Haigutasin täna terve päeva. Hoolimata sellest, et öö möödus vahejuhtumiteta ehk Une-Mati jõudis ikka minuni. Lõpuks ei püsinud lõuad enam üldse enam koos ja otsustasin olukorda kohvi ja koogiga ravida. Ühes kohvikus. Vanast ajast oli meelde jäänud, et kohapeal süües-juues on hinnad kallimad, kaasa ostes aga madalamad.
Küsisin teenindaja käest, kui palju maksab nt. cappuccino. Selle asemel, et mulle vastata, palus ta laua pealt menüüst järgi vaadata. Väga kummaline. Kui mul oleks kuskile mujale olnud aega minna, oleksin läinud. Ostsin 1.70 eest cappuccino (Eesti röövlid, kuidas teie sellise hinnaga ei ole võimelised topsiga kohvi kaasa müüma?) ja mõned kohupiimapallid ning istusin kohviku ette tänavale. Suvaline mööduja soovis head isu. Vähemalt kellelgi oli natuke kaastunnet alles.
Ühes poes käisin ka. Kui ostu eest maksta soovisin, jalutas müüja demonstratiivselt leti tagant ära ning ei teenindanud mind. Sellised asjad saavad juhtuda ainult minuga ja Viljandis, kuigi ma ei viibi hetkel seal. Mõtlesin just hommikul, et umbes Viljandi sugune linn on. Milline kokkusattumus!
Õnneks läks haigutushaigus üle. Üks kohalik teadis rääkida, et see õhust. Ma harjunud soolase õhuga, aga siinne õhk on mäeõhk. Võib-olla. Võib-olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar