Ma ei saa aru, kuidas mõned asjad minust nii mööda lähevad, et ma ei tea 5 aastat nendest midagi. Ei teadnud ma midagi sellenimelisest raamatust, ei midagi filmist. Raamatupoes loomulikult nägin, aga ei tõmmanud kujundus, ei tõmmanud pealkiri. Täiesti külmaks jätsid, ei lõikanud pähe.
Eile kogemata juhtusin nägema ja olen nüüd tehtud. Arvasin seni, et maailma parimad ja kurvemad armastusfilmid on "Cherbourgi vihmavarjud" ja "Kiri pudelis", aga saab veel nukramalt. Vaatasin ja nutsin. Kaunid inimesed, üliilusad dialoogid. Nii kurb. Ja kõige masendavam on, et sellised asjad juhtuvad päris elus. Inimesed jäävadki tõsiselt haigeks ja surevad. Mina murduksin ja ei leiaks elurõõmu.
Aga jah, olen jõudnud ikka, kus võin filmi, teatritüki või kontserdi headust hinnata selle järgi, kas pisarad tulid silma või ei tulnud. Tulid. Ju olen vesise koha peal sündinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar