Öösel ei saanud jälle magada – kõrvetas, kõrvetas, kõrvetas. Aitas roosilimonaad ning diivanipadi, mille oma kahele padjale veel alla panin. Niimoodi poolistukil saingi öö siis mööda saadetud. Meenusid jutud aadlikest, kes püstiasendis magasid. Tädi Tortila rääkis, et mõned magasid isegi kapis, et kurjad vaimud neid kätte ei saaks.
Et ennetada tänaöist võimalikku valu, tahtsin poodi uue limonaadilaari järele minna. Õu oli tuletõrje- ja kiirabiautosid paksult täis. Alumise naabri ukse taga oli medtöötaja. Minu uudishimu peale ütles ta, et hetkel ei ole veel midagi lahti. Korterist väljunud tuletõrjuja kommenteeris, et gaas pannakse kinni ja sain loa kodust lahkumiseks.
Nojah. Gaas pandigi kinni. Tühja sest, sest mul on elektripliit. Ma kardan gaasipliite. Sain lapsena trauma, kui vanem õde võitluses gaasiga kõik oma näokarvad kaotas. Seetõttu on mul elektripliit. Kogusin end praegu neid ridu kirjutades. Ega prantsuse sibulasuppi pole kerge ühe jutiga valmistada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar