Käisin pühapäeval enda kunagise lasteaia hoovis. Millegipärast tekkis isu näha MINU PUUD. Nimelt istutasime mina ja veel kolm mängukaaslast, kellest hiljem said klassikaaslased, lasteaiast lahkumise puhul neli tamme - igaühele oma puu. Minu puu oli veel kõige väetim ja ma nutsin, sest kartsin, et see ei lähe kasvama. Isa lohutas mind, et küll hakkab kasvama. Mõned aastad hiljem igatahes kasvas.
Suur oli aga minu hämming, kui pühapäeval ei leidnud ma eest mitte ühtegi tamme. Olid hoopis pärnad. Ja viis, mitte neli. Kuhu tammed jäid? Ei ole alles enam ühte mängukaaslast, ei ole enam minu puu istutajat ja ei ole enam tammesid ka! Imelik.