Mingis meeltesegaduses vastasin Kommuunikaaslase küsimusele, kas tahan Sarah Brightmani kuulama minna "Ja-jah."
Nii kaks piletit meile kuu aega tagasi tekkisid. Vahepeal oli isu need maha müüa, aga siis jäi asi jälle katki. Otsustasime ära käia. Missealsikka.
Lille end ei löönud. Mis kauniskunsti on oodata spordisaali ehitatud lavalt?! Viimane kogemus oli mingi Venemaa balletitrupiga ja see oli nii kohutav, et võttis igasuguse isu Saku suurhalli kunagi enam mina. Lindimuusika, koperdavad baleriinid, dressides venelased, kes vaheajal hamburgeid söid ja õlut jõid. Päris õudne.
Esimene poolaeg oli kontserdil kehvapoolne. Ma ei tea, kas istusime vales kohas, aga heli oli täielikult paigast ära. Ainus tasemel komponent laval oli orkester. Õhtu staar suutis vaid ohkida – no ei olnud esinemises jõudu.
Vaheajal seisid inimesed jätkuvalt hamburgerisabas ja jõid plasttopsist õlut. Öäk. Kirusime endid, et järjekordne Saku suurhalli ebaõnnestunud külastus. Vahetasime istekohti.
Teine poolaeg polnud esimesega üldse võrreldav. Brightman oli vist vahepeal kas hääle lahti laulnud või oli tehnika korda tehtud. Kohe hea oli. Kohati isegi väga hea. Ei kahetsenud, et käisime. Isegi totaalselt mööda laulnud kastraat ei häirinud enam.
Mitu korda tabasin end mõttelt, mitmes kleit tal juba seljas on. Tõepoolest, mitu tal neid oli? Diiva peabki ilus olema, aga kas neid kleite peab siis nii palju olema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar