Õhtuti ja öösiti tärkab minus vastupandamatu soov magada. Kirjeldan oma tavapärast uinumisprotseduuri.
Pigistan silmad kinni ja tõmbun kägarasse. Mõtisklen endale südamelähedastel teemadel – näiteks perekonnalegendidest. Varsti olen sunnitud asendit muutma. Sellest hoolimata püüan vastu pidada ja silmi enam mitte lahti teha. Mõtlen, et võib-olla liigutan ma ennast voodis liiga ettevaatlikult, et sisse võtta korraga kõigi liikmete jaoks õige asend. Pööran vihaselt teise külje. Mõtlen: liikumatult lebamine peaks ju üsna kerge olema. Ent mitte alati. Löön hambad padja ülemisse otsa ja pööran end nii, et kogu ülakeha jääb padjale; samal ajal kui parem jalg on voodist väljas peaaegu põrandal, naelutab vasak mind kangena aseme külge.
Nii jäängi magama. Osa jubedast ööst on möödas.