Because you are so dear...

Vaidlesin äsja, kas missikandidaat M.-l on lai lehmanägu või hoopis kitsas hobusenägu. Tegelikult pole vahet, keda ta välimuselt meenutab. Oluline vaid see, et NENDE loomade turjas sedapuhku võitjaks ei ratsuta.
Lubamatu oli teda missivõistlusele lasta. Vooligu parem astjaid, länikuid, pütte, kappasid ja kibusid.
Mina ei annaks M.-le isegi patriotismist häält.

Kes on kole kui lauajalg? Kelle inglise keel vajaks enne missiks kandideerimist parandamist? Kes on nii multikulti, et peab lahkuma? Kes on selle vooru nõrgim lüli?

Tartu kõnniteedel oli täna must jää. Nägin ühte ammust tuttavat, kes juhtis minu tähelepanu sellele, et inimesed ei püsi minu läheduses jalgadel. Kui ma enne ei pannud seda tähele, siis järele mõeldes oli tähelepanekul iva sees. Üks meeskorporant oleks minu ees peaaegu põlvitanud (see oleks temast väga armas olnud), aga jäi ikka lõpuks jalgadele. Hetk hiljem viskus siruli minu ees kõndinud tütarlaps. Ja mõned minutid hiljem kukkus keegi minu selja taga. Ja tuttav mainis, et tal ka püstijäämisega probleeme. Huvitav, mina liuglesin jääl nagu vana kiiruisutaja.
Aga tegelikult võiks jänes veidi liiva küll tänavatele puistata.

Tunnen ennast vanana ja kõik kondid valutavad. Kaugel ei ole enam need ajad, mil mind tuleb saata reumaatiliste vanainimeste hooldeasutusse.

Eluõhtuks lähen vikerkaaremetsa
pühale mäele, kirka kose äärde
mu kallim mõistab - kõik õpitu
on tühine, ma kõnnin oma teed.

Tuttavat kohates oli esimene küsimus ikka seesama: "Mida kuulukse – kas külm annab järele?" Aga ei anna. Isegi tuttaval polnud teatada midagi lohutavat. Talv ei loovuta positsioone. Kõikjal rakendatakse abinõusid selleks, et kõrvaldada pakase tekitatud raskusi. Ilmateated ei tõota ka lähemateks päevadeks midagi head.

Anna mulle tähtitaivas
anna valo pimeään
Anna mulle aamurusko
anna usko elämään

Tahaksin palju, aga oleksin rahul, kui eelpoolsegi saaks.
PS. Head elu tahaks ka!

Täna suri ära minu koer.

Postimees pani paika Tartu luuletriumviraati kuuluvad isikud.
Üks kolmevalitsuse liikmetest on öelnud, et "lallitamine, leelutamine või joigumine on kõige parem vastus kurjadele ja kahtlustavatele /…/ küsimustele."
Nii ma lallitangi:
Te-ri-rem, te-re-re, ri-rem. Alleaa. Om tare tuttare ture svaha. La ilaha illallahi. Villa kumba lii. Leelo-leelo. Tsuhka-nuhka. Vat luuli. Nadi nunnadi. Taruiraraa. Helleroo. Ave Maria. Om mani padme hum. Halleluuja. Gospodi pomilui. Sing sale proo. Kuk-ku.

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet kirjutab raamatus "Ameerika märkmed ehk Kaemusi Eestist" (Ilmamaa 2000) vahemaadest, mis lahutavad Tartut võimukeskustest. Talveti andmed on järgmised: 180 km Tallinnast, umbkaudu 500 km Peterburist, 700 km Stockholmist ja peaaegu 1000 km Moskvast.
Olgu, 180 km on ligilähedaselt sama, mis 186-187 km. (Tartu vanglast Harku naistevanglani isegi rohkem.)
Ent Kaubamaja Tartu filiaalist ei jää Talvepaleeni (mis Orlando Figes’i “Nataša tantsu” andmeil on sinine, ent päriselt roheline) maanteed mööda mingil moel üle 325 kilomeetri.
Püsides marsruudil Tartu – Luhamaa – Ostrov – Velikije Luki –Moskva jõuate Suure Teatri priimabaleriine imetlema pärast 875 km teekonda. Nils Holgerssoni lennuvahendit kasutades oleks distants vaid 740 km.
Vaatakuihearaamat! Geograafia on saanud täiesti uued mõõtmed.

Blogikommentaarid kohustavad, kuigi nende regulaarne kirjutamine võib olla tüütu. Iga päev ootab vähemalt 0,000003 miljonit nõudlikku silmapaari sinult uut väärispostitust.

Vanarahvas on pühapäeva kohta öelnud nii mõndagi.
Pühapäeval ei tohi sõrme- või varbaküüsi lõigata, põhjendusega, et vanakurat teeb nendest kübara. Juhuslikumat laadi põhjendused on: ülemus hakkab vihkama; see on patt; kasvavad kahekordsed küüned; lõikajale tuleb vargilemineku himu; lõikab oma õnne ära. Keeld kehtib samuti juuste lõikamise kohta, põhjendusega, et siis lähevad juuksed peale surma pea küljest lahti; pea hakkab kõõmama, valutama.
Pühapäeval ei tohi terariistadega töötada.
Pühapäevase töökeelu motiveeringuid on rohkesti: kes pühapäeval töötab, sel läheb nädal otsa halvasti; heina, mis pühapäeval kokku pannakse, muudab jumal kiviks jne.
Pühapäevane unenägu läheb ruttu täide.
(Sator II, Tartu 2000)
Nojah, ma olen küll pea kõiki neid reegleid rikkunud. Võibolla ainult seda puhkamise asja olen tõsisemalt võtnud. Aga tõtt öelda, ongi parem kodus istuda ja kõiksugu sodi blogisse kirjutada, kui šampanjat juua ja saaniga kihutada.

Tänase Arteri vahel olid pabernukud. Muidugi jäävad need alla nõukogude ajal müüdud latiinomoeajakirja Mujeres omadele, aga praeguse aja lastele kõlbavad need mängimiseks küll.

Leonhard Lapin kirjutas aastate eest, et uued infovahendid, mille hulgas nimetab ta elektripirne, on kultuurile andnud täiesti uued, sünteetilised alused.
Kuna talvel on valdavalt pime ning ühe minu säästupirniga on hetkel krõška, ei jõua isand Leo teooria kohaselt suur osa olulisest infost minuni. Olukorda parandab vaid see, kui keeran vastavalt oma liikumistrajektoorile terveid pirne ühest pesast teise. "Ja pimeduses paistab valgus." (Lev Tolstoi)

Ühe "dieet"joogi reklaam on mõjunud minu mõistusele isegi seda tarbimata. Laastavalt. Suure tõenäosusega muudab see minu ka rahakoti varsti kõhnemaks. No kuulake ise.

Kogenud keelemehe (Joel Sang) abil jõudsin minagi järeldusele, et ega ikka kõike eita. Eks proovige panna lauset "Teller tegi öösel sääred" mõtestatult eitavasse kõneviisi.

Lahendan parasjagu lõbusaid kabeülesandeid. Näiteks üks selline, mida ma kellelgi kodus järgi proovida ei soovita, sest sellele järgneks katastroof. (Ärge lootkegi, et seda tragöödiat märkaks üksnes perifeeriapolitsei.)
Kui asetada vene kabe laua esimesele ruudule üks sent, kaks senti teisele, neli senti kolmandale ning nii edasi viimase ruuduni, siis oleks kokku vaja 18 446 744 073 709 551 615 ehk 18 kvintiljonit 446 kvadriljonit 744 triljonit 73 miljardit 709 miljonit 551 tuhat 615 senti.
Sendi psühholoogia on vägagi huvitav, sest kui sul on täna üks sent ning ühtlasi võimalus see summa igal järgneval päeval kahekordistada, siis on sul võimalus saada 28 päevaga miljonäriks. Nii lihtne see ongi!
Ja Võrno saatesse ei peagi minema.

Minu viimase aja postitused on juhuse tahtel olnud erootilise alatooniga. Kas tegemist on viibutava Saatuse näpuga, ei tea.
Jätkan samas helistikus.
Täna pärastlõunal nägin, kuidas minu ees seisev noormees sooritas makset meesisikule "eilse öö eest" ning kandis üle närused 150 krooni. Mõnel inimesel ei läheks sellise summa eest isegi püksinööbid lahti.
Ööl vastu tänast saadud elamus oli veelgi suurem. Kui ma poleks vaadanud Kanal 2-st "Pelikani memorandumit", ei oleks ma hiljem taevakanalil sattunud noorele Gérard Depardieu’le (– toona veel pikk ja sihvakas; nüüd tunduvalt kosunud, lisandunud rasv koondunud nina otsa –), kes kargas Patrick Dewaere’i kaasabil Miou-Miou’d. Seda jämeerootilise, et mitte öelda pornokomöödia "Les Valseuses" (1974) algusstseenides. Vaatasin filmi lõpuni.

Ilus päikesepaisteline ilm täna!
Aga mis mul sellest?! Päevitama ei saa niikuinii minna.

Loen parajasti väljamaakeelseid hobiblogipidajaid ja peas mõlgutub mõte, et kas jätkuks turgu ka ühele tõlkeblogile, kuhu oleks koondatud parimad palad erinevatest kultuuridest. PS! Võin ise tõlkida. PPS! Olen vähese töö-, kuid suure empaatiavõimega.

Minu tänase päeva parim avastus on vaieldamatult reaalselt eksisteeriv kohanimi Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch. Kas ei kõla kenasti? Harjutasin selle hääldamist umbes samamoodi nagu Ärapanija keeleharjutust: Anders Tsahkna ja Virzinja Kotkas seksisid Šeišellidel.

Kuulsin hommikul, kuidas prügikoll ütles bussis omasugusele: "Ärme pussu laseme, muidu paneme igaveseks oma santsud nahka." Misasja? Pussu? Millised 'santsud'? See veel puudus – puuksutamine kahandab asotsiaalide võimalusi. Ha!

Arafatti külastas haiglas rabi.
Arafat is still dead.

Ah kuidas on täna seis? Seisab nigu vist.
Kui aga tõsisemalt rääkida, siis palju inimesel neid n.-ö. uusi mõtteid ikka on. Kirjutad natuke ja kott tühi.

Rabanud kogu päeva nagu galeeriori, tulin koju täiesti uimasena ning viskusin diivanile roidununa ja alandatuna, olles võimetu mistahes tööks või tegevuseks.
Sõin apelsine, küpsiseid ja kividega oliive ning jõin mineraalvett – olin sunnitud eelistama toite, mis oma loomult juba valmis olid. Selle spartaliku eine ajal meenutasin muheldes omaaegseid pikki lõunalaua tseremooniad kunagises vanematekodus, kus lihtsatki einet võttes kulus ära mitukümmend ühikut lauanõusid.
Jah, vaeseks olen jäänud! Pean vist hakkama otsima uut korterit. Mind veetleb Supilinn, sealsete majade kõrged laed, suured aknad ning avarad, varjuküllased aiad. Emajõe poolt tulevatest lõhnadest rääkimata.

Rahapuuduse tõttu ei saa ma enam oma mõtteid paberile panna, vaid pean neid arvutisse trükkima. Samuti ei saa ma soetada endale kalleid nahksõrmikuid, vaid pean ostma T-Marketist 50-kroonised Hiina päritoluga.

Jõudsin järeldusele, et olen geenius. Tõrjutus on kõige kindlam tõend tõrjutu geniaalsuse kohta.

Käisin eile-täna end Tallinnas tuulutamas. Ja Tabasalus käisin ka. Esimest korda elus. Külas. Läksin sinna marsaga 234 ja Kooli peatuses sai minu mõistus otsa. Küsisin juhi käest, et kus asub X tänav. Tema podises mulle vene keeles, et ei saa aru. Küsisin siis ühe reisija käest, kus X tänav asub. "Oi, mina küll ei tea. Ma olen terve elu siin elanud, aga sellisest tänavast pole midagi kuulnud." Kasutasin siis oma naiselikku intuitsiooni ja leidsin õige koha üles. Rääkisin sellest muidugi tuttavale ka, mille peale mitte eriti eakas tabasalulane rääkis loo, kuidas mingid jõmmid olid temalt hiljuti küsinud, kus asub Y tänav. Ega ta ka päris täpselt teadnud, kus see asub, aga juhatas vist enam-vähem õigesti. Jõmmid soovitasid tal kohmetu seletamise peale õhtuti rohkem jalutada. Kui ma nüüd enda kõikvõimalike juhatamiste peale mõtlen, siis... Nojah, on läinud täppi ja huupi ka. Aga mind isiklikult on sügavasse metsa saadetud, kuigi jõuda oli vaja kesklinna. See juhtus küll ühes Euroopa muus kohas.
Tagasisõit Tartusse oli kohutav. Pidin terve tee kuulama minibeibede heietusi ja noorpaari tülitsemist. Lisaks paljudele muudele asjadele siin elus, ei saa me üldjuhul valida endale ka bussikaaslasi. CD-pleieri aku sai ka õnnetuseks tühjaks.
Take Off on parem kui The Snow Queen. Minu meelest.

Küsisin oma kõhult: "Veux-tu munapuder, chéri-koko? As-tu faim?" ("Tahad sa munaputru, kullakallis? On sul kõht tühi?") "Oui – je veux bien," ("Oojaa,") korises kõht vastu.
Tegelikult ma päris munaputru ei viitsi teha, praen lihtsalt mõned munad, piisab mulle ja talle sellestki.

Ma mõtlen ja mõtlen. Juba kolmandat nädalat. Mitte millestki ei saa aru! Mitte millestki ei saa aru! Ma ei suuda mõelda millestki. Muust.

Pühapäeva õhtul nägin filmi, milles oli juttu romaanist "Kuristik rukkis". Öelgu Holden Caulfield mida iganes, aga mina pean ütlema: "If you want to know the truth, I'm not a virgin. I'm really not. Or... I'm really not sure."

Vahel olen uusi sissekandeid teinud vastumeelselt. Kelle jaoks ma siia kirjutan? Kui enda jaoks, siis miks postitan need avalikult? Aga kui lugejale, siis miks teesklen, et räägin endaga? Räägin iseendaga nii, et teised mind kuulevad? Strange, very strange…

Aktsioon lõng ja vardad.
Kuna ilm läks külmaks tagasi (mäletate seda kampsuni harutamist kevadel), peab lõngast taas kampsun saama. Varem ei sobinud muster. Pure villalõng eeldab, et sellest peaks saama mingi arankampsuni moodi asi. Aga kuna ma olen nii algaja, siis ma rohkem harutan kui loon. Harutatud lõnga on aga jube ebameeldiv kududa. Aga ma ei kurda, sest harjutamine teeb käsitöömeistriks. Minust võib varsti saada koondise Uku vabakutseline liige. Juba praegu on mul luba kodus töötada. Või nagu ütles Ervin: "Minu spetsialiteediks on puulusikate valmistamine. No vahel ma koon ka kampsuneid, labakuid. Aga viimasel ajal ma valmistan ainult kunstnikerdustega esmaabikappe. Ja... ja nii see elu veereb, päev päevalt, üksinduses, kampsunite, labakute ja esmaabikappide keskel.”

Ühe tuttava puhul ei suuda ma kunagi tema täpset sünnikuupäeva meeles pidada. Pikka aega arvasin, et see on 26. oktoober ehk siis täna. Tegelikkuses on aga 28. ehk siis ülehomme. Ja tundub, et ma ei ole ainuke, sest täpselt nädal enne tegelikkust sai ta oma sugulase sugulaselt SMSi palavate õnnesoovidega.

Õhtuti ja öösiti tärkab minus vastupandamatu soov magada. Kirjeldan oma tavapärast uinumisprotseduuri.
Pigistan silmad kinni ja tõmbun kägarasse. Mõtisklen endale südamelähedastel teemadel – näiteks perekonnalegendidest. Varsti olen sunnitud asendit muutma. Sellest hoolimata püüan vastu pidada ja silmi enam mitte lahti teha. Mõtlen, et võib-olla liigutan ma ennast voodis liiga ettevaatlikult, et sisse võtta korraga kõigi liikmete jaoks õige asend. Pööran vihaselt teise külje. Mõtlen: liikumatult lebamine peaks ju üsna kerge olema. Ent mitte alati. Löön hambad padja ülemisse otsa ja pööran end nii, et kogu ülakeha jääb padjale; samal ajal kui parem jalg on voodist väljas peaaegu põrandal, naelutab vasak mind kangena aseme külge.
Nii jäängi magama. Osa jubedast ööst on möödas.

Jõudsin äsja tagasi oma igapühapäevaselt jalutuskäigult linna. Jalutuskäik on see küll tavaliselt nii kaua, kuni bussi ei tule.
Viimasel ajal olen bussides sageli kohanud veterannäitlejat Lembit Eelmäed. On sellel mehel alles lektüür! Kord türgikeelne ajaleht, kord luuletused mulgi murden, kord Pärnu Postimees, mida ta ükskord luges 90-kraadise nurga all. Hea rahulik olemine. Pensionärlik.
Kuna minul tihtilugu ei ole kehtivat sõidupiletit, siis mina küll midagi lugeda ei saaks. Kontrolle tuleb passida.
Mõnikord ikka komposteerin mõne pileti ka või otsin juba mulgustatud piletit põrandalt , kuhu prahitekitamislembesed reisijad neid sageli jätavad. Hajameelsusest rebin pileti väikesteks tükkideks ning põrnitsen mornilt kurrulist jalalauda.

Tirsis on üha naljakam käia. Hiljuti nägin, kuidas Mynthoni pakid hoidsid kassaaparaadis rahatähti kinni. Täna küsis zucchinit tähtsa näoga vaadanud kassatibi: mis puuvili see on.

Käisin öist prügi välja viimas. Järjekordselt hõiskas hing, et minul on korralik metallist turvauks. Alumiste naabrite uksest möödudes tabas mind tavapärane mõte – mis oleks, kui äigaks jalaga. Selleks oleks mitu põhjust. Esiteks lõhnad (kaalikeedu või midagi taolist), teiseks sagedasti möirgavad öölapsed Nele-Liis ja Jassi ning lõpuks – uks näeb väga logu ja hõre välja. Kahtlustan, et koridoris rippuva koleda salli omanik on ka korrus altpoolt.

Ah et jutu mõte mis? Korralike uste taga elavad korralikud inimesed.

Ei lasta minul rahulikult Jelineki raamatut lugeda! Juba mitmendat korda pean lugema lehekülge 44. Mingi seina taga toimub igasuguse arenguta klaveri vägistamine ja see häirib niigi segasesse teksti süvenemast. Nüüd lasen ma talle vastutasuks Joplini Mercedes Benzi. Punn põhjas. Quis est in malo humore, ego aut vos?

Mõtlesin, et sööks midagi. Külmutuskapi ust avades selgus aga kurb tõsiasi, et see on peaaegu tühi. Olemasolevast saaksin valmistada kas küüslauguga hõõrutud muna, küüslauguga hõõrutud porgandit või porgandiga hõõrutud muna. Mida eelistada?

Nägin täna ühte valget koera. Teate küll, siuke lühikeste jalgade, suure pea ja kerega. Nagu pudelihari. Tema kaelakarvadesse oli kleepunud hinnasilt - viinamari, hind 23.30.

Tõsielusari “Baar” kasvatab lolle juurde. Rääkimata sellest, et need õnnetud inimesed ei kuule-näe mitme kuu kestel, mis maailmas toimub, ei kuule-näe seda ka neid vahtivad televaatajad. Eesti parim uudistesaade “Aktuaalne Kaamera” on kuudeks kaotanud vähemalt 12 harimist vajavat silmapaari; rääkimata neist kümnetest tuhandetest baarisõpradest, kes nüüd saavad parimal juhul oma teadmisi ammutada saastauudistunnist “Reporter”.

Ostsin Sääse poest pudeli punast Itaalia veini, mis osutus täielikuks solgiks. Peab ikka paika küll, et Itaalia veinid on nagu itaallased ise: ettearvamatud. Õhtulehte tuleb ka ikka aegajalt lugeda.

Vaatan parajasti Terevisiooni ja minuni jõuavad vanad uudised. 26. aprillil asutati Eesti Jazziliit. Nojah. Aga iseenesest tore ettevõtmine neil. Ja üldsegi mitte kallis.

Viimase aja teemaks number üks on ühiskondlikud käimlad, prilllauad ja kõik muu sellega seonduv.
Eile pissitas üks noor ema oma pojukest ühes Tartu kaubanduskeskuses: "Nüüd lähme suure poti peale pissile. Vaata! Oi kui suur pott!" Hilisemast vestlusest teise noore emaga tuli küll välja, et poiss pissis potist mööda ja ikka otse oma püksi...

Vanemuise väikese maja d-kemmerg kinnitab jätkuvalt, et see on puuduliku läbilaskevõimega. Kindlatest allikatest kuuldud andmete põhjal on meeste olukord samas hoones parem: kaks kabiini + kaks alla-arssina-meeste pissuaari. Võiks ju öelda, et diskrimineerimine, aga Martin kirjutas jalkafoorumi tarkpeade teemas, et "kui mehed peavad potikanne koos prill-lauaga alati alla laskma, siis miks võivad naised alati kaane pealt lahti jätta (prill-laud muidugi allalastud asendis)? MÜSTIKA. Ootan vastuseid." Ja veidi hiljem temalt veel: "Jätkates varem alustatud WC-teemat, siis miks nimetatakse prilllauda prilllauaks? Prillidel on ju teatavasti kaks läbipaistvat osa. Prilllaual ainult üks. Kas õigem poleks siis monokkellaud?"

Minu tutvusringkonnas ei istu keegi avalikes tualettides prilllauale. Kui seda keegi ei tee, siis on need järelikult puhtad.
Ja osadel inimestel on komme visata paberinutsakas enne toiminguid potti. Et sealt midagi üles ei pritsiks.
Oh, ja siis need värsid á la Ära istu kaua siin, see ei ole limusiin...

Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. Elfriede Jelinek sai Nobeli kirjanduspreemia. Olen raamatukogust juba väga pikaks ajaks paar Jelineki laenanud. "Armukesi" olen alustanud umbes viis korda. Kahekümnendast leheküljest kaugemale ei ole jõudnud. Äkki peaks hoopis "Klaverimängija(nna)t" lugema? TV3 ristis teose muidugi "Klaveriõpetajaks".

Oli asja autorooli. Minu eellane pidi ikka üks Narcissos olema, sest tahavaatepeeglist ei näinud mina peale iseenda küll mitte midagi.

Pesukorvi on kogunenud hunnik musti sokke, millest tahaks lipse keerata. Lisaks on mul 25 üleliigset senti. Kas kellelgi oleks mulle müüa Friedolini aparaati? Võib olla pisut pruugitud.
Taome mõõgad atradeks, seome sokid lipsudeks!

Pugisin purgeenseid ploome.

Lugesin täna suvel Sireenist üsnagi soodsalt soetatud raamatut, mille kohta on arvamust avaldatud seinast seina. Kellegi jaoks parim raamat maailmas, kellegi arvates saab see olla parim teos vaid sellele, kes teisi raamatuid lugenud ei ole. Eks katsuge siis lugemisel objektiivne olla! Kuigi - "Alkeemikus" sisalduv meenutab mulle kohati Joseph Murphy õpetussõnu.

Vaatasin ETV-st mingit filmi USA astronautidest. Selle moraal oli: ära mitte kunagi usalda enda enesekaitset rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvahelise õiguse kätte. Seda õpetas mulle omal ajal ülikoolis ka üks lektor-vunts. Aga tegelikult ei saanud ma aru, kas tegemist oli tõestisündinud looga või naljasaatega, sattusin vaatama umbes poole pealt. Üleüldse - ma vaatan liiga palju telekat. Televiisor tuleb hävitada - ceterum censeo Televusser esse delendam!

Meil on jälle "fekaalid õunte peal".
Vett ei tule. Pesta ei saa. Süüa teha ei saa.
Selle tulemusena joon ma veinipudelisse kogutud veest valmistatud kohvi ja söön suklaa pisara küpsiseid. Veinipudelisse kogutud veest kohvi keeta on tunduvalt sefim kui Eviani veest.
Ka päikesel silmis on pisarad...

Täna tuli Vikerkaar. Viimasel ajal on kultuuriajakirjad igavaks läinud. Tean, et nii mõnedki noored kultuurihuvilised on nende lugemisest loobunud. Eks see ole tõsi jah, kui väljaanne juba anekdoote avaldama hakkab. Näiteks selline igav anekdoot:

Tublide katoliiklaste naabrusse kolib elama juut. Paastu ajal grillib juut liha; selle isuäratav lõhn häirib katoliiklasi. Nad otsustavad juudi ümber pöörata ja viimane nõustubki. Preester piserdab juudile püha vett, lausudes: "Juudina sündinud. Juudina kasvanud. Nüüd katoliiklane." Katoliiklased rõõmustavad: nad ei pea enam taluma ahvatlevaid toidulõhnu. Kuid järgmise paastu ajal grillib juut jälle (keelatud) liha. Kui katoliiklased kohale tormavad (teda manitsema), näevad nad, et juut seisab küpseva liha kohal, piserdab sellele vett ja lausub: "Lehmana sündinud. Lehmana kasvanud. Nüüd kala."

Minu kommuunikaaslane üritab mind kultuurseks inimeseks kasvatada. Vähe sellest, et ta üritab mind igal reedel Tallinn-Tartu rongile meelitada, sest seal loevad kõik inimesed Sirpi, näidates, kui kultuursed ja targad nad on. Ning kui tartlased, hoolimata viiest veedetud päevast pealinnas.
Vähe sellest - ta vedas mind eile ooperisse. No ma ei tea. Ooper ja mina...

Kõige tipuks, kui ümisesin seda külma-kella-kolme-silla-laulu, pisteti mulle Anton-Tõnu-Emili harjutused lehekülg 200 nina alla ning soovitati kuulata viiulivirtuoosi Hilary Hahni. Ma ei saa aru, miks kommuunikaaslane sooloviiuldajannakesi jumaldab (ahjaa, meelde tuli! Tema lemmiksraamat on Mati Undi "Tühirand". No mäletate ju: "tahan, et su viiul laulaks meie kolme ühistest öödest, et su viiul jutustaks kõigile inimestele maailmas, kuidas armastus su üleni täitis. " etc). Eile näitasin talle ka ühte. Viiuldajannat. Ooperis. Vaatajana. Aga ta ei ole veel kuulus.

Tegelikult see Hilary Hahn nii paha ei olegi.

Ja kommuunikaaslane ümiseb praegu kellkolmsiinsillal...

Mul on täpselt selline tunne, nagu oleks mul palavik. Kraadida ei saa, sest kogu selle kaose sees on kraadiklaas läinud vist kõige kaduva teed. Jääb üle ainult triikrauameetod- kui susiseb, on kuum.

Suve jooksul on minu kodus tekkinud organiseeritud kaos. No teate küll, mismoodi see välja näeb. Kõikidel asjadel on oma näiline koht, aga kui midagi vaja on, siis seda üles ei leia. Üritan nüüd süsteemi luua, kuigi kõik kohad on asju täis ja midagi nagu ära visata ka ei tahaks, sest kõike on vaja. Eriti hull seis on raamatutega, kuigi ka sellele oleks ajutine leevendus: tuleks minna ja osta kaks uut riiulit (rohkem ei saaks, sest ruumi ei oleks). Nende viinamarjade asemel, mida viimasel ajal sisse ajan. Eile kommuunikaaslane juba ütles, et kirjutab minu hauakivile: Ta armastas viinamarju... Ma nüüd ei teagi, kas hoian kõhu arvelt kokku, et mammonat soetada või mõtlen, et kui süüa ka ei saa, mis mõnu siis üldse elul on. Segane päev täna. Nagu ka horoskoop.ee-s lubatud.

Tallinnast tagasi. Viimasel ajal olen tihti kahe linna vahel pendeldanud. Odavam oleks vist Tallinnasse kolida.

Täna kogesin midagi, mida varem kogenud ei ole. Nimelt sõitis Tallinn-Tartu buss bussijaamast Ülemiste kaubanduskeskuseni veidi üle tunni. Nojah, teatud isikud, kes arutavad praegu selle üle, kui kõrge võiks Tallinn olla, võiksid pilvedelt alla maapinnale tulla ja võtta ette hoopis näiteks linnaliikluse.

Ein normaler Tag. Algas see sellega, et mulle taheti sisse joota Fervex-kohvi. See oleks koosnenud kolmest osast kohvist ja kolmest osast Fervexist (tavaline presskannudoos oleks kuus "kapatäit" kohvi). Minust aga nii kergelt lahti ei saa, kuigi taolise vedeliku maitseomadused võivad olla väga jälgid. Ma kujutan ette.
Decora ei mõju enam tõsiseltvõetavana. K-Rautakesko (hm, jälle uus nimi sellel soomlaste vanarauapoel?!) nurga taga sõitsid transportöörid tõstukitega takistusslaalomit. Mõned meetrid eemal oli heinas hunnik klaasi.
Triikisin ära terve kapitäie riideid. Triiksärke triikides meenus jõukate väljamaalaste õpetus, et käistel peavad triiktriibud olema. Alati.
Ja õhtu lõpetuseks sain ühe imeliku SMS-i, mis arvatavasti ei olnud mõeldud minule: Kadi Toome rinnad? Minule meeldivad sellised enam, kui lauaga löödud rudimendid!

Mind on lugemas käinud keegi tegelane selliselt lehelt: http://moneyhungry.blogspot.com/. Netikerjus? Kahjuks olen mina õel inimene, kes ei anna mitte kunagi mitte ühelegi kerjusele mitte midagi, sest tean pajatada lugusid jõukatest kerjusperedest. Nii et kallis Chilo, me kõik oleme olnud tudengid ja kuidagi hakkama saanud.

Istun parajasti arvuti taga ja tunnen suhtlemisvaegust. Ja see ei lähe ega lähe ära. Ja ma ei saa aru, miks kõik messengeris offline on.

Süsteemid. Kõikjal. Üks tobedam kui teine.

Näiteks Maksimarketis on süsteem, kuidas teha vahet pottide ja pannide kaantel: potil on kaas ja pannil on kaan. Lihtsalt jäi uut panni soetades kahe silma vahele.

Saadan aegajalt netist tasuta sms-e. Täna oleksin pidanud sealtkaudu ise kaks sms-i saama, mille sisuks üks vägagi inimlik ja igavikuline teema. (Kõrvalmärkus: see MISKI pole tegelikult siin ilmas üldse nii igavikuline...) Ju siis essemmesside modereerija otsustas, et need telegrammid ei pea mitte minuni jõudma. Kellest tsensoril lõpuks kahju hakkas: minust või saatjast?
Kurat, tagatipuks ei saa ma midagi praadida – Hackmani panni nõutav saagiosa suurenes hüppeliselt. Säh sulle kvaliteeti! Nüüd vist ostan punase imetäpiga vidina.

Keepi küsige bussijuhi käest! Hansabuss.

Minu järgmised unenäod tulevad juba lambanahkade vahel. Ostsin täna oma elu esimesed päris OMA tekid. Seoses kliima jahenemisega on pure villatekid kasulikud unetuse, peavalu, kange kaela, käte-, selja- ja liigesevalu, väsinud puusade ja jalgade ning närvipinge puhul. Tervis on otseselt seotud meie magamisega ja miks mitte investeerida paremasse elukvaliteeti. Vill on naturaalne abiline paremaks uneks. Nii võib lugeda tekitutvustusest. Magame, näeme.
Muidugi oli teekond Tartust tekkide järele vägagi põnev. Žigulivend ei saanud aru, miks tema autot hääletasin. Nagu ta ei saanud ka sellest aru, miks teda motikaga sõites hääletatakse. Nojah, teatud kontingent hääletajaid kannavad seljakotis kiivreid ja hääletavadki ainult tsikleid. Onu oli osav kaupmees - määris mulle 500 g mett mokale.
Karu tunne tuleb peale. Sööks kõhu mett täis, poeks meriinoteki sisse ja jääks sügavasse talveunne.

Jälle vikerkaar! Kui Piiblit uskuda, siis Noa ja Jumala leping on saanud järjekordse kinnituse. Millest on põhjustatud vikerkaare kaarekuju? Vikerkaar võiks vabalt olla ju vikerruut, vikerring, vikerraadio, vikerviisid või vikerkaja...
Eile käisin ühel maal. Olen säästlik inimene. Säästlikul on säästmiseks mitmesuguseid kaarte. Tahtsin ühte neist säästmise eesmärgil kasutada, aga see osutus üle mõistuse keeruliseks. Kui ma peaksin kogu selle kammi kirja panema, siis enne läheks Issanda vikerkaar looja. Ja kõike seda tegin 1.50 säästmise nimel. Igatahes toimus jooks kahe leti vahel. Närvikulu ja lihaskulu... Täna võtsin kartuleid ja nägin põllul seitset kolmesentimeetrilist hiirepoega. Mida see kõik tähendama peaks?

Tere! Olen tagasi. Kuigi ma ei luba praegugi veel mingit regulaarsust, aga siiski... Blogeerida on nii harjumatu. Arvuti on ka nii harjumatu (peale suurpuhastust viirustest avab see isegi Internet Explorerit).
Oli see vast alles suvi!
PS. Aitäh kõikidele, kes mind lugemas on käinud. Tänasel õhtupoolikul tegid seda vähemalt neli inimest.

Tagasi pigises Eestis, pigises Tartus. Oma värvuse ja kleepuvuse tõttu on pigi kurjuse sümbol. "Pigimust" on tuntud sõna patuse oleku või seisundi tähistamiseks. Nii palju kurjust on tõepoolest tüütav. Eriti minusugusele rändurile. Eile jõudsin kodumaale, täna Tallinnas, homme Viljandis, ülehomme Tallinnas ja siis adjöö, Eesti. Mõneks ajaks.

Mu hea tuttav sõidab hoogsalt jänest. Üks pilet on talle üsna kauaks kätte jäänud. See näeb väga räbaldunud välja. Hiljuti läks pilet veel pooleks ka ning seda lapati teibiga. Huvitav, kas komposteerimine läbi teibi on võimalik?

Mul on kaitseingel. Terve nädala olen saanud sellest tunnistust. Näiteks oleksin eelmisel nädalal võinud sattuda tõsisesse liiklusõnnetusse. Õnneks pääsesin vaid sinikaga. Vahepeal kees kokku üsna suur supp, mida õnneks ise sööma ei pidanud. Tänase päeva tulemusena võiksin aga uuesti autokooli minna. Õigemini võiks minu kunagine õppesõiduõpetaja õpetada mulle ka edaspidi kahe auto vahele parkimist. Kahjuks õpetas ta seda ainult tagurdades tegema. Tuututavale onule tahaksin aga öelda, et peale tema võiksid ka teised autod teele ära mahtuda ning ta ei ole ainuke, kellel närvid läbi.
Hetkel kuulan Peter White'i plaati ning üritan välja selgitada, kas vastab tõele, et mõni eestlanna on olnud abielus Ühendriikide presidendiga.

Suvel võib tihti juhtuda nii, et ma ei viibi Eestis ning mul puuduvad blogeerimisvõimalused. Minu lugupidamine, samas vabandused kõikide Stammkundede suhtes. Üritan siiski enda mõtteid aeg-ajalt ilmutada.

Mul ei olnud ausõna plaanis täna sisse ostma hakata. Juhtus aga nii, et rahakott sai jälle tühjaks. Mina omandasin Uno Loobi 2 plaati & 50 laulu (hm, sellel ei olnud bukletti kaasas, et kes pillimehed või sõnade-viisi autorid), muud kraami ning ühevärvilised kummikud (lillelised oleksid ilusamad olnud, aga need olid nii kallid). Nii tore on käia läbi lompide. Jalad jäävad seejuures kuivaks ning võtab laulugi lahti. Laulupidu minus eneses. Ja vihm ei sega mind üldse, erinevalt mõnedest seal kaugemal...

Dadaa! Harry Potter and the Half Blood Prince.

Täna hommikul kukkusid mulle pähe Eesti rahva kannatuste aastad. Tegelikult küll ainsuses. Nii palju siis raamatutest magamistoas...
Olen üritanud kaks päeva pidada moedieeti - kapsasupidieeti. Supp iseenesest maitsev, aga minu jaoks liiga lahja. Söö palju tahad, kõht täis ei saa. Suurest näljast pidin muust toidust lisa otsima. Nii palju siis ka dieedist...
Ahvike on ka viimasel ajal mind impertinentselt jõllitanud. Arvatavasti süüdi kehv ilm. Nii palju siis suve...

Täna on küll selline ilm, et minu akna all võiks toimuda vabalt mõni liiklusõnnetus. Ootame.

Tahtsin ka eile siia midagi kirjutada, aga tänu sellele, et Interneti juhe oli koos, ei õnnestunud.
Igatahes avastasin eile bussis, et vene lihtrahvas on välja aretanud lausa imetlusväärse tehnika sihvkade närimisel: ühest suunurgast pistetakse mitu seemet korraga suhu, kus koor hammustatakse katki ja keel eraldab seemned välja koore purust, mis kohe lendavad välja teisest suunurgast põrandale või tänavale.
Pean tunnistama, et mulle maitsevad ka päevalilleseemned, aga ostan neid kooritult, sest ülal kirjeldatud tehnikat ei valda.

Ei ole, ei hooli; ei saa, ei taha. Kui ei ole, ei hooligi; ei saa, ei salligi.

Olen tavaliselt jalgpallifänlusest väga-väga kaugel, aga praegu olen tõesti väga-väga üles köetud.

Käisin täna Harry Potter Vol. III vaatamas. Harry Potter IV ei tule vist enam midagi välja, sest põhiosade näitlejad on vanuses välja kasvanud.
Ja needsin tänast päeva, st seda, et riigipüha oli sattunud neljapäevale. Ekraan teenis minu pealt ilgelt pappi.
Võtan nüüd riiulist ühe paksu sinise raamatu ja loen, mis edasi saab. Siiani lihtsalt ei olnud aega.

Ma ei ole ammu oma muusikakeskust reguleerinud. Hetkel tundub küll, et minu maja nürmikud kuulevad ülivõimast bassi.

Minu arvates on tänased jaanilõketajad barbarid. Lisaks ohjeldamatule joomisele, kõhuorjamisele ja oksendamisele hukkub palju süütuid putukaid ja muid pisilasi. Kuigi hukkudes vasardab neil peas mõte – memoriam nostratum animarum in perpetuum peragentur (meie hingede mälestust peetakse igavesti meeles) –, saavad neist varsti putukad olekus combusti et interfecti (põlenud ja tapetud). Kuidas saab pärast selliseid mõrvamisi toimida ümbersünniahel?

Möödundlaupäevase Arteri kaanelt irvitab vastu Põis, kes varsti lõhki läheb. Sots näitab oma tõelist palet. Põnnadi-põnnadi...
Paras paar Brüsselisse T.H.I.-ga. Sama ülbe ja edev, luksusjanuline. Omal ajal värbas komsomoli, nüüd propageerib Euroopa Liitu (allikas siit).
Mõistus, tule ometi maksma!

Issand jumal! Mind raputati sõna otseses mõttes täna üles.
Lisaks sellele pean kuulama seda: "Tean ühte lugu, see on õige vana, elas üks tüdruk ja tal oli kana /.../ Kana munes muna ja tüdruk müüs maha, nüüd on sel tüdrukul tündritäis raha. /.../ Eit tahtis laupäeval lutikaid tappa, otsis, kuid ei leidnud kuumaveekappa."
Otse Aarne Oidi plaadilt. Hando Runneli poeesia. Issand jumal!

Kodus. Üle pika aja.
Inimestele meeldib kahekordsete bussidega sõita. Isegi minu ahvikesele meeldis. Puges teine akna ja menüühoidja vahele. Pidas ennast üliviisakalt üleval. Mind jätavad kahekordsed bussid ükskõikseks...
Milline ilm mind Tartus vastu võttis! Homme lähen ostan Walkingust kummikud. Ainult et ma ei suuda otsustada, kas triibulised või lillelised.
Minust oli ettenägelik anda postkasti võti naabritele. See paberihunnik ei oleks kindla peale sinna ära mahtunud. Lõpuks ometi maandus ka õige Akadeemia kuhu vaja. 10. juunil oli postkastis määrdunud ja kortsus eksemplar. Järgmisel päeval toodi jõupaberisse pakitud Akadeemia. Pidin juba minema Eesti Postile kiitust kirjutama, aga siis selgus, et postiljon oli juba teinud teise (2!) katse sokutada mulle mainumbrit, mille õnnelik omanik olen juba alates eelmise kuu teisest päevast. Jalgpalliterminoloogias oleks tegemist kahe väravaga, millised õnneks osutusid suluseisust lööduteks...
Ja siis oli kogu selle paberihunniku sees ka õnnekaart peaministrilt. Mõelda vaid!
Kodus vahtis Nälg külmutuskapist vastu. Käisin Tirsis nagu tirtsti. Kõht hetkel kartulipannkooki täis ja taustaks LULLABIES FROM PARIS (kuigi hällilauluga pole neil lauludel mu meelest küll mingit pistmist). Joe Dassin A toi. Peaks ikka tema plaadi ka muretsema. Või siis korraliku vinüülimängija, sest vinüülina ta mul täitsa olemas.

Scribo ergo sum.
Käisin Euroopas patte lunastamas. Eks ikka kahe torniga kiriku linnas.

Avastasin palju huvitavat, vanad veendumused said kinnitust.
Läksin mina täna korraks linna jalutama ja ennäe! Pidin raske plaadikoorma ja raamatuhunniku all taarudes koju pöörduma. Küll on ikka paha, kui iga korralik kauplus märkab sinu hiljuti aset leidnud vananemist.

Kaduneljapäev. Täna tuleks tegeleda kõige kaduvaga.

Mõtlen praegu sellele, et järelhüüetes mainitakse tihitpeale, et inimene ei nurisenud kunagi, kuigi elu oli raske. Saan aru, et lahkunutest halba ei räägita, aga ikkagi. Mina ei usu, et keegi selles ilmas ilma kurtmata hakkama saab. Mina vingun küll pidevalt kõige ja kõigi kallal. Või olen ma liiga kolmas põlvkond? Või liiga erinev? Tüütu olen küll. Igatahes. Teie ei ole või?
Ahjaa, need pisarad õelapse silmis tundusid nii võltsid. Ta polnud vanamemme iial varem näinud.

Üks matus veel ja ma muutun Vikatimehe tegude suhtes immuunseks. Sedapuku siis vanatädi. Olgu muld talle kerge.

Mul algab kohe suhe hambaharja ning hambapastaga. Edasi luban padjal oma peakest hoida ning tekil oma keha katta. Hommikuni.
PS. Harjumusest tahan pärast igat lauset vajutada Ctrl+S.

Je suis toute seule.
Pea on pulki täis (tegin huvitava avastuse, et Richard Claydermanni kuulamine aitab pulki vähendada). Peale selle ajab mind vihm hetkel masendusse, kuigi iseenesest pole ilmal väga vigagi. Homme selgub, kas saan reedel Euroopasse minna või pean esmaspäeval kellelegi muljet avaldama. Ise avaldaksin parema meelega esmaspäeval muljet ja läheksin näiteks teisipäeval Euroopasse.

Täna on tõepoolest haruldane päikesevarjutus! Hallid märjad pilved päikesel ees.

Panus keskkonna heaks jällegi tehtud. Nüüd loen PETist. Päris huvitav lugemine, aga mitte nii hea lektüür kui Elo Tuglase päevikud, eriti kui püüda neid lugeda kuu pealt kukkunu silmadega, kel pole kõnealuseist isikuist ega sündmustest mingit eelteadmist.

Ja nagu ennemuiste rahvas Niili
Kummardas oma musta krokodiili,
Küüslaugu õiest endal' püha lõi
Ning Anubise koeral' ohwrit tõi,
Maarahvas elik Esthonid niisama
Veel pidid ebausus ümber aelema.
Joachimus Rachelius Dithmarsus.

Käisin Tallinnas kõige muu hulgas ka Okupatsioonimuuseumis.
Kahjuks jõudsin sinna üsna sulgemise eel ning ei jõudnud filmivara vaadata, aga neid saab vist ka kodulehelt alla laadida. Sissepääs on taskukohane: täiskasvanud 10.- ja tudengid-pensionärid 5.-. Võtan kunagi rohkem aega ja lähen uuesti, sest see on minemist väärt.
Jalutasin Kassisabal (või oleks õigem Kassisabas? Mõlemad variandid on naljakad). Jalad ikka veel väsinud.

Eile mängisin ühe riigiametnikuga pea terve päeva majamängu. Hea ajugümnastika.

Home, sweet home.
Üks tass kohvet kuluks ära. Kohvipaus.

Küll need eestlased on ikka õelad!
Katke netikommentaarist: "Seli ja Pallase saevad Erkil teiba läbi ja raputavad liiva püksi..."

Siin ma nüüd olen. Ärarikutud kilukarbisiluetilinnas (kui midagi valesti, Polaarkaru, paranda palun).
Nii palju muljeid, et ei teagi, millest alustada (niikuinii ununes pool). Võibolla alustan kahest blondiinist, kes pool tundi rääkisid peedikeeduveest, mida neile Poolas supi pähe sisse söödeti.
Issand jumal! Mõelda vaid!
Järgmine mulje:
Nägin paariaastase lapsega ema, kes suitsetas. Minu kaaslane ütles, et küllap peletab tossuga lapse ümbert halbu vaime. Mina aga koukisin mälusopist välja, et tiibetlased peletavad halbu vaime hoopis neile keelt näidates.
Tšeburekid sõin ka ära. Ühe kartuli, teise lihaga.
Teel järgmisse sündmuspaika nägin käimapealset naist, kes ajas arvatavasti oma tulevase lapse isale päise päeva ajal käsi püksi, ettekäändeks särgi kohendamine.
POUR PER PETUELLE MEMOIR
a laporterite jne.
Taibukad saavad aru, kus käisin. Kohtasin seal kampa Tartu noori õ-prominente, kes ajasid mingit kahtlast asja. Ise nad väitsid, et uut filmi ei tee, aga miskiks häppeningiks nad igatahes valmistusid.
Et mitte öelda, et Meri haises, ütlen, et avameri haises. Ja ikka vingelt.
Nägin trammis kahte väikest halli vanameest. Ühe identifitseerisin hääle järgi kunstiteadlaseks Kaalu "Hõbeehe" Kirmeks. Pool trammi sai teada, et veel kolmekümnendatel aastatel voolas praeguse Jõe tänava kohal Härjapea jõgi.
Nüüd lähen vett ostma. Olen nagu tühjakspigistatud sidrun.

Nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ei suuda otsustada, kas põgeneda järelejäänud kolmapäeva eest Tallinnasse või mitte.

Hetk tagasi jõudsin veendumusele, et muusika on mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle. Olen langenud VN ohvriks. See ka veel. Aga nüüd ära - emakoda ja munasari kohustavad.

Kuna pikemat aega olen harrastanud igatmoodi eluviisi "kajakas võltsmunal", siis on nüüdseks ka tagajärjed täitsa olemas (jutt ei puuduta kehakaalu).
Lohutuseks kuulasin U-playerist Houstonit, aga sellest nüüd küll parem ei hakanud. Kasu oli vast ainult nii palju, et tänu Run To Youle käisin esimest korda sellel aastal jooksmas. Ega see tegevus jooksmist eriti vist ei meenutanud. Pauerit jäi väheks. Või nagu mu üks tuttav tavatseb öelda, et ta ei saa joogaga tegeleda, sest kõht jääb ette.
Lollidemaa jäi ka tee kõrvale. Haun siin plaani, et lähen öösel münte istutama. Variant oleks ka CD-toorikud mulda pista ja siis orginaalid puu otsast ära korjata (ohkab raskelt, sest plaadinimekiri pikeneb iga päevaga).

Praegu tahaksin vedelat apelsini, aga olen nii laisk, et ei viitsi lehtegi postkastist tuua. Poodi minemisest parem ei räägigi. Seega ei muutunud uue kuu ilmumisega midagi.
Ahjaa, kõigile kiisulastele ilusat kaitsepäeva!

Tallinnas, Inspiras, müüakse triibulisi lauajalgu. Üks jalg maksab 1140 krooni. Mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?

Õhtul on jälle grilliorjus. Alati on nii, et ükskõik kus ma ka olen, pean ma grillima.
Teiste jaoks on see muidugi elementaarne, et mina olen siil udus.
Panin juba teisipäeval liha marinaadi mädanema, nii et peaks vist valmis olema.
Näm, näm.

Löön järjekordset päeva surnuks, kuna see kuu on lootusetult puus ja pole mõtet enam tõmmelda. Puhkused on kõik tuksi keeranud, kogun jõudu järgmiseks edukaks kuuks.

Minu eraelu võtab üha enam unenäolauliku Aleksander Tassa pereelu kuju.

"See sokk on nelja varbaga? Ei, ikka viiega - see puuduv viimane mängis mõnda aega peitusemängu. Huvitav, kas Leedu turul kaubeldakse kuuevarbaliste sokkidega...?"

Pesin koridori. Peale minu ei tee seda vist keegi (üha segasemaks jääb mulle koristusgraafiku mõte). Üks pardijalgadega mees tegi pardiporised jäljed just pestud põrandale.
Mõttes läkitasin tema suunas Korsika saarelt Niolost pärineva itku:
Pé far la to vendetta,
Sta sigur' vasta anche ella.

Palju õnne mulle! Viisin pesu tund aega tagasi õue kuivama. Siis oli see kuivem kui nüüd. Isal oli tavaks öelda: see pole õige hein, mis vihma pole saanud. Kohendustega saaks sama öelda ka ehk pesu kohta. Miks mina alati viimasena teada saan, et vihma sajab?

"Seetõttu oli radikaalse avangardi utoopia reduktsionistlik: kõigepealt taheti jõuda puhta, elementaarse vormini, mis oleks vaba kõigest ajaloolisest ja lokaalsest, ning siis panna see vorm kehtima universaalselt, globaalselt."
Oleksin võinud kirjutada ka kordi hullemaid tsitaate viimasest kultuuriajakirjast, kuid säästan siinseid lugejaid.
Kas sellist Vikerkaart me tahtsimegi?
Vikerkaare rigor mortis?

Sergei Manukjan elab!
Huvitav, kas need 90-kroonised kohad kontserdile Jazzis ainult mehed on väga klassikaraadiod?

Üleval tantsitakse jälle konnakeste rahvatantsu. Mürts-mürts.

Väljavõte minu kirjavahetusest:

ära aja mind vihaseks. NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG; NIBELUNG.

Ma tean ju, et on nibelung. Olen seda lugenud. Kolmes keeles lausa. Ega siis kohe mu peale karjuma pea!

Üle pika aja on Postimehes jälle midagi lugeda. Vähemalt mind ajab naerma. Näiteks:
Tali valda Pärnumaal terroriseerib kolmest karust koosnev jõuk, kes on üles kasvanud sealsamas Nigula loomade turvakodus. Karuhakatised on lammutanud juba ühe peldiku ning rüüstanud mitmeid koduhoove.
Või:
Rakvere Wesenberghi hotelli kööki trahvisid tervisekaitsjad 6000 krooniga, hotelli omaniku Märt Otsa sõnul lasub süü remondimeeste õlul. "Köögis oli ventilatsioonirike ja kuigi olin töömehed õhtuks kutsunud, tulid nad juba hommikul," kirjeldas Ots. "Nad ronisid jalgupidi lauale, kus valmistatakse toitu, ja just siis astusid kontrollid uksest sisse."
Ei vea mõnel üldse!
Veab aga inimesel, kelle ema annab talle 100 krooni selle eest, et ta koju ei tuleks. Ütleb kellaaja ka, millal alles tulla võib. Viimane ei olnud Postimehe uudis.

Einoh, praegu on täpselt selline tunne: Nälg näub esiti maos, sealt põikab ta peagi põksuvasse südamesse, kargab nagu kass lihava hiire kallale, ning siis vajub vägev mees kössi. Kivi pani asja jälle nii hästi paika.

Teeks täna nii, et ei kirjutakski siia midagi.

Käisin täna õelaste vanaonu poja abikaasa täditütrega bowlingut mängimas. Viimati sai neid palle viis aastat tagasi veeretatud. Loomulikult valisin moeteadlikuna roosad kuulid. Isiklikku rekordit seekord ei sündinud. Kahju oli ainult sellest, et mitte keegi ei tahtnud minuga tasuta ühineda. Vanarahvas teab rääkida, et omad vitsad peksavad.
Aga ega sellega õhtu meie jaoks ei piirdunud. Peale mõningast sihitut uitamist kesklinnas otsustasime minna mulle külla. Ühest asutusest haarasime kaasa rosinatega kohvikõrvase (ongi kohe selline sai olemas) ja läksime.
Nagu alati veeres jutt jumalale, vaimudele, surmale, vaesusele. Täna ka Feng Shuile. Tegin kindlaks, miks tudengiplika vaene on. Näed, asetab tema alati oma koti põrandale.
Ka ei ole tema portmonees kolme punase paelaga kokku seotud mündikest (minul on).
Õudusjutte sai ka räägitud. Raja tänava võsas pidid segased mehed öösiti ringi liikuma. Eesti fantoommehed. Tülitavad rahulikke kodanikke. Ülikooli territooriumil, kui ma ei eksi.
Ahjaa, mis sellesse õelaste vanaonu poja abikaasa täditütresse puutub, siis... Kui mul peaksid kunagi avalduma lesbilised kalduvused, siis ma hakkaksin suure tõenäosusega temaga semmima.

3 mormooni üritasid ristida kahte memmekest bussipeatuses. Alles hiljuti lugesin, misasja need mormoonid siis siin Eestis õieti ajavad. Ehee...
Lõpuks ometi omandasin dissertatsiooni, mida ammu ihaldasin.

Kahjuks näen ma oma katusepanniga valdavalt saksakeelseid taevakanaleid. Õnneks suudab Günther Jauch Wer wird Millionäri tunduvalt paremini juhatada kui mõni paks ja igav kaasmaalane (mida nad temas küll leiavad?). No tõepoolest, peale igat lauset tuleb südamest naerda. Kõikvõimalikud lihased on krampis. Milline spetakel! Tõeline nauding!Võiks ju võtta mingit rahustavat medikamenti, kuid mine tea, äkki tekitab see minus Steven Jonsoni sündroomi ja see oleks tõeliselt kurb ja valus. Kurb on ka see, et Herr Jauch suvepuhkusele läheb. Bonnes vacances!

Arvake ära, kes peale eilset hilisõhtust špiigel teefau vaatamist hakkab alati ust lukustama! Saksamaal käib üks fantoommees ringi ja varastab telkidest-hostelitest väikseid poisse. Iga kolme aasta tagant ühe. Ja mida ta nendega teeb, võite ise mõelda. Väga põnev öö oli mõnel inimesel igatahes. Kust sellised värdjad küll tulevad?

Praegu ETV-d vaadates pean isand von Baeriga nõustuma. No ikka sellega, kuidas ta Eesti mutid paika pani.

Tartu ülikoolis on tudengite tase tõusnud. Kuuldavasti kolgivad nad üksteist pudelitega vastu päid – pudelid purunevad, pealuud mitte.

Tänu Spordiennustus.ee-le saab Eesti Energia siiski oma raha minult kätte.

Tegelikult ei ole korteris elamine üldse mõnus. Need hääled! Välisuks langeb paukudes kinni, karjuvad lapsed koridoris, andetu pianist ei tea millises korteris, hullud naabrid. All pandi öö läbi pidu. Hommikul kuulati punn põhjas Sabrina Boysi. Vanad head ajad vähemalt meenusid.
Boys, boys, boys
I'm looking for the good times...

Täna kummitavad:
"El que no ha visto tortilla, no ha visto maravilla!" (kes hispaania keelt ei mõista, sellele võin tulevikus lisada ka tõlke)
ja
"Jah, Sinimägedest tulime küll ära, kuid teised Sinimäed jäid meist sinna maha - sissetungijatest!"

Mulle toodi täna Tallinnast Richard Bona kõige esimene tseedee.
Einoh, loomulikult on mul hea meel, aga tundub, et viimasel ajal on ebaloomulikult palju raha kulutatud raamatute, mööbli ja kulla peale. Nüüd haigutab rahakotis tühjus ning tasumata arved ajavad nutma.
Lisaks kõigele olen raamatutest väga väsinud. Eks ikka nende kõikvõimalike soodusmüükide tõttu.

Hommikul vara kuulab tema A voyage to Africa' t ja see teeb meele nii kurvaks. Võiks ju hoopis Kirkat kuulata, aga plaati ei ole.
Vaataks Operaator Kõpsi seeneriigis, aga meenuvad vanemate hõimlaste väited, et Operaator Kõps oli väiksena minu lemmikmultikas ning see teadmine häiriks mind vaatamisel.
No mida teha, mida teha...

Mälu pole enam see, mis ta oli ja kõik uus on unustatud vana ehk lugu sellest...
Algklassides sundis (just nimelt sundis) õpetaja pidama lugemispäevikut. Toona täitusid need üsna mõttetute kritselduste ja kohmakate joonistustega. Teadagi, mudilaste asi. Puudus vist ka korralik juhendamine. Põhikoolis kadus lugemispäeviku pidamise komme minu elust nii iseenesest. Tulid asemele "teised" päevikud. Hiljuti lisandus see veebi"päävik".
Täpselt kaks nädalat tagasi seisin ma aga fakti ees: olen raamatut lugenud, aga sisust ei midagi. Oleksin ma toona, näed, lugemispäevikusse (kas sellele sõnale sünonüümi leidub?)tähtsamad mõtted kirja pannud, oleks ehk midagi meenunud ja ma ei peaks kõike uuesti üle lugema. Huvitav oleks ka kindlasti - millised vapustavad mõtted siis ja milline tühjus nüüd.
Nõmedas rohelises klades on juba märkmed kahe raamatu kohta. Lihtsalt ei ole rohkem jõudnud. Kirjutada. Lugenud olen viis korda rohkem. Kirjutamisproduktiivsus ei jõua seega lugemisproduktiivsusele järele.

Miks mulle kolmapäevad ei meeldi?
"Kui mu käsi suudaks väljendada seda, mida süda tunneb." Lause filmist, mida kohe vaatama hakkan. 7 aastat Tiibetis.
Kõrvale krõmpsutan rabarbereid. Et nii hapu ei oleks, puistasin peale suhkrut (seda, mida kilode kaupa odava hinnaga kokku ostsin).
Elu ongi ilus, nagu ütleb Kaubamaja reklaam.

Vanasti võeti tülikatelt isikutelt elu...
nüüd ollakse nii kultuursed ja humaansed, et võetakse neilt ainult mõistus.

Käisin pühapäeval enda kunagise lasteaia hoovis. Millegipärast tekkis isu näha MINU PUUD. Nimelt istutasime mina ja veel kolm mängukaaslast, kellest hiljem said klassikaaslased, lasteaiast lahkumise puhul neli tamme - igaühele oma puu. Minu puu oli veel kõige väetim ja ma nutsin, sest kartsin, et see ei lähe kasvama. Isa lohutas mind, et küll hakkab kasvama. Mõned aastad hiljem igatahes kasvas.
Suur oli aga minu hämming, kui pühapäeval ei leidnud ma eest mitte ühtegi tamme. Olid hoopis pärnad. Ja viis, mitte neli. Kuhu tammed jäid? Ei ole alles enam ühte mängukaaslast, ei ole enam minu puu istutajat ja ei ole enam tammesid ka! Imelik.

Kas siin leidub kedagi, kes oleks nõus andma ahviarmastusele vikatiga niitmises eratunde?

Suurepäraline! Mets on koht, kus kasvavad palgid. Osadel on lehed, osadel okkad.
Poleks Maritzat vaatamas käinud, polekski seda teada saanud. Hetkel olen aga väsinud, sest tänu ebaregulaarsele bussiliiklusele pidin ma ebarahuldavate teeoludega kõnniteedel ebaloomulikus asendis olevate jalgadega siiski kodu suunas kulgema.

Taustaks mölisevast telekast: Hollandis lasi 500 euro eest üks tibi endale silmajuveeli panna. Näeb see välja nii:



Gerrit Melles - silmajuveeli leiutaja nentis, et kõikide teiste kehaosade jaoks on ehted olemas, aga silmal mitte. Samas kasutame me just silmi teistega kontakti loomiseks.
Mis muud kui süda silma!

Postimehe vahel oli kristlik üllitis täna!. Väga põnev lugemine. Kollasem veel kui Kroonika. Löön risti ette ja palvetan. Eksinud hingede eest.

Igale inimesele on sündides kaasa antud teatud arv suudlusi. Nagu ka hingetõmbeid. Sellised mõtted tulevad peale mitmetunnist santmaratoni.

Frederik + Mary = Love

Et pinnal püsida, tuleb olla pinnapealne.

Ei jõua ma mitte kuhugi.
Aga see-eest on mul Ilmar Talve "Eesti kultuurilugu". Kaua valmind, kaunikene.

Praegu köidab minu meeli Eurovision Songcontesti eelvoor. Ei ole varem selleaastate laulude vastu erilist huvi tundnud. Midagi erilist pole senini kõrva hakanud. Võibolla ainult Iisraeli meesterahvas, kes kohati meite Ivo Postit meenutas. Ukraina faforiitsust ma ei mõista - mingi tavaline soig ju. Mõni pala kõlab aga lausa plagiaadina. Kui Pettai seda näeks!
Kuidas ETV saab lubada endale pudikeelset puterdissaatejuhti? Nõrk.
There is no best today.

Kui kõigest siiber on, aitab siiber.net.

Hm. Mina ei tea jälle midagi ega kedagi. Igatahes maandus minu postkasti järgmine

TEADE.

UK tuntumaid poeete Benjamin Zephaniah esineb Eestis



13. mail kell 16.00 Tartu Ülikooli keeltemaja fuajees (Ülikooli 17)
14. mail kell 16.30 Tallinnas Balti Raamatumessi Arkaadia kohvikus Saku
Suurhallis (Paldiski 104b)
15. mail kell 18.00 Tallinnas Hobuveskis (Lai 47).

Briti Nõukogu kutsel esineb 13.-15. maini Tartus ja Tallinnas tänapäeva
Suurbritannia kuulsamaid poeete Benjamin Zephaniah. Poliitilise värvinguga
räppluule esitluste poolest tuntud Jamaika päritolu rastapoeet külastab
Eestit seoses Balti Raamatumessiga Tallinnas ja Prima Vista
kirjandusfestivaliga Tartus.

Briti telekanali Channel 4 korraldatud hääletusel valisid televaatajad
Benjamin Zephaniah viie kõige enam 2003. aasta poliitikat mõjutanud briti
hulka. Sellele võis kaasa aidata tõik, et Zephaniah tekitas palju meediakära
keeldudes avalikult kuningliku OBE ordeni vastuvõtmisest.

Zephaniah kogus tuntust 80ndate algul, kui punk- ja rastaliikumine olid
Suurbritannias haripunktis. Noored protestisid kõrge tööpuuduse ja kodutute
arvu pärast ning Zephaniah luulet võis kuulda demonstratsioonidel, noorte
kogunemistel, politseijaoskondade uste taga ja tantsupõrandal. Tänu neile
esinemistele on öeldud Zephaniah kohta, et ta on enim filmitud ja kõige
äratuntavam poeet UK-s. Zephaniah luule on musikaalne, radikaalne,
päevakajaline ning kõlab hästi nii tänaval, laval kui teles.

Zephaniah külastab Tartus ka Miina Härma Gümnaasiumi, kus viib õpilaste seas
läbi õpitoa.

Lisainformatsioon:
Briti Nõukogu 625 7788
Kadri Randmäe 56 654 345
Ursula Roosmaa 52 79 358

Avastasin tänu Sepp-Tuulelohele netist Tafenau & Neda CD täispikad salvestused. Nüüd ei tunne vähemalt kripeldust, et seda ikka veel saanud ei ole. Ei ole lihtsalt Tabasallu juhtunud.
Ja et on olemas estmusic.ee, sellest ei olnud mul ka õrna aimugi. Väikegi vaheldus naabrile, kes juba kolmandat aastat klimberdab klaveril ÜHTE JA SAMA lugu. Huvitav, kas mina käisin ka omal ajal 8 aastat naabritele närvidele? Vähemalt vahetus minu repertuaar veidi sagedamini.

Sõbrakesega läks õnneks.

Lähen lemmikuga arsti juurde. Talle tehakse süst, et ta uinuks. Ja siis opereeritakse. Loodan, et see õel tõpratohter temaga liiga julmalt ringi ei käi. Ning et uni ei oleks igavene. Hirmuga mõtlen Pärnu juhtumile. Seda kõike oleks võinud teha ka mu isa...
Täpselt kolm kuud möödas.

Nüüdseks on selgunud, et seos hoopis Hodleriga.

Lugesin täna Erica Pedretti Valerie'd. Kus see seos Novalisega siis on?

Mmm. Uus disain Bloggeril. Harjumatu.

"Härrased, vaadake seda pesukorvi siin! Laske oma mõttel saada selleks pesukorviks. Ja nüüd, härrased, laske oma mõttel saada selleks, mida mõtles pesukorv!"
Katkend äsja läbi loetud Penelope Fitzgeraldi raamatust Friedrich/Fritz von Hardenbergist.
Minu pesukorvil on peale tänast päeva üsna tõsiseid raskusi püsti seismisega. Sai teine tühjaks. Eks ma siis mõtlen, mida pesukorv mõtleb.

Quod potest fieri per pauca, non debet fieri per plura ehk ära grilli tuulise ilmaga teiste inimeste akna all ning ära tekita kulupõlengut. Ei ole vaja grillida ja teiste elamist tossutada! Inimesed ja nende täitmatus!

Vaat milleni võib viia suur loomaarmastus:
Mära kohalolekust erutunud täkk hammustas surnuks teda rahustada üritanud mehe, teatas Poola politsei. "Kahekümne nelja aastane mees, Robert R., sai pureda, kui ta püüdis rahustada oma hobust, kes oli lähedalviibiva mära tõttu rahutuks muutunud," ütles Szczecini politseikorrapidaja Reutersile.
Vankrit vedanud hobune muutus metsikuks ning hakkas külast läbi sõites perutama.
Lahkamine näitab, kas surma põhjustas mehe kägiveeni purunemine või selgrookahjustus, lisas korrapidaja.

Stop driving!
Jääb sätendama kergemeelses ilus
suur primadonna - igavene loodus

Täna ma tahaksin kellegagi pea ära vahetada. Mul on hirmus peavalu. Küll inimene on ikka vaene: ainult üks pea! Ja see valutab. Kuidas saaks inimene oma pea eest ära põgeneda?
Jeesus-Jensen

Küsimus ornitoloogidele: mis on selle linnu nimi, kelle tiivad on sini-must-valged. Triibulised. Nagu Eesti lipp.

Jäin vist veidi kauaks ära.
Vahepeal on olnud nii palju erinevaid kiusatusi. Ootan vihma, siis võiks süümepiinadeta arvuti taga istuda.
Suurimad üleläbielamised on seotud Tõrvas käimisega. Olen seal sadu kordi käinud. Pimedana vist, sest alles nüüd avastasin, kui kena koht Tõrva on. Ja seda ma ka ei teadnud, et Helme kirikul ei ole torni. Üleüldse, see kirik näeb pigem talu moodi välja. Mulgimaa oma veidrustega.
Umbrellaaktsiooni viisin läbi kohas, kus esivanemadki sellest osa said. Omamoodi.
Aga see Euroopa Liidu värk on hirmus väsitav. Lausa vaimu väsitav.
Muidu hakkan vist vanaks jääma - palavus tahab tappa (kuigi õiget kuumalainet pole veel olnudki). Vanasti oli 27 kraadi minu jaoks köki-möki. Nüüd ei saa hakkama kahekümnegagi (naljakas sõna! täielik ebard; ei saaks ju öelda näiteks kassigagi ühtegi normaalset lauset).
Iga algus on raske. Taasalgus.

Põrutan mitteajaloolise Mulklandi pealinna. Kaasa võtan ahvikese ja vihmavarju. Vihmavarjuaktsioon. Ma ei kujuta küll ette, kus homme kell 12 viibin (arvatavasti bussis), aga vihmasirmi ma avan.
Volbripidustustest osa ei võta, aga teistele soovin head volberfestimist.

Otium reficit vires.
Kui ainult lastaks puhata.

Need testid lähevad ka üha veidramaks.

You Are Thong Panties!

Lusty, and a little slutty.

You turn heads everywhere!



Milline aluspüks sina oled?

What Name Should You Have? by Lauren

Sellepärast ma siis ennast ebamugavalt tunnengi! Mul on vale nimi.

Õndsad on vaimust vaesed.
Täna puutusin kokku täielike friikidega. Pidin kuulama nende valitud nõmedat muusikat (õnneks tean nüüd täiesti kindlalt, et ma ei jää mitte millestki ilma, kui Grease'i vaatama ei lähe). Pidin taluma tudengite lapsikust. Kurvastusega tuleb Berkiga nõustuda, et ülikoolist on saanud lasteaia käepikendus. Kurb ei ole mitte see, et ma temaga nõustun, vaid fakt, et Tartu ülikoolis tudeerivad ajukääbikud (mitteasjaosalistel palun end mitte puudutatuna tunda).

Unustasin ennast lugema. Väga aktuaalne on Vilhelm Moberg. Loen edasi.

Milline avastus! Tšehhov on kirjutanud kõige muu kõrval ka teose "Siilide kunstlik aretamine - juhatusi põllupidajatele".

ROCK!

“Heitkem põgus pilk eesti naise ajaloole. See on läbi aegade olnud kõva tegija, sukavarda veeretaja ja leemekulbi liigutaja, aga ka iseteadlik olend, kes julgelt astus vastu kirjanik Eduard Vildele, kui viimasel jätkus jultumust võrrelda eesti naise nina kartuliga. Hella Wuolijoe kirjeldatud tsentnerised Helme kandi emandad, võtmekimbud vööl, said Täielise Eesti Wabariigi aegadel soontesse sinivere, võtsid 50 kilo maha, riputasid “värvid üle tissi” ja lasksid meeskorporante salakesi tagauksest oma üürikorteritesse, kus seinal rippus “Surnute saar”.”

Twelve points, Maimu Berg! Douze points, Maimu Berg!
Hm, kui mina peaksin 50 kilo alla võtma, siis ei jääkski must midagi järele. Kuigi tean mõningaid mulgiprouasid (köh-köh, Helme), kellel 50 kilogrammi kadu ei tooks välimuses esile mingeid muutusi.
Muie mu näolt ei kao ega kao...

Käisin lemmikkaubakeskuses ostlemas. Kurvastusega märkasin, et teepoeke sealt kuhugi kadunud. Cipollino & Old Shatterhand (sorry, alul meenus Winnetou sõber) Oldback, kuhu äri panite?

Hinnad tõusevad. Banaanid hakkavad maksma 22 krooni kilogramm.
Aga kuidas banaani hind tegelikkuses jaguneb?

11,5 % kasvataja (tootja) osa
26,1 % pakkimine, transport sadamasse, laadimine, tollimaks, eksportija brutotulu
11,5 % veokulud ja kindlustus
19,0 % järelküpsetaja osa
31,9 % jaemüügi osa
Ehk siis 88,5 % banaani hinnast moodustavad välisettevõtted. Arvutuste järgi peaks tootja kilo banaanide pealt teenima tervelt 2.53. Ülejäänud summa omandavad ärimehed. Mulle tundub, et Musa kasvatajad lasevad endal lihtlabaselt naha üle kõrvade tõmmata. Ja banaaninälgas mina ja minu kaasmaalased peavad end pügada laskma.

Huvitav, kas homme midagi toimub ka või?

23. APRILL

RAAMATU JA ROOSI PÄEV

1930. aastatel tuli ühele Barcelona raamatukaupmehele romantiline idee, mille abil suurendada raamatumüüki ja parandada kirjanduse tundmist: Kataloonia kaitsepühaku Püha Jüri päeval hakati tähistama raamatu ja roosi päeva, mil mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. Raamatu ja roosi päev ehk The World Book Day osutus suurepäraseks ideeks ja tänapäeval tähistatakse seda kõikjal maailmas.
1995. aastal kuulutas UNESCO kataloonia raamatu ja roosi päeva rahvusvaheliseks raamatu ja autoriõiguste päevaks, sest raamat on väärt päeva, mil teda austatakse kui vabaduse, ühtekuuluvustunde ja rahu sümbolit. 23. aprill osutus sobilikuks päevaks ka kirjandusajaloo seisukohalt. See on Miguel Cervantes de Saavedra ja William Shakespeare surmapäev ning Halldor Kiljan Laxnessi ja Vladimir Nabokovi sünnipäev.
Idee sünnikodus Kataloonias on Püha Jüri päev pühendatud täielikult raamatutele ja roosidele. Barcelona tänavad täituvad juba varahommikul raamatu- ja roosikioskitest, karnevalirongkäik liigub mööda tänavaid, esitletakse uusi raamatuid ja kirjanikud kohtuvad lugejatega.
Mõnel pool siiski tähistatakse raamatu ja roosi päeva muul ajal kui aprillis. Suurbrittannias ja Iirimaal on selleks 6. märts.
Eestis on raamatu ja roosi päeva tähistatud alates 1998. aastat, mil Soome Instituudi Tartu osakond korraldas raamatu- ja roosimüügi TÜ raamatukogus ning ettekandekoosoleku Kirjanduse majas, 1999. aasta raamatu ja roosi päeval korraldas Soome Instituut TÜ raamatukogus seminari "Raamat meie argipäevas", kus muuhulgas esines praegune soome kultuuriminister Kaarina Dromberg. Eesti Raamatu Aasta algas raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil 2000 ja lõppes 23.04.2001. Eesti Kirjastuste Liit ja Eesti Raamatukaubastajate Liit on välja andnud raamatu ja roosi päeva järjehoidja.

Keeleminutid. Muhedik = smoothie. Ehk siis vanadele inimestele jäätise-, jogurti-, piimakokteil (muhedik on näiteks ka Aura õunajook väikese piimaga).
"Kuule, sega mulle üks muhedik!" Ei kõla tobedalt või?

Päevaleht: Aborigeenid panid Austraalia peaministrile needuse

Austraalia pärismaalased panid teisipäeval sealsele peaministrile John Howardile musta needuse, protestimaks valitsuse otsuse vastu saata aborigeenide komisjon laiali.
Aborigeenid panid peaministrile needuse selliselt, et osutasid tema pihta kängurukondiga. See peaks uskumuse kohaselt tooma neetule halba õnne ning nende hinnangul on must maagia piisav, et tuua surma.

Püha taevas! Kängurukondiga!

Seda mul just oligi vaja! Paganate hierarhia tabelina. Sama hästi võiks olla tegemist liigitusega, mida saaksid oma töös rakendada Raja tänava spetsialistid. Näiteks People who think they're aliens. Kindlasti oleks hulluarstidel väga põnev selliste inimestega tegeleda.

"Tee ridu, sõber! Rida on raha. Rida on leib."

Saingi endale troopilise haiguse. Avaldub see vana hobuse moodi köhimises, anafülaksias (tolm!) ja dengue palavikus (loodetavasti on mul klassikaline dengue ehk seitsmendapäevitine palavik, mitte hemorraagiline).

Alustuseks teatan, et tegelikult ei ole minu alljärgnev postitus saanud mõjutusi ühestki teisest Balti riikide toiduteemalisest blogipostitusest – teistel on lihtsalt samal ajal minuga sarnased tähelepanekud.
Märksõnad: 2,5 liitrit, 9.50, oranž vedelik, meid inn Leedu, ristimärk korgil.
Ostsin mingit odavat, üsna kahtlast apelsinijooki. Asutasin end seda jooma. Ei tea, kas pudelis oli vanake Hottabõtš või oli kuuevarbaliste maagia nii vägev, kuid korki ei suutnud ei mina ega teisedki seltsilised lahti keerata. Ei aidanud ka püha ristimärgi lõikamine korgisse. Kui pudel oli läbi risti peaaegu tühjaks pigistatud, tuli ära ka kork. European guaranted quality?

Muide, ma sain laupäeval oma elu esimese (kui need vanad nõukogudeaegsed kuuskedega vurrid just arvesse ei lähe) spinneri.

Saabusin parajasti Aafrikast. Te pole Aafrikas käind? Ja loomulikult olid mul seljas eskimo rahvariided.
Leili, visake leili!

Aga nüüd lähen ma, nagu korralikule ristiinimesele kombeks, ja teen oma näpud mullaseks.

Sinule kullast südant, osta kord tahtsin ma...


Heart of Gold


What is Your Heart REALLY Made of?
brought to you by Quizilla

Tänased märksõnad: paragrahv 38, mis muutis "Leningradi soomlased" persona non gratadeks (või oleks õigem personae non gratae?), lugu 1937. aastal sündinud Helenast, kes ei tea oma täpset vanust, Neiõkõstõ kostüümikavandid ja Annika Künnapi teosed, mis kohati väga Andy Warholi kunsti meenutasid (nt Tulbid). Selle kõige saab kokku võtta ka ühe sõnaga: ERM.

Ägeš! Neli tankisti ja koer. Mis siis, et poola keeles! Samas olen juba ette skeptiline, kas "vana väärtuslik" ei osutu taasvaatamisel mõttetuseks.

E., tunnista ausalt - Tafenau tuututas ju täna Villu üle?!

Kas keegi teab, milline firma teostab Tartu tänavate harjamist masinatega? Kutsuksin need ajudeta olevused enda juurde liiva pühkima. Akent ka ei tohi enam lahti jätta!

Postimehes ilmus täna järgmine lugu. Kole küll, aga kaks kuud tagasi sain teada, et siinilmas pole miski püha ning tavanditeenuste pakkujad ei löö üldse risti ette. Tegelikult on tegemist hiilgava äriideega, sest surnud inimese peab ju kuhugi "ära panema". Enne omakstele kätteandmist aga tuleks lahkunu lõhki lõigata, temas sonkida ning siis heinapallinööriga kokku tõmmata ehk viisakamalt öeldes lahata. Kui õigel ajal jaole ei saa, siis mõnes Eestimaa paigas küsitakse selle eest 1000 raha. Tõeline Eesti matus algab juba enne matuseid.

Kummitab.
Proovin Taskuteatri tarkust ja panen sõnad kirja.

Every man has a place
In his heart there's a space
And the world can't erase his fantasies
Take a ride in the sky
On our ship fantasise
All your dreams will come true right away

And we will live together
Until the twelfth of never
Our voices will ring forever as one

Every thought is a dream
Rushing by in a stream
Bringing life to your kingdom of doing
Take a ride in the sky
On our ship fantasise
All your dreams will come true miles away

Our voices will ring together
Until the twelfth of never
We all will love together as one

Come to see victory
In a land called fantasy
Loving life a new degree
Bring your mind to everlasting liberty

As one

Come to see victory
In a land called fantasy
Loving life for you and me
To behold to your soul is ecstasy
You will find other kind
That has been in search of you
Many lives have brought you to
Recognise it's your life now in review

As you stay for the play
Fantasy has in store for you
A glowing light will see you through
It's your day shining day
All your dreams come true

As you glide in your stride
With the wind as you fly away
Give a smile from your lips and say
Are you free yes I'm free
And I'm on my way

Earth, Wind & Fire (tervitusi maa alt).
Peaks ikka Jazzkaarele minema.

Põen minataudi.

Gotthold Ephraim Lessing, kuldsuu, on teatriskäimise ilusasti paika pannud: "Peaagu me kõik käime teatris peaaegu alati vaid uudishimust, moe pärast, igavusest, seltskonna tõttu, kirglikust soovist ammuli sui vahtida või ise vahitud saada. Ainult vähesed, ja neid väheseidki on vaid mõned üksikud, käivad seal mingil muul eesmärgil." Mina jah, käin seal kava ostmas ja kohvi joomas.

Kuigi ma ei ole täna Jaapani filmide vaatamise meeleolus, meenusid mulle siiski lisaks isiklikele unenägudele ka "Akira Kurosawa unenäod". Eriti fraas: "Rebased on su peale pahased. Mine vabanda nende ees!" Rebased elavad teatavasti vikerkaare juures.

Täna sukapoes viibides pidasin endaga sisemist võitlust, et ma ometi ei haaraks kaasa mannekeeni jalga ning ei põgeneks sündmuskohalt, kus sündmust õigupoolest ei toimunudki.

Andrus Lipandi (muide, varasem suitsetaja loomulikult paavstist paavstim) andmetel saetakse iga kahe nädala järel ühe suitsetaja tarbeks maha üks puu. Hirmuäratav kogus ju.

Ma ei ole India! See, et lehm minu jaoks seast püham on, ei tähenda veel midagi! Kes tahab, võib country quizi ise perra kaeda. Siit.

"Ma olen Pirita kloostri poeg. Ma sündisin varemete peal ja varemete varjus. Meie maja alusmüür oli rajatud Pirita kloostri varemetele."
Nii juhatab sisse Priit Vesilind oma raamatu "Eestlane igas sadamas". Lõpuks ometi jõudis see Varraku Raamatuklubi vahendusel minuni. Tellimisest küll peaaegu kuu möödas, aga ikkagi jõudis.
Ei ole veel jõudnud sellesse tõsisemalt süveneda, kuid fotod ja nende allkirjad toovad silme ette mõnusaid mälestusi. Näiteks veeautomaadid. Minu kandis olid need kollased, üks pealinlane mäletab neid aga hallidena.
Hindu enam ei mäleta. Tavaline gaseeritud vesi maksis vist kolm kopikat, magusam märjuke viis?
Kujutan ka ette, kuidas Ida-Saksa piirivalvur ilmub ettevaatlikult välja, et jälgida Lääne-Saksa suvitajaid, kui nood pöörduvad tagasi Lääne- ja Ida-Saksamaad eraldava raudse eesriide kõige põhjapoolsema punkti juurest.
Hakkan nüüd lugema ja meenutama. Olen omamoodi õnnelik inimene, et ka neist aegadest midagi tean.
Ja tegelikult meeldiks mullegi olla kloostri varemetel sündinud...

Eile käisin hääletamas. Ühe Eesti piirkonna autojuhid on väga meeldivad - lehvitavad ja naeratavad sõbralikult. Aga peale ei võta.
Samas ei mõjunud kolm tundi värske õhu käes viibimist ka halvasti. Uni tuli kosutav, unenäod olid sürrid. Pisidetailidesse ei lasku, aga: suri ära Mart Sander. Ja üllatusunenägu oli see, et "Tii" ei pääsenud Eurovisiooni lõppkontserdile. Tõeliselt kosutavad unenäod.
Head II ülestõusmist (kuigi ma ei saa aru, miks nii kaua üles peab tõusma)!

Kondasin õues.
Ühe eramaja hoovis tantsis umbes 4-aastane tüdruk torutantsu - hoidis välistrepi torust kinni ja tantsis ümber selle.
Edasi märkasin kahte ühesugust eramaja, kuid sissekäigud olid peegelpildis. Avastasin, et on olemas paremakäeliste korterid-majad ja vasakukäeliste korterid-majad. Ise elan paremakäelises korteris. Vastaskorter on aga vasakukäeline.
Tagasi tulles tantsis 4-aastane tüdruk ikka veel torutantsu. Staažikas torutantsija.

Minge õue jalutama, kui teil midagi targemat teha ei ole!
Avastasin, et jalutamine tolmuses Tartus võrdub ujumisega soolases merevees. Mõlemal juhul muutuvad minu juuksed kammitamatuks (oh mis kole sõna). Nüüd ei jää midagi muud üle, kui käärid sisse ja hüvasti unistus näkijuustest... Enne veel aga keeran Palette Dark Cherryt pähe ning loodan näha, kuidas paistan lillapäisena.

Millest siis alustada? Võibolla sellest, et ei ole täna minu päev. Nagu viimasel ajal ei ole tegelikult ükski päev seda olnud. Hetkel käivast neljapäevast saan veel aru. Ei ole ju normaalne ärgata 6.30 selle peale, et ülemised naabrid karjuvad teineteise peale. Vene keeles. Huvitav, mida nad seal teevad üldse? Nende last pole ka juba mitu nädalat näinud.
Niisiis. Just minu kõhu kõige näljasemal momendil otsustasin koju sööma kiirustada. Nälgas inimestel teadupärast komme kurjaks muutuda. Tadaa! Tuligi "sobiv" buss. Seisis 10 minutit ühel kohal ja ei suvatsenudki liikuda. Siniste peegelklaasidega päikeseprillidega bussijuht oli täpselt sellist nägu, nagu buss ikkagi liiguks, aga mina loll ei märka seda. Või on Connexil uus poliitika korjata buss võimalikult palju rahvast täis? Lisaks kõigele suutis omastarust cool bussijuht sõita täpselt sellises tempos, et jääks kaheksa minu koduteele jääva valgusfoori punase tule taha. Siinkohal olgu mainitud, et täpselt kaheksa neid valgusfoore koduteel ongi. Arvake ära, kelle kõht muutus üha tühjemaks ja kes üha õelamaks?
Õnneks on lool õnnelik lõpp. Kõht täis ja hea olla.
Seikleks veel linnaliinibussiga. Läheks ostaks omale helerohelise arvutihiire.

Miks panevad inimesed oma majadele plastikaknaid, mis ei käi lahti?

- Kuidas tundub?
- Suurepärane... Sinine.
- Sinine?
- Aga sinine on ju ilus. Sinist toitu võiks üldse rohkem olla.
- See tuli ilmselt nöörist.
- Nöörisupp?

Jumal küll! Võin Bridget Jonesi päevikut lõpmatuseni vaadata. Mr... Tits Pervert! Lugeda on ka mõnus. Nii raamatut kui seda.

Riskin arvuti siiski kinni panna.
Ja vaadake kuud!

Ma oleksin pidanud ikka itimeheks õppima. Looda veel nende pikapatsipoiste peale. Tegin oma kompuutrile kunstlikku hingamist ning ellu ärkas. Kuni järgmise korrani.
Repareerisin veel köögi kardinapuu ära. Üle-eelmisel aastal puuris mitte just eriti kuldsete kätega meesterahvas seina sisse kardinapuu jaoks kaks auku, millest koba tegevuse tõttu lõpuks üks suur auk sai. Puuris esimese augu valesse kohta, ning mõtles, et parandab vea teise auguga. Otse see puu igatahes seista ei suvatsenud. Tänasest on otse. Ja jääbki otse. Ja ühtegi meespersooni ma enam remonttoimetama ei lase. Seda enam, et täna võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Gender is done for you.
A propos, olen ka grammar god.

It´s a perfect day...
Ärge üritagegi minuga kontakti luua või otsida. Minu arvuti ajas täna sussid püsti. Õhtul tuleb nõid ja vaatab, kas saab needuse pealt ära peletada. Seniks tunnen ennast ürginimesena, kellelt oleks justkui nui või vibu ära võetud. Hea, et telefon veel alles on.

Tänases Pealtnägijas klipp väliseestlane Steven Jürvetsonist. Eestlased ei tea temast just eriti palju, kuigi väga paljud kasutavad tema "leiutist" pea iga päev. Peakski mehikesse sisse logima. Hotmaili-aadressiga.

Täna oli allaandmisepäev. Viisin SELLE raamatu tagasi sinna, kust laenasin. Jubedad värvid! Aga küll ma harjun nendegagi lõpuks. Läbi ei lugenud. Olen endiselt veendunud, et raamat tuleb õigel ajal ise minu juurde. SELLE jaoks ju siis polnud veel aeg küps. Loomulikult on meel natuke kurb, aga tuleb aeg ning võin lugeda päris enda eksemplari, mitte teiste näpujälgi ja lihasnõrkuse tagajärjel tekkinud kohviloksejälgi täis raamatut. Seniks püüan aga asendustegevust leida.

Kas mulle ainult tundub see nii, või ongi enamus varvassokke triibulised?

Tirsis astus üks umbes neljakümneviiene, veidi "oh-oh-oo" (loe: metsapoole) meesterahvas minu ligi ja küsis, kus pesupulber on. Ma siis juhatasin teda. Lõpetuse märgiks ütles mulle veel, et jäi hiljuti poissmeheks ning ei oska sisseoste sooritada. Huvitav, mis oli selle onkeli endine funktsioon kodus? Või tahtis ta liini ajada?

Suur, tumekollane täiskuu paistab minu aknast sisse.
Sellise kuuga mõtlen alati kahele asjale: huntidele ja Alliksaarele:

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
/.../

Härmavilja Wok-segu on laiskadele wokkijatele (?) tänuväärne kaup. Vaevalt et keegi lihtkokkaja vabatahtlikult porgandeid ja muud kraami nii peeneks hakkida viitsiks. Maitsestada tuleb ehk saab loomulikult ise. Ja ma ei saa mainimata jätta, et segus on ka bambust. Mõtlen siinkohal Polaarkarule ja tema kummalistele juhtumistele.

Leidsin raamatusõpradele eelinformatsiooni.

14. mai 2004
Balti Raamatumess 2004 Saku Suurhallis

Neljapäeval, 13.mail uksed avatud 10.00 – 18.00
Reedel, 14. mail uksed avatud 10.00 – 18.00
Laupäeval, 15.mail uksed avatud 10.00 – 16.00

2004. aasta raamatumessi ülesanne on anda kõigile soovijaile võimalus tutvuda lähemalt raamatu ja tema sünnilooga. Eesmärk tuua raamatute juurde tagasi tavalugejad, tutvustada neile kirjastusi, pakkuda raamatuid, korraldada kohtumisi kirjanike, kirjastajate ja raamatukunstnikega. Oluline on aidata vältida lugeja kaugenemist kirjasõnast, raamatut kui haridus- ja haritusvõimalust taas ausse tõstes. Seepärast on messilepääs kõigile vaba.
Oluline osa on väikesel lugejal – lastele mõeldes on kavas sisustada eraldi raamatutuba, kus saab kohtuda lemmik raamatukangelastega, joonistada pilte lemmikraamatust, kuulata lastekirjanikke ette lugemas oma raamatuid, osaleda kirjanduslikel viktoriinidel jne.
Eestis korraldatakse aastas palju erinevaid messe, kultuurivaldkond on seni selles osas tagasihoidlik olnud. Raamat on hea kultuurimärk kogu maailmale.

Messil on:
1. Kirjastuste boksid
2. Raamatute kevadmüük
3. Lasteraamatuba
4. Raamatunäitus
5. Baltimaade kaunimate raamatute võistlus
6. Kohtumised kirjanikega
7. Koostöös Briti Nõukoguga – „Performing poets“ – tänapäeva Briti luule esitus koos Eesti luuletajate paremikuga.
8. Virtuaalne ja digitaalne raamat – uue raamatute trükkimise lahenduse esitlus „print on demand“
9. Performance „kuidas sünnib raamat“ – kirjanik kirjutab, toimetaja toimetab jne


Sissepääs TASUTA!

Täna oli palmipuudepüha. Katoliku kirikus (õigeusu omas vist ka) kombeks anda kirikulistele palmilehetükike (hädakorral ajab asja ära ka pajuoks). See palmileht pannakse kodus risti taha ja oodatakse järgmise aasta tuhkapäeva. Siis võetakse kuivanud leht kirikusse ja põletatakse ära. Et tuhka saaks. Tuhkapäev ju. Tõeliselt huvitavad kombed.

Naabritüdruk tormas minu uksest sisse, näost valge ning endast väljas. Käis prügi välja viimas. Valas seda parajasti konteinerisse, kui üks pea sealt ennast välja pistis. Mingi meesterahvas oli konteinerisse hüpanud ja otsis sealt head-paremat. Nüüd segas naabritüdruk teda tema toimetustes. Situatsioon ise oli kindlasti jube. Mina saaksin küll kreepsu. Kohapeal.

Heinvere arvates saab asustatud koht linnaks siis, kui seal on tramm. Kui trammi ei ole, siis tegemist külaga. Seega olen ka mina külaelanik, sest Tartus trammi ei ole.

Nägin täna kirjut liblikat. Oleksin eelistanud näha kollast. Räägitagu mulle kirjust suvest ja ei tea millest veel, kuid tuginedes enda kogemustele, on kollase-liblika-suved alati etemad olnud. Eriti vägev oli oranžide tiivaotstega kollase-liblika-suvi.

My status: Away.
Homseni.

Minu maja on vist ainuke, millel ei lehvi ilusat sini-must-valget. Isegi pleekinud-määrdunud lippu ei ole. Mitte midagi ei ole.

Taustaks mölisevas televiisoris rääkis mingi meesterahvas, et Eesti auklikes teedes on süüdi autod. Et neid on rohkem, kui teede planeerimisel oli. Aga meil on ka asfalteeritud kõnniteed, millel autod ei sõida, kuid mis on sellest hoolimata lagunenud. Kas meil on ka liiga palju inimesi?

Leidsin Kalmu lehelt disaininimese klipi. Tõepoolest, sõna otses mõttes on võimalik leida palju selliseid asju, mida varem pole osanud tähelegi panna. Ma täna proovisin juba inimesi tänaval disainida. Tundub, et teised kõik on seda klippi varemgi näinud, sest miks muidu nad mind jõllitasid. Mina avastasin disaininimese alles nüüd. Aga õnneks ei ole ma ajast nii palju maas, kui naisterahvas, kellega Provokaatoril täna kokku puutuda tuli.

Miks ma unustan õhtuti kogu aeg piima külmkappi panna? Hommikuks on see teadagi milliseks läinud ja kohvi hapupiimaga mina vabatahtlikult ei joo. See on vist veel jubedam kui süüa jogurtit ja juua peale kohvi ning oodata reageerimist. Eh, tuleb jälle mustalt juua.

Ma lähen nüüd lugema. Lambaid.

Küll leib maitseb mõnikord magusasti.

Täna saab märts läbi. Teatrikuu. Teenindajatekuu. Tjah, teenindajatekuu. Loomulikult hakkasin ma selle teadmisega nii palju pihta, et jälgisin teravama silmaga, kuidas klientidega käitutakse. Kui marketite lindimüüjad suutsid säilitada oma keskmist taset, siis väikepoodide omad suutsid end minu silmis tõestada. Halvas mõttes. Kõige värskem elamus oli ühes Konsumis, kus müüja usinalt arve kokku lõi, kuid Säästukaardi olemasolu sealjuures unustas. Teatas mulle mossis näoga, et ta peab nüüd kõik uuesti sisestama. Milles probleem?! Sisestagu siis! Sisestas, aga sai kaupa hoopis teise summa eest. Vahtis siis mulle lolli näoga otsa ja küsis, kus viga on. Isver-susver, kust mina pean teadma! Siis poetas veel moka otsast, et saadav boonus on nii väike. Huvitav, huvitav. Misajast on müüjate asi sorida minu rahakotis ja teha ostjatele ettekirjutusi summa suuruse kohta?!
Oeh.
Hansapanga teller vaatas ka viiesajaseid nagu imeasju. Võibolla nägigi esimest korda elus.
Õnneks saab see jube kuu läbi ja ehk muutuvad teenindajad taas normaalseks.
Taevas oli täna nii helesinine.

Minu selle nädala kõige absurdsem tegu on kindlasti jope pesemine Cifiga. Vähemalt pastakaplekid kadusid, aga see ju eesmärk oligi.

Ja ongi kevad kõigi oma tunnustega kohal! Liivatormid...
Praegugi krigiseb veel hamba all.

Leidsin Märxi ja Kiivri maailma täpseima horoskoobi.

nii palju on valikuid

otsin ikka veel
oma kuuluvust
oma inimesteringi

miks ei sündinud ma
siia ilma
nagu tiiger omasuguste
triibuliste sekka
laisalt taigade
kividel külitama
kõrisid
kiskuma ja jälgi ajama

/.../

(Kristiina Ehin)

Tegelikult ostsin ma "Simunapäeva" ja "Luigeluulinna" oma kommuunikaaslasele, sest ta käis mulle peale nagu uni. Nõudis veel autogramme ka raamatutesse. Ikka Kristiina omasid. Tuleb tee Supilinna jalge alla võtta, sest kommuunikaaslane on liiga armas, et tema soovi mitte täita.
Aga mis seal salata, Kristiina-hullusesse suhtusin skeptiliselt ja mõtlesin, et luule ei saa ju ometi nii hea olla (ma hoian tavaliselt kõikvõimalikest salmidest võimalikult kaugele). Nüüd piilusin "Simunapäeva" ning ei olegi paha! Lausa omapärane on. Nüüd olen mina ka hulluses...

Pealinnas käidud.
Asjatoimetused said aetud, kallid inimesed üle vaadatud, Humast Kristiina Ehina luulekogud ja Kunstist "Nõiakunsti ajalugu" soetatud.
Kõige huvitavam oli aga külastada väikeste junsude plokkflööditundi. Järelkasv on õel täitsa olemas. Veidi rahutud nad küll olid, aga potentsiaal olemas.
Kohvikus käisin ka, aga loomaaeda ei jõudnud.
Nüüd lähen magama, sest kellakeeramine mõjus minu närvisüsteemile (teistele süsteemidele samuti) ülikehvasti.

Tallinn, mu Tallinn, sa tornide linn...
Tagasi jõuan loodetavasti enne Eesti ühinemist NATO-ga.

Tänane päevateema on olnud minu ametipluusilt kadunud nööp, mida ei ole mitte kuskil. Üks pisike valge nööp, mis kaalub vaid 2 grammi, kuid mille puudumine tekitab nii palju muret. Õnnetuseks ei ole ka tagavaranööpi. Tartu nööbikaupmehed on ka nii laisad, et pühapäeval nööpe ei müü. Loomulikult ei sobinud ka ükski kaupluses parajasti müügil oleva pluusi oma (et see näiteks süütult kaasa võtta). Jäta või ühe lollaka valge nööbi pärast Tallinnasse minemata!

Eksib see, kes arvab, et raskeim kokkupõrge on kokkupõrge lolliga. Vale puha! Raskeim kokkupõrge on kokkupõrge sotsiaalselt debiilsega.

Täna öösel me ei maga, vaid keerame kella.

Kas teie teadsite, kuidas 18. sajandi Londoni, Stockholmi ja Budapesti daamid tutvusid viimaste moodidega? Vastuseks on: nukkude kaudu, mida Saint Honore tänava õmbluskojad igal kuul välja saatsid.
Olen juba aastaid mõlgutanud mõtet soetada endale väikest portselannukkude kollektsiooni, aga mitte kunagi pole tulnud selle peale, et neilt šnitti võtta.

Kõrgem matemaatika ehk geeniülesanne.
Kui ühe mehe mõlemad vanaemad on sakslased ja mõlemad selle mehe vanemad on pooleldi sakslased, siis kas see mees on pooleldi sakslane või päris sakslane või hoopis veerandsakslane? Kui nüüd võtta retsessiivsed geenid... Või peaks hoopis dominantsed geenid võtma?
Mis rahvusest Siim Kallas siis ikkagi on?

Praegu lobiseb Linnar Priimägi Kukus. Ta avab näitust. Piltide ja lõhnadega. Ja käis välja, et osad inimesed suudavad kujutada ette, millist värvi on hapu, magus ja soolane. Mõtlesin ka, mis värv minul assotsieerub sõnaga "hapu". Millegipärast on see veinipunane (süüdi punane sõstar ja selle mahl). Magus on kollane-oranž. Ja soolane... Ei ole soolasel värvi.

Koristamispäev. Praegu on nühkimisvahenditest vaieldamatult minu lemmik Grapefruit-Mandarin Ajax Baking Soda. Lehkab väga greipfruudi ja mandariini järele. Annab palju C-vitamiinilist lõhnaenergiat. Vahutab vees. Muudab puhastatud pinnad säravaks. Säilib kaks aastat. Ja on kindlasti keskkonnale kahjulik. Ainus miinus, ma arvan.

Mõtlesin mina õnne proovida. Horoskoobiõnne. Leidsin kellegi Sara Frederi, kes lubaski lahkelt õnne ja armastust, edu ja raha. Lubas ka õnnenumbreid ja talismani, aga selle eest tahtis juba raha saada (ju siis FREE OF CHARGE tähendab inglise keeles midagi muud, kui mulle koolis õpetatud on). Mingi teksti ta mulle tasuta siiski saatis ja seal seisis, et 25. märtsil saan ma suurema summa raha. Uudishimust ostsin Bingo pileti. Ja ime-ime! Võitsin nurkademängus tervelt 20 krooni! Ma ei ole kunagi midagi võitnud. Hakka või uskuma. Helget tulevikku ja suurt armastust.

Täna tuli ärakribitud "Vikerkaar". Valesse postkasti.
Varrakust ei ole Vesilindu ikka veel saabunud.

Eks sellest halvast ilmast ole veidi kasu ka. Ma näen akendest jälle läbi.

Oligi kohutav päev. Õnneks saab see kohe varsti otsa. Algas uduga, lõppes lörtsi- ja vihmaseguga.

Täna hommikul avastasin, et eile olin oma õhtuse jalutuskäigu raames teinud saabastele savimaski. Vähemalt savi see punane määre meenutas. Nüüd peaks käimadel vähem kortse olema.

Ma arvan, et tänane päev ei ole hea päev. Teades ette üksikasju, mis mind ees ootavad, siis ei oska kohe rõõmu tunda. Nagu rusikareeglile kohane - kõik asjad jooksevad kokku. Ja korraga.
No mis sa sellest päevast ikka oodata loodad, kui pajuokstega peksmise asemel hommikul ebanormaalselt vara helistatakse ja üles aetakse! Mõttetu jutuga. No mida selliselt päevalt oodata? Ja Tartut pole jälle näha. Udu.

Uni tuleb ullike,
väike väsind pullike...
Peale õhtust jalutuskäiku mööda porist Tartu äärelinna tuleb vist magus uni. Unenägudega.
Tundsin kevade lõhna.
Aga nüüd bonne nuit!

Kas ei ole tore buss?! Selliseid võiks päriseluski kohata. Nii-nii. 4. juunil siis kusagil mujal. Aga meil? Millal Harry Potter 3 meile jõuab?

Tööluus. Tööluus. Töööööö - luuuuuus.

Marko Reikop räägib oma balletielamustest Moskvas. 20-rublase pileti eest sai ta koha rõdul, kust ei olnud näha lava. Nagu Klassikaraadio - kuuled, aga ei näe. Einoh, mulle ei mahu pähe (nagu mulle ei mahu pähe palju teisigi asju), kuidas saab saali istekohti niimoodi paigutada, et lava üldse näha ei ole. Kuigi NSVL-is oli kõik võimalik, nii et ma pigem ikka ei imesta. Igatahes soovitas Reikop 20-rublaseid pileteid mitte osta.
Hm, nüüd tuli mul isu minna "Krahvinna Marizat" vaatama. Millegipärast meenus mulle, kuidas 1999. aastal Luisenburgi Festspielil seda vabaõhuetendusena nägin. See oli naljakas. See oli tõesti väga näljakas. Vihma sadas, näitlejad seisid vapralt laval ja laulsid. Siis mõeldi, et rahvale mängitakse ainult ilusamaid palu, sest lauljaid ei olnud ju mõtet piinata. Ja et meie mitte millestki ikka ilma ei jääks. Ja järsku ilmusad nad kõik lavale helesinistes kilemantlites. Jah, olen mina igasuguseid asju näinud, aga sellist asja polnud veel elus näinud. Ükski asi ei ole aga igavene, nii ka vihm - see kurivaim - sai ükskord otsa ning etendus võis normaalselt edasi minna.
Luisenburgi "teatrisaal" (vabas õhus, muide) on väga kena paik. Ja Vanemuisega seob Luisenburgi see, et pileteid pole saada. Tuleb ka varakult ära osta. Kellel võimalus sinna sattuda, sattuge jumala eest. See on unustamatu kogemus. Minul on neid kogemusi lausa kaks. Lucky me! Leidsin ka internetist midagi Luisenburgi kohta. Edasi aitab link "Luisenburg Festspiele".
Tahaksin nüüd siis Tartu versiooni näha, kuigi niikuinii on kõik piletid välja müüdud. Proovida siiski võiks.
Diplomeeritud eesel...

PS: "Krahvinna Mariza" ei ole balletietendus.

Iirlase loogika
Elus on ainult kaks asja mille pärast muret tunda: kas sa oled terve või haige. Kui sa oled terve, siis pole vaja millegi pärast muretseda, kui sa oled aga haige siis on kaks asja, mille pärast muret tunda: Sa kas jääd elama v6i sured. Kui jääd elama, siis pole millegi pärast muretseda, kui aga sured siis, on ainult kaks asja mille pärast muret tunda: Kas sa lähed paradiisi v6i põrgusse: Kui lähed paradiisi, siis pole millegi pärast muretseda, kui lähed aga põrgusse, siis on sul nii palju tuttavaid, kellele tere öelda, et sul polegi aega muretseda. Seega, milleks muretseda?
Seda ja kõike muudki võite lugeda siit.

Tänane "tuur" jälle tehtud.
Torop ja Kangilaski Ilmamaast. Nüüd Eesti Mõtteloo sarjast 2001. aastani k.a. kõik olemas. Jääme ootama sügisest EM -i konverentsi. Äkki juhtub ime ja hinnad langevad...
Varraku müüjatädi naeratab juba ka lahkesti, kui mind näeb. Sedapuhku siis "Karl Marx" ja "Saared ajaloos". Esimene 1 kroon TÜ raamatukogus asuvas Varraku poes odavam kui Apollos. Apollos käisin siiski ka. Odava raha eest soetasin "Ajaloo ilu" uuema-ilusama eksemplari ja raamatu Siim Kallasest.
Mis küll niimoodi edasi saab? Ma ei suuda raamatute ja CD-de ostmisele vastu panna. Olen kahe nädala jooksul kulutanud ära terve kuu söögiraha. Ja nii palju jäi veel saamata.
"Palus pohli punetab, aga ööd on uneta..." möirgab Tõnis Mägi taustaks.

Uskuge või mitte, kuid jälle liiklusõnnetus minu akna all. Sedapuhku sõitis üks auto teisele tagant sisse.

Nüüd toodi ka treiler. Intsidendi tulemusena minu "Ogalindude" lugemine häiritud. 2/5 sellest küll juba läbi. Polegi nii paha. Ja akendest ei näe ka enam hästi läbi. Korralikku kevadet oleks vaja!

Minu akna all on praegu live-kaadrid Politseikroonikast. Liiklusõnnetus kõige ebaloomulikumal moel. Teelt väljasõit haljasalale. Ette ei jäänud ühtegi takistust. Ja sellest hoolimata sai keegi viga ning ta viidi kiirabiga ära. Kurb.

Täna tegeleme tubaste asjadega. Loeks näiteks "Ogalinde".
Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema üles leidnud. Selle oksale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend.

Ma ei suuda ikka veel unustada Gershwini Summertime'i Aivar Tommingase esituses.

Midagi kummalist toimub selles majas. Seda ma tean, et sama koridori penskarid käivad minu Postimeest lugemiseks "laenamas". Lukustatud postkastist. Enne minu saabumist. Kuidas nad selle küll kätte saavad? Aga ju siis pensionärid on leidlikud - vabal ajal (ja seda neil jagub) mõtlevad igasuguseid trikke välja. Reklaamlehtedest rebitakse sooduskupongid ning rebitud leht pannakse postkasti tagasi. Nüüd on järg jõudnud siis ümbrikute "Reklaam postiteel" avamiseni.

Mezimeeeeez.

Tegin Kaubamajas 15 % soodsamat vahetuskaupa. Raha talle, plaadid mulle. Kaardimaksel ei kasutanud ühtegi minu isikut tõendavat dokumenti (pass, ID-kaart, juhiload, isegi meremehe teenistusraamatut ei kasutanud, sest viimast mul hetkel ei ole). Sellest hoolimata sai arve tasutud ja mina viie uue plaadi õnnelikuks omanikuks.

Nädala värvišokk tabas mind Lutsu raamatukogus. Punane tellis ja kanapask. Vastselt remonditud raamatukogu uued seinatoonid. Või hoopis värviteraapia?

We like tha moon.

Jälle udu. Tartut ei ole näha.

Ka täna tegelesin äärmiselt ebameeldivate asjadega. Näiteks ei meeldi mulle üldse ärgata, riietuda, endale hommikukohvi keeta, ajalehte postkastist tuua (sest postkasti lukk jupsib), ahvikesele värsket vett anda ja nii edasi.

Samuti ei saa ma aru, kuidas on võimalik, et ühes asutuses kestab vastuvõtt kella 13-16. Ausalt öeldes tahaks ise sellises kohas töötada. Ainult et mitte kuuevarbalise alluvuses. Taibukad saavad aru, millest jutt.

Hea on aga see, et Vanalinnastuudio "Lindudele" sain piletid poole odavamalt. Mingeid imelikke teidpidi jõudis minuni allahindluse informatsioon. Ja kohad ka täitsa normaalsed. Ikka sellised, kust ka näitlejate miimikat näeb. Peaks vähemalt nägema. Aga muidu vist Vanemuises mai lõpuni kõik etendused välja müüdud. Tuleb teatriskäimisest loobuda. Sest korduvalt rõdu "viimses reas veel üht piletit" omada ei paku enam pinget. Ja tekitab ausalt öeldes kahtlust ka, kuidas "värskelt" müüki läinud etendused juba tunni-kahe möödudes välja müüdud on. Terveks kuuks. Või isegi kaheks. Ka parima tahtmise juures ei suudaks üks kassatädi nii palju broneerida ja müüa. Ja kui võtta arvesse ka veel nende teenindamiskiirust, siis tundub see veel kummalisem.

"Kolmele tenorile" broneerisin tasuta pileti(d) juba nüüd. Selgub aja jooksul, palju neid on ja kas üldse on. Tavaliselt ikka on. Saarsalust ma ei pea (no kuulake Kodu keset linna tunnusmuusikat! On ju jube!). Veski on lihtsalt karvane. Tafenau - no comments...

Bussis olid jälle memmekesed. Oleksid nad siis vähemalt paigal püsinud. Aga ei! Nemad saalisid mööda bussi ringi.

Minust on saanud väike tige vanainimene...

Õde Wendy Pühakuteraamatus ei ole Pühast Patrickust sõnagi. Ju siis polnud Õde Wendy arvates Patrick sooritanud kolme imetegu, polnud piisavalt püha ja ei olnud rohkem kui surnud.

- Ma olen Essa! Ma Essa!
- Ja mina hüpiknukk.
Inside joke.

Mul on äädikakärbse mälu.
Sõidan bussiga mitmeid päevi täiesti rahulikult, aga alles nüüd märkasin, et kuupilet kodus. Kuidas ma küll piletikontrolörile selle selgeks oleks teinud? Kahju, et kuupiletiga samamoodi teha ei saa nagu juhilubadega. Unustasid koju? Aeg antud tõestamiseks. Ma nüüd täpselt ei tea, kas Eestis nii saab, aga mujal maailmas küll saab. Juhilubadega.

Mõni mees (loe: Marko Allikson) kohe oskab ilusasti öelda:
"Taskukohane elekter ei ole tarbijatele huvitav."

No tere talv!
Kas sellist Euroopat me siis tahtsime? Minu isiklikult oleks häbi nimetada ennast eurooplaseks, kui eurooplastel on kombeks porgandid puu otsa kasvama panna. Ei aita isegi vabandus, et siis saaks porganditest moosi keeta!
Ja täna, 16. märtsil, Tartu linnas, 5˚C soojuse ja vedela ilmastiku juures, tekkis tahtmine vihmavarjukampaaniat korraldada juba enne 1. maid. Mõned tegid seda juba. Mina ei taibanud oma sirmi kaasa võtta ja nii ma siis vihma trotsisin. Kalossiilm. Ja süüdistada ei ole kedagi (et kes selle ilma küll tegi). Et Tartu linnal kõnniteid pole, selles võin näiteks seltsimees linnapead süüdistada, aga ilmategijat? EMHI? Et liiga palju lubavad. Või Vihmameistrit?
Hea vähemalt, et poolteist tundi oli päikest...

Ma olen isegi magades praktiline. See tähendab, et ma näen praktilisi unenägusid. Näiteks nägin ma terve öö jooksul (mulle vähemalt tundus, et see kestis nii kaua), kuidas ma kümneid kanamune ükshaaval kaussi lõin. Ikka veendumaks, et need halvaks pole läinud. Mida ma nende munadega peale hakkasin, ei tea. Sellest ajalugu vaikis.

Praegu tunnen ma ennast üsna Kääbusnina Mukina. Kuigi mina ei ole midagi sisse söönud. Loodetavasti. Kõrvad on normaalsuuruses, aga nina kaalub terve tonni. Lisaks kevadvetele õues...

*HUGS* TOTAL! give ahviarmastus more *HUGS*
Get hugs of your own