Üldiselt öeldakse, et seda kätt ei hammustata, mis toidab. Mõnikord tekib aga küll küsimus, kuidas mõni inimene juhtivale kohale saanud on.
Eks juhte on igasuguseid. Mõni on selleks sündinud. Mõni käib kah. Kõige kehvem variant on persoon, kellel ei ole võimeid ning võim on veel pähe ka hakanud. Igasuguseid on.
Mäletan ühe oma ülikooliaegse töökoha kolleegi ütlust: "Ettevõttega, kus toimuvad kogu aeg koosolekud, on midagi väga korrast ära." Õigust rääkis.
Ülemusel võiks veidikenegi empaatiavõimet olla, aga seda Tallinnas vist peaaegu ei leidugi. Ja sellega harjumine valmistab mulle jätkuvalt peavalu. Isiklik mure on igaühele loomulikult kõige suurem ja tähtsam. Siis ei soovi küll kuulda, et elus juhtub hullemaidki asju. Ehk siis ülemus viljeleb seene-juhtimisteooriat. Nagu minu elust kirjutatud artikkel.
Lihtsalt tahaks, et kaoks tunne "Tänu minule maksad sa oma korterilaenu ja autoliisingut!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar