Tartu kõnniteedel oli täna must jää. Nägin ühte ammust tuttavat, kes juhtis minu tähelepanu sellele, et inimesed ei püsi minu läheduses jalgadel. Kui ma enne ei pannud seda tähele, siis järele mõeldes oli tähelepanekul iva sees. Üks meeskorporant oleks minu ees peaaegu põlvitanud (see oleks temast väga armas olnud), aga jäi ikka lõpuks jalgadele. Hetk hiljem viskus siruli minu ees kõndinud tütarlaps. Ja mõned minutid hiljem kukkus keegi minu selja taga. Ja tuttav mainis, et tal ka püstijäämisega probleeme. Huvitav, mina liuglesin jääl nagu vana kiiruisutaja.
Aga tegelikult võiks jänes veidi liiva küll tänavatele puistata.