Siin ma nüüd olen. Ärarikutud kilukarbisiluetilinnas (kui midagi valesti, Polaarkaru, paranda palun).
Nii palju muljeid, et ei teagi, millest alustada (niikuinii ununes pool). Võibolla alustan kahest blondiinist, kes pool tundi rääkisid peedikeeduveest, mida neile Poolas supi pähe sisse söödeti.
Issand jumal! Mõelda vaid!
Järgmine mulje:
Nägin paariaastase lapsega ema, kes suitsetas. Minu kaaslane ütles, et küllap peletab tossuga lapse ümbert halbu vaime. Mina aga koukisin mälusopist välja, et tiibetlased peletavad halbu vaime hoopis neile keelt näidates.
Tšeburekid sõin ka ära. Ühe kartuli, teise lihaga.
Teel järgmisse sündmuspaika nägin käimapealset naist, kes ajas arvatavasti oma tulevase lapse isale päise päeva ajal käsi püksi, ettekäändeks särgi kohendamine.
POUR PER PETUELLE MEMOIR
a laporterite jne.
Taibukad saavad aru, kus käisin. Kohtasin seal kampa Tartu noori õ-prominente, kes ajasid mingit kahtlast asja. Ise nad väitsid, et uut filmi ei tee, aga miskiks häppeningiks nad igatahes valmistusid.
Et mitte öelda, et Meri haises, ütlen, et avameri haises. Ja ikka vingelt.
Nägin trammis kahte väikest halli vanameest. Ühe identifitseerisin hääle järgi kunstiteadlaseks Kaalu "Hõbeehe" Kirmeks. Pool trammi sai teada, et veel kolmekümnendatel aastatel voolas praeguse Jõe tänava kohal Härjapea jõgi.
Nüüd lähen vett ostma. Olen nagu tühjakspigistatud sidrun.