Lugesin Silvi Vraidi elulooraamatu läbi. Küll see inimese eluke võib ikka kummaliste keerdkäikudega olla. Nii temal, kui ka ta isal. Uskumatud lood.
Surnuid maetakse suvalisse Karjala metsa. Kuhugi peab ju laiba panema!
Ülikooli ajal elas ta vanainimese juures ühisköögiga korteris. Allüürnikuna. Magas kahest tugitoolist tehtud "voodis". Suure armastuse nimel veetis öid oma kallimaga pööningul või raamatukogus põrandal.
Ja siis sai diivaks. Tõenäoliselt nautis natuke elu ka, kuigi tean, et ka hilisemal ajal oli tal suuri rahaprobleeme.
Lõpp oli väga kurb. Aga kuidagi pidi ju elama! Ma nüüd ei teagi, kas ta oli kange naine või ...
Ja hoolimata sellest, et ta ei ole mitte kunagi mu lemmiklaulja olnud, oli tal väga omapärane ja talle iseloomulik hääl. Mõni laul ikka meeldib ka ta esituses. Ja südames on ikkagi soe tunne. Sai temaga kunagi ühes autos Tallinnast Tartusse sõidetud. Minu ema öökuningannast sai ta endalegi osakese. Ohjah.
Torti sõin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar