuldi läbi teinud. Põlv valutab. Mõnikord ka puus. Selline tunne on, nagu üks jalg oleks lühem. Või: kus ta's lühem on, kui teine hoopis pikem on!
Vererõhk on kõrge. Süda läigib. Magu teeb trikke. Selg ühes selgrooga valutab. Käed-jalad surevad.
Eile lisandus mingi kummaline valu parema kanna all. Läbi une tundsin. Väga häiriv oli.
Äkki on veel midagi, aga hetkel ei meenu.
Arsti juurde pole mõtet minna. Too leiab alati, et olen terve kui purikas.
Eks ta tüütu on ja mõtlen pidevalt, kuidas mu tervis küll kõigile nendele hädadele vastu peab. Aga elame veel. Tõuse ja sära!